Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Määrused on kõige kaugemale ulatuva mõjuga õigusaktid EÜ õiguses. Määrusi võtavad EÜ lepingu artikli 249 kohaselt vastu Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt, nõukogu või komisjon. Määrus on abstraktne, määramata hulgale inimestele suunatud ja üldine õigustloov akt. Kõik määrused nagu teisedki ühenduste õigusaktid avaldatakse kõikides ELi ametlikes keeltes kõigile kättesaadavas Euroopa Liidu Teatajas. Selliselt avaldatult muutuvad määrused automaatselt ja ilma siseriikliku harmoneerimiseta liikmesriikide õigussüsteemi osaks. Üldjoontes nendes valdkondades, mis on reguleeritud määrustega, on liikmesriikidel keelatud kehtestada siseriiklikke õigusakte. Määrusi iseloomustavad kaks rahvusvahelisele õigusele üldiselt tundmatut joont:

• 
  määrused kehtivad üheselt terve Euroopa Ühenduse territooriumil. Üldjuhul on määrused kogu ulatuses kohustuslikud ning otse kohaldatavad. Määrused ei vaja jõustumiseks siseriiklikke meetmeid, veelgi enam, siseriiklikud meetmed võivad erinevates liikmesriikides seada ohtu määruste identsuse, samaaegse jõustumise ning kohtu jurisdiktsiooni määrusega reguleeritud siseriiklikust seadusest tuleneva probleemi lahendamisel. Erandjuhtudel vajavad määrused siseriiklikke meetmeid, eelkõige rakendussätete suhtes, mis käsitlevad ühenduse pädevusest väljaspool seisvaid küsimusi, nagu sanktsioonide kehtestamist, pädevate institutsioonide loomist jms.
  

• 
  määrused on vahetult kohaldatavad samaväärselt liikmesriigi siseriikliku õigusega. Määrustega tekitatakse otseseid õigusi ja kohustusi nii liikmesriikidele kui nende kodanikele.