Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Määruste lisad

Määruste 1408/71/EMÜ ja selle rakendusmääruse 574/72/EMÜ lahutamatuks osaks on nende lisad, milles sätestatakse määruste rakendamise kord erinevates liikmesriikides (nt täpsustatakse subjektide ringi; kooskõlastatakse hüvitised, mis ei kuulu määruse rakendusalasse; kooskõlastatakse varemsõlmitud kahepoolsete sotsiaalkindlustus-lepingute staatus, määratakse vastutavad rakendusasutused jms).
Määrusel 1408/71 on 8 lisa ja määrusel 574/72 on 11 lisa. Lisadesse Eesti kohta tehtavad kanded on ära toodud Liitumislepingu lisas II.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa I käsitleb isikuid, kelle suhtes määrust kohaldatakse. Vajadusel võib liikmesriik lisas täpsustada määruses kasutatud töötajate ja nende pereliikmetega seotud mõistete kohaldamist. Eestil vastavaid täpsustusi ei ole.
Määruse 1408/71/EMÜ lisasse II a kantakse mitteosamakselised erihüvitised, mida ei ekspordita. Eesti taotlusel ja Euroopa Liiduga läbirääkimiste tulemusel on lisasse II a kantud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstav puudega täiskasvanu toetus ning töötu sotsiaalse kaitse seaduse alusel makstav töötu riiklik abiraha. Puudega täiskasvanu toetus on määruse mõistes puuetega inimeste erikaitseks mõeldud hüvitis ning töötu riiklik abiraha täidab sotsiaalabitoetuse eesmärki. Ülalnimetatud kanne tähendab, et Eesti maksab puudega täiskasvanu toetust ja töötu riiklikku abiraha kõigile siin elavatele alalistele elanikele, kes vastavad seaduses sätestatud tingimustele, ning Eesti päritolu töötajatele teistes liikmesriikides maksab sarnaseid toetusi nende asukohariik oma vastavate õigusaktide kohaselt. Ühelt poolt võimaldab kanne hoida kokku riigieelarvelisi vahendeid (nimetatud toetusi ei pea eksportima), teisalt on nii hüvitisesaajal võimalik taotleda sarnast toetust oma elukohariigist ja vastavalt sealsele elatustasemele.
Määruse 1408/71/EMÜ lisas III on ära toodud liikmesriikide ja kandidaatriikide omavaheliste kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute sätted, mis jäävad kehtima ka pärast määruse 1408/71/EMÜ jõustumist. Kanded “ei ole” Eesti-Läti, Eesti-Leedu, Eesti-Soome ja Eesti-Rootsi lepingute puhul tähendavad seda, et sotsiaalkindlustuse koordinatsioonis Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga hakatakse Euroopa Liiduga liitumise hetkest kohaldama määruse 1408/71/EMÜ subjektide ja määruse reguleerimisalasse kuuluvate küsimuste suhtes määruse 1408/71/EMÜ sätteid ilma eranditeta. Senised kahepoolsed lepingud järgivad küll määruse 1408/71/EMÜ üldpõhimõtteid, ent mõnedes asjaoludes on siiski erinevusi määruse 1408/71/EMÜ sätetest (nt definitsioonides, koordineerimisele kuuluvate sotsiaalkindlustushüvitiste ringis, kohaldatava õiguse kindlaksmääramise printsiipides mõnede isikukategooriate suhtes, hüvitise arvutamise korras jm)
Eesti Euroopa Liiduga ühinemise päevast asendab määrus 1408/71/EMÜ sotsiaalkindlustuslepingute sätteid Euroopa Liidu riikide kodanike, kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes. Eesti-Soome, Eesti-Läti ja Eesti-Leedu sotsiaalkindlustuslepingute sätteid rakendatakse endiselt Eestis legaalselt elavate kolmandate riikide kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute (Eesti välismaalase passi omanikud) suhtes, va vältimatu arstiabi suhtes.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa IV on deklaratiivse iseloomuga, kus Eesti teatab pensioniliigid, mille suurus ei sõltu kindlustusperioodi pikkusest. Osas A (kindlustusperioodi pikkusest mittesõltuvad invaliidsushüvitised) loetletakse Eesti rahvapensionid, mis on määratud püsiva töövõimetuse alusel vastavalt riikliku pensionkindlustuse seadusele; samuti enne 1. aprilli 2000. a. riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud ja riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel säilitatud invaliidsuspensionid ning eriseaduste (kaitseväeteenistuse seadus, politseiteenistuse seadus, prokuratuuriseadus, kohtuniku staatuse seadus, seadus Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta, Vabariigi Presidendi ametihüve seadus) alusel määratud invaliidsuspensionid.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa IV osas D (kindlustusperioodi pikkusest mittesõltuvad vanadus- ja toitjakaotushüvitised) loetletakse Eesti rahvapension, mis on määratud vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele ning eriseaduste (kaitseväeteenistuse seadus, politseiteenistuse seadus, prokuratuuriseadus, kohtuniku staatuse seadus, seadus Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta, Vabariigi Presidendi ametihüve seadus) alusel määratud vanadus- ja toitjakaotuspensionid.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa V käsitleb invaliidsusastmega seotud tingimusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide omavahelist vastavust. Eestil antud lisas kannet ei ole.
Määruse 1408/71/EMÜ lisasse VI käsitleb teatavate liikmesriikide õigusaktide rakendamise erikorda. Eestis taotles kannet alates 1.jaanuarist 1999.a. riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvestatava pensionikindlustusstaaži käsitlemise kohta perioodina, mis ei kattu teistes liikmesriikides omandatud kindlustusperioodidega. Vajadus sellise kande jaoks tuleneb pensionikindlustusstaaži arvestamise korrast, mis ei võimalda kindlaks teha, millises kuus kalendriaasta vältel antud staaž on omandatud
Määruse 1408/71/EMÜ lisa VII sätestab kahe liikmesriigi õigusaktide üheaegse kohaldamise juhtumid. Määruse 1408/71/EMÜ üheks üldpõhimõtteks on reegel, et isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele (määruse artikkel 13). Vastavalt määruse artiklile 14c on võimalik lisas VII sätestada erand (s.t. kohaldatakse korraga kahe liikmesriigi õigusakte) isikute suhtes, kes on samaaegselt töötaja ühe liikmesriigi territooriumil ja füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil. Eesti kasutab antud võimalust ning tehtav kanne on analoogiline teiste liikmesriikide kannetega. Isik, kes elab Eestis ja tegutseb Eestis FIE-na, kuid samaaegselt teeb tasulist tööd mõnes teises liikmesriigis, allub FIEna tegutsemise suhtes Eesti õigusaktidele ning tasulise palgatöö suhtes teise liikmesriigi õigusaktidele.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa VIII käsitleb hüvitisi pensionäride ülalpeetavate lastele ja orbudele. Eestil vastavaid hüvitisi ei ole.
Rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisad on peamiselt administratiivse iseloomuga, kus Eesti täpsustab, millised asutused tegelevad erinevate sotsiaalkindlustusliikide haldamisega, võõrtöötajatele sotsiaalkindlustushüvitiste määramisega ning hüvitiste tasaarvelduse kord liikmesriikide vahel.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemiga ühinemine ei eelda Eesti siseriiklike sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusaktide muutmist. Euroopa Liiduga ühinemisel muutuvad EL Nõukogu määrused 1408/71/EMÜ ja 574/72/EMÜ Eesti õigussüsteemi osaks. Määrused on EL liikmesriikide võõrtöötajate ning nende pereliikmete suhtes vahetult rakendatavad.
5. Rakendamine
Määruste 1408/71/EMÜ ja 574/72/EMÜ rakendamisega lisanduvad mitmed ülesanded Sotsiaalministeeriumile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Haigekassale ja Tööturuametile, sealhulgas:
1) määrusest tulenevate rakenduslepingute sõlmimine teiste liikmesriikidega Rakenduslepinguid tuleb eristada riikidevahelistest kahepoolsetest sotsiaalkindlustuslepingutest. Kaks või enam liikmesriiki võivad omavahel kokku leppida määruse 1408/71/EMÜ rakendamise protseduurid (nt kehtestada tagasimakseviisid, loobuda tasaarveldustest ja ametlikust kontrollist tulenevate kulude katmisest jms). Sellised kokkulepped kantakse rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisasse 5.

2) hüvitiste määramine ja maksmine teiste EL liikmesriikide kodanikele;

3) hüvitiste väljamaksmise (ekspordi) korraldamine teistesse liikmesriikidesse;
4) infovahetus teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutustega (tüüpõienditel – E-vormidel või elektrooniliselt) hüvitisi taotlevate ja saavate isikute kohta;
5) osalemine EL vastavate komiteede ja töörühmade töös jpm.