Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

8. JAGU

KALANDUS

1. Sissejuhatus
Seletuskirja osa on koostanud Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja kohusetäitja ja ELiga liitumisläbirääkimiste delegatsiooni kalanduse töögrupi juht Andres Jagor (625 6117), Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja kt Ain Soome (660 4543) ja õigusosakonna jurist Annemari Vene (6604594) ning Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna liitumisläbirääkimiste büroo II sekretär Anne Härmaste (631 7286).
Liitumisläbirääkimiste käigus kaasati valitsusväliste ekspertidena Eesti Kalurite Liidu, Eesti Kalaliidu ja Eesti Kalakasvatajate Liidu ning Tartu Ülikooli - Eesti Mereinstituudi esindajaid.

Ühise põllumajanduspoliitika, sh ühise kalanduspoliitika põhimõtted on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklites 32 – 38. Artikli 32 lõike 1 kohaselt tähendavad põllumajandustooted põllundus-, loomakasvatus- ja kalandustooteid ning nende toodetega otseselt seotud esmatöötlemissaadusi.

Artikkel 33 sätestab ühise kalanduspoliitika peamise eesmärgi, milleks on korraldada ühise ressursi kasutamist ning seeläbi tagada toiduga varustatus. Artiklid 34 ja 35 puudutavad ühist turukorraldust ja artikkel 36 struktuurpoliitikat. Artikkel 37 on aluseks kalandusalastele teisestele õigusaktidele, kehtestades õigusaktide vastuvõtmise menetluse.
Euroopa Liit korraldab kalandust läbi ühise kalanduspoliitika. Ühine kalanduspoliitika hõlmab peamiselt nelja omavahel tihedalt seotud valdkonda: kalavarude kasutamine ja kaitse, struktuurpoliitika, turukorralduspoliitika ja kalandusalane välispoliitika, mis hõlmab ka kalandusalaseid kokkuleppeid mitteliikmesriikidega ja läbirääkimisi rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kalanduse aluseks on kalavarude kasutamine ja kaitse poliitika. Sellealane õigustik hõlmab :

• 
  erinevate kalaliikide püügile kehtestatavate koguseliste või ajaliste püügipiirangute rakendamist;
  
• 
  kalapüügi keeluaegade ja keelupiirkondade kehtestamist;
  
• 
  kalapüügivahenditele ja -viisidele tehniliste piirangute kehtestamist;
  
• 
  erinevates püügipiirkondades rakendatavate kontrollregulatsioonide kehtestamist.
  

ELi kalavarude kasutamise ja kaitse poliitika viiakse ellu koostöös rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega ja koostöös kolmandate riikidega. Sellise koostöö tulemuseks on kas riikidevahelised (Euroopa Liit ja partnerriik) kokkulepped kalavarude kaitsemeetmete kehtestamiseks, kalapüügivõimaluste vahetamise lepingud või liberaliseeritud kaubanduslepingud.

EL turukorralduspoliitika keskendub kala- ja kalasaaduste tootjatele stabiilsete ja õiglaste sissetulekute garanteerimisele. Nii on loodud õiguslik alus erinevate tootjaorganisatsioonide (kalurite ja kalakasvatajate ühendused) loomiseks, tunnustamiseks ja kontrolliks. Samuti on loodud kalaturu hinnakorralduse alused, hindade kehtestamise süsteem ja riiklik hindade garanteerimise süsteem.
Kalanduse turukorralduspoliitika põhineb nõukogu määrusel 104/2000/EÜ, mille alusel on omakorda kehtestatud erinevaid määrusi, mis hõlmavad:

• 
  tootjaorganisatsioonide (tulu taotlev kalurite või kalakasvatajate ühendus) kohustusi, õigusi, tunnustamise tingimusi, järelevalve korraldamise tingimusi, toetusi;
  
• 
  ühise turukorralduse meetmeid kalandusturu tasakaalustamiseks:
  
• 
  ühtsete turustandardite juurutamist;
  
• 
  miinimumhinna kehtestamist, kontrolli, toetust;
  
• 
  ülekandetehingute kehtestamise tingimusi , kontrolli ja toetusi.
  

Vaatamata sellele, et tegemist on vahetult kohaldatavate määrustega, kavandatakse kalaturu korraldamise seaduse väljatöötamist, mis võimaldaks juba liitumiseelselt rakendada Eestis EÜ kalanduspoliitika põhimõtteid.

Ühtse kalanduspoliitika raames on kehtestatud ühtsed turustandardid (nt kala suurus- ja kvalteedikategooriad), mille rakendamiseks ja seireks on vajalik spetsiaalsete haldusstruktuuride loomine nii sadamates kui ka hulgimüügiturgudel. Tootjate ühenduste loomise puhul on oluline nende tunnustamise süsteemi loomine. Ühenduse siseturul kehtivat hinnakorraldust toetatakse miinimumhinna ja interventsiooni mehhanismidega.
Vastavalt nõukogu määrusele 1263/99/EÜ on struktuuripoliitika eesmärgiks kalanduspoliitika arendamine järgmiselt:

• 
  kalavarude ja nende kasutamise pikaajalise tasakaalu saavutamise toetamine;
  
• 
  jätkusuutlike ettevõtete konkurentsivõimelise struktuuri kujundamise ja arengu toetamine;
  
• 
  turu varustatuse parandamine ja lisaväärtuse andmine kalasaadustele;
  
• 
  raskustes olevate kalandusest sõltuvate piirkondade toetamine.
  

Ühenduse struktuuripoliitika raames antakse kalandussektoris liikmesriikidele ELi ühisest eelarvest rahalist toetust struktuurifondidest, täpsemalt Kalanduse Arendusrahastust (FIFG - Financial Instrument of Fisheries Guidance). Selleks on kalandus lisatud liikmesriikide poolt struktuurivahendite haldamiseks koostatavasse ühtsesse programmdokumenti (Riiklik Arengukava). Struktuuripoliitika rakendamiseks on liikmesriigil oluline omada kalalaevade registrit, milles on vajalikud andmed laevade pikkuse ja tonnaaži kohta. Kalandusele antav riigiabi peab vastama ühenduse kalanduse riigiabi reeglitele.