Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Artikkel 27

Finants- ja eelarve sätteid reguleerivad ühinemisakti artiklid 27-36. Need sätted on põhjalikult lahti seletatud seletuskirja VII osa finants- ja eelarvesätteid käsitlevas 29. jaos; artiklid 32-33 aga seletuskirja VII osa regionaalpoliitikat ja struktuurivahendeid käsitlevas 21 jaos.
Lõige 1 täiendab omavahenditena arvesse võetud tollimaksude tulu arvestades tollituludesse ühisest tollitariifistikust ning ühenduse poolt kohaldatud tollimaksusoodustustest saadav prognoositav tulu uute liikmesriikide kaubandussuhetes kolmandate riikidega.
18. novembril 2002.a toimunud Üld- ja välisasjade nõukogu (GAERC) istungil kinnitati uueks liitumiskuupäevaks 1. mai 2004, mille tulemusena muutus ELi finantspakkumine kandidaatriikidele, vähendades eelkõige sissemaksete suurust 2004. aastal. Sissemaksete vähenemine tuleneb ühelt poolt käibemaksu omavahendi makse vähenemisest 2004. aastal vastavalt lõikele 2, mille alusel võrdub 2004. aastal ühtlustatu käibemaksubaas iga uue liikmesriigi puhul kahe kolmandikuga aastabaasist. Samamoodi arvestatakse 2/3 aastabaasiga Ühendkuningriigile võimaldatud eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimisel.
Lõige 3 sätestab külmutatud määra arvutamise eripära 2004. aastaks arvutades uute liikmesriikide ülempiiriga määratud käibemaksubaasi 2/3 nende ülempiiriga määramata käibemaksubaasi ja kahe kolmandiku RKT alusel.
Artikkel 28

Uute liikmesriikide ühinemine võetakse lõike 1 alusel Euroopa ühenduste üldeelarves arvesse 1. maist 2004 jõustuva Euroopa ühenduste üldeelarve paranduseelarvega.

Lõige 2 sätestab igakuiste käibemaksu ja RKT omavahendite maksete korrigeerimise nii praegustele kui ka uutele liikmesriikidele seoses uute riikide ühinemisega, arvestades igakuised kaheteistkümnendikosa maksed ümber kaheksandikosadeks, mis kuuluvad maksmisele 2004. aasta maist detsembrini. 2004. aastal vastuvõetud hilisemast paranduseelarvest tulenevad tagasiulatuvad korrigeerimised arvestatakse ümber võrdseteks osadeks, mis kuuluvad maksmisele ülejäänud aasta jooksul.
Artikkel 29

Sarnaselt eelmisel laienemisel kasutatud ühekordsetele kompensatsiooni-maksetele kasutatakse ka käesoleva laienemise ajutist eelarve kompensatsioonimehhanismi.

Kompensatsiooni kindlaksmääramisel lähtuti uue liikmesriigi oodatavast netopositsioonist. Netopositsioon tähendab liikmesriigi tulude ja kulude vahet suhtes ELiga. Komisjoni poolt välja töötatud metoodika alusel arvestati netopositsiooni arvutamisel ainult rahavoogusid kandidaatriigi eelarve ja ELi eelarve vahel. Netopositsiooni halvenemine vastavalt Euroopa Komisjoni definitsioonile tähendaks liitumisjärgselt uude konkreetsesse liikmesriiki EL eelarvest tulevate neto rahavoogude vähenemist võrreldes baasaastaga, milleks saab 2003. aasta. Nelja riigi – Tšehhi Vabariigi, Küprose, Malta ja Sloveenia puhul oleks oodatav netopositsioon võrreldes ühinemiseelse aastaga, negatiivne. Seetõttu saavad need neli riiki ajutist eelarvekompensatsiooni.
Artikkel 30

Lõike 1 alusel makstakse kõigile kandidaatriikidele, s.h. Eestile, 2004. aastal ühekordset rahalist toetust iga-aastaselt kuni 2006. aastani, nähes Eestile makstavaks toetussummaks 247 miljonit krooni aastal 2004, 45 miljonit krooni aastal 2005 ja 45 miljonit krooni aastal 2006, kokku 337 miljonit krooni. Erandina said Poola ja Tšehhi võimaluse ELi eelarvet suurendamata kanda vastavalt 1 miljard ja 100 miljonit eurot struktuurivahendite eelarverealt üle ühekordse toetuse alla (lõik 2) ja maksta välja aastatel 2005 (550 miljonit eurot) ja 2006 ( 450 miljonit eurot).

Artikkel 31

Eesti on huvitatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) reservide jagamisest ning Eesti taotlusel lisati põlevkivi fondist finantseeritavate uurimisobjektide nimekirja. Selleks, et liikmesriigi asjakohased organisatsioonid saaksid taotleda finantseerimist söe ja terase teadusfondist, peab liikmesriik tegema fondi sissemakse. Sissemaksete suurus sõltub söe ja terasesektori tähtsusest, ning seda arvestatakse praegustele liikmesriikidele kohaldatud metodoloogia alusel. Selle metodoloogia alusel kujunes Eesti sissemakse suuruseks 2,5 miljonit eurot (39 miljonit krooni), vastavalt lõikele 1.

Arvestades sissemaksete suurust ning kandidaatriikide finantssituatsiooni, tehakse vastavalt lõikele 2 sissemaksed neljas osas alates aastast 2006 - 15%; 2007 - 20%, 2008 - 30%, 2009 - 35%.
Artikkel 32

Lõike 1 kohaselt osaleb Eesti koos teiste uute liikmesriikidega alates 1. jaanuarist 2004 ühenduse programmides samadel tingimustel praeguste liikmesriikidega ja seetõttu uusi finantskohustusi Phare programmi, Phare piireületava koostöö programmi, ISPA programmi ja SAPARD programmi raames pärast 31. detsembrit 2003 enam ei võeta. Sama lõige sätestab, et 2004. a ühenduse eelarvest enne liitumise kuupäeva finantskohustusi ei võeta. Lõige 4 täpsustab, et juhul kui liitumist 2004 aasta jooksul siiski ei toimu, jäävad kehtima varasemad nimetatud rahastamisallikaid puudutavad otsustused.

Vastavalt lõikele 1 koheldakse alates 1. jaanuarist 2004 uusi liikmesriike kulutuste osas finantsperspektiivi kolme esimese rubriigi (põllumajandus, struktuurivahendid ja sisepoliitikad) alusel samamoodi kui praegusi liikmesriike arvestades erandeid ja esitatud erinõudeid.
Ühinemisega seotud finantsperspektiivi tegevussuundade rubriikide 1, 2, 3 ja 5 maksimaalsed lisaassigneeringud on esitatud ühinemisakti lisas XV.

Vastavalt lõike 2 lõigule 1 on ühise põllumajanduspoliitika raames tehtud kulutused Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahast kõlbulikud saama ühenduse toetust alates ühinemiskuupäevast. Sama lõike lõigu 2 alusel on maaelu arendamise kulutused Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastu alusel kõlbulikud toetuste saamiseks alates 1. jaanuarist 2004.

Lõike 3 alusel osalevad uued liikmesriigid alates 1. jaanuarist 2004 ühenduse programmides ja asutustes samadel tingimustel nagu praegused liikmesriigid. Juhul, kui mõni kandidaatriik ei ühine 2004. aasta jooksul ühendusega, muutuvad kõik selle riigi poolt või sellest riigist esitatud, 2004. aasta finantsperspektiivi esimese kolme rubriigi kohaseid kulutusi käsitlevad rahastamistaotlused õigustühisteks (lõige 4). Lõige 5 sätestab, et meetmed, mis hõlbustavad üleminekut ühinemiseelselt korralt artikli 32 kohaldamisest tulenevale korrale, võtab vastu komisjon.

Artikkel 33

Lõike 1 kohaselt hakkavad Phare programmi ja Phare piireületava programmi olemasolevate kohustuste raames vajalikke hankeid, lepingute sõlmimisi ja väljamakseid liitumise kuupäevast alates teostama uute liikmesriikide rakendusasutused (Eestis on selleks Rahandusministeerium). Sellest tulenevalt on Rahandusministeerium juba taotlenud akrediteerimist laiendatud detsentraliseeritud rakendamissüsteemi (EDIS) kasutamisele võtuks, mis lõike 1 kohaselt annaks võimaluse loobuda ELi komisjoni poolsest eelkontrollist pakkumiste ja lepingute sõlmimise üle.
Lõike 2 kohaselt reguleerivad eelnimetatud programmide enne ühinemiskuupäeva eraldatud toetuste kasutamist Phare programmile kehtestatud eeskirjad ja õigusaktid. Sama lõige sätestab ainsa erandina selles osas avalike hangete menetlused, mis pärast ühinemist peavad vastama asjaomastele ühenduse direktiividele.
Viimane Phare programmi ja Phare piireületava koostöö programmi koostamine toimub lõike 3 kohaselt viimasel ühinemiseelsel täisaastal (st. 2003. a) ja nende elluviimine toimub vastavalt sõlmitavates finantsmemorandumites sätestatule. See tähendab, et programmi alusel tuleb vajalikud lepingud sõlmida kahe järgmise aasta jooksul ja väljamaksed teostada kolmanda aasta lõpuks pärast kohustuste võtmist.
Tagamaks ühinemiseelsete rahastamisvahendite ja ISPA programmi järkjärguliseks kaotamiseks ja sujuvaks üleminekuks uutele eeskirjadele, võib komisjon võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed (lõige 4). Määruse (EÜ) nr 1268/1999 alusel heakskiidetud projektid, mida ei saa selle vahendi alusel enam rahastada võib integreerida maaelu arendamise programmi töösse ja rahastada neid Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi alusel (lõige 5).
Artikkel 34

Lõike 1 kohaselt saavad uued liikmesriigid alates ühinemiskuupäevast kuni 2006. aasta lõpuni ajutist finantsabi oma haldussuutlikkuse tõstmiseks.

Abi on suunatud valdkondade toimingute tugevdamisele, mida ei saa rahastada struktuurifondidest (lõige 2) vastavalt teatavatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele antava majandusabi andmise korrale (lõige 3) ja kooskõlas finantsmäärusega (lõige 4). Abi on vajalik, et tugevdada institutsionaalset suutlikkust valdkondades, mis on loetletud lõikes 2.
Kulukohustuste assigneeringud üleminekutoetusteks 1999. aasta hindade alusel on 2004. a. 200 miljonit eurot, 2005.a. 120 miljonit eurot ja 2006.a. 60 miljonit eurot (lõige 4).
Artikkel 35

Artikli 35 alusel moodustatakse ELis ajutine fond perioodiks 2004-2006, et rahastada kandidaatriikides Schengeni acquis’ rakendamiskulusid ja ELi välispiiride ülesehituse kulusid. Fondist rahastatakse investeeringuid piiriületuspunktide ehitamiseks, renoveerimiseks ja kaasajastamiseks, vajaliku tehnika soetamiseks, piirivalveametnike koolituseks, logistika- ja tegevuskulude katmiseks jmt (lõige 1).

Fondi kogumaht on liituvatele riikidele kolmeks aastaks 858,1 miljonit eurot, mis makstakse uutele liikmesriikidele ühekordsete maksetena. Summa arvutamisel lähtuti muuhulgas ELi välispiiri pikkusest vastava riigi territooriumil. Tulevased liikmesriigid

vastutavad ise vastavalt rahastamisotsusele finantseeritavate toimingute valimise ja elluviimise eest, seda kooskõlas ELi poliitikate ja normatiividega (lõige 3). Summa tuleb ära kasutada 3 aasta jooksul, vastasel korral omandab need Euroopa Komisjon.

Komisjon jätab endale kontrollimisõiguse (lõige 4) ning võtab vastu vajalikke tehnilisi sätteid toetuse toimimiseks (lõige 5). Pärast kolme aasta möödumist, 2007. aastal esitab liikmesriik 6 kuu jooksul põhjaliku aruande fondi toetusmakse kasutamise kohta, selgitades kulutuste vajalikkust.
Eestile eraldatakse Schengeni acquis’ rakendamise ja ELi välispiiride ülesehituse kulude katmiseks 68,7 miljonit eurot (ca 1,1 miljardit krooni). Abisaaja liikmesriik täidab oma kohustust Schengeni toetuse toimetamisel ilma, et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamise eest (lõige 3).
Artikkel 36

Vastavalt artiklile 36 korrigeeritakse ajutise eelarvekompensatsiooni, erandina kindlaksmääratud summa ja üleminekutoetuste summasid igal aastal tehnilise kohanduse osana vastavalt 6. mai 1999. a institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 15.

Artikkel 37

Artikli 37 lõige 1 annab liikmesriikidele võimaluse, enne kolmanda ühinemisjärgse aasta lõppu, taotleda luba kaitsemeetmete kehtestamiseks. Praegune liikmesriik võib kaitsemeetmeid kehtestada ainult uute liikmesriikide suhtes. Samalaadseid meetmeid võib kehtestada ka iga uus riik praeguse liikmesriigi ja teise liituva riigi suhtes. Kaitsemeetmete taotlemisele annavad aluse tõsised raskused, millel on oht kujuneda mõnes majandussektoris püsivaks või mis võivad tingida mõne piirkonna majandusolukorra halvenemise. Meetmed peavad olema suunatud olukorra parandamisele ja vaadeldava sektori kohandamisele ühisturu majandusega.
Lõike 2 kohaselt määrab komisjon asjaomase riigi taotlusel kiirmenetluse korras kindlaks kaitsemeetmed, mida ta peab vajalikuks, täpsustades nende tingimused ja rakendamise korra. Tõsiste majandusraskuste korral teeb komisjon otsuse viie tööpäeva jooksul ning määratud meetmeid hakatakse viivitamata kohaldama, võttes arvesse kõikide asjaosaliste huve. Meetmed ei või viia piirikontrolli kehtestamiseni.
Vastavalt lõikele 3 valib komisjon meetmed, mis võimalikult vähe ühisturu toimimist takistavad. Meetmete võivad erineda EÜ asutamislepingu eeskirjadest ja käesoleva aktiga kehtestatust ainult sellisel määral ja sellise aja jooksul, nagu on vajalik lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks.

Artikkel 38

Juhul, kui uus liikmesriik ei täida ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi ja seetõttu tõsiselt häirib või ohustab siseturu toimimist, võib komisjon liikmesriigi taotlusel või omal algatusel võtta vajalikke meetmeid kuni kolmanda aasta lõpuni pärast käesoleva akti jõustumist.
Meetmed peavad olema proportsionaalsed ja siseturu toimimist võimalikult vähe häirivad, võimalusel tuleb kasutada olemasolevaid valdkondlikke kaitsemehhanisme. Samas ei ole lubatud selliste meetmete kasutamine meelevaldse diskrimineerimise vahendina ega liikmesriikide kaubanduse varjatud piiramiseks. Kaitseklauslit võib jälgimistulemuste põhjal kasutada ka juba enne ühinemist ja sel juhul jõustub see esimesel päeval pärast ühinemist. Meetmed kehtivad seni, kuni vastav kohustus ei ole täidetud, kusjuures vastavalt uue liikmesriigi edusammudele võib komisjon neid korrigeerida. Kaitsemeetmete tühistamisel informeerib komisjon sellest eelnevalt nõukogu ning arvestab nõukogu asjakohaseid märkusi.
Eesti tegi koos Tšehhi, Leedu, Poola, Sloveenia ja Slovaki vabariikidega ühisdeklaratsiooni artikli 38 tõlgendamise kohta, milles rõhutatakse, et väljend “ei täida ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi” hõlmab ainult selliseid kohustusi, mis tulenevad asutamislepingutest, arvestades ühinemisaktis kindlaksmääratud tingimusi ja kohustusi. Samuti deklareeritakse, et Euroopa Kohtul on jurisdiktsioon otsustamaks artikli 38 kohaldamise üle. Lisaks väljendavad deklaratsiooni osalised arusaama, et enne meetmete kasutamise üle otsustamist annab komisjon uutele liikmesriikidele võimaluse oma seisukoha esitamiseks.
Artikkel 39

Artikliga 38 analoogiliste kaitsemeetmete kehtestamise võimalus uute liikmesriikide suhtes on ette nähtud ka probleemide korral vastastikuse tunnustamisega kriminaalõiguse valdkonnas ELi lepingu VI jaotise alusel või vastastikuse tunnustamisega tsiviilasjades EU asutamislepingu IV jaotise alusel.

Artikkel 40

Artikkel 40 sätestab uutele liikmesriikidele nõude mitte kehtestada piirikontrolli lisades V-XIV sätestatud üleminekuperioodide rakendamisel.

Artikkel 41

Komisjonile on antud õigus, toetudes asjakohastele menetlusnormidele, võtta tarvitusele meetmeid, hõlbustamaks uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Selliseid meetmeid võib kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul, kusjuures nõukogu võib ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga seda tähtaega pikendada.

Nõukogule ja teatud aktide puhul ka komisjonile on ette nähtud ka võimalus võtta vastu üleminekumeetmeid, mis käsitlevad muude aktide kui käesolevas aktis määratletud ühise põllumajanduspoliitika alaste aktide rakendamist.
Artikkel 42

Artikkel 42 näeb ette kolme ühinemisjärgse aasta jooksul üleminekumeetmete vastu võtmise veterinaar- ja fütosanitaaria valdkonnas, hõlbustamaks uute liikmesriikide üleminekut selle valdkonna reeglite täies mahus kohaldamisele.