Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

11. JAGU

MAJANDUS- JA RAHALIIT

1. Sissejuhatus
Seletuskirja osa on koostanud Rahandusministeeriumi rahvusvahelise osakonna nõunik Meelis Meigas (6 113 506) ja Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhtivekspert Ingrid Toming (6 680 741). Seletuskirja on kinnitanud majandus- ja läbirääkimiste peatüki töögrupi juht Madis Üürike.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 2 on ühenduse ülesanne rajada ühisturg ning majandus- ja rahaliit ning edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust. Majandus- ja rahaliidu põhimõtted on kehtestatud EÜ asutamislepingu seitsmendas jaotises, mille esimene peatükk käsitleb ühenduse majanduspoliitikat ja teine peatükk rahapoliitikat. Järgnevalt on eraldi lahti seletatud majandus- ja rahapoliitika toimimise põhimõtted Euroopa Liidus.

2. Eesmärk
Majanduspoliitika on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklites 98-104. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 99 käsitlevad liikmesriigid oma majanduspoliitikat kui ühise huvi küsimust ja teostavad seda vastavalt majanduspoliitika üldsuunistele. Alates 1993. aastast on nõukogu iga-aastaselt komisjoni soovituse põhjal heaks kiitnud majanduspoliitika üldsuunised. Majandus- ja rahandusministrite nõukogu jaoks valmistavad üldsuuniste visandi makromajanduse ja eelarve küsimustes ette majandus- ja rahanduskomitee ning struktuuripoliitika küsimustes majanduspoliitika komitee. Ministrite nõukogu esitab majanduspoliitika üldsuuniste võtmeküsimused ehk kokkuvõtte kevadisele Euroopa Ülemkogule. Üldsuunised annavad liikmesriikidele laiahaardelised soovitused rahvamajandus- ja struktuuripoliitika elluviimiseks ning on hilisema mitmepoolse järelevalve mõõdupuuks. Üldsuuniste järgimine on vabatahtlik ja põhineb liikmesriikide vastastikusel kontrollil. Majandus-ja rahandusministrite nõukogu võib teha soovituse üldsuuniseid mittejärgivale liikmesriigile ja vajaduse korral ka need avalikustada. Alates 2000. a koostab komisjon igal aastal üldsuuniste täitmise aruande. Üldsuuniste koostamine ja nende elluviimise hindamine on liikmesriikide majanduspoliitikate koordinatsiooniprotsessi keskmeks, mida täpsustavad allpool esitatud üksikasjalikumad protseduurid.
komisjon jälgib, et liikmesriigid täidaksid EÜ asutamislepingu artikliga 104 ning stabiilsuse ja kasvupaktiga võetud ülemäärasest riigieelarve puudujäägist ja riigivõlast hoidumise kohustust. Selleks esitavad üksteist ELi ühisrahaga liitunud liikmesriiki igal aastal stabiilsusprogrammid ja ühisrahaga mitteliitunud liikmesriigid konvergentsiprogrammid (ehk lähenemisprogrammid).
Nimetatud majandusprogrammides esitavad liikmesriigid komisjonile informatsiooni oma majanduspoliitika valdkonnas võetud tähtsate meetmete kohta. Seejärel hindavad liikmesriigid ministrite nõukogus stabiilsus- ja konvergentsiprogramme vastastikku. Eelarve ülemäärasest puudujäägist hoidumise kohustus ja jälgimise protseduur on kehtestatud artiklis 104. Protseduuris järgitavad kontrollväärtused on esitatud asutamislepingule lisatud protokollis nr 20 ning need on: 3% kavandatud või tegelik riigieelarve puudujääk sisemajanduse kogutoodangusse turuhindades suhtes ja 60% riigivõlg sisemajanduse kogutoodangu suhtes.
Kui liikmesriik ületab nimetatud kontrollväärtused, siis koostab komisjon ettekande. Komisjon võib koostada ettekande ka juhul, kui ta on kriteeriumitingimuste täitmisest hoolimata seisukohal, et liikmesriigis on ülemäärase eelarvepuudujäägi tekkimise oht. Ülemääraseks eelarvepuudujäägiks ei loeta kontrollväärtuste ületamist juhul, kui puudujääk või riigi võlg on oluliselt ja pidevalt langenud ning jõudnud kontrollväärtuse lähedasele tasemele või kui kontrollväärtuse ületamine on erandlik ja ajutine ning suhe on kontrollväärtuse lähedane. Komisjoni ettekande kohta sõnastab artiklis 114 ettenähtud majandus- ja rahanduskomitee arvamuse. Kui komisjon on arvamusel, et liikmesriigis on või võib tekkida ülemäärane eelarvepuudujääk, esitab komisjon arvamuse nõukogule. Nõukogu otsustab kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni soovituse põhjal, kas ülemäärane eelarvepuudujääk eksisteerib. Ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolul esitab nõukogu asjassepuutuvale liikmesriigile soovitusi niisuguse olukorra lõpetamiseks määratud tähtaja jooksul. Kui nõukogu teeb kindlaks, et kehtestatud tähtaja jooksul ei ole tema soovitustele reageeritud tõhusate meetmetega, võib ta oma soovitused avalikustada. Kui liikmesriik jätkuvalt ei rakenda nõukogu soovitusi, võib nõukogu teatada, et tal tuleb ettenähtud tähtaja piires võtta eelarvepuudujäägi vähendamiseks meetmeid, mida nõukogu peab olukorra parandamiseks vajalikuks. Niisugusel juhul võib nõukogu nõuda, et liikmesriik esitaks konkreetse ajakava kohaselt aruandeid, selleks et saaks jälgida selle liikmesriigi poolt tarvitusele võetud meetmeid. Niikaua kui liikmesriik ei ole asunud täitma nõukogu otsust, võib nõukogu otsustada kohaldada või vajaduse korral karmistada ühte järgmistest meetmetest:

• 
  taotleda, et asjassepuutuv liimesriik avaldaks enne võlakirjade ja väärtpaberite emissiooni lisainformatsiooni, mille sisu määrab kindalaks nõukogu;
  
• 
  taotleda, et Euroopa Investeerimispank vaataks läbi oma laenupoliitika asjassepuutuva riigi suhtes;
  
• 
  taotleda, et asjassepuutuv liikmesriik annaks sobiva suurusega intressivaba tagatise ühendusele, kuni ülemäärane eelarvepuudujääk on nõukogu arvates korrigeeritud;
  
• 
  määrata vajaliku suurusega trahve;
  

Ülemäärase eelarvepuudujäägi protseduuriga seotud otsused teeb nõukogu komisjoni soovituse põhjal oma liikmete kahekolmandikulise häälteenamusega.

EÜ asutamislepingu artiklis 2 püstitatud lepingu põhieesmärkide saavutamiseks on vajalik majanduspoliitikat teostada kooskõlas teiste majandus- ja rahaliiduga otseselt mitteseotud EÜ poliitikatega. Seetõttu on majanduspoliitika koordineerimisega lahutamatult seotud ühenduse tööhõivepoliitikaga (EÜ asutamislepingu artikkel 128). Kvalifitseeritud mobiilne tööjõud ja madal tööpuudus on esmane kõrge majanduskasvu saavutamise eeldus. Samuti edendavad liikmesriigid kaupade-, teenuste- ja kapitaliturgu viies ellu struktuurireforme.
Lisaks kahele eelmisele toimub Euroopa Liidus makromajanduse dialoog, millega püütakse parandada majanduspoliitikate ja palkade arengute koosmõju eesmärgiga toetada tööhõivet ja mitteinflatsioonilist majanduskasvu. Makromajanduse dialoogis osalevad sotsiaalpartnerid (tööandjate ja -võtjate liidud), Euroopa Keskpanga, nõukogu ja komisjoni esindajad, kes kohtuvad kaks korda aastas kinnistel istungitel. Küsimusi arutavad nii poliitikud kui ka eksperdid. Majandusdialoog erineb tööhõive-, struktuuri protsessidest, kuna puudub kindel koordinatsiooniprotseduur ega koostata raporteid.
Rahapoliitika on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklites 105-111. Rahapoliitika teostamise eest vastutab Euroopa Keskpankade Süsteem (EKPS), mis koosneb Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täieõiguslike liikmesriikide keskpankadest ja Euroopa Keskpangast. EKPS ülesandeks on ühise rahapoliitika väljatöötamine ja elluviimine; välisvaluutatehingute sooritamine ELi vahetuskursipoliitika teostamise raames; liikmesriikide välisvaluutareservide haldamine; maksesüsteemide probleemideta toimimisele kaasa aitamine; vajaliku statistilise informatsiooni kogumine. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 105 on Euroopa Keskpankade Süsteemi esmane eesmärk hindade stabiilsuse säilitamine.
Majandus- ja rahaliidus osalemisel jagunevad kõik ELi liikmesriigid kahte rühma. Täieõiguslikud liikmed on need riigid, mis ühinesid majandus- ja rahaliidu kolmanda etapiga ehk võtsid asutusele euro. Täieõiguslikke majandus- ja rahaliidu liikmeid (Belgia, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria ja Soome) nimetatakse tihti eurosüsteemiks või europiirkonnaks. Ülejäänud liikmesriigid (praeguse seisuga Rootsi, Taani ja Suurbritannia) on europiirkonnast väljas ja neile ei kehti täies mahus majandus- ja rahaliitu käsitlev seadustik. Majandus- ja rahaliidu täieõiguslike ja piiratud õigustega riike käsitlevad EÜ asutamislepingu artiklid 121 ja 122, mille kohaselt saab riik majandus- ja rahaliidu täieõiguslikuks liikmeks ainult siis, kui ta täidab ühisraha kasutuselevõtmiseks vajalikke tingimusi. Kuni kõik vajalikud tingimused ei ole täidetud, kehtib asjassepuutuva riigi suhtes erand ehk sellele riigile ei kohaldata EÜ asutamislepingu artikli 104 lõikeid 9 ja 11, artikli 105 lõikeid 1-3, artikleid 106, 110, 111 ja artikli112 lõike 2 punkti b.
Põhjus selliseks eraldamiseks on selles, et pikemas perspektiivis sõltub majandus- ja rahaliidu toime mitte valitsuste poliitilisest tahtest, vaid eurosüsteemi liikmesriikide majandusarengu püsivusest ja ühtlustumisest (konvergentsist). Ühtne rahapoliitika ei saa õnnestuda, kui mõnede liikmesriikide eelarve on pidevas puudujäägis, sest see mõjutab automaatselt intressimäärasid kogu eurosüsteemis. Samuti ei saa ühine rahapoliitika õnnestuda, kui kõigi liikmesriikide keskpangad ei ole iseseisvad. Ja mis ilmselt kõige olulisem, ühtne rahapoliitika ei saa õnnestuda, kui kõigi liikmesriikide valitsused ja keskpangad ei jaga teatud ühiseid majanduspoliitilisi põhitõdesid. Seetõttu on europiirkonnana kvalifitseerumiseks liikmesriikidel vaja täita kriteeriumid, mis näitavad nende majandus- ja rahapoliitilist valmisolekut osalemiseks Euroopa Liidu ühise rahapoliitika väljatöötamisel ja teostamisel.
Majandus- ja rahaliidu täieõiguslikuks liikmeks saamiseks tuleb riigil täita mitmeid tingimusi ja eeldusi:

1. tuleb välja töötada riigi majandus- ja eelarvepoliitiline programm ja tagada selle rakendamise suutlikkus;

2. liikmesriikide majandus-, eelarve- ja rahapoliitikat käsitlevad siseriiklikud õigusaktid peavad vastama majandus- ja rahaliidu acquis’le;

3. eurosüsteemiga liitumiseks peavad olema täidetud liitumiseks kehtestatud kriteeriumid, nn Maastrichti kriteeriumid, et tagada liituva riigi ja eurosüsteemi majanduse nominaalne konvergents¹⁰.

Nimetatud tingimusi ehk lähenemiskriteeriume on täpsustatud EÜ asutamislepingu protokolliga nr 21 järgmiselt:

• 
  inflatsioonimäär ei tohi ületada rohkem kui 1,5% võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra;
  
• 
  liikmesriigi vastu ei ole algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust;
  
• 
  liikmesriik on järginud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ettenähtud normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist;
  
• 
  keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär ei tohi ületada rohkem kui 2% võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra.
  

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 122 lõikele 2 vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või selle liikmesriigi taotlusel, kelle suhtes on kehtestatud erand, annavad komisjon ja Euroopa Keskpank aru nõukogule vastavalt kehtestatud korrale. Pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ja pärast arutelu riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud ülemkogus otsustab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal, millised liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, täidavad vajalikke tingimusi artikli 121 lõike 1 esitatud kriteeriumite alusel, ja tühistab asjassepuutuvate liikmesriigile kehtestatud erandid.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Ühinemisakti artikli 4 kohaselt osalevad kõik uued liikmesriigid majandus- ja rahaliidus alates liitumisest liikmesriikidena, kelle suhtes on kehtestatud erand EÜ asutamislepingu artikli 122 mõistes ehk uued liikmesriigid ei muutu Euroopa Liiduga liitumisest koheselt europiirkonna osaks.
Eesti peab eelmises osas kirjeldatud ühinemislepingus kehtestatud EL majanduspoliitika koordineerimise protsessis osalema ja asjakohaseid nõudmisi täitma liitumise hetkest. Ühinemislepingus on sätestatud ühisrahaga liitumise kriteeriumid, kuid ei ole esitatud ühisrahaga liitumise täpset protseduuri ega aega, sest esmatähtis on uute liikmesriikide majandusstruktuuri ja kriteeriumite lähendamine EL omadega ning suutlikkus osaleda majanduspoliitikate koordineerimises.
Uute liikmesriikide ühisrahaga liitumise valdkonda on EL tasandil käsitletud tulevikuetapina, kuid kõik uued liikmesriigid on kohustatud kriteeriumite täitmisel ühinema majandus- ja rahaliiduga (erinevalt Suurbritanniast ja Taanist, kellele on antud erandi kasutamise võimalus). Kindlasti ei ole võimalik Eestil liituda ühisrahaga enne kahe aasta möödumist liitumise hetkest, kuna üheks ühisraha kasutuselevõtu tingimuseks on vähemalt kaheaastane osalemine vahetuskursimehhanismis.
Vahetuskursimehhanismi ühinemise üksikasjad – ajakava, keskkurss, vahetuskursi kõikumise vahemik jms – kuuluvad täpsustamisele pärast seda, kui Eestist on saanud EL liige, sest Eesti vahetuskursipoliitika muutub ELiga liitumise hetkest EL ühise huvi küsimuseks kuni Eesti majandus- ja rahaliiduga ühinemiseni, , kui vahetuskursipoliitika muutub EKPS pädevuse objektiks. Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et majandus- ja rahaliidu eesmärk ei ole ainult ühisraha kasutuselevõtt, vaid liikmesriikide majandusliku suutlikkuse püsiv lähenemine, mis tagab ühisraha väärtuse püsivuse. Seega, on esimestel liitumisjärgsetel aastatel Eestile esmatähtis aktiivselt osaleda EL majanduspoliitikate koordineerimise protsessis. Selles on põhiline roll Rahandusministeeriumil, kes hakkab koostama majanduse lähenemisprogramme. See on on sisu poolest keskpika perspektiiviga eelarve- ja majandusprognoosidel ning oodatavatel majandus- ja fiskaalpoliitilistel meetmetel põhinev programm eesmärkide saavutamise kohta. Rahandusministeerium on juba kahel viimasel aastal esitanud Euroopa Komisjonile liitumiseelsed majandusprogrammid, mida võib pidada majanduse lähenemisprogrammide eelkäijaks. Samuti on esitatud komisjonile eelarveteatiseid eelarve tasakaalu ja riigivõla kohta.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Eesti Panga seaduse muutmise ja täiendamise seaduse jõustumisega 27. veebruaril 2003. a. (osaliselt Euroopa Liiduga ühinemise hetkest) on Eesti õigusaktid majandus- ja rahaliidu küsimusi käsitleva acquis’ga kooskõlas ning see võimaldab Eestil täita liikmesriigi kohustusi vastavalt asutamislepingu artiklis 122 kehtestatud erandile.
Pärast seda, kui Eesti on täitnud Euroopa Liidu ühisrahaga liitumiseks vajalikud tingimused kohustub Eesti liituma eurosüsteemiga. Euro raharinglusesse laskmiseks tuleb muuta Eesti põhiseaduse paragrahvi 111, mis ütleb järgmist: “Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal. Eesti Pank korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest”.

5. Mõju
Eesti osalemine Euroopa Liidu majanduspoliitikate koordineerimises ning ühisrahaga liitumiseks vajalike tingimuste täitmine ja hilisem järgimine tagab Eesti majanduse jätkusuutliku arengu.

6. Rakendamine

Majandus- ja rahaliidu acquis’ rakendamise eest vastutab Rahandusministeerium, kes kaasab Eesti seisukohtade väljatöötamisel teisi asjassepuutuvaid ametkondi. Eelkõige kaasatakse Eesti Panka, Sotsiaalministeeriumit ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumit, sest kogu valdkonda tuleb käsitleda komplekselt, sh eelarvepoliitika, eelarvega seotud sotsiaalpoliitika, rahapoliitika ja majanduspoliitika.