Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Üld- ja lõppsätted (artiklid 281-314)

Euroopa Ühendus juriidilise isiku staatuses (artikkel 281) omab nii liikmesriikides kui ka väljaspool ühendust kõige laialdasemat õigusvõimet, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele (artikkel 282).

Ühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused kinnitab, koostöös komisjoniga ning konsulteerides asjaomaste institutsioonidega, nõokogu kvalifitseeritud häälteenamusega (artikkel 283). Tegemist on puhtalt tööõigusliku regulatsiooniga, kus tööandjaks on ühendus kui juriidiline isik. Käesoleva lepingu alusel loodud eriasutuste, nagu näiteks investeerimispank ja Euroopa Keskpank, personalile antud eeskirjad ja teenistustingimused ei laiene.
Ühenduse institutsioonide ja ka liikmesriikide tegevuse vastavust käesolevale lepingule kontrollib komisjon. Järelevalvefunktsiooni täitmiseks on komisjonil õigus koguda informatsiooni ning korraldada kontrollimisi, mille piirid ja tingimused määratleb nõukogu (artikkel 284).
Nõukogu on kohustatud kaasotsustusmenetluse (artikkel 251) vormis vastu võtma ühenduse tegevuse reguleerimiseks vajaliku statistika, ilma et see piiraks Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanka puudutava protokolli artikli 5 kohaldamist (art. 285). Vastuvõetav statistika peab olema erapooletu, usaldusväärne, objektiivne, teaduslikult iseseisev, tasuv ning statistiliselt konfidentsiaalne. Toimides antud sätte raames on nõukogu kohustatud arvestama majandusettevõtetega hoidudes nende liigsest koormamisest.
Alates 1. jaanuarist 1999 on ühenduse isikuandmeid kaitsvad aktid kohustuslikud ka kõikidele ühenduse institutsioonidele ja asutamislepingu alusel loodud institutsioonidele (artikkel 286). Kuni selle tähtajani oli nõukogu kohustatud kaasotsustusmenetluse teel moodustama järelevalve organi, kelle ülesandeks oli kontrollida ühenduse eeskirjade järgimist isikuandmete käsitlemisel.

Enamikele ametiasutustele ja äriettevõtetele omaselt kehtib ka ühenduse siseselt konfidentsiaalsuse põhimõte (artikkel 287). Ühenduse ametnikel ning teenistujatel on keelatud avalikustada ametisaladuse alla kuuluvat informatsiooni, eelkõige sellist, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või kulutuste komponente. Konfidentsiaalsuse kohustus jätkub ka töökohustuste lõppemisel. Täpsem regulatsioon antud valdkonnas sisaldub artikli 283 alusel nimetatud personalieeskirjades.

Kui ühendus on endale võtnud lepingulisi kohustusi ning neid rikkunud tekitades sellega kahju, kohaldatakse kahju hüvitamisel vastava lepingu suhtes kehtivat õigust (artikkel 288). Lepinguväliste kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse ühenduse liikmesriikides kasutusel olevaid ühiseid üldprintsiipe. Ühtemoodi kuuluvad hüvitamisele nii ühenduse kui ka Euroopa Keskpanga institutsioonide ja teenistujate poolt tekitatud kahju. Vaatamata kahju tekitajale, hüvitab selle ühendus. Hüvitamist saavad nõuda need liikmesriigid ning nende füüsilised ja juriidilised isikud, kellele vastav kahju tekitati. Kui kahju tekitajaks on teenistuja, siis on tema isiklik vastutus ühenduse ees reguleeritud vastavates personalieeskirjades või sätestatud teenistuja suhtes kohaldatavates teenistustingimuste sätetes. Käesolev artikkel on aluseks ka põhiõiguslike printsiipide väljakujundamisel, lubades võrrelda liikmesriikide õigussüsteeme võrdleva õigusteaduse meetodeid kasutades.
Ühenduse institutsioonide asukoht määratakse ühenduse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel (artikkel 289).
Tulenevalt ühenduse liikmesriikide erinevatest riigikeeltest ning keelelise täpsuse olulisusest juriidilises keelekasutuses on nõukogu ülesandeks ühehäälselt kinnitada eeskirjad ühenduse institutsioonides kasutatavate keelte kohta (artikkel 290). Kasutusel on kõikide liikmesriikide riigikeeled võrdväärselt. Sellise regulatsiooniga ei tohi aga piirata Euroopa Kohtu kodukorras sätestatut.

8. aprillil 1965. a kinnitatud ühenduse privileegide ja immuniteetide protokollis on sätestatud tingimused, mil ühendus omab teatud eesõigusi ja puutumatust liikmesriikide territooriumil, et võimaldada talle antud ülesannete täitmist (artikkel 291). Selles protokollis sätestatut kohaldatakse ka Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rahainstituudi tegevuse suhtes. Regulatsioon on seotud ühenduse juriidilise isiku staatusega, mis annab talle õiguse saata ja vastu võtta diplomaatilisi esindajaid.

Ühenduse õiguse ühtse tõlgendamise tagamise eesmärgil on liikmesriigid kohustatud ühenduse asutamislepinguga seotud vaidluste lahendamisel kasutama antud lepingus ettenähtud meetodeid (artikkel 292). Asutamislepingu kohaselt teostab lõplikku õiguslikku järelevalvet Euroopa Kohus, kes omab ainsana õigust ühenduse meetmeid ebaseaduslikeks tunnistada.
Ühenduse õiguse üheks oluliseks allikaks on rahvusvaheline kirjutatud õigus ning sellest tulenevalt on liikmesriikidele antud võimalus vajaduse korral sõlmida omavahelisi lepinguid, et tagada isikute kaitse ning õiguste kasutamine ja kaitse samadel tingimustel, nagu võimaldab riik oma kodanikele; topeltmaksustamise kaotamine ühenduse piires; äriühingute (artikli 48 lg 2 tähenduses) vastastikune tunnustamine, juriidilise isiku staatuse säilitamine äriühingu asukoha üleviimisel ühest riigist teise ning eri riikide seadustega reguleeritavate äriühingute ühinemise võimalikkus; kohtu- ja vahekohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise formaalsuste lihtsustamine (artikkel 293). Selle sätte objektiks on valdkonnad, mis kuuluvad endiselt vaid liikmesriikide pädevusse. Ametlikult teeb ettepaneku meetmete kehtestamiseks komisjon.
Ühenduse materiaalõigus sisaldab nelja põhivabadust, mille puhul on keelatud igasugune diskrimineerimine liikmesriigi kodakondsusest tulenevalt. Üks nendest on kapitali vaba liikumine. Vastavalt sellele peavad liikmesriigid asutamislepingu teisi sätteid piiramata tagama kõikide liikmesriikide kodanikele artikli 48 lõikes 2 sätestatud äriühingute kapitalis osalemisõiguse võrdsetel tingimustel (artikkel 294).
Liikmesriikides kehtivad omandiõiguslikud režiimid, mis on otseselt seotud isikute põhiõiguste ja –vabadustega, ei ole mingil viisil mõjutatud käesolevast lepingust (artikkel 295). Leping ei välista ka liikmesriikide artiklis 296 loetletud siseriiklike reeglite kohaldamist, kui need on seotud oluliste julgeolekuhuvidega. Nimetatud sätet kohaldatakse seoses informatsiooni andmisega, mille avalikustamist liikmesriik peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks ning oluliste julgeolekuhuvide kaitseks võetavate meetmetega, mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega. Need meetmed ei tohi aga mõjuda ebasoodsalt nimetatud toodete konkurentsitingimustele ühisturul, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks. Sättest hõlmatud relvade, laskemoona ja sõjavarustuse loetelu võib komisjoni ettepanekul muuta ühehäälselt tegutsev nõukogu.
Ühenduse üheks oluliseks eesmärgiks asutamislepingu artikli 2 kohaselt on ühisturu loomine, mis hõlmab niinimetatud põhivabadusi ning ühenduses rakendatud eri poliitikaid. Selle eesmärgi teostamine eeldab aga tihedat koostööd Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Selleks, et takistada ühisturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate asjaolude puhul, sõja või sõjaohtu kujutava rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi, on liikmesriigid kohustatud pidama artikkel 297 kohaselt konsultatsioone.
Juhul kui liikmesriikidele artiklitega 296 ja 297 antud volituste kasutamine põhjustab konkurentsitingimuste kahjustamist ühisturul, on komisjon koos asjaosalise riigiga kohustatud leidma lahenduse kasutatud meetmete vastavusse viimiseks ühenduse asutamislepinguga (artikkel 298). Kaldudes kõrvale artiklites 226 ja 227 sätestatud menetlusest on nii liikmesriikidel kui komisjonil õigus pöörduda ka otse Euroopa Kohtusse, kui nad kahlustavad, et mõni liikmesriik kuritarvitab talle artiklites 296 ja 297 antud volitusi. Selliste kaebuste kohta langetab kohus otsuse kinnisel istungil.
Lepingu territoriaalne kehtivus on reguleeritud artiklis 299. Asutamisleping on osa kõikide liikmesriikide õiguskorrast ning hõlmab ka Prantsusmaa ülemeremaid, Kanaari saari, Madeirat ja Assoore. Arvestades aga nelja viimati loetletud territooriumi struktuurset, sotsiaal- ja majandusolukorda, on nõukogul õigus, komisjoni ettepanekul ning peale konsulteerimist parlamendiga, kvalifitseeritud häälteenamusega võtta vastu erimeetmeid, millega sätestatakse nimetatud piirkondades ühenduse asutamislepingu kohaldamise tingimused. Selliste meetmete vastuvõtmisel peab nõukogu arvestama tegevusega mitmetes erivaldkondades nagu toll ja kaubandus, rahandus, põllumajandus, kalandus, aga ka vabakaubandusaladega, toormaterjalide ja tarbekaupade tarnimisega, riigiabiga ja tingimustega struktuurifondidele ja ühenduse horisontaalsetele programmidele ligipääsemiseks. Nõukogu kinnitatud meetmed ei tohi kahjustada ühenduse õiguskorra terviklikkust ja ühtsust. Peale liikmesriikide ja nimetatud territooriumide kehtib käesolev leping ka sellistel Euroopa territooriumidel, mille välissuhete eest vastutab mõni liikmesriik. Lepingu II lisas loetletud ülemeremaade- ja territooriumide suhtes kohaldatakse lepingu neljandas osas määratletud assotsieerimise erikorda. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga erisuhetes olevate ülemeremaade ja –territooriumide suhtes, mida ei ole loetletud lepingu ülalmainitud lisas, käesolevat lepingut ei kohaldata. Samuti ei kehti EÜ asutamisleping Fääri saarte, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriikide Küprosel asuvate suveräänsete baaspiirkondade suhtes. Kanalisaartel ja Mani saarel kohaldatakse antud lepingut vaid sellises ulatuses, mis on vajalik neid saari käsitleva korra tagamiseks 22. jaanuaril 1972. aastal allakirjutatud lepingus uute liikmesriikide astumise kohta Euroopa Majandusühendusse ja Aatomienergiaühendusse. Erandolukorras on ka Ahvenamaa, kus kohaldatakse EÜ asutamislepingut vastavalt Austria, Soome ja Rootsi ühinemislepingu protokollile 2.
Artikkel 300 sätestab ühenduse ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vaheliste lepingute sõlmimise standardprotseduuri. Need on nn koostöölepinguid, mis on siduvad nii ühenduse institutsioonidele kui ka liikmesriikidele. Artikkel on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa välissuhtlemist käsitlevas 26 jaotises.
Vastavalt artiklile 301 kuulub nõukogu pädevusse majandussuhete reguleerimine nende piiramise, osalise või täieliku katkestamise kaudu, mis on tingitud Euroopa Liidu lepingu alusel vastuvõetud niinimetatud teise samba meetmete rakendamisest. Komisjoni ettepanekul on nõukogu otsustusvõimeline kvalifitseeritud häälteenamusega. Käesolev säte on vajalik, kuna Euroopa ühendused ei tohi Euroopa Liidu poliitikavaldkondade raames võtta meetmeid, kui seda ei ole EL lepinguga ette nähtud.
Ühenduse teisene õigus on väga tihedalt ning otseselt seotud rahvusvahelise õigusega, mis tingib ka komisjoni kohustuse tagada ühenduse koostöö ning vajalike suhete säilitamine rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja tema allasutustega ning Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe (GATT) institutsioonidega (artikkel 302).
EÜ asutamisleping näeb ette ka ühenduse tiheda koostöö Euroopa Ülemkoguga (artikkel 303) ning Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooniga (artikkel 304). Viimasega määratletakse koostöö üksikasjad ühisel kokkuleppel. Euroopa Ülemkogu on EL institutsioon, kus on esindatud kõikide liikmesriikide riigi- või valitsusjuhtid.
Ühenduse asutamislepingust sõltumatult ning sellega võrdväärselt on liikmesriikides kohaldatav Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu sätted (artikkel 305).
Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade ajaloolisest taustast tulenevalt on neile antud võimalus ja õigus omavahelise tihedama koostöö säilitamiseks ja süvendamiseks, kui soovitavad eesmärgid ei ole saavutatavad EÜ asutamislepingu kaudu (artikkel 306). Selle sättega soovitakse säilitada nimetatud riikide vahel loodud Beneluxi liit.
Artiklis 307 sätestatu tagab kaitse liikmesriikide rahvusvahelistele suhetele, mis on sõlmitud kolmandate riikidega enne 1. jaanuari 1958. a. Kui sellistest lepingutest tulenevate õiguste teostamine läheb vastuollu liikmesriigi õiguslike kohustustega ühenduses, on ühenduse õigusnormid igal juhul kehtivad ning teostamata tuleb jätta muust lepingust tulenev õigus juhul, kui tekkinud vastuolu pole võimalik muul viisil kõrvaldada. Kui liikmesriik otsustab siiski kasutada nõrgema õigusjõuga rahvusvahelist alternatiivi, saab teda vastutusele võtta käesoleva lepingu rikkumise eest.
Ühenduse õiguse iseloomustavaks osaks on nn tuletatud volitused (artikkel 308), mis on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa välissuheteid käsitlevas 26. jaotises.
Euroopa Ühendus on üks osa Euroopa Liidust, mis on üles ehitatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele (EL leping artikli 6 lg. 1). Loetletud printsiibid ning nende järgimine on aluseks ka liikmesriigi staatuse omandamisel. Kui liikmesriik neid põhimõtteid oluliselt ja jätkuvalt rikub ning sellest tingituna tema valitsuse esindaja hääleõigus EL lepingu artikkel 7 lõike 3 alusel peatatakse, siis peatub selle esindaja hääleõigus ka käesoleva lepingu suhtes (artikkel 309). Kui EL lepingu artikli 7 lõike 2 alusel tuvastatakse, et rikkumine on järjekindel ning tõsine, on nõukogul õigus kvalifitseeritud häälteenamusega peatada ka EÜ asutamislepingust antud liikmesriigile tulenevad õigused. Selliste meetmete rakendamisel on nõukogu kohustatud arvestama võimalike tagajärgedega seoses füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste ja kohustustega. Vastu võetud meetmeid muudab vastavalt olukorrale nõukogu samuti kvalifitseeritud häälteenamusega. Kuna asjassepuutuva liikmesriigi esindaja hääleõigus on peatatud, moodustab kvalifitseeritud häälteenamuse seesama võrdeline osa nõukogu liikmete häältest, mis on sätestatud artikli 205 lõikes 2. Ühehäälsus on tagatud, kui kõik peale hääleõiguse kaotanud esindaja hääletavad ühtemoodi.
Artiklis 310 sätestatuga on ühendusele antud õigus sõlmida assotsiatsioonilepinguid. Tegemist on intensiivse ja konkreetseid juriidilisi kohustusi kaasatoova koostöövormiga, mis sageli esineb nn segalepingute kujul, st. lepingu üheks pooleks ei ole mitte ainult ühendused vaid ka liikmesriigid. Sellise lepingu alusel on sõlmitud ka Euroopa Leping Eestiga.
Käesoleva lepingu kehtivus ei ole ajaliselt piiratud (artikkel 312) ning selle lahutamatuks osaks on ka liikmesriikide ühisel kokkuleppel sellele lisatud protokollid (artikkel 311).
Lepingu jõustumist, tekstide autentsust ning ratifitseerimiskirjade hoiule andmist käsitlevad asutamislepingu artiklid 313 ja 314. Leping jõustub viimase riigi ratifitseerimiskirja üleandmisele järgneva kuu esimesel päeval, kui antud hoiustamine toimus kuu esimese poole sees, vastasel juhul aga hoiuleandmisele järgneva teise kuu esimesest kuupäevast (art. 313). Lepingu ratifitseerimine toimub iga lepinguosalise poolt vastavalt selle riigi põhiseaduslikele nõuetele.