Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Eesmärk tulenevalt EÜ asutamislepingust

Euroopa Ühenduse eesmärgiks asutamislepingu alusel on edendada üleeuroopaliste võrkude (sealhulgas elektri- ja maagaasi võrkude) rajamist ja väljaarendamise soodustamist. EÜ üks peamistest prioriteetidest on tagada sõltumatus kolmandatest riikidest ja ühtlustada reeglid elektri- ja maagaasi siseturgudel. Selleks on välja töötatud elektri- ja maagaasi turge reguleerivad õigusaktid, õigusaktid kvaliteedinõuetele ja ka varustuskindluse tagamiseks.
Samuti kuulub EÜ eesmärkide hulka majandustegevuse säästva arengu edendamine ja keskkonna kaitse ning kvaliteedi parandamise kõrge taseme hoidmine (asutamislepingu artiklid 3 ja 6). Ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkidest kinnipidamist tuleb vaadelda kui ühte peamistest põhimõtetest (asutamisleping artiklid 174, 175). Lisaks eespool nimetatule tuleb pidada kinni konkurentsieeskirjadest ettevõtjate suhtes kohaldatavate eeskirjade ja riigiabi andmise korral, maksustamist käsitlevatest ätetest ja seaduste ühtlustamise (asutamislepingu VI jaotis konkurentsi, maksustamise ja seaduste ühtlustamise eeskirjad) ning tarbijakaitset käsitlevatest nõuetest (asutamislepingu artikkel 153). Selleks, et saavutada täielik kasu sisepiirideta ala rajamisest, aitab EÜ kaasa üleeuroopaliste võrkude rajamisele ja arendamisele energeetika infrastruktuuri valdkonnas (asutamislepingu artikkel 154).
Euroopa Ülemkogu Lissaboni tippkohtumisel 2000. aasta kevadel töötati välja nn Lissaboni strateegia, mis käsitleb muu hulgas ka tuleviku eesmärke energeetika valdkonnas järgmiselt

• 
  Jätkuv energiaturgude avamine: on rõhutatud, et kasud siseturust ei ole tuntavad nendes majandusharudes, kus ei ole toimunud piisavalt reforme ja kus konkurents on väike. Seetõttu on kindla Lissaboni strateegia eesmärgina välja toodud, et liikmesriigid peavad avama oma energiaturud mitte-kodutarbijatele 2004 a. ja hiljem ka kodutarbijatele.
  

• 
  Taastuvenergiaallikate kasutamise suurendamine energia tootmiseks lähtudes direktiivis 2001/77/EÜ nimetatud eesmärkidest: märgitakse, et hoolimata sellest, et taastuvenergiaallikate baasil toodetav elektrienergia moodustab märkimisväärse osa kogu toodangust, on areng püstitatud eesmärkide täitmiseks siiski liiga aeglane.
  

• 
  Energiatarbimise vähendamine: energiatarbimine EÜs aeglaselt väheneb, samas on tulevaste liikmesriikide ja kandidaatriikide energiatarbimine kuni 4 korda suurem praeguste liikmesriikide omast. Seetõttu peavad just viimased märkimisväärselt vähendama energiatarbimist.
  

• 
  Erinevate instrumentide kasutamine ristsubsideerimise vähendamiseks ja laialdasema taastuvenergiaallikate kasutamise ning energiasäästu propageerimiseks energeetika- ja transpordi sektoris: investeeringud konventsionaalsete tehnoloogiate arendamiseks ja kasutuselevõtuks ning samuti konventsionaalsete tehnoloogiate ja kütuste kasutamine on ristsubsideeritud, maksudest osaliselt või täielikult vabastatud ja tänu hinnakujunduse struktuurile liialt madal, mis välistab keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse investeeringute konkurentsivõimalused. Selle probleemi lahendamiseks on välja töötamisel uued õigusaktid – direktiiv kasvuhoonegaaside emissioonikvootidega kauplemise skeemi kohta, transpordivahendite maksustamise raamtööprogramm ja energiamaksustamise direktiiv.
  

• 
  Riikidevahelise energiakaubanduse arendamine ja ühenduste parandamine: selle saavutamiseks tuleb toetada energiaturgude avamist ja ületada takistused transpordisektoris. Selleks tuleb kindlustada, et piire ületava energia kogus oleks vähemalt 10% installeeritud koguvõimsusest 2005 a.
  

Lissaboni strateegias märgitakse, et uued liikmesriigid on teinud edusamme energiaturgude avamise suhtes. Samas on suurima elektritootja osakaal kogu turust peale Ungari ja Poola igal pool suurem kui 50%, mis on tõsiseks takistuseks elektri hinna alanemisele.

Eesti juhindub tuleviku EÜ põhimõtetest. Teisalt tuleb mitme põhimõtte korral lähtuda kohalikust olukorrast ja reaalsetest situatsioonidest. Elektriturg on Eestis avatud praegu vaid 10% ulatuses ja lähtudes läbirääkimiste tulemustest ning mõjudest Eestile jääb osaliselt suletuks kuni 2012. aastani. Taastuvate energiaallikate laialdasema kasutamise ja energiasäästu edendamise nimel on Eesti seadustes sätestatud toetusmehhanismid ja reeglid siseturul käitumiseks. Samuti on Eesti võtnud üle taastuvenergia direktiivi 2001/77/EÜ ja läbirääkimiste käigus Euroopa Komisjoniga sätestanud Eesti indikatiivse eesmärgina 2010. aastaks saavutada taastuvenergiaallikatest elektritootmise osakaal 5,1% siseriiklikust elektri tarbimisest. Energiakaubanduse edendamiseks on käimas läbirääkimised Soome-Eesti elektri merekaabli ehitamiseks.
Et edendada koostööd energeetika valdkonnas ka laiemalt, on Eesti ratifitseerinud Kyoto protokolli, mis näeb ette kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamist 2008. aastaks võrreldes 1990. aasta seisuga. Eesti on selle eesmärgi juba täitnud. Energiamajanduse liberaliseerimise ja säästliku energiavarustuse ning –kasutuse edendamiseks on Eesti ühinenud järgmiste rahvusvaheliste lepingutega.

• 
  Energiahartaga, mille põhikontseptsiooniks on riikidevahelise kokkuleppe saavutamine energeetika alase koostöö küsimustes, mille eesmärgiks on kiirendada üleminekuperioodi läbivate riikide, eelkõige endise NSV Liidu territooriumil asuvate riikide majanduskasvu investeeringute ja energiamajanduse liberaliseerimise kaudu. Energiaharta alusel kehtestatakse rahvusvaheline seadusandlik raamistik pika-ajaliseks koostööks, sätestades seejuures järjest laialdasemalt energiatoodete, -materjalide ja energiakandjate vabakaubanduse ja eeldades energiamajanduses riikliku protektsionismi vähendamist ning vaba konkurentsi soodustamist. Energiaharta leping on alla kirjutatud Haagis 17.detsembril 1991. Eesti ratifitseeris Energiaharta lepingu 28. veebruar 1998. aasta 2002. aasta lõpu seisuga oli Energiahartaga liitunud 51 riiki ja lisaks ka Euroopa Ühendus, neist 47 on Energiaharta lepingu ka ratifitseerinud.
  

• 
  Maailma Energeetika Nõukoguga, mille eesmärgiks on edendada säästlikku energiavarustust ja –kasutust kõikide inimeste ülimaks hüvanguks läbi energia varustuse ja kasutuse meetodite andmete kogumise ning võrdlemise, energia varustust ja kasutust soodustavate tegevuste läbiviimise ja koostöö teiste sarnaste eesmärkidega energeetikasektori organisatsioonidega. Maailma Energeetika Nõukogu asutati 1923. aastal ning alustas oma tööd rahvusvahelise elektritööstuse assotsiatsioonina. Praegu on liikmeid ligi 100 riiki, kes tarbivad 92% kogu maailma energiast.
  

Energiaharta ja Maailma Energeetika Nõukogu teeb tihedat koostööd ka Euroopa Ühendus.

Euroopa Aatomienergiaühenduse ülesanne EURATOMi asutamislepingu alusel on aidata kaasa elatustaseme kasvule liikmesriikides ja edendada riikidevahelisi suhteid tagamaks tuumatööstuse loomiseks ja kiireks arenguks vajalikud tingimused. Selle ülesande täitmise eelduseks on ohutusstandardite kehtestamine, mille täitmine aitab tagada elanike ja kiirgustöötajate tervise kaitsmist ioniseeriva kiirguse ohu eest. Euroopa Liidu liikmesriigid on kohustatud tagama asjakohase koolituse ja väljaõppe kiirguskaitse alal, õhu, pinnase ja vee seire ning komisjoni teavitamise radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kavatsusest.
EURATOMi asutamislepingu eesmärgiks on edendada teadusuuringuid tuumaenergia ja tuumatehnoloogia valdkonnas ning soodustada investeerimist sellesse valdkonda. Seejuures tagatakse asjakohane järelevalve, et tuumamaterjali kasutatakse ainult ettenähtud eesmärgil. EURATOMi asutamisleping aitab kaasa ühtsete põhistandardite kehtestamisele kiirgustöötajate ja elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest.
EURATOMi asutamislepingus pööratakse suurt tähelepanu valdkonna teadusuuringutele. Kuna 35% Euroopa Liidus toodetavast elektrienergiast moodustab tuumaenergia, siis on see valdkond laialdase diskussiooni objektis, arvestades vajadust vähendada mõju kliimamuutustele ning tagada EÜ vähenev sõltuvus energiaressurssidest. Selle valdkonna kaugema perspektiivi suurimaks väljakutseks on termotuumaenergia kasutuselevõtmine ja seetõttu on EÜ teadusprogrammide üheks prioriteetseks valdkonnaks uuringud termotuuma energia valdkonnas. Eesmärgiks on tõestada termotuumaenergia kasutuselevõtu teaduslikku, tehnoloogilist võimalikkust ja hinnata selle majanduslikku põhjendatust.
Lähiperspektiivis on prioriteetseks uurimisvaldkonnaks tuumajäätmete käitlemise ja pikaajalise säilitamise küsimused. Kuigi Eestis momendil ja ka lähitulevikus tuumaenergiat ei kasutata ja põhiline tegevus selles valdkonnas on koondunud tuumajäätmete käitlemisele ja Paldiski tuumaobjekti likvideerimisele, ei ole see sugugi välistatud kaugemas perspektiivis. Seetõttu on valdkonnas teadusliku kompetentsi loomine ja vastavate spetsialistide väljakoolitamine kindlasti vajalik. Kuigi Eesti on liitunud EÜ teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse VI raamprogrammiga (2002-2006), ei osaleta seni materiaalsetel kaalutlustel ja otsese vajaduse puudumise tõttu Euratomi tuumaenergia teadusuuringute ja koolituse eriprogrammis. Ühinemise järel on ka see programm Eestile avatud.
Asutamislepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks on loodud seadusandlik alus ja olemas institutsioonid, kes vastutavad õigusaktides sätestatud kohustuste täitmise eest.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Ühinemislepingus on energeetika valdkonda käsitletud tehniliste kohandustena lepingu eelnõu II lisa 12. peatüki jagudes A ja B. Lisaks kajastab ühinemislepingu VI lisa 12. peatükk kahte energeetika valdkonnas kokku lepitud üleminekuperioodi vedelkütuse miinimumvaru moodustamist ja elektrituru avamise osas.
Ühinemislepingu VI lisa 14. peatükk kehtestab energeetika valdkonnas Eestile järgmised üleminekuperioodid:

• 
  Elektrituru avamine: elektrituru direktiiv 96/92/EÜ näeb ette liikmesriikide elektriturgude avamise 2003. aasta alguseks vähemalt 35% ulatuses, kavandatav uus elektrituru direktiiv näeb ette elektrituru avamise 2004. aasta 1. juuliks liikmesriikides kõikidele äritarbijatele, 2007. aasta 1. juuliks aga kõikidele tarbijatele, ehk selleks ajaks peaks olema igal tarbijal Euroopa Liidus võimalik elektrit osta kõikidelt samasse elektrivõrku ühendatud elektritootjatelt. Eesti rakendab üleminekuperioodi alusel direktiivi 96/92/EÜ nõuded ja avab 35% oma elektriturust 31. detsembriks 2008. a.
  
• 
  Seejärel avab Eesti oma elektrituru kõigile elektritarbijatele, välja arvatud kodutarbijad 31. detsembriks 2012. a. Käimasoleva restruktureerimisprotsessi jooksul põlevkivienergeetikale turugarantii andmine on Eesti põlevkivi eristaatuse peamine aspekt. Põlevkivienergeetika restruktureerimine omakorda on optimaalseim viis saavutamaks Eesti varustuskindluse tagamine energiaga, Ida-Virumaa tööjõuturu stabiilne areng ning elektritootmise muutmine keskkonnasõbralikumaks.
  

Ühinemisakti deklaratsioonides on EÜ liikmesriikide ühisdeklaratsioonides punkti 8 all Euroopa Ühenduse deklaratsioon Eesti üleminekuperioodi kohta elektri siseturu alastes küsimustes. Deklaratsioon sätestab, et EÜ jälgib, kuidas Eesti täidab endale võetud kohustusi elektri siseturu arendamisel, kuidas toimub elektritootmise areng Eestis ja võimalikke muutusi Eesti elektriturul ning naaberriikides. EÜ tunnustab Eesti erilist olukorda seoses põlevkivisektori restruktureerimisega, mis nõuab suuri jõupingutusi kuni 2012. aasta lõpuni ja tingib vajaduse avada elektriturg järk-järgult mittekodutarbijatele toodud kuupäevani. Ilma, et see kahjustaks kellegi õigusi on kõikidel liikmesriikidel õigus alates 2009. aastast taotleda komisjonilt Läänemere regiooni elektriturgude arengu hindamist ja sellest lähtuvalt võttes arvesse põlevkivi eripära, sotsiaalseid ja majanduslikke asjaolusid seoses põlevkivi kaevandamise, tootmise ning tarbimisega ja EÜ eesmärkidega elektriturul teeb komisjon nõukogule vajalikud ettepanekud.

• 
  Vedelkütuse miinimumvaru loomine: Eesti moodustab 90 päeva kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru 31. detsembriks 2009. a. EÜ üks peamistest põhimõtetest energeetika valdkonnas on tagada sõltumatus kolmandatest riikidest kütuste ja elektri varustusraskuste korral. Selle saavutamiseks vedelkütuste osas nähakse direktiivide 98/30/EÜ ja 68/414/EMÜ alusel ette, et kõik liikmesriigid moodustavad vähemalt 90 päeva vedelkütuste miinimumvaru eelmise aasta vedelkütuste sisetarbimise järgi. Majanduslikel põhjustel ei ole Eesti võimeline kohustuslikku vedelkütuse miinimumvaru kiiremini looma, kuna napib rahalisi vahendeid mahutite ehitamiseks, vedelkütusevarude soetamiseks ja hoidmiseks.
  

Läbirääkimiste käigus lepiti eelnevalt nimetatud põhjustel kokku, et Eesti kohustub looma vedelkütuse miinimumvaru järkjärguliselt vastavalt vedelkütuse miinimumvaru seaduses sätestatud ajagraafikule: