Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Eelarve tulud
EÜ asutamislepingu artikli 269 lõik 1 sätestab eelarve rahastamise omavahenditest. Artikli 269 lõik 2 alusel on finants- ja eelarvealase acquis’ kehtestatud omavahendite süsteem, kus on täpselt määratletud omavahendite komponendid, nende arvestamise ja kogumise metoodika, kehtestatud ülemised piirmäärad kogumisele ning omavahendite süsteemi rakendamise ning informeerimise reeglid.
Iga liikmesriik peab komisjonile esitama perioodiliselt informatsiooni omavahendite prognoosi ja täitmise kohta omavahendite komponentide lõikes vastavalt acquis' sätestatule kas igakuiselt, kvartalite või aasta kohta. EÜ asutamislepingu artikli 279 punkt b alusel määrab komisjon meetodid ja menetluse ettenähtud omavahendite Komisjonile kättesaadavaks tegemisel.
Omavahendite komponentideks on:
Traditsioonilised omavahendid (Traditional Own Resources) – tollimaks; põllumajandusmaksud ja suhkrumaks. Tollimaksude all mõeldakse üldtollitariifide alusel makstavat maksu ja muid tollimakse, mis tulenevad kaubandusest mitteliikmesriikidega. Põllumajandusmaks (lõiv) on ühise põllumajanduspoliitika raames ELi mittekuuluva riigi põllumajandustoodangule importimisel lisatav lisatasu, hüvitussumma, lõiv jms. Suhkrumaksu puhul on tegemist tootemaksu, säilitus- või laomaksuga müügi reguleerimisel. Eestis suhkrutootmist ei toimu ning seetõttu pole vaja tasuda ka suhkrumaksu.
Liikmesriigi tolliamet kogub riigi territooriumil tolli- ja põllumajandusmakse ning kannab need otse ELi eelarvesse. Liikmesriik saab eelpool nimetatud traditsiooniliste omavahendite kogumise eest 25% maksupreemiat maksude administreerimiseks, mis nt. Eestis kajastatakse eelarve tulude poolel. Samuti kantakse ELile nn suhkrumaks, kuid need vahendid jäävad väljapoole EL eelarvet.
Kuna Eestis ei ole praegu ELi tollimakse kehtestatud, puuduvad meil nende administreerimise kogemused ja ka statistiline andmebaas, mille põhjal prognoosida selle ressursi laekumist. Praegustes ELi liikmesriikides on selle summa osakaal 5–15% nende liikmemaksust.
Maksustataval käibel põhinevad vahendid¹⁸ on kehtestatud kõikidele liikmesriikidele ühtse meetodiga. Senise praktika kohaselt kannab liikmesriik maksustatavalt käibelt (käibemaksubaasilt) ELi eelarvesse ühe protsendi ühtlustatud käibemaksubaasist ning ELil on ka teoreetiline õigus nõuda igalt liikmesriigilt ülemmäärana 1% ühtlustatud baasist. Praktikas seda siiski vähendatakse ja maksed arvestatakse nn üldise määra põhjal. Üldine määr = ülemmäär - külmutatud määr (kokkuleppeline suurus, praegu 0,155). Seega on üldine määr 0,845%. Samas arvestatakse, et maksustatav käive ei tohi ületada 50% riigi RKTst. Kui maksustatav käive on suurem kui 50% RKTst, siis võetakse aluseks ELi ühine RKT ja rahvusriigi RKT korrutatakse 0,845%iga. Näiteks 1996. aastal oli liikmesriikidele määratud protsent 1,24%, 1999. aastal aga 1%, eesmärgiks on jõuda 0,75%-ni 2002. ja 2003. aasta jooksul ning 0,50%ni alates aastast 2004.¹⁹
Rahvuslikul kogutoodangul (täpsemalt kogutulul) põhinevad lisaomavahendid. RKT-l põhinev maks, mida arvestatakse proportsionaalselt rahvusriikide RKT osakaalule ELi ühises RKTs. Tegelikkuses sõltub selle maksu suurus aga sellest, kui suureks kujuneb ELi eelarves kavandatavate kulude ja tolli- ning põllumajandusmaksu ja käibemaksu summa vahe. Selle vahe katmiseks määratakse igale riigile eraldi osamakse.
Eesti puhul sõltub selle summa suurus Eesti RKT kasvust võrreldes ELi liikmesriikide majanduskasvu näitajatega. Juhul, kui praegused EL liikmesriigid hakkavad Suurbritannia eeskujul tagasi nõudma varem enammakstud osamakseid, võib RKT-l põhinev Eesti osamakse kasvada. Praegu maksavad vähem ka Austria, Saksamaa, Holland ja Rootsi. Kuid mingil juhul ei ületa liikmemaksu kogumaht 1,27% RKTst. Kooskõlas finantsperspektiiviga on järgmisteks kolmeks aastaks kavandatud piirmäär 1,09- 1,14%.