Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Samuti iseloomustavad Euroopa ühenduste õigust vahetu kohaldatavuse, ülimuslikkuse ja subsidiaarsuse põhimõtted.

Ühenduse õiguse vahetu kohaldatavus sätestati esmakordselt Euroopa Kohtu poolt Van Gend en Loos-i kohtuasja (lahend 26/62) otsuses kuulsaks saanud lausega: “Ühenduste asutamislepingud on loonud uue õiguskorra, mille kasuks liikmesriigid on järjest enam loobunud üha rohkemates valdkondades oma suveräänsusest ja mille subjektideks ei ole mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud.”

Vahetu kohaldatavus tähendab seda, et ühenduse õigus kehtestab õigused ja kohustused mitte ainult ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele vaid ka ühenduse kodanikele, füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Sellest tuleneb üksikisikute õigus nõuda ühenduse õiguse vahetust kohaldatavusest tulenevate õiguste tagamist siseriiklike institutsioonide ja kohtute poolt. Samas on liikmesriikid kohustatud täitma neile ühenduse õigusega pandud kohustusi.
Vahetult kohaldatavad sätted peavad vastama järgmistele kriteeriumidele:

• 
  peavad olema siseriiklikust õiguse osaks;
  

• 
  peavad olema selged ja ühemõttelised;
  

• 
  peavad olema tingimusteta;
  

• 
  kehtivad sõltumata edaspidisest tegevusest.
  

Van Gend en Loos-i kohtuasjaga muudeti vahetult kohaldatavateks vaid esmase õiguse sätted ja aktid, kuid hiljem on kohus sellist kohaldatavust laiendanud ka määrustele ning teatud ulatuses ka direktiividele ja otsustele. Vahetu kohaldatavuse suhtes tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:

1) siseriikliku õiguse tõlgendamisel tuleb püüda näha pigem selle vastavust kui mittevastavust Euroopa Liidu õigusele, see tähendab et siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada vastavuses ELi õigusega;

2) vastuolu korral siseriikliku ja ELi õiguse vahel on siseriiklikud ametkonnad kohustatud jätma kõrvale siseriikliku õiguse ja kohaldama Euroopa Liidu õigust (ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõte);

3) kui isiku tegevus on kooskõlas vahetult kohaldatavate sätetega, ei saa tema puhul kohaldada haldus- või kriminaalvastutust, kuigi see võib nii olla sätestatud siseriiklikus õiguses;

4) liikmesriigid peavad kõrvaldama siseriiklikust õigusest need sätted, mis on vastuolus vahetult kohaldatava õigusega.

Mõnel juhul tekitab vahetu kohaldatavus olukorra, kus liikmesriigid ei või mingil alal enam oma õigusakte edasi arendada. Seda mõju nimetatakse tõkestavaks toimeks.