Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Keck ja Mithouard’i kaasuse puhul täpsustas Euroopa Kohus artikkel 30 ulatust, selgitades, et juhul kui teistest liikmesriikidest pärinevatele toodetele rakendatakse siseriiklikke nõudeid, mis piiravad või keelavad teatud müügitehinguid, siis ei ole tegemist kaubanduse tõkestamisega liikmesriikide vahel Dassonville`i lahendi mõistes niivõrd kui antud piiranguid rakendatakse kõikidele tootjatele, kes tegutsevad siseriiklikul territooriumil, kuna nende piirangute toime on samaväärne kohalike ning teiste liikmesriikide toodete turustamisele. Teisisõnu, selliste nõuete rakendamine teistest liikmesriikidest tulenevate toodete müügile ei ole sellise iseloomuga, et takistaks nende turule juurdepääsu või takistaks seda rohkem kui kohalike toodete osas ning seetõttu langevad sellised nõuded artikkel 30 alast välja.
Vastavalt artiklile 30 on keelde ja piiranguid võimalik kehtestada ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes juhul, kui need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks. Sellised keelud või piirangud ei tohi aga kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist ning peavad olema proportsionaalsed.
Uuemates kohtulahendites on Euroopa Kohus laiendanud erandite ala ning on arvestanud ka näiteks selliste õigustustega, mis tulenevad keskkonna, meedia mitmekesisuse, töötingimuste parandamise ja kultuurilise tegevuse kaitsest. Iga piirangu puhul analüüsib Euroopa Kohus selle proportsionaalsust, kulude ja kasu vahekorda ning kas meede on võimalikest meetmetest kõige vähem piirav.
Lisaks EÜ asutamislepingu artiklitele 28-30 on kaupade vaba liikumisega seotud veel järgnevad instrumendid:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus 95/3052/EÜ, millega kehtestatakse informatsiooni vahetamise kord selliste siseriiklike meetmete kohta, millega kaldutakse kõrvale ühenduse territooriumil kaupade vaba liikumise põhimõttest. Otsus kehtestab lihtsa teavitamisprotseduuri, mille alusel liikmesriigid on kohustatud teavitama Euroopa Komisjoni igast siseriiklikust meetmest, mis kaldub kõrvale kaupade vaba liikumise põhimõttest. Eesmärgiks on tagada selliste meetmete läbipaistvus ning anda teistele liikmesriikidele võimaluse neile reageerida. Teavitada tuleb 45 päeva jooksul meetme rakendamise kuupäevast.
2) Nõukogu direktiiv 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta. Seoses relvade valduse kontrolli kaotamisega ühenduse sisepiiridel kehtestab direktiiv eeskirjad, mis võimaldavad liikmesriikides kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust ning nende teise liikmesriiki viimist. Osaliselt ühtlustatud nõuetega eeskirjad aitavad suurendada liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust ning keelavad põhimõtteliselt liikumise ühest liikmesriigist teise koos relvaga, v.a. juhtudel, kui on vastu võetud kord, mis võimaldab liikmesriikidel teada saada tulirelva toomisest nende territooriumile. Nõuded küttimise ja sportlaskmise suhtes on paindlikumad.
3) Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta. Direktiiv kehtestab meetmed, mis võimaldavad liikmesriikidel kindlustada nende territooriumilt siseriiklikke meetmeid rikkudes välja viidud rahvuslikuks rikkuseks peetavate kultuuriväärtuste tagastamine. Meetmete rakendamine hõlbustab tagastamisel tehtavat koostööd.
4) Nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta. Direktiiv ühtlustab tootevastutust käsitlevad sätted eesmärgiga kaotada erinevused liikmesriikide vahel, mis mõjutavad negatiivselt konkurentsi, kaupade vaba liikumist ja toovad kaasa erineval tasemel tarbijakaitse nii tervise kui vara osas.
Kaupade vaba liikumisega on seotud ka kaks nõukogu määrust:
1) Nõukogu määrus 339/93 EMÜ kolmandatest riikidest imporditud toodete tooteohutuse eeskirjade vastavuse kontrolli kohta. Määrus sätestab liikmesriikidele kohustuse kontrollida kolmandatest riikidest tulevate toodete ohutust vastavalt ühenduse ning siseriiklikele nõuetele. Juhul kui tolliametnikud leiavad enne toote vabasse ringlusse laskmist, et tooted võivad ohustada inimeste tervist või julgeolekut, peavad nad tooted kinni pidama ning informeerima vastavat turujärelevalve asutust, kes algatab sobiva menetluse.
2) Nõukogu määrus 2679/98 EMÜ siseturu toimimise kohta liikmesriikidevahelise kaupade vaba liikumise osas. Määrus sätestab kohustuse liikmesriikidele, kelle territooriumil esinevad tõkked kaupade vabale liikumisele, rakendada kõik vajalikud ja proportsionaalsed meetmed, et taastada võimalikult kiiresti kaupade vaba liikumine. Liikmesriigid peavad teavitama komisjoni ning vajaduse korral ka teisi liikmesriike meetmetest, mida ta on rakendanud või kavatseb rakendada tõkete eemaldamiseks.
Piirangute kehtestamise kaupade vabale liikumisele juba eelnõude tasandil hoiab ära Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34/EÜ (parandatud direktiiviga 98/48/EÜ). Direktiiv sätestab liikmesriikidele kohustuse teavitada komisjoni sellistest eelnõudest mis käsitlevad tehnilisi nõudeid ja infoühiskonna teenustele nõuete kehtestamist. Selline teavitamine annab komisjonile ja teistele liikmesriikidele võimaluse reageerida eelnõu staadiumis, mis omakorda vähendab kohtuvaidlusi.
Tehnilise nõude all mõeldakse nii seadusandluses sätestatud nõudeid kui administratiivseid nõudeid. Eelnõu, millest tuleb komisjoni teavitada, peab olema sellises ettevalmistusstaadiumis, kus seda on võimalik veel sisuliselt muuta. Teavitamise nõudest tulenevalt peab tehnilist nõuet sisaldava õigusakti vastuvõtmise edasi lükkama tavaliselt kolmeks kuuks alates kuupäevast, mil komisjon selle kätte sai, kuid teatud tingimustel ka pikemaks ajaks, olenevalt sellest, kas eelnõu kohta tehakse lihtsalt märkusi või avaldatakse üksikasjalikku arvamust. Direktiiv sätestab ka erandid, millal ei pea teavitama (eelkõige juba teavitatud nõuded või harmoneeritud nõuded).

Uue lähenemisviisi direktiivid

Masinad

Masinate valdkonda reguleerib Euroopa Liidus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/37/EÜ, mis kehtestab nõuded masinatele ja eraldi turule lastavate masinate ohutusseadistele. Kaupade vaba liikumise takistamise ärahoidmiseks kehtestatakse nendele nõuetele ka vastavuse hindamise ja tõendamise kord. Samuti reguleeritakse masina alamsüsteemide vaba liikumist ühisturul. Masinate ja ohutusseadiste turule laskmiseks ja kasutusele võtmiseks peab neil olema kaasas tootja või tema volitatud esindaja poolt koostatud vastavusdeklaratsioon, millega kinnitatakse vastavust direktiivi nõuetele ning masinale peab olema kinnitatud CE-märk. Teatud kindlat tüüpi masinate puhul peab tüüp olema eelnevalt läbinud sõltumatu osapoole poolt tehtava tüübihindamise. Direktiiv reguleerib üksnes uusi masinaid nende kasutusele võtmise hetkeni. Kasutamisele kehtestatakse siseriiklikud nõuded.

Liftid

Liftide valdkonnas reguleerib EL acquis Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/16/EÜ inimestele kasutamiseks mõeldud liftide ohutust, kehtestades liftidele inimese ja tema vara kaitseks tervisekaitse ja ohutusnõuded ning nendele nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise korra. Nimetatud nõudeid ja korda peavad järgima kõik uute liftide tootjad ja paigaldajad. Direktiivi kohaselt võib EL liikmesriikides turule lasta ja kasutusele võtta üksnes lifte, mis vastavad direktiivi nõuetele ja on läbinud direktiivi kohase vastavushindamise ning mille kabiini on paigaldatud CE-märk. Vastavushindamist teostab kõikide liftide puhul sõltumatu vastavushindamisasutus, kelle pädevusele on direktiivis kehtestatud miinimumnõuded.