Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Veterinaaria ja fütosanitaaria
Euroopa Liidu sisesed ühised veterinaaria- ja fütosanitaariaalased eeskirjad on vajalikud nii sise- kui ka väliskaubanduse hõlbustamiseks. Seejuures tagatakse nii inimeste kui ka loomade tervishoid ja loomade heaolu ning rahuldatakse tarbija ootused toiduohutuse ja kvaliteedi suhtes. Need eeskirjad peavad kindlustama kõrged standardid kogu toiduohutuse ahelas “laudast lauani”. Eraldi on kehtestatud reeglid elusloomade tervise ja heaolu kohta, loomsete toodete ettevalmistamise, töötlemise, veo, inspekteerimise ja turustamise kohta. Fütosanitaaria sektoris seemnete ja taimse paljundusmaterjali, taimetervise, loomasööda, taimekaitsevahendite, väetiste, pestitsiidijääkide, sordikaitse, taimekasvataja õiguste ja mahepõllumajanduse kohta. Kokku hõlmavad veterinaaria- ja fütosanitaaria alased õigusaktid ligikaudu tuhat meedet, millest umbes 160 on tunnistatud põhimeetmeteks (ülejäänud on peamiselt rakendusmeetmed). Õigusaktide rakendamise eest vastutavad komisjon ja iga liikmesriigi pädevad organid, kelleks Eestis on Veterinaar- ja Toiduamet ning Taimetoodanguinspektsioon. Vastutus jaotub järgmiselt:

• 
  komisjon vastutab üldise koordineerimise, inspekteerimise ja revideerimise ning vajalike seadusandlike sammude eest, et tagada ELi standardite ühesugune rakendamine ühtsel Euroopa turul. Komisjon koostab ka nimekirja, milles on loetletud riigid, kes tohivad eksportida ELi (kinnitades rahuldavate struktuuride, kontrolliprotseduuride ja tervishoiustandardite olemasolu veterinaaria ja fütosanitaaria valdkonnas), ning loomsete toodete puhul heakskiidetud ettevõtete nimekirja;
  
• 
  liikmesriigid vastutavad kolmandatest riikidest imporditavate kaupade nõuetekohasuse kontrollimise eest piiril, sealhulgas kontrolliprotseduuride nõuetekohase täitmise eest. Samuti vastutavad nad ELi õigusaktides nõutud ühendusesiseseks kaubanduseks vajalike standardite asjakohase järgimise eest. Kolmandatesse riikidesse eksportimisel vastutavad liikmesriigid üldiselt tootmistingimuste kontrolli ja veterinaarsertifikaatide väljaandmise eest.
  

Veterinaaria

Veterinaaria valdkond on ELis üks õiguslikult enamreguleeritud valdkondi. Valdkonda reguleerib 5 määrust, 67 põhidirektiivi ja ligi 700 otsust. Eesti õigussüsteemis moodustavad valdkonna harmoneerimiseks raamistiku veterinaarkorralduse seadus, loomatauditõrje seadus, loomakaitse seadus ja toiduseadus. Kokku on nende seaduste alusel valdkonna reguleerimiseks kehtestatud üle 50 Vabariigi Valitsuse või põllumajandusministri määruse.

Euroopa Liit sätestab meetmete tagamiseks veterinaaria valdkonnas horisontaalsed nõuded (nõuded, mis kehtestavad ühtsed kontrolliprotseduurid siseturul ja kolmandate maadega kauplemiseks, tõendamine, veterinaarsüsteemi finantseerimine, vastastikuse koostöö põhimõtted liikmesriikide pädevate asutuste vahel, ühtsed teavitamise süsteemid loomahaiguste esinemisest ning loomade ja loomsete saadustega kauplemisel) ning vertikaalsed nõuded erinevate loomaliikide ja loomsete saaduste kaupa (loomahaiguste ennetamine ja tõrje ning loomade heaolu, rahvatervise meetmed loomse toidu käitlemisel ettevõtetes, loomsed jäätmed, keelatud ained, ravimite jäägid jt).
Seoses hullulehmatõve kriisiga Euroopas 2000. aastal ja vajadusest lahendada esilekerkinud probleemid nii põllumajanduslikus tootmises kui tarbija ohutuse tagamisel, otsustas nõukogu moodustada veterinaaria acquis’ alla uue alavaldkonna ja koondada sinna kõik transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiatega seotud kontrolli meetmed. Tõhustamaks veelgi vastuvõetud otsuste ellurakendamist koondati erinevaid abinõusid kehtestavad komisjoni otsused ja kehtestati need ühtse nõukogu 15. mi 2001.a. määrusega nr 999/2001/EÜ .
Fütosanitaaria

Fütosanitaarias reguleeritakse taimetervise, taimekaistevahendite, seemne ja paljundusmaterjali, sordikaitse, söötade, väetiste ja mahepõllumajanduse valdkondi.

Üldjoontes on Eesti õigus ELi seadustikuga kooskõlas, kuid kuna ELis fütosanitaariaga seotud akte pidevalt täiendatakse, siis vajab ka Eesti seadusandlus kaasajastamist.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Eesti on suuteline ELi põllumajanduse, maaelu, veterinaaria ja fütosanitaaria seadusandluse täies mahus üle võtma ja rakendama alates ELiga ühinemisest
Ühinemisakt sisaldab põllumajanduse, maaelu arengu, fütosanitaaria ja veterinaaria valdkonnas üleminekuperioode, erandeid ja tehnilise kohandusi.

Põllumajandus

Otsetoetused

Otsetoetuste osas soovis EL rakendada kõikide kandidaatriikide suhtes üleminekuperioodi. Läbirääkimiste käigus nimetatud üleminekuperioodi lühendati. Sarnane üleminekuperiood kehtestati kõigile kandidaatriikidele.

Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 27 alapunkt b artiklile 1a kasvavad põllumajanduse otsetoetuste maksed võrreldes Euroopa Liidus makstavate otsetoetustega vastavalt järgmisele graafikule: 2004 25%, 2005 30%, 2006 35%, 2007 40% 2008 50%, 2009 60%, 2010 70 %, 2011 80% 2012 90%, 2013 100%.
Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 27 alapunkt b artiklile 1c võib Eesti rahvuslike lisamaksetega täiendavalt maksta põllumajanduse otsetoetusi kuni ELis makstavate otsetoetuste alljärgnevate tasemeteni: 2004. a - 55%; 2005. a - 60%; 2006. a - 65% ning alates 2007. a võib Eesti maksta rahvuslikke lisamakseid, mis tõstavad otsetoetuste taset ELi algse üleminekuperioodi graafikuga võrreldes 30% võrra (2007. a 70%, 2008. a 80%, 2009. a 90%, 2010. a 100%).
Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikli 33h kohaselt võib vahemikus 2004-2006 rahvuslike lisamaksete maksmiseks kuni otsemaksete graafiku ELi 40% tasemeni eraldada rahalisi vahendeid kuni 20% ELi EAGGF tagatisrahadest, mida Eestil tuleb kaasfinantseerida 20% ulatuses.
Rahvuslike lisamaksete rakendamine lühendaks maaelu arengu meetmete arvelt otsetoetuste üleminekuperioodi kolme aasta võrra.