Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Rakendusala

EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteem hõlmab kõiki traditsioonilisi sotsiaal-kindlustushüvitisi, milleks on määruse 1408/71/EMÜ artikkel 4 kohaselt:

• 
  haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitised;
  
• 
  invaliidsushüvitised (töövõimetuspensionid);
  
• 
  vanadushüvitised (vanaduspensionid);
  
• 
  toitjakaotushüvitised (toitjakaotuspensionid);
  
• 
  tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitised;
  
• 
  matusetoetused;
  
• 
  töötushüvitised;
  
• 
  peretoetused.
  

Nimetatud kaheksa sotsiaalkindlustusharu koordineerimisel liikmesriikide vahel on üheks põhireegliks, et ühes liikmesriigis määratud hüvitisi tuleb sellel liikmesriigil isikule välja maksta ka siis, kui isik asub elama mõnda teise liikmesriiki, ehk hüvitisi eksporditakse. Hüvitise saamiseks esitab isik taotluse vastavale elukohajärgsele asutusele. Dokumendid ja teave, mis tuleb taotlusele lisada, on loetletud rakendusmääruses 574/72/EMÜ. Hüvitise maksmise eest vastutav asutus maksab hüvitise otse teise liikmesriiki elama asunud isikule. Liikmesriikide asutuste vaheliseks infovahetuseks kasutatakse vastavaid õiendeid (nn E-vormid).

Koordineerimisele ja eksportimisele (teise liikmesriiki väljamaksmisele) ei kuulu:

• 
  sotsiaalabitoetused, mille määramisel võetakse arvesse isiku majandusolukorda;
  
• 
  sõjaohvritele makstavad hüvitised;
  
• 
  eel- ja eripensionid.
  

Lisaks on ühenduses kehtestatud üldisest erinev koordinatsioonisüsteem nn mitteosamakselistele erihüvitistele (hüvitised, mida rahastatakse üldistest maksudest), millel on samaaegselt nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalabi tunnuseid Neid. hüvitisi maksab ainult elukohariik ja neid ei ekspordita teistesse liikmesriikidesse – eeldusel, et hüvitised on kantud määruse 1408/71/EMÜ lisasse II a. Hüvitise mitteosamakseliseks hüvitiseks lugemise ja lisasse kandmise kriteeriumiks on, et hüvitise eesmärgiks on pakkuda täiendavat, asendavat või lisakaitset määruse 1408/71/EMÜ artiklis 4 nimetatud sotsiaalkindlushüvitistega kaetud riskide (haigus, emadus ja laste kasvatamine, invaliidsus, vanadus, toitjakaotus, tööõnnetus ja kutsehaigus, surm, töötus) suhtes või hüvitis on mõeldud üksnes puuetega inimeste erikaitseks.