Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Horisontaalsed meetmed
Direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (strateegilise keskkonnamõju hindamine) nõuded võetakse üle keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse muutmisel Seadust muudetakse direktiivi jõustumise kuupäevaks 1. juulil 2004. a.

Õhu kvaliteet

Välisõhu kvaliteedi hindamise ja kontrolli raamdirektiivi 96/62/EÜ harmoneerib hetkel välisõhu kaitse seadus ja selle alusel kehtestatud määrused. Hiljemalt ühinemiseks võetakse vastu uus välisõhu kaitse seadus ja kehtestatakse selle rakendusaktid. Uue seaduse vastuvõtmine on tingitud vajadusest täpsustada seadust raamdirektiivi praegu veel harmoneerimata osade suhtes, samuti sätestada delegatsiooninormid ning hiljem kehtestada keskkonnaministri määrused erinevate välisõhu kaitsega seotud direktiivide harmoneerimiseks: direktiiv 1999/13/EÜ teatud tegevusaladel ja seadmetes orgaaniliste lahustite kasutamise tagajärjel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite piiramise kohta; 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest eralduvate teatud saasteainete heitkoguste piiramise kohta (asendas direktiivi 88/609/EMÜ) ja 2001/81/EÜ teatud välisõhu saasteainete heitkoguste riiklike piirnormide kohta. Nimetatud direktiive käsitletakse ühinemislepingu kontekstis tööstussaaste kontrolli ja riskide maandamise alavaldkonnas.
Osoonikihi kaitse osas tehakse Eesti õigusaktidesse järgnevad täiendused ja parandused: Välisõhu kaitse seaduses (§ 8) nimetatakse pädev organ vastavalt EÜ määrusele. Täiendatakse välisõhu kaitse seadust, kehtestades kontrollitavate ainete käitlemisega tegelevatele töötajatele kvalifikatsiooninõuded; muudetakse Vabariigi Valitsuse 6. mai 1999 a määrust nr 146 “Osoonikihti kahandavate ainete ja neid aineid sisaldavate toodete, mille tootmist, kasutamist, importi, eksporti või transiiti piiratakse või keelatakse, nimekirjade ning nende ainete kontrollinõuded” täiendades seda fluoroklorosüsivesinike (HCFC) järkjärgulise käibelt kõrvaldamise ajakavaga ja fluoroklorosüsivesinike kvootidega. Eeltoodud muudatused tehakse õigusaktidesse ühinemishetkeks.


Jäätmehooldus

1998. aasta 1 detsembrist jõustunud jäätmeseaduse ja selle alamaktidega võeti üle põhiline osa sellel ajal kehtinud Euroopa Liidu jäätmealaste direktiivide, otsuste ja määruste nõudeid. Praeguseks on Vabariigi Valitsus esitanud Riigikogule menetlemiseks uue jäätmeseaduse eelnõu, milles arvestatakse pärast praegu kehtiva jäätmeseaduse kehtestamist vastu võetud direktiividega, sealhulgas direktiiviga 2000/53/EÜ romusõidukite kohta ja direktiiviga 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta. Samuti sisaldab uus jäätmeseadus mõningaid sätteid direktiivist 1999/31/EÜ prügilate kohta selles osas, mida ei olnud volitusnormide puudumise tõttu seni kehtivas jäätmeseaduses võimalik lülitada keskkonnaministri määrusesse, millega kehtestati prügilate rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded nagu prügilaloa mõiste, nõuded loa taotlemise, loa tingimuste ja sisu kohta, samuti prügilakulude ja käitaja rahalise tagatise kohta. Uue jäätmeseadusega tagatakse ka direktiivi 87/217/EMÜ titaanoksiiditööstuse jäätmete kohta harmoneerimine, kuigi selle direktiivi rakendamine Eestis pole vastava tootmise puudumise tõttu aktuaalne.

Veekeskkonna kaitse

Suurem osa veekeskkonna kaitse alasest acquis’st on harmoneeritud, suurimas mahus tehti seda veeseaduse muutmisel 2001 aastal ning sellele järgnenud määruste kehtestamisega.
Aastal 2003 viiakse lõpule EL direktiivides (76/464/EMÜ ohtlike ainete kohta ning selle tütardirektiivid) sätestatud ohtlike ainete normatiivide integreerimine Eesti pinna- ja põhjavee kvaliteeti reguleerivatesse õigusaktidesse. Selleks valmistatakse ette uued keskkonnaministri määrused ohtlike ainete piirnormide kohta pinna- ja merevees ning pinn- ja merevee elustikus ja põhjasettes ning ohtlike ainete lubatava heite piirkogused tooraine- või toodanguühiku kohta.
2003 aasta jooksul täiendatakse ka keskkonnaministri 4. juuni 1999. a määrust nr 55 “Nõuete kehtestamine ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta”. Asulareovee direktiivi täielik harmoneerimine tagatakse keskkonnaministri määruse reovee kogumisalade määramise kriteeriumid vastuvõtmisega 2003 aastal.
Direktiivi 79/869/EMÜ nõuded proovivõtu sageduse kohta pinnaveest enne selle töötlemist joogiveeks ja pinnaveeproovide analüüsimeetodite kohta täielikuks rakendamiseks annab õigusliku aluse katselaborite nõuetekohasuse hindamisele keskkonnaministri määrus katselaboritevahelise võrdlustkatsete läbiviimise korra kohta, mis kehtestatakse 2003. aastal.
Veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ lähtuvalt valmistatakse 2003. aastal ette keskkonnaministri määrus mereveeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord, mis sätestab merevee hea kvaliteedi kriteeriumid, arvestades põhilisi eutrofeerumisnäitajaid ning ohtlike ainete sisaldusi merevees, organismides ja setetes. Samuti täiendatakse keskkonnaministri määrust pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord, lisades vee seisundi hindamise ökoloogilised kriteeriumid.