Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

IV OSA

ÜHINEMISAKTI LISAD

Ühinemisaktile on lisatud lisad I-XVIII, mis on lepingu lahutamatuks osaks.

Lisades I-IV ja XV-XVIII on käsitletud uute riikide liitumisega kaasnevaid tehnilisi kohandusi ja täiendusi Euroopa Liidu õigustikus ning nende kohaldamise tingimusi. Lähemalt on nimetatud lisade sisu selgitatud seletuskirja VII osas.
Lisad V kuni XIV sätestavad liituvate riikide üleminekumeetmed. Eesti vastavad üleminekumeetmed on välja toodud lisas VI ning neid on käsitletud seletuskirja erinevate peatükkide osades.

V OSA

ÜHINEMISAKTI PROTOKOLLID

Ühinemisakti lahutamatuks osaks on ka protokollid. Kokku on lepingule lisatud 10 protokolli. Protokoll nr. 1 puudutab ka vahetult Eestit. Nimetatud protokolliga tehakse parandused Euroopa Investeerimispanga statuudis.

Ülejäänud protokollid Eestit vahetult ei puuduta. Nad reguleerivad muu hulgas selliseid valdkondi nagu Tšehhi terasetööstuse reorganiseerimine, Ignalina tuumaelektrijaam, maismaatransiit Kaliningradi ja teiste Venemaa osade vahel jne.

VI OSA

LÕPPAKT, DEKLARATSIOONID JA KIRJADE VAHETAMINE

Lõppaktis, mis kirjutatakse alla koos ühinemislepinguga 16. aprillil 2003. a Ateenas, loetletakse kõik ühinemist puudutavad dokumendid, sealhulgas liidu praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide ühiselt ja eraldi tehtud deklaratsioonid. Lõppakt ei ole ühinemislepingu osa, vaid on eraldi akt.

Viimatimainitud asjaolu tuleb arvestada ka lõppaktile lisatud deklaratsioonide õigusliku siduvuse hindamisel. Läbirääkimiste käigus andsid komisjoni ja nõukogu õigusteenistused deklaratsioonide õigusliku siduvuse küsimuses vastakaid arvamusi. Komisjoni seisukoht oli, et deklaratsioonide õigusliku siduvuse hindamiseks tuleb vaadata iga deklaratsiooni sisu eraldi. Nõukogu õigusteenistus jäi aga seisukohale, et kuna deklaratsioonid ei moodusta ühinemisakti lahutamatut osa, siis ei ole nad ka õiguslikult siduvad, vaid on poliitilised tahte avaldused või siis selgitava-tõlgendava iseloomuga. Välisministeeriumi juriidiline osakond on seisukohal, et deklaratsiooni õigusliku siduvuse määramisel tuleb hinnata iga deklaratsiooni eraldi. Lõppakt koos deklaratsioonidega esitatakse samuti ratifitseerimiseks ja Riigi Teatajas avaldamiseks.
Lõppaktis tõdetakse, et praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide vahelisel konverentsil on heakskiidetud Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia Euroopa Liiduga ühinemise leping ning ühinemistingimusi sisaldav ja asutamislepinguid muutev ühinemisakt. Samuti sätestab lõppakt, et ühinemisaktile on lisatud 18 lisa ja 10 protokolli ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu tekstid eesti, leedu, läti, malta, poola, slovaki, sloveeni, tšehhi ja ungari keeles.

 

Lõppaktile allakirjutanud kiidavad heaks lõppaktile lisatud 2 ühisdeklaratsiooni, millest üks nimetab ühise eesmärgina ühtse Euroopa loomise ja teine käsitleb Euroopa Kohut.

Samuti kuuluvad lõppakti juurde muud deklaratsioonid: praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, praeguste liikmesriikide deklaratsioonid, erinevate praeguste liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, praeguste liikmesriikide üldine ühisdeklaratsioon, erinevate uute liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, uute liikmesriikide eraldi deklaratsioonid ning Euroopa Komisjoni deklaratsioonid.
Eesti teeb neli eraldi deklaratsiooni (deklaratsioonid 27-30): terase, kalanduse, Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) ja toiduohutuse kohta.
Eesti teeb koos praeguste liikmesriikidega deklaratsiooni pruunkarude kaitsmise ja küttimise kohta.
Praeguste liikmesriikide deklaratsioonidest puudutavad Eestit kolm: tööjõu vabast liikumisest, põlevkivist ja elektriturust ning kalastamisest Teravmägede (Svalbardi) piirkonnas, samuti ka Saksamaa ja Austria deklaratsioon tööjõu vabast liikumisest.
Koos uute liikmesriikidega teeb Eesti deklaratsiooni ühinemisakti artikli 38 kohta, mis puudutab kaitsemeetmete kohaldamise võimalikkust komisjoni poolt kolme aasta jooksul pärast ühinemislepingu jõustumist.
Lõppaktile on lisatud ka Euroopa Liidu ja uute liikmesriikide vaheline kirjade vahetus, milles sätestatakse teavitamise ja konsulteerimise kord teatavate otsuste ja muude meetmete vastuvõtmiseks ühinemiseelsel perioodil, s.o. ajavahemikul ühinemislepingule allakirjutamise ja ELi liikmeks saamise vahel, s.o 16. aprillist 2003.a. kuni 1. maini 2004.a.
Kirjade vahetusega kehtestatud kord on vajalik, tagamaks, et ELi õigusaktid, mis võetakse vastu pärast allakirjutamist ja enne 1. maid 2004. a, arvestaksid ka uute liikmesriikide huvidega. Sellel eesmärgil toimuvad konsultatsioonid ühineva riigi taotlusel ajutises komitees ELi õigusaktide eelnõude üle, mille suhtes ühineval riigil on omad märkused. Täpsemalt on nimetatud protseduuri kirjeldatud seletuskirja VII osa jaos 31.
VII OSA
EUROOPA LIIDUGA ÜHINEMISE KÄSITLUS VALDKONNITI

1. JAGU

KAUPADE VABA LIIKUMINE

1. Sissejuhatus
Kaupade vaba liikumise peatüki seletuskirja on ette valmistanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööstusosakonna peaspetsialist Diana Maurer (6 256 489, [e-mail]). Seletuskirja koostamises osalesid ka kõikide kaupade vaba liikumise peatükis sisalduvate alavaldkondade eksperdid vastavatest ministeeriumitest: Aime Võsu (Rahandusministeerium), Triin Valge (Sotsiaalministeerium), Ester Pihl (Keskkonnaministeerium), Einar Kikkas (Põllumajandusministeerium), Kairi Ringo (Põllumajandusministeerium) ja Kristiina Digryte (Põllumajandusministeerium).
Läbirääkimiste eest kaupade vaba liikumise peatükis oli vastutav Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kuid osalesid ka kõikide peatüki alavaldkondade eest vastutavad teised ministeeriumid (Põllumajandus-, Sotsiaal-, Kultuuri-, Sise- ja Rahandusministeerium) ja nende allasutused. Eesti seisukohtade kujundamisse kaasati ka valitsusväliseid eksperte Kaubandus-Tööstuskojast, Tööandjate ja Tööstuse Keskliidust ja mitmetest erialaliitudest. Liitumisläbirääkimiste raames reserveeris Eesti endale võimaluse kehtestada vajadusel üleminekuperiood kala ja kalatoodete dioksiinisisalduse piirnormide osas (erisus põhjalikumalt kirjeldatud eelnõu seletuskirja sisu ja võrdleva analüüsi osas). Muus osas on Eesti valmis kaupade vaba liikumise peatüki acquis` üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates. Liitumisläbirääkimistel saavutas Eesti veel erikokkuleppe põlevkivist toodetud kemikaalide teavitamise osas, mille sisu on kirjeldatud eelnõu seletuskirja rakendamine kõnealuses valdkonnas osas.
Kaupade vaba liikumise peatükk hõlmab riigihangete valdkonda, horisontaalseid aspekte (standardimine, vastavushindamine, akrediteerimine, metroloogia, turujärelevalve, kaupade vaba liikumise tagamine harmoneerimata aladel) ning tehnilisi nõudeid toodetele sellistes sektorites nagu masinad, liftid, surveseadmed, küttegaasi seadmed, elektriseadmed, tsiviilkäibes olevad lõhkematerjalid, mitteautomaatkaalud, kinnispakid, ehitustooted, mootorsõidukid, põllumajandus- ja metsandustraktorid, toiduained, väetised, tekstiil, mänguasjad, jalatsid, kemikaalid, kosmeetikatooted, detergendid, isikukaitsevahendid, meditsiiniseadmed, ravimid, veterinaarravimid, lähteained, väikelaevad, raadioseadmed ja telekommunikatsiooni lõppseadmed, kristallklaas.

2. Eesmärk
Kaupade vaba liikumisega seonduv acquis tugineb EÜ asutamislepingu sätetele 23-31, millega luuakse ühtne tolliliit ning keelatakse kaupade vaba liikumist piiravad maksud, koguselised piirangud ning samaväärse toimega meetmed. Eesmärk on tagada siseturul olukord, kus ühes EL liikmesriigis turule lastud kaup peab saama vabalt ringelda ükskõik millises teises EL liikmesriigis tingimusel, et see kaup vastab teatud ohutusnõuetele, eelkõige tarbija ja keskkonna kaitseks kehtestatud nõuetele. Eelduseks on, et kaupade nõuetele vastavus on tõendatud ühtse metoodika järgi ja liikmesriikides toimib turujärelevalve. Lisaks kirjeldatud vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mis tuleneb otse asutamislepingu sätetest (artiklid 28-29), tagab kaupade vaba liikumist siseturul liikmesriikide seadusandluse ühtlustamine nendel aladel, kus vastastikuse tunnustamise põhimõte on osutunud ebapiisavaks.
Riigihanked
EL acquis`s sisalduvad riigihangete alased õigusaktid reguleerivad riigihangete teostamise korda, riigihangetega seotud subjektide õigusi ja kohustusi ning vaidlustuste lahendamise korda kaupade ostmisel, tööde ja teenuste tellimisel, sh vee-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üldist huvi pakkuvate teenuste osutajate teenuste tellimisel. Riigihankelepinguid käsitlevate direktiividega on Euroopa Liidus kehtestatud ühtsed reeglid, et tagada hangete läbipaistvus, erinevate liikmesriikide riigihankelepingu subjektide ühesugused õigused ja kohustused ning avaliku raha otstarbekas kasutamine riigihankelepingute sõlmimisel. Euroopa Liidu direktiive kohaldatakse riigihankelepingutele, mille maksumus ületab teatud piirmäära. Allapoole piirmäära jäävatele riigihankelepingutele võidakse kohaldada siseriiklikke reegleid.