Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

1. Sissejuhatus

Käesoleva seletuskirja osa on koostanud telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia töögrupi juht Jüri Jõema ning Sideameti peaspetsialist Margit Jaaska. Seletuskirja juriidilise ekspertiisi teostas Sideameti nõunik Rauno Uusküla.

Läbirääkimiste protsessi kaasati valitsusvälise organisatsioonina Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni­ettevõtjate Liit (ITL), kelle poole pöörduti selgitamaks, kas ülemineku­perioodi taotlemine on vajalik telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonda reguleeriva uue acquis’ nende sätete suhtes, mis reguleerivad telefoninumbri liikuvust mobiiltelefonivõrkudes. Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni­ettevõtjate Liidu kinnitusel on operaatorid võimelised asuma numbri liikuvust rakendama alates 1. jaanuarist 2004. a.
EÜ asutamislepingu artikkel 154 rõhutab ühenduse rolli aitamaks kaasa üle-euroopaliste võrkude rajamisele ja arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri vallas eesmärgiga võimaldada ELi kodanikel, majandusettevõtjatel ning regionaalsetel ja kohalikel kogukondadel saada täit kasu sisepiirideta ala rajamisest.
Telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkond on EÜ asutamislepingu tasandil tihedalt seotud eri- ja ainuõiguste andmise, siseturu rajamise ja selle toimimise ning teenuste osutamise vabadust puudutavate küsimustega. Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa Parlamendi, nõukogu ning komisjoni poolt telekommunikatsiooni vallas vastu võetud mitmeid õigusakte, tuginedes nimetatus valdkondi käsitlevatele EÜ asutamislepingu erinevatele sätetele nagu artiklitele 86, 95, 47 ja 55.

2. Eesmärk

Euroopa Ühenduse eesmärgiks telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnas on luua kaasaegsed sidevõrgud, mis toetavad kogu Euroopa majanduse arengut. Põhirõhk on asetatud konkurentsi tugevdamisele.

Monopoolse sektori liberaliseerimise käigus vastu võetud õigusaktide eesmärgid.

Alates 1980ndate aastate algusest läbi viidud monopoolse sektori liberaliseerimise käigus vastu võetud õigusaktid olid keskendunud konkurentsil põhineva turu loomisele ja uute turule tulijate õiguste kaitsmisele. Regulatsiooni eesmärgiks oli elujõulise konkurentsi tekitamine ELi telekommunikatsiooniturul.

Liberaliseerimisprotsessi käigus võttis komisjon EÜ asutamislepingu artikli 86 alusel vastu mitmeid nn liberaliseerimisdirektiive eesmärgiga ära võtta antud eri- ja ainuõigused, lahutada regulaator ja endine monopol ning kehtestada erinevate litsentside andmisel ja võrgule juurdepääsu võimaldamisel objektiivsed, mitte-diskrimineerivad ning läbipaistvad tingimused.
Kõrvuti liberaliseerimisdirektiividega võeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt artikli 95 (siseturgu käsitlev artikkel) ning artiklite 47 ja 55 (teenuste osutamise vabadust käsitlevad artiklid) alusel vastu nn harmoneerimisdirektiivid eesmärgiga kindlustada liberaliseerimisdirektiivides sätestatud eesmärkide ja põhimõtete rakendamine kogu Euroopa Ühenduse territooriumil. Lisaks rakendatakse kõne all olevas valdkonnas ELi ühtseid konkurentsipõhimõtteid.
1. jaanuariks 1998. a olid enamus liikmesriikidest oma telekommunikatsioonituru konkurentsiks avanud ning kehtestatud regulatiivsete meetmete abil oli seega püstitatud eesmärk saavutatud.

Avanenud turu reguleerimiseks vastu võetud õigusaktide eesmärgid

Nii turgude avanemine konkurentsile kui ka valdkonnas toimunud tehnoloogilised arengud nõudsid kehtiva regulatsiooni kohandamist muutuvatele tingimustele; seega oli tekkinud vajadus uue regulatsioonipaketi järele.

Asendamaks varem vastuvõetud õigusakte, valmistas komisjon ette uue regulatsioonipaketi, mis võeti vastu 2002. a ning kuhu kuuluvad järgmised õigusaktid:

• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiiv 2002/19/EÜ, mis käsitleb juurdepääsu elektroonilise side võrkudele ja nendega seotud seadmetele ning nende sidumist;
  
• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiiv 2002/20/EÜ, mis käsitleb elektroonilise side võrkude ja teenuste litsentseerimist;
  
• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiiv 2002/21/EÜ, mis käsitleb elektroonilise side võrke ja teenuseid puudutavat üldist regulatiivset raamistikku;
  
• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiiv 2002/22/EÜ, mis käsitleb universaalteenust ja kasutajate õiguseid seoses elektroonilise side võrkude ja teenustega;
  
• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. a otsus 676/2002/EÜ, mis sätestab regulatiivse raamistiku raadiosageduste poliitika alal Euroopa Ühendustes;
  
• 
  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. a direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris;
  
• 
  komisjoni 16. septembri 2002. a direktiiv 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektroonilise side võrkude ja teenuste turul.
  

Nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide kehtestamisel on lähtutud EÜ asutamislepingu artiklist 95, mille kohaselt nõukogu võtab liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmed, mille eesmärgiks on siseturu rajamine ja selle toimimine. Nimetatud komisjoni direktiivi kehtestamisel on lähtutud EÜ asutamislepingu artikli 86 lõikest 3.

1998. a kehtestatud regulatsioonipakett keskendus turu avanemise tagamisele ELi liikmesriikides. Uue, 2003. aasta keskpaigast rakenduva paketi eesmärgiks on aga avanenud ja suhteliselt stabiilse turu reguleerimine. Direktiividega kehtestatakse liberaalsem regulatsioon nendes valdkondades, kus turg on konkurentsivõimeline. Samas on eesmärgiks tagada kõigile kasutajatele minimaalsete teenuste saadavus kättesaadava hinnaga ning tarbijate õiguste jätkuv kaitse.

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Eesti ei taotlenud telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia peatüki acquis’ suhtes erandeid ega üleminekuperioode, ning on suuteline nimetatud valdkonna acquis’ üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemisest. alates. Seetõttu puuduvad ühinemisaktis seda valdkonda käsitlevad sätted ning vastavalt ühinemisakti artiklile 2 on Eesti alates Euroopa Liiduga liitumisest kohustatud telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia acquis’d rakendama täies ulatuses.

Eesti õigusaktid on vastavuses nn 1998. aasta regulatsioonipaketiga, mille eesmärgiks oli konkurentsi tekitamine ELi telekommunikatsiooniturul. 2000. aastal jõustus Eestis telekommunikatsiooniseadus, millega loodi eeldused tegeliku konkurentsi tekkeks telefoniteenuse turul Eestis. Selle turu lõplik avanemine konkurentsile toimus 2001. aastal, mil lõppesid AS-i Eesti Telefon eriõigused ning telekommunikatsiooniturg avanes telefoniteenuse pakkumiseks.
Vastavalt EL nõuetele on Eestis loodud telekommunikatsioonisektorit reguleeriv asutus. Nimetatud reguleeriva asutuse ülesandeid täidab Sideamet, kelle üheks tähtsamaks tegevusvaldkonnaks ongi konkurentsi tagamine telekommunikat­siooni­turul.
Kui eelmine EL õigusaktide pakett, mille alusel ka telekommunikatsiooniseadus välja töötati, keskendus turu avanemise tagamisele Euroopa Liidu liikmesriikides, siis uue (nn 2003 aasta) paketi eesmärgiks on konkurentsile avanenud turu reguleerimine. Sisuliselt on tegemist veelgi liberaalsema mehhanismi sisseviimisega teenuste osas siseriiklikult; samas lisandub teatud otsuste tegemisele eelneva komisjoni- poolse heakskiidu vajadus (nt turgude määratlemine ning olulise turujõuga ettevõtjate määramine). Lisanduvad konvergentsi küsimused (telekommunikat­sioon ja digitaalringhääling) ning varasemast erinevad põhimõtted nii litsentseerimise, juurdepääsu regulatsiooni kui ka universaalteenuse osutamise mehhanismide osas. Raadiosageduste kasutamise harmoneerimisel suureneb oluliselt komisjoni roll.
Uued õigusaktid moodustavad ühtse paketi uuest regulatsioonist ja käsitlevad kogu elektroonilise side valdkonda (lisanduvad ka ring­häälingu tehnilised küsimused). Seoses uute põhimõtete juurutamisega suureneb oluliselt järelevalve roll regulaatori töös, kuna liberaalsema regulatsiooni tõttu ei toimi enam paljudel juhtudel eelkontrolli mehhanismid, mistõttu nähakse ette järelkontrolli rakendamist.
EL eesmärgi tagada kõigile kasutajatele minimaalsed teenused kättesaadava hinnaga ning tarbijate õiguste jätkuva kaitse kavatseb Eesti tagada läbi muudatuste sisseviimise kehtivatesse siseriiklikesse õigusaktidesse (sätestades universaalteenuse kohustuse määramise põhimõtted ja üldlevinud teenuste minimaalsed kvaliteedinõuded ning hinnates konkurentsi olemasolu telekommunikatsiooni­valdkonnas ja määratledes need turusektorid, kus sektorispetsiifiliste regulatiivsete kohustuste kehtestamine oleks kohane) ning läbi nimetatud sätete täitmise üle järelevalve teostamise.

Eelnevate aastate jooksul on Eesti osalenud erinevate EL komitoloogiakomiteede töös. Peale ühinemislepingu allkirjastamist suureneb Eesti ametnike töökoormus selles osas veelgi, kuna Eesti hakkab koos teiste liitujatega osalema EL telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonna töös aktiivse vaatleja staatuses, mis tähendab õigust osaleda töögruppide töös hääleõiguseta ning mille raames tuleb katta endisest rohkem erinevaid temaatilisi töögruppe.

Kuigi ühinemislepingu allkirjastamise ja liidu liikmeks saamise vahelisel perioodil on tegemist “üleminekuajaga” ning arvestama peab meie ressursside piiratusega, osaleb Eesti prioriteete arvestades EL telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonda käsitlevas töös võimalikult palju. Liidu liikmeks saades hakkab Eesti osalema nimetatud valdkonda puudutavates töödes täielikult, rakendades ühinemise päevast selle valdkonna acquis’d täies ulatuses.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Esialgse hinnangu kohaselt on vajalik Eesti õigusaktide Euroopa Liidu 2003. a jõustuva acquis’ga ühtlustamiseks muuta nii telekommunikatsiooni­seadust ja selle alamakte kui ka teisi õigusakte, milles leiavad käsitlemist selliste valdkondadega, nagu pealesunnitud teabe, konfidentsiaalne äriteabe ning isikuandmete edastamine, seotud küsimused. Vajalike muudatuste ettevalmistamise eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Siseministeerium.
“Euroopa Liiduga ühinemisvalmiduse saavutamise kava 2003” kohaselt on telekommunikatsiooni­seaduse (uue nimega elektroonilise side seadus) muudatusettepanekute Vabariigi Valitsusele esitamise tähtaeg 01. september 2003. a ning selle eeldatav jõustumine on kavandatud hiljemalt 1. maiks 2004. a. Seadusest tulenevate alamaktide eelnõud esitatakse kinnitamiseks ja jõustuvad pärast nimetatud seaduse vastuvõtmist Riigikogus (orienteeruv kinnitamiseks esitamise tähtaeg 01. aprill 2004. a ning jõustumise tähtaeg 1. mai 2004. a).
Nõukogu 7. märtsi 2002. a direktiivi 2002/21/EÜ artikli 15 lõige 3, mis käsitleb relevantsete turgude määratlemist, eeldab, et liikmesriigi regulaatoril on oma kohustuste täitmiseks turu reguleerimisel õigus välja anda õigusakte, mis oma olemuselt ja vormilt vastavad Eesti õigusruumis üldaktile. Vastavalt Eestis kehtivale valitsemise korrale ei laiene üldaktide väljastamise õigus ministri institutsioonist madalamale. Nimetatud lõike rakendamine muutub peale Euroopa Liiduga ühinemist problemaatiliseks, kui ei leita juriidilist konstruktsiooni, mis võimaldaks Sideametil kui elektroonilise side võrkude ja teenuste turu regulaatoril teha nii siduvaid otsuseid määratlemaks vastavaid turge, kus sektorispetsiifiliste regulatiivsete kohustuste rakendamine oleks vajalik, kui ka mittesiduvaid otsuseid, mis aitaksid turul tegutsevatel ettevõtjatel mõista regulaatori nägemust teatud konkreetse õigusakti sätte täitmisest (n andmaks indikatsiooni, millist käitumist oodatakse ettevõtja poolt).