Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Sisepoliitikad

Sisepoliitikate eelarverida jaguneb kehtivateks poliitikateks, institutsionaalseks ülesehituseks ja tuumaohutuseks. Kõige olulisema muudatusena võrreldes varasema EL pakkumisega on lisandunud Schengeni piiri ülesehituseks vajalike kulude kaasfinantseerimine ELi poolt.
Schengeni acquis’ ja EL välispiiride ülesehituse kulude katmiseks antakse ajutist toetust perioodiks 2004-2006 (artikli 35 lõike 1 lõik 1). Toetusest rahastatakse investeeringuid piiriületuspunktide ehitamiseks, renoveerimiseks ja kaasajastamiseks, vajaliku tehnika soetamiseks, piirivalve koolituseks, logistika- ja tegevuskulude katmiseks jms (artikli 35 lõike 1 lõigu 2 taanded 1 - 5). Toetuse kogumaht kolmeks aastaks on 858,1 miljonit eurot, mis makstakse uutele liikmesriikidele ühekordsete maksetena. Summa arvutamisel lähtutakse EL välispiiri pikkusest vastava riigi territooriumil. Riigid ise vastutavad finantseeritavate toimingute valimise ja elluviimise eest vastavalt rahastamisotsusele ja kooskõlas EL poliitikate ning normatiividega (artikli 35 lõike 3 lõik 1). Summa tuleb ära kasutada 3 aasta jooksul (lõike 3 lõik 2), vastasel korral omandab need Euroopa Komisjon. Komisjon jätab endale kontrollimisõiguse (artikli 35 lõige 4) ning võtab vastu vajalikke tehnilisi sätteid toetuse toimimiseks (lõige 5). Pärast kolme aasta möödumist esitab liikmesriik 6 kuu jooksul põhjaliku aruande toetuse kasutamise kohta, selgitades kulutuste vajalikkust. Eesti saab artikli 35 lõike 2 alusel aastatel 2004 – 2006 igal aastal 358 mln krooni, kokku ca 1,1 mld krooni.
Abisaaja liikmesriik täidab oma kohustust Schengeni toetuse toimetamisel ilma, et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamise eest (artikkel 35 lõike 3 lõik 3).

Schengeni kulude finantseerimise toetus omab olulist rolli kogu finantspaketis, sest võimaldab Eestil vabastada suure hulga eelarvevahendeid muude kulude katmiseks.

Pärast liitumist jätkub Eestile liitumiseelse abi väljamaksmine vastavalt enne liitumist sõlmitud finantsmemorandumitele. Liitumiseelse abi suurus aastate lõikes sõltub Eesti absorbeerimisvõimest vastavalt PHRE, ISPA ja SAPARDi maksegraafikutele. Selles osas on Eesti ja EL prognoos oluliselt erinev ning omab tähtsust Eesti tulevase netopositsiooni hindamisel. Kuna liikmesriigid on kokkuleppinud põhimõttes, et uute liikmesriikide finantspositsioon ei tohi halveneda võrreldes liitumiseelse aastaga, omab suurt tähtsust eelkõige 2003. aasta netopositsioon, mis koosnebki Phare, ISPA ja SAPARDi väljamaksetest. Olulisemad erinevused on tingitud eelkõige projektide pikkusest, kuna Eesti erineb siin kandidaatriikide keskmisest tunduvalt. Nii on juba sõlmitud finantsmemorandumite alusel PHARE projektide pikkuseks 3 aastat + lõpp-bilansi esitamine 4. aastal (EL hinnangul projektide pikkuseks 5 aastat), ISPA kestvuseks 3 aastat (EL graafiku järgi 6 aastat) ning SAPARDi kestvuseks 3 aastat (EL hinnangul 4 aastat).
Ühinemisega seotud finantsperspektiivi tegevussuundade rubriikide 1, 2, 3 ja 5 maksimaalsed lisaassigneeringud on kehtestatud ühinemisakti lisas XV (artikli 32 lõige 1).
Ühendus ei võta uute liikmesriikide kasuks pärast 31. detsembrit 2003. a PHARE programmi, PHARE piiriülese koostöö programmi, Küprose ja Malta ühinemiseelsete fondide, ISPA programmi ja SAPARDI programmi alusel finantskohustusi (artikli 32 lõige 1). Artikli 32 lõike 3 alusel osalevad uued liikmesriigid alates 1. jaanuarist 2004 ühenduse programmides ja asutustes samadel tingimustel nagu praegused liikmesriigid. Juhul, kui mõni kandidaatriik ei ühine 2004. aasta jooksul ühendusega, muutuvad kõik selle riigi poolt või sellest riigist esitatud, 2004. aasta finantsperspektiivi esimese kolme rubriigi kohaseid kulutusi käsitlevad rahastamistaotlused õigustühisteks (artikli 32 lõige 4). Meetmed, mis hõlbustavad üleminekut ühinemiseelselt korralt artikli 32 kohaldamisest tulenevale korrale, võtab vastu komisjon (artikli 32 lõige 5).
Artikkel 33 sätestab ühinemiseelse abi raames pakkumiste, lepingute sõlmimise ja väljamaksete korraldamise süsteemi ja tingimused, mille alusel läheb korraldamine üle liikmesriikide rakendusasutustele (artikli 33 lõike 1 lõik 1) võttes kasutusele detsentraliseeritud rakendamissüsteemi (lõike 1 lõik 2). Viimane programmide koostamine ühinemiseelseks abiks toimub viimasel ühinemiseelsel täisaastal (artikli 33 lõige 3). Tagamaks ühinemiseelsete rahastamisvahendite ja ISPA programmi järkjärguliseks kaotamiseks ja sujuvaks üleminekuks uutele eeskirjadele võib komisjon võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed (artikli 33 lõige 4). Määruse nr 1268/1999/EÜ alusel heakskiidetud projektid, mida ei saa selle vahendi alusel enam rahastada võib integreerida maaelu arendamise programmitöösse ja rahastada neid Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi alusel (artikli 33 lõige 5).
Uued liikmesriigid saavad alates ühinemiskuupäevast kuni 2006. aasta lõpuni ajutist finantsabi oma haldussuutlikkuse tõstmiseks (artikli 34 lõige 1). Abi on suunatud tugevdama valdkondade toiminguid, mida ei saa rahastada struktuurifondidest (artikli 34 lõige 2). Abi andmine otsustatakse vastavalt nõukogu määrusele 3906/89/EMÜ teatavatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele antava majandusabi kohta (lõige 3) ja programm viiakse ellu kooskõlas finantsmäärusega (artikli 34 lõige 4). Kulukohustuste assigneeringud üleminekutoetusteks 10-le liituvale riigile kokku 1999. aasta hindade alusel on 2004. a: 200 mln eurot, 2005. a: 120 mln eurot ja 2006. a: 60 mln eurot (artikli 34 lõike 4 lõik 2).
Vastavalt artiklile 36 korrigeeritakse ajutise eelarvekompensatsiooni summasid, erandina kindlaksmääratud summasid ja üleminekutoetuste summasid igal aastal tehnilise kohanduse osana.
Läbirääkimistel saavutatud finantskokkulepe tulude ja kulude vahena per capita arvestuses tähendaks igale Eesti elanikule 5 742 krooni.

Ühendkuningriik kompensatsioon

Läbirääkimiste tulemustena jõuti kokkuleppele, et EL kehtestab mehhanismid vältimaks Eesti osalust nn. UK rebati 2003. finantsaasta finantseerimisel. Tegemist on juba 1985. aastal (1984. aasta kohta) sisse viidud korrektsiooniga, mida rakendatakse Ühendkuningriigile. Nende maksuosa oli ja on tulenevalt suurest käibemaksubaasist võrreldes teiste riikidega suur ja samas toetus EList Ühendkuningriigil suhteliselt väikese osakaaluga põllumajandussektorile madal. Ühendkuningriik maksab algselt oma osa ära, kuid hiljem saavad osaliselt tagasi. Sellist tagasimakset finantseerivad teised liikmesriigid proportsionaalselt nende RKT-ga ehk seda arvestatakse RKT-põhise makse määramisel²¹.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti õigusele
2000. aasta 1. jaanuarist jõustunud riigieelarve baasseaduse, mis oli põhimõtteliselt kooskõlas ELi eelarvealaste põhimõtete ja standarditega ning “Stabiilsuse ja kasvu paktiga”, täiendamine 2002. aastal uute sätetega eelarve menetlemise kohta lõi aluse eelarvereformile. Baasseadusest tulenevalt on tehtud muudatusi ka teistes õigusaktides, millest üks kehtestas rangemad piirangud rahaliste kohustuste võtmiseks ja aruannete esitamiseks kohalikele omavalitsustele.
Tehtud muudatuste eesmärgiks oli suurendada riigieelarve läbipaistvust, suurendada protsessiosaliste vastutust ja luua uus metoodiline alus riigieelarve koostamise protseduurile.
Riigieelarve baasseadusesse tehtud muudatused on ulatuslikud ja sisulist laadi ning sellest tulenevalt on valminud ka uutel põhimõtetel baseeruv eelarveklassifikaator (koostamise aluseks olid ESA²² 95 ja GFS 2001²³). Tehtavad muudatused ja täiendused kulude ja tulude liigenduses ning lisandunud finantseerimistehingute mõiste võimaldavad fiskaaljärelvalve raames koostada vastavalt ELi metodoloogiale vajalikke aruandeid. 2003. aasta eelarved koostatakse juba uute põhimõtete alusel.
Rahandusministeeriumi erilise tähelepanu all on riiklike programmide ja projektide hindamise ning järelevalve korra tõhustamine. Nüüdsest kajastatakse riigieelarves toetuse või välisabina saadavad vahendid, mis tagab parema järelevalve eelarveaastaks kavandatud välisabi, sh ELi kaasfinantseerimisena saadavate vahendite kasutamise üle.
Muudatuste ja täienduste sisseviimine riigieelarve protsessis kõikidel etappidel tagavad kokkuvõtvalt Eesti tõrgeteta osalemise EL ühtses eelarveprotsessis, EL vahendite transparentse kajastamise rahvuslikus riigieelarves ning EL vahendite sihipärase kasutamise, kontrolli ja arvestuse.
Eesti on suuteline finants- ja eelarve valdkonnas eelnõust tulenevaid kohustusi üle võtma ja rakendama alates liitumishetkest.

5. Mõjud
Ühinemislepingu jõustumine ning sellega kaasnevate kohustuste täitmine ei too Eestile kaasa otseseid sotsiaalseid mõjusid, mõjusid riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele, majandusele, regionaalarengule ning ametiasutuste töökorraldusele. Seoses liitumisega ja peale eelarveliste kohustuste täitmist Euroopa ühenduste üldeelarve ees avanevad Eestile võimalused struktuurivahendite, põllumajandustoetuste jm. toetuste kasutamiseks kooskõlas riikliku arengukavast (RAK).

6. Rakendamine
Euroopa Liidu acquis’ nõuetest tulenevalt eelarve valdkonnas liikmesriikide õigusloomele otseseid ettekirjutisi ei tehta, sellegipoolest peab Eesti suutma tagada finants- ja eelarvesätete peatüki õigusaktide eduka rakendamise, st Euroopa Liidu eelarvesse ülekantavate EL omavahendite (nn liikmemaksu) kättesaadavaks tegemise alates liitumishetkest. See hõlmab administratiivset suutlikkust omavahendeid koordineerida, arvestada, koguda, üle kanda ja kontrollida ning vastavate rakendusmehhanismide ja eelarveliste vahendite olemasolu. Kogu arvestus tugineb omavahendite acquis’ täielikul ülevõtmisel.
Eesti poolt Euroopa ühenduste üldeelarvesse makstavad summad kajastuvad rahvuslikus eelarves kulude poolel kui seadustest ja lepingutest tulenevad esmatähtsad kohustused, mida pole peale kinnitamist võimalik vähendada. Summad, millega arvestatakse eelarvete koostamisel on 2004. aasta hindades 2004. a: 974 mln krooni, 2005. a: 1482 mln krooni, 2006. a: 1522 mln krooni ja 2007. a: 1625 mln krooni (1999. aasta hindades vt tabel lisas 1 rida “omavahendid kokku”. Liitumiseelse abina tulevad toetused arvatakse rahvusliku eelarve tuludeks arvestuslikult 2004. a: 1168 mln krooni, 2005. a: 986 mln krooni ja 2006. a: 605 mln krooni.
Finants- ja eelarve peatüki acquis’ rakendamise eest vastutab Rahandusministeerium. Vastavalt finants- ja eelarvealasele acquis’le on igal liikmesriigil (sh Eestil) tungivalt soovituslik omavahendite üksuse, kelle ülesandeks on omavahendite koordineerimine, arvestamine, kogumine, maksmine ja kontroll, loomine Rahandusministeeriumis. 2002. aasta maikuus loodi Rahandusministeeriumis selleks otstarbeks uus peaspetsialisti ametikoht, kelle kohustuseks on koordineerida ELi omavahendite süsteemi rakendamist ja juurutamist kõikide kaasatud struktuuride vahel.
ELi eelarvesse ülekantavate vahendite kogumise, arvestamise ja neist informeerimise protseduurireeglite väljatöötamiseks on töögrupi poolt koostatud omavahendite projekt. PHARE raames finantseeritud Eesti-poolse kaasfinantseeringuga projekti mahuks on ca 9,6 mln krooni (614 400 eurot). Projekti ettevalmistusena on läbitud eelarve peadirektoraadi koolitus, täidetud ning eelarve peadirektoraadile esitatud nende poolt koostatud küsimustik, mis hindab Eesti administratiivset suutlikkust täita omavahenditega seotud kohustusi. Selle töö tulemusena on omavahendite töögrupp koostanud detailse tööplaani liitumiseks vajalike ettevalmistustega. Liitumiseelsete ettevalmistuste tegemine administratiivse suutlikkuse tagamiseks omavahendite osas toimub kooskõlas mainitud tööplaaniga.
Saavutamaks 2002. ja 2003. aasta jooksul valmisolekut osalemiseks ELi ühtses eelarveprotsessis, on Rahandusministeeriumi struktuuriüksuste (riigieelarve, majandusanalüüsi, maksupoliitika ja riigikassa osakonnad) ja kaasatud asutuste (Maksuamet, Tolliamet, Statistikaamet) koostöö tõhustamiseks viimaste aastate jooksul pidevalt täiustatud IT süsteeme. Seda eelkõige nõuete osas, mis puudutavad ettevalmistust ELi eelarvesse ülekantavate vahendite kogumise, arvestamise ja neist informeerimise protseduurilisi reegleid. Kooskõlas eelmainitud tööplaaniga on tehtud ettevalmistusi elektrooniliste andmebaaside integreeritud rakenduste (Common Interface) loomiseks, mis on üheks osaks eelmainitud projektile. Loodav andmebaas peab tagama operatiivse informatsiooni liikumise ministeeriumide ja ELi institutsioonide ning Eesti Brüsseli esinduse vahel. Integreeritud rakendused võimaldavad operatiivselt kontrollida ja jälgida Eesti rahastamiskohustuste täitmist (liikmemaksud, ühised programmid, kaasfinantseerimised jne) ning kavandada rahvusliku eelarve kulusid.
7. Jõustumine
Finants- ja eelarve valdkonna acquis’ sätted jõustuvad ja on rakendamiseks kohustuslikud alates liitumishetkest.

8. Muud küsimused

ESTÜ

Eesti on olnud huvitatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) reservide jagamisest ning on energeetika peatüki raames taotlenud põlevkivi lisamist fondist finantseeritavate uurimisobjektide nimekirja. Läbirääkimistel lepiti kokku, et iga uus liikmesriik osaleb täielikult söe- ja teraseuuringutefondi tegevuses alates liitumishetkest ning annab täies ulatuses oma panuse ESTÜ reservidesse, et selle liikmesriigi organisatsioonid saaksid taotleda rahastamist nimetatud fondist. Panuse suurus on proportsionaalses sõltuvuses söe ja terasesektori tähtsusega, mida arvestatakse praegustele liikmesriikidele rakendatud metodoloogia alusel.
Kuna tegemist ei ole panusega EL eelarvesse, siis ei võeta nimetatud summat arvesse liitumisläbirääkimiste kontekstis liikmesriigi netopositsiooni arvutamisel.
Võttes arvesse nõutud panuste suurust ning kandidaatriikide finantssituatsiooni, jõuti kokkuleppele teha sissemaksed neljas järgus (artikli 31 lõige 2) alates aastast 2006. a - 15%; 2007 - 20%, 2008 - 30%, 2009 - 35%.
Vastavalt viimastele hinnangutele ning tuginedes kõige viimastele kättesaadavatele andmetele tootmise ning keskmise söe ja terase toodangu keskmise väärtuse kohta ning kasutades sama metoodikat, mis eelmise laienemise puhul, kujunes Eesti poolse sissemakse suuruseks 39 mln krooni (2,5 mln eurot) (artikli 31 lõik 1).