Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Eesti ei taotlenud telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia peatüki acquis’ suhtes erandeid ega üleminekuperioode, ning on suuteline nimetatud valdkonna acquis’ üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemisest. alates. Seetõttu puuduvad ühinemisaktis seda valdkonda käsitlevad sätted ning vastavalt ühinemisakti artiklile 2 on Eesti alates Euroopa Liiduga liitumisest kohustatud telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia acquis’d rakendama täies ulatuses.

Eesti õigusaktid on vastavuses nn 1998. aasta regulatsioonipaketiga, mille eesmärgiks oli konkurentsi tekitamine ELi telekommunikatsiooniturul. 2000. aastal jõustus Eestis telekommunikatsiooniseadus, millega loodi eeldused tegeliku konkurentsi tekkeks telefoniteenuse turul Eestis. Selle turu lõplik avanemine konkurentsile toimus 2001. aastal, mil lõppesid AS-i Eesti Telefon eriõigused ning telekommunikatsiooniturg avanes telefoniteenuse pakkumiseks.
Vastavalt EL nõuetele on Eestis loodud telekommunikatsioonisektorit reguleeriv asutus. Nimetatud reguleeriva asutuse ülesandeid täidab Sideamet, kelle üheks tähtsamaks tegevusvaldkonnaks ongi konkurentsi tagamine telekommunikat­siooni­turul.
Kui eelmine EL õigusaktide pakett, mille alusel ka telekommunikatsiooniseadus välja töötati, keskendus turu avanemise tagamisele Euroopa Liidu liikmesriikides, siis uue (nn 2003 aasta) paketi eesmärgiks on konkurentsile avanenud turu reguleerimine. Sisuliselt on tegemist veelgi liberaalsema mehhanismi sisseviimisega teenuste osas siseriiklikult; samas lisandub teatud otsuste tegemisele eelneva komisjoni- poolse heakskiidu vajadus (nt turgude määratlemine ning olulise turujõuga ettevõtjate määramine). Lisanduvad konvergentsi küsimused (telekommunikat­sioon ja digitaalringhääling) ning varasemast erinevad põhimõtted nii litsentseerimise, juurdepääsu regulatsiooni kui ka universaalteenuse osutamise mehhanismide osas. Raadiosageduste kasutamise harmoneerimisel suureneb oluliselt komisjoni roll.
Uued õigusaktid moodustavad ühtse paketi uuest regulatsioonist ja käsitlevad kogu elektroonilise side valdkonda (lisanduvad ka ring­häälingu tehnilised küsimused). Seoses uute põhimõtete juurutamisega suureneb oluliselt järelevalve roll regulaatori töös, kuna liberaalsema regulatsiooni tõttu ei toimi enam paljudel juhtudel eelkontrolli mehhanismid, mistõttu nähakse ette järelkontrolli rakendamist.
EL eesmärgi tagada kõigile kasutajatele minimaalsed teenused kättesaadava hinnaga ning tarbijate õiguste jätkuva kaitse kavatseb Eesti tagada läbi muudatuste sisseviimise kehtivatesse siseriiklikesse õigusaktidesse (sätestades universaalteenuse kohustuse määramise põhimõtted ja üldlevinud teenuste minimaalsed kvaliteedinõuded ning hinnates konkurentsi olemasolu telekommunikatsiooni­valdkonnas ja määratledes need turusektorid, kus sektorispetsiifiliste regulatiivsete kohustuste kehtestamine oleks kohane) ning läbi nimetatud sätete täitmise üle järelevalve teostamise.

Eelnevate aastate jooksul on Eesti osalenud erinevate EL komitoloogiakomiteede töös. Peale ühinemislepingu allkirjastamist suureneb Eesti ametnike töökoormus selles osas veelgi, kuna Eesti hakkab koos teiste liitujatega osalema EL telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonna töös aktiivse vaatleja staatuses, mis tähendab õigust osaleda töögruppide töös hääleõiguseta ning mille raames tuleb katta endisest rohkem erinevaid temaatilisi töögruppe.

Kuigi ühinemislepingu allkirjastamise ja liidu liikmeks saamise vahelisel perioodil on tegemist “üleminekuajaga” ning arvestama peab meie ressursside piiratusega, osaleb Eesti prioriteete arvestades EL telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonda käsitlevas töös võimalikult palju. Liidu liikmeks saades hakkab Eesti osalema nimetatud valdkonda puudutavates töödes täielikult, rakendades ühinemise päevast selle valdkonna acquis’d täies ulatuses.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Esialgse hinnangu kohaselt on vajalik Eesti õigusaktide Euroopa Liidu 2003. a jõustuva acquis’ga ühtlustamiseks muuta nii telekommunikatsiooni­seadust ja selle alamakte kui ka teisi õigusakte, milles leiavad käsitlemist selliste valdkondadega, nagu pealesunnitud teabe, konfidentsiaalne äriteabe ning isikuandmete edastamine, seotud küsimused. Vajalike muudatuste ettevalmistamise eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Siseministeerium.
“Euroopa Liiduga ühinemisvalmiduse saavutamise kava 2003” kohaselt on telekommunikatsiooni­seaduse (uue nimega elektroonilise side seadus) muudatusettepanekute Vabariigi Valitsusele esitamise tähtaeg 01. september 2003. a ning selle eeldatav jõustumine on kavandatud hiljemalt 1. maiks 2004. a. Seadusest tulenevate alamaktide eelnõud esitatakse kinnitamiseks ja jõustuvad pärast nimetatud seaduse vastuvõtmist Riigikogus (orienteeruv kinnitamiseks esitamise tähtaeg 01. aprill 2004. a ning jõustumise tähtaeg 1. mai 2004. a).
Nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiivi 2002/21/EÜ artikli 15 lõige 3, mis käsitleb relevantsete turgude määratlemist, eeldab, et liikmesriigi regulaatoril on oma kohustuste täitmiseks turu reguleerimisel õigus välja anda õigusakte, mis oma olemuselt ja vormilt vastavad Eesti õigusruumis üldaktile. Vastavalt Eestis kehtivale valitsemise korrale ei laiene üldaktide väljastamise õigus ministri institutsioonist madalamale. Nimetatud lõike rakendamine muutub peale Euroopa Liiduga ühinemist problemaatiliseks, kui ei leita juriidilist konstruktsiooni, mis võimaldaks Sideametil kui elektroonilise side võrkude ja teenuste turu regulaatoril teha nii siduvaid otsuseid määratlemaks vastavaid turge, kus sektorispetsiifiliste regulatiivsete kohustuste rakendamine oleks vajalik, kui ka mittesiduvaid otsuseid, mis aitaksid turul tegutsevatel ettevõtjatel mõista regulaatori nägemust teatud konkreetse õigusakti sätte täitmisest (n andmaks indikatsiooni, millist käitumist oodatakse ettevõtja poolt).