Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Euroopa Liidu esimese samba alla kuuluvatest ühendustest olulisim on Euroopa Ühendus, mille asutamisleping on struktuuriliselt üles ehitatud sarnaselt Euroopa Liidu lepingule. Lepingu esimeses osas sõnastatud põhimõtted on kohaldatavad kogu selle lepingu suhtes, moodustades nn “varikatuse”. Lepingu nn “aluspõhja” moodustavad selle kuuendas osas kajastatud üld- ja lõppsätted. Selles osas on käsitletud asutamislepingu põhimõtteid ning üld-ja lõppsätteid. Asutamislepingu ülejäänud sätted on toodud seletuskirja erinevates osades vastavate peatükkide raames.

Põhimõtted (artiklid 1-16)

EÜ asutamislepingu artikli 1 kohaselt asutavad lepinguosalised Euroopa Ühenduse, mis lepingu artikli 281 kohaselt omab juriidilise isiku staatust.

Eesmärgid, mille taotlemiseks ühendus loodi, on loetletud lepingu artiklis 2. Sellele sättele järgnevates artiklites sätestatud ühise poliitika ning meetmete kaudu on ühenduse eesmärgiks edendada “majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust”.
Kõik eesmärgid on põhjalikult ja üksikasjalikult välja toodud, kuna vastavalt artiklile 5 ei oma ühendus nn kompetentsi kompetentsust, st. ühenduse volitused tulenevad käesolevast lepingust ning ühendus ise ei saa endale muid volitusi võtta. Kui loetletud eesmärkide saavutamisest hõlmatud poliitikavaldkonnad ja muud meetmed on sätestatud artiklites 3 ja 4, siis artiklis 2 on esile toodud kaks erimeedet. Rõhutatud on ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamist. Rahaliidu loomiseks nähti ette astmeline ajakava, mille viimane faas, mis praeguseks on juba käivitunud, kujutab endast ühtse valuuta ning rahanduspoliitika kasutuselevõttu liikmesriikides.
Ühendusele seatud eesmärkide saavutamiseks on artiklis 3 kehtestatud EÜ pädevused:

1. 
   kaupade impordi ja ekspordiga seotud tollimaksude ja koguseliste piirangute, samuti kõigi muude samaväärse toimega meetmete keelamine liikmesriikide vahel. Kuigi tolliliit loodi juba 1968. a, on ühenduses siiski säilinud mitmed tolliliidu ja siseturu toimimist takistavad asjaolud. Üksikasjalikumalt on käesolevat valdkonda käsitletud EÜ asutamislepingu kolmanda osa I jaotises;
   

2. 
   ühine kaubanduspoliitika. Valdkond on otseselt seotud eesmärgiga luua majandus- ja rahaliit ning käsitleb ühiste tootmisreeglite, tollitariifide jne sisseviimist. Täpsem regulatsioon on lepingu kolmanda osa VII jaotises;
   

3. 
   siseturg, mida iseloomustab kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel. Tegemist on ühenduse materiaalõiguse nelja põhivabadusega, mida on täpsemalt käsitletud antud lepingu kolmanda osa I ja III jaotises;
   

4. 
   isikute sissesõitu ja liikumist vastavalt IV jaotise sätetele käsitlevad meetmed. Mainitud jaotis reguleerib viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika teostamist. Valdkond, mis algselt kuulus Euroopa Liidu poliitikate loetellu, toodi üle EÜ asutamislepingusse Amsterdami lepinguga;
   

5. 
   ühine põllumajanduspoliitika ja kalanduspoliitika. Antud valdkonnad on hõlmatud ühisturust ning leiavad täpsemat kajastust lepingu kolmandas osas;
   

6. 
   ühine transpordipoliitika. Valdkond on tihedalt seotud punktis c mainitud põhivabaduste teostamisega ning leiab üksikasjalikumat kajastamist lepingu kolmanda osa V jaotises;
   

7. 
   süsteem, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Valdkond, mis hõlmab võrdsete tingimuste loomist ühisturul osalemiseks, leiab kajastamist lepingu kolmanda osa VI jaotises;
   

8. 
   liikmesriikide seaduste ühtlustamine ühisturu toimimiseks vajalikul määral. Valdkond toimib vastavalt ühenduse teisese õiguse allikate hulka kuuluvate direktiivide alusel. Eesmärgiks on liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide ühtlustamine, mis käsitlevad ühisturu toimimist. Täpne regulatsioon on lepingu kolmanda osa VI jaotises;
   

9. 
   liikmesriikide tööhõivepoliitika koordineerimise edendamine, pidades silmas selle tõhustamist koordineeritud tööhõivestrateegia väljatöötamise abil. Valdkond hõlmab eelkõige kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelise tööjõu ning majanduslikele muudatustele reageerivate tööjõuturgude edendamist. Üksikasjalik regulatsioon on antud käesoleva lepingu kolmanda osa VIII jaotises;
   

10. 
    sotsiaalpoliitika, mis hõlmab Euroopa Sotsiaalfondi. Eelkõige tööõigusega seotud valdkond tugineb Torinos 1961. a allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartal. Seatud eesmärkide saavutamisel on abiks komisjoni hallatav sotsiaalfond, mis on loodud käesoleva lepingu alusel. Täpne regulatsioon on antud lepingu kolmanda osa XI jaotises;
    

11. 
    majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine. Antud punkt on otseselt seotud ning sisult sarnane eelnevaga. Eesmärgiks on eelkõige erinevate regioonide arengutasemete ühtlustamine;
    

12. 
    keskkonnapoliitika. Antud poliitika on horisontaalne läbides kõiki teisi ühenduse poliitikaid. Olulisel kohal on loodusressursside mõistlik kasutamine, piirkondlike ja ülemaailmsete probleemidega tegelemine rahvusvaheliste globaalsete ja regionaalsete meetmete abil. Valdkonda käsitlevad üksikasjalikud sätted on lepingu kolmanda osa XIX jaotises;
    

13. 
    ühenduse tööstuse konkurentsivõime tugevdamine. Eesmärgiks on tööstuse kohandamine Euroopas asetleidnud struktuurimuudatustega. Terase ja söega seotu oli varem (kuni 1. juuli 2002, mil ühendus lõpetas tegevuse) sätestatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ning energiavaldkond leidis kajastust Euroopa Aatomienergia ühenduse asutamislepingus. Tööstuspoliitika, mille täpsemad eesmärgid ja ellu viimise meetmed on sätestatud käesoleva lepingu kolmanda osa XVI jaotises;
    

14. 
    teadusuuringute ja tehnoloogia arengu edendamine. Valdkond on eelkõige seotud tööstusega, kuid pürgitakse ka teistele valdkondadele vajalike teadusuuringute edendamise poole. Valdkond on täpsemalt reguleeritud käesoleva lepingu kolmanda osa XVIII jaotises;
    

15. 
    Üle-Euroopaliste võrkude rajamise ja väljaarendamise soodustamine. Mainitud võrgud on olulised majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks, liikumisvabaduse soodustamiseks ühenduse piires ja sisepiirideta alale kaasaaitamiseks. Täpsem kajastus käesoleva lepingu kolmanda osa XV jaotises;
    

16. 
    panus tervisekaitse kõrge taseme saavutamisse. Kesksel kohal on ennetav tervisekaitsealane tegevus ning levinud haiguste, sealhulgas narkootikumide tõrjumine. Rahvatervist käsitlevad artiklid on sätestatud lepingu kolmanda osa XIII jaotises;
    

17. 
    panus kvaliteetse hariduse ja kutseõppe ning liikmesriikide kultuuri õitsengu saavutamisse. Õpetuse sisu ja süsteemi eest vastutavad liikmesriigid, kuid lepingu kolmanda osa XI jaotises sätestatu alusel on ühenduse ülesandeks vastavat valdkonda hõlmava koostöö soodustamine liikmesriikide vahel;
    

18. 
    arengukoostööpoliitika. Tegemist on liikmesriikide koostööga arengumaadega, mille elluviimisele aitab laenude andmisega kaasa Euroopa Investeerimispank. Täpne regulatsioon lepingu kolmanda osa XX jaotises;
    

19. 
    ülemeremaade ja –territooriumide assotsieerimine selleks, et laiendada kaubandust ning ühiselt edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Silmas peetakse selliseid territooriume, millel on vanadest kolooniaaegadest suhted mõne liikmesriigiga. Valdkonda kajastab põhjalikumalt lepingu neljas osa;
    

20. 
    panus tarbijakaitse tugevdamisse. Tarbijakaitse (art. 153) on horisontaalne sarnaselt keskkonnapoliitikaga, läbides kõiki teisi ühenduse poliitikaid;
    

21. 
    meetmeid energeetika, kodanikukaitse ja turismi valdkonnas.
    

Loetletud eesmärkide saavutamisega ja selleks kasutatavate meetmetega kaasnevad õigused ja kohustused laienevad EÜ asutamislepingu artikli 17 kohaselt EL kodanikele. Ühenduse eesmärgiks on ka meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamine. Majanduspoliitika on endiselt liikmesriikide pädevuses asuv valdkond, rahanduspoliitika on seevastu ühenduse pädevuses ning sellest tulenevalt on liikmesriigid kohustatud kasutusele võtma sellise majanduspoliitika, mis tugineb avatud turumajanduse põhimõtetele ning on kooskõlas ühenduse konkurentsipoliitika ning teiste ühiste eesmärkidega. Nii liikmesriikide kui ühenduse tegevus ei tohi olla vastuolus stabiilsete hindade, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsuse ning tasakaalustatud maksebilansside juhtpõhimõtetega. Kirjeldatud tegevus majanduspoliitika valdkonnas on tihedalt seotud paralleelse tegevusega rahandusvaldkonnas ning hõlmab seega ka vahetuskursside lõplikku kindlaksmääramist, mis on eelduseks ühisvaluuta kasutuselevõtuks liikmesriikides, ning ühtse raha- ja vahetuskursipoliitika määratlemist ja teostamist. Selline rahanduspoliitika teostamine kujutab endast rahaliidu loomise kolmanda etapi elluviimist, mille käigus võeti kasutusele euro.

Artiklites 3 ja 4 esitatud valdkondade loetelu on oluline, kuna sellega määratletakse ühenduse pädevus, mille raames ühendus omab volitusi õigusloomeks. Samuti on täpselt eristatud pädevuse vormid, jagades need EÜ ainupädevuseks, osaliseks pädevuseks ja koordineerivaks pädevuseks. Vastavalt artiklile 5 ei oma ühendus nn kompetentsi kompetentsust, st. ühendusel ei ole õigus võtta endale volitusi, mis ei ole sätestatud käesolevas lepingus.
Kuigi liikmesriikide pädevust vaadeldakse subsidiaarsuse põhimõttest tulenevalt reeglina ja ühenduse pädevust erandina, tekitab viimase võrdlemisi ebamäärane piiritlemine probleeme. Selline regulatsioon kaitseb liikmesriike ühenduse omavoli eest, kuid annab samas ühendusele õiguse oma pädevust ad hoc laiendada, kui liikmesriigi meetmed ei ole efektiivsed.
Eespool nimetatud keskkonnapoliitika horisontaalse iseloomu sätestab artikkel 6, mille kohaselt peab keskkonnakaitse nõuetega arvestama kogu ühenduse poliitikakogumi, iga poliitika ja ühisturumeetme puhul. Nõuete olulisust rõhutab ka fakt, et need võivad olla põhjuseks näiteks kaupade vaba liikumise takistamisel.
Ühenduse eesmärkide taotlemise nimel täidavad selleks vajalikke ülesandeid Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon, Euroopa Kohus ja Kontrollikoda (artikkel 7). Loetletud ühenduse põhiinstitutsioonid toimivad nendele käesoleva lepingu viiendas osas antud volituste raames. Komisjoni ja nõukogu töö lihtsustamiseks on nende käsutusse antud ka nõuandva pädevusega majandus- ja sotsiaalkomitee (artikkel 257) ning regioonide komitee (artikkel 263). Ühenduse eesmärke aitavad teostada ka käesoleva lepingu alusel loodud juriidilise isiku staatust omavad eriasutused, milleks on Euroopa Investeerimispank (artikkel 9) ja Euroopa keskpank, mis kuulub koos liikmesriikide rahvuslike keskpankadega Euroopa Keskpankade Süsteemi (artikkel 8). Nimetatud asutused tegelevad vastavalt ühisturu kindla ja tasakaalustatud arengu edendamisega ühenduse huvides ning ühenduse rahapoliitika kujundamise ja elluviimisega.
Ühenduse õiguse ühtse kohaldamise tagamiseks on artiklis 10 sõnastatud lojaalsuse põhimõte, mis kohustab liikmesriike võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või teistest ühenduse institutsioonide poolt võetud meetmetest. Samuti kohustuvad nad hoiduma meetmetest, mis võiksid kahjustada lepingu eesmärkide saavutamist.
Artikli 11, kohaselt on liikmesriikidel võimalus tõhustatud koostööks teatud valdkondades (käsitletud ka EL asutamislepingu artiklites 43 – 45). Artikkel 11 on EÜ asutamislepingusse lisatud Amsterdami lepinguga.
Ühenduse teatud liikmesriikide vahel artikli 11 alusel rajatud tõhustatud koostööga liitumiseks peab sellest huvitatud liikmesriik teavitama nõukogu ja komisjoni. Viimane kujundab sellest oma arvamuse, mille ta saadab kolme kuu jooksul edasi nõukogule. Lõpliku otsuse liikmesriigi liitumisest artiklis 11 sätestatud tõhustatud koostööga võtab vastu komisjon nelja kuu jooksul pärast tema teavitamist sellisest kavatsusest. Vajaduse korral on komisjonil õigus võtta vastu ka antud liitumisega seotud eritingimused.
Liikmesriikide kodanike suhtes kohaldatakse artikli 12 alusel võrdõiguslikkuse põhimõtet. See säte annab nõukogule õiguse kaasotsustusmenetluse teel võtta vastu kodakondsuse alusel diskrimineerimist keelustavaid eeskirju, ilma et need piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist. Artikliga 13 on diskrimineerimist puudutavat regulatsiooni laiendatud ka diskrimineerimisele soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse kalduvuse alusel. Kõnealuses valdkonnas võtab vajalikke meetmeid vastu ühehäälne nõukogu, kes tegutseb komisjoni ettepaneku põhjal. Nõukogu on enne otsuse vastu võtmist kohustatud konsulteerima ka Euroopa Parlamendiga. Kui nõukogu tegevus ei näe ette liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist, vaid tegemist on liikmesriikide poolsele tegevusele kaasaaitamisega nimetatud valdkonnas, kasutab nõukogu kaasotsustusmenetluse protseduuri.
Siseturu rajamise üldsätte, artikli 14 kohaselt oli ühendus kohustatud vastu võtma vajalikud meetmed siseturu järk-järguliseks rajamiseks, sätestades lõpptähtajaks 31. detsember 1992. a. Siseturg on määratletud kui “sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt käesoleva lepingu sätetele”. Siseturu loomisest hõlmatud valdkondade ühtse ja pideva arengu edendamiseks vajalikud suunised ja tingimused määratleb nõukogu talle komisjoni poolt tehtud ettepaneku põhjal tegutsedes kvalifitseeritud häälteenamusega. Komisjon on nõukogule tehtavate ettepanekute koostamisel kohustatud arvestama liikmesriikide erinevate arengutasemetega ning sellest tulenevate jõupingutuste ulatusega (artikkel 15). Vajaduse korral võib komisjon teha ettepaneku asjakohaste sätete sisseseadmiseks. Kui nimetatud sätted moodustavad erandi, peavad nad olema ajutised ning võimalikult vähe takistama ühisturu toimimist.
Artikli 16 kohaselt on nii ühendus kui liikmesriigid kohustatud oma pädevuse ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires hoolitsema selle eest, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused toimiksid selliste tingimuste ja põhimõtete alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid. Viimaste hulka kuulub nii ühiskondliku kui ka territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine. Käesolev säte on tingitud majanduspoliitika kuuluvusest liikmesriikide pädevusse, jättes ühendusele vaid koordineerimisõiguse, et viia antud valdkond kooskõlla ühenduse teiste poliitikate ja eesmärkidega.

Üld- ja lõppsätted (artiklid 281-314)

Euroopa Ühendus juriidilise isiku staatuses (artikkel 281) omab nii liikmesriikides kui ka väljaspool ühendust kõige laialdasemat õigusvõimet, mis vastavalt selle riigi seadustele antakse juriidilistele isikutele (artikkel 282).

Ühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused kinnitab, koostöös komisjoniga ning konsulteerides asjaomaste institutsioonidega, nõokogu kvalifitseeritud häälteenamusega (artikkel 283). Tegemist on puhtalt tööõigusliku regulatsiooniga, kus tööandjaks on ühendus kui juriidiline isik. Käesoleva lepingu alusel loodud eriasutuste, nagu näiteks investeerimispank ja Euroopa Keskpank, personalile antud eeskirjad ja teenistustingimused ei laiene.
Ühenduse institutsioonide ja ka liikmesriikide tegevuse vastavust käesolevale lepingule kontrollib komisjon. Järelevalvefunktsiooni täitmiseks on komisjonil õigus koguda informatsiooni ning korraldada kontrollimisi, mille piirid ja tingimused määratleb nõukogu (artikkel 284).
Nõukogu on kohustatud kaasotsustusmenetluse (artikkel 251) vormis vastu võtma ühenduse tegevuse reguleerimiseks vajaliku statistika, ilma et see piiraks Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanka puudutava protokolli artikli 5 kohaldamist (art. 285). Vastuvõetav statistika peab olema erapooletu, usaldusväärne, objektiivne, teaduslikult iseseisev, tasuv ning statistiliselt konfidentsiaalne. Toimides antud sätte raames on nõukogu kohustatud arvestama majandusettevõtetega hoidudes nende liigsest koormamisest.
Alates 1. jaanuarist 1999 on ühenduse isikuandmeid kaitsvad aktid kohustuslikud ka kõikidele ühenduse institutsioonidele ja asutamislepingu alusel loodud institutsioonidele (artikkel 286). Kuni selle tähtajani oli nõukogu kohustatud kaasotsustusmenetluse teel moodustama järelevalve organi, kelle ülesandeks oli kontrollida ühenduse eeskirjade järgimist isikuandmete käsitlemisel.

Enamikele ametiasutustele ja äriettevõtetele omaselt kehtib ka ühenduse siseselt konfidentsiaalsuse põhimõte (artikkel 287). Ühenduse ametnikel ning teenistujatel on keelatud avalikustada ametisaladuse alla kuuluvat informatsiooni, eelkõige sellist, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või kulutuste komponente. Konfidentsiaalsuse kohustus jätkub ka töökohustuste lõppemisel. Täpsem regulatsioon antud valdkonnas sisaldub artikli 283 alusel nimetatud personalieeskirjades.

Kui ühendus on endale võtnud lepingulisi kohustusi ning neid rikkunud tekitades sellega kahju, kohaldatakse kahju hüvitamisel vastava lepingu suhtes kehtivat õigust (artikkel 288). Lepinguväliste kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse ühenduse liikmesriikides kasutusel olevaid ühiseid üldprintsiipe. Ühtemoodi kuuluvad hüvitamisele nii ühenduse kui ka Euroopa Keskpanga institutsioonide ja teenistujate poolt tekitatud kahju. Vaatamata kahju tekitajale, hüvitab selle ühendus. Hüvitamist saavad nõuda need liikmesriigid ning nende füüsilised ja juriidilised isikud, kellele vastav kahju tekitati. Kui kahju tekitajaks on teenistuja, siis on tema isiklik vastutus ühenduse ees reguleeritud vastavates personalieeskirjades või sätestatud teenistuja suhtes kohaldatavates teenistustingimuste sätetes. Käesolev artikkel on aluseks ka põhiõiguslike printsiipide väljakujundamisel, lubades võrrelda liikmesriikide õigussüsteeme võrdleva õigusteaduse meetodeid kasutades.
Ühenduse institutsioonide asukoht määratakse ühenduse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel (artikkel 289).
Tulenevalt ühenduse liikmesriikide erinevatest riigikeeltest ning keelelise täpsuse olulisusest juriidilises keelekasutuses on nõukogu ülesandeks ühehäälselt kinnitada eeskirjad ühenduse institutsioonides kasutatavate keelte kohta (artikkel 290). Kasutusel on kõikide liikmesriikide riigikeeled võrdväärselt. Sellise regulatsiooniga ei tohi aga piirata Euroopa Kohtu kodukorras sätestatut.

8. aprillil 1965. a kinnitatud ühenduse privileegide ja immuniteetide protokollis on sätestatud tingimused, mil ühendus omab teatud eesõigusi ja puutumatust liikmesriikide territooriumil, et võimaldada talle antud ülesannete täitmist (artikkel 291). Selles protokollis sätestatut kohaldatakse ka Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rahainstituudi tegevuse suhtes. Regulatsioon on seotud ühenduse juriidilise isiku staatusega, mis annab talle õiguse saata ja vastu võtta diplomaatilisi esindajaid.

Ühenduse õiguse ühtse tõlgendamise tagamise eesmärgil on liikmesriigid kohustatud ühenduse asutamislepinguga seotud vaidluste lahendamisel kasutama antud lepingus ettenähtud meetodeid (artikkel 292). Asutamislepingu kohaselt teostab lõplikku õiguslikku järelevalvet Euroopa Kohus, kes omab ainsana õigust ühenduse meetmeid ebaseaduslikeks tunnistada.
Ühenduse õiguse üheks oluliseks allikaks on rahvusvaheline kirjutatud õigus ning sellest tulenevalt on liikmesriikidele antud võimalus vajaduse korral sõlmida omavahelisi lepinguid, et tagada isikute kaitse ning õiguste kasutamine ja kaitse samadel tingimustel, nagu võimaldab riik oma kodanikele; topeltmaksustamise kaotamine ühenduse piires; äriühingute (artikli 48 lg 2 tähenduses) vastastikune tunnustamine, juriidilise isiku staatuse säilitamine äriühingu asukoha üleviimisel ühest riigist teise ning eri riikide seadustega reguleeritavate äriühingute ühinemise võimalikkus; kohtu- ja vahekohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise formaalsuste lihtsustamine (artikkel 293). Selle sätte objektiks on valdkonnad, mis kuuluvad endiselt vaid liikmesriikide pädevusse. Ametlikult teeb ettepaneku meetmete kehtestamiseks komisjon.
Ühenduse materiaalõigus sisaldab nelja põhivabadust, mille puhul on keelatud igasugune diskrimineerimine liikmesriigi kodakondsusest tulenevalt. Üks nendest on kapitali vaba liikumine. Vastavalt sellele peavad liikmesriigid asutamislepingu teisi sätteid piiramata tagama kõikide liikmesriikide kodanikele artikli 48 lõikes 2 sätestatud äriühingute kapitalis osalemisõiguse võrdsetel tingimustel (artikkel 294).
Liikmesriikides kehtivad omandiõiguslikud režiimid, mis on otseselt seotud isikute põhiõiguste ja –vabadustega, ei ole mingil viisil mõjutatud käesolevast lepingust (artikkel 295). Leping ei välista ka liikmesriikide artiklis 296 loetletud siseriiklike reeglite kohaldamist, kui need on seotud oluliste julgeolekuhuvidega. Nimetatud sätet kohaldatakse seoses informatsiooni andmisega, mille avalikustamist liikmesriik peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks ning oluliste julgeolekuhuvide kaitseks võetavate meetmetega, mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega. Need meetmed ei tohi aga mõjuda ebasoodsalt nimetatud toodete konkurentsitingimustele ühisturul, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks. Sättest hõlmatud relvade, laskemoona ja sõjavarustuse loetelu võib komisjoni ettepanekul muuta ühehäälselt tegutsev nõukogu.
Ühenduse üheks oluliseks eesmärgiks asutamislepingu artikli 2 kohaselt on ühisturu loomine, mis hõlmab niinimetatud põhivabadusi ning ühenduses rakendatud eri poliitikaid. Selle eesmärgi teostamine eeldab aga tihedat koostööd Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Selleks, et takistada ühisturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate asjaolude puhul, sõja või sõjaohtu kujutava rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi, on liikmesriigid kohustatud pidama artikkel 297 kohaselt konsultatsioone.
Juhul kui liikmesriikidele artiklitega 296 ja 297 antud volituste kasutamine põhjustab konkurentsitingimuste kahjustamist ühisturul, on komisjon koos asjaosalise riigiga kohustatud leidma lahenduse kasutatud meetmete vastavusse viimiseks ühenduse asutamislepinguga (artikkel 298). Kaldudes kõrvale artiklites 226 ja 227 sätestatud menetlusest on nii liikmesriikidel kui komisjonil õigus pöörduda ka otse Euroopa Kohtusse, kui nad kahlustavad, et mõni liikmesriik kuritarvitab talle artiklites 296 ja 297 antud volitusi. Selliste kaebuste kohta langetab kohus otsuse kinnisel istungil.
Lepingu territoriaalne kehtivus on reguleeritud artiklis 299. Asutamisleping on osa kõikide liikmesriikide õiguskorrast ning hõlmab ka Prantsusmaa ülemeremaid, Kanaari saari, Madeirat ja Assoore. Arvestades aga nelja viimati loetletud territooriumi struktuurset, sotsiaal- ja majandusolukorda, on nõukogul õigus, komisjoni ettepanekul ning peale konsulteerimist parlamendiga, kvalifitseeritud häälteenamusega võtta vastu erimeetmeid, millega sätestatakse nimetatud piirkondades ühenduse asutamislepingu kohaldamise tingimused. Selliste meetmete vastuvõtmisel peab nõukogu arvestama tegevusega mitmetes erivaldkondades nagu toll ja kaubandus, rahandus, põllumajandus, kalandus, aga ka vabakaubandusaladega, toormaterjalide ja tarbekaupade tarnimisega, riigiabiga ja tingimustega struktuurifondidele ja ühenduse horisontaalsetele programmidele ligipääsemiseks. Nõukogu kinnitatud meetmed ei tohi kahjustada ühenduse õiguskorra terviklikkust ja ühtsust. Peale liikmesriikide ja nimetatud territooriumide kehtib käesolev leping ka sellistel Euroopa territooriumidel, mille välissuhete eest vastutab mõni liikmesriik. Lepingu II lisas loetletud ülemeremaade- ja territooriumide suhtes kohaldatakse lepingu neljandas osas määratletud assotsieerimise erikorda. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga erisuhetes olevate ülemeremaade ja –territooriumide suhtes, mida ei ole loetletud lepingu ülalmainitud lisas, käesolevat lepingut ei kohaldata. Samuti ei kehti EÜ asutamisleping Fääri saarte, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriikide Küprosel asuvate suveräänsete baaspiirkondade suhtes. Kanalisaartel ja Mani saarel kohaldatakse antud lepingut vaid sellises ulatuses, mis on vajalik neid saari käsitleva korra tagamiseks 22. jaanuaril 1972. aastal allakirjutatud lepingus uute liikmesriikide astumise kohta Euroopa Majandusühendusse ja Aatomienergiaühendusse. Erandolukorras on ka Ahvenamaa, kus kohaldatakse EÜ asutamislepingut vastavalt Austria, Soome ja Rootsi ühinemislepingu protokollile 2.
Artikkel 300 sätestab ühenduse ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vaheliste lepingute sõlmimise standardprotseduuri. Need on nn koostöölepinguid, mis on siduvad nii ühenduse institutsioonidele kui ka liikmesriikidele. Artikkel on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa välissuhtlemist käsitlevas 26 jaotises.
Vastavalt artiklile 301 kuulub nõukogu pädevusse majandussuhete reguleerimine nende piiramise, osalise või täieliku katkestamise kaudu, mis on tingitud Euroopa Liidu lepingu alusel vastuvõetud niinimetatud teise samba meetmete rakendamisest. Komisjoni ettepanekul on nõukogu otsustusvõimeline kvalifitseeritud häälteenamusega. Käesolev säte on vajalik, kuna Euroopa ühendused ei tohi Euroopa Liidu poliitikavaldkondade raames võtta meetmeid, kui seda ei ole EL lepinguga ette nähtud.
Ühenduse teisene õigus on väga tihedalt ning otseselt seotud rahvusvahelise õigusega, mis tingib ka komisjoni kohustuse tagada ühenduse koostöö ning vajalike suhete säilitamine rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja tema allasutustega ning Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe (GATT) institutsioonidega (artikkel 302).
EÜ asutamisleping näeb ette ka ühenduse tiheda koostöö Euroopa Ülemkoguga (artikkel 303) ning Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooniga (artikkel 304). Viimasega määratletakse koostöö üksikasjad ühisel kokkuleppel. Euroopa Ülemkogu on EL institutsioon, kus on esindatud kõikide liikmesriikide riigi- või valitsusjuhtid.
Ühenduse asutamislepingust sõltumatult ning sellega võrdväärselt on liikmesriikides kohaldatav Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu sätted (artikkel 305).
Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade ajaloolisest taustast tulenevalt on neile antud võimalus ja õigus omavahelise tihedama koostöö säilitamiseks ja süvendamiseks, kui soovitavad eesmärgid ei ole saavutatavad EÜ asutamislepingu kaudu (artikkel 306). Selle sättega soovitakse säilitada nimetatud riikide vahel loodud Beneluxi liit.
Artiklis 307 sätestatu tagab kaitse liikmesriikide rahvusvahelistele suhetele, mis on sõlmitud kolmandate riikidega enne 1. jaanuari 1958. a. Kui sellistest lepingutest tulenevate õiguste teostamine läheb vastuollu liikmesriigi õiguslike kohustustega ühenduses, on ühenduse õigusnormid igal juhul kehtivad ning teostamata tuleb jätta muust lepingust tulenev õigus juhul, kui tekkinud vastuolu pole võimalik muul viisil kõrvaldada. Kui liikmesriik otsustab siiski kasutada nõrgema õigusjõuga rahvusvahelist alternatiivi, saab teda vastutusele võtta käesoleva lepingu rikkumise eest.
Ühenduse õiguse iseloomustavaks osaks on nn tuletatud volitused (artikkel 308), mis on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa välissuheteid käsitlevas 26. jaotises.
Euroopa Ühendus on üks osa Euroopa Liidust, mis on üles ehitatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele (EL leping artikli 6 lg. 1). Loetletud printsiibid ning nende järgimine on aluseks ka liikmesriigi staatuse omandamisel. Kui liikmesriik neid põhimõtteid oluliselt ja jätkuvalt rikub ning sellest tingituna tema valitsuse esindaja hääleõigus EL lepingu artikkel 7 lõike 3 alusel peatatakse, siis peatub selle esindaja hääleõigus ka käesoleva lepingu suhtes (artikkel 309). Kui EL lepingu artikli 7 lõike 2 alusel tuvastatakse, et rikkumine on järjekindel ning tõsine, on nõukogul õigus kvalifitseeritud häälteenamusega peatada ka EÜ asutamislepingust antud liikmesriigile tulenevad õigused. Selliste meetmete rakendamisel on nõukogu kohustatud arvestama võimalike tagajärgedega seoses füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste ja kohustustega. Vastu võetud meetmeid muudab vastavalt olukorrale nõukogu samuti kvalifitseeritud häälteenamusega. Kuna asjassepuutuva liikmesriigi esindaja hääleõigus on peatatud, moodustab kvalifitseeritud häälteenamuse seesama võrdeline osa nõukogu liikmete häältest, mis on sätestatud artikli 205 lõikes 2. Ühehäälsus on tagatud, kui kõik peale hääleõiguse kaotanud esindaja hääletavad ühtemoodi.
Artiklis 310 sätestatuga on ühendusele antud õigus sõlmida assotsiatsioonilepinguid. Tegemist on intensiivse ja konkreetseid juriidilisi kohustusi kaasatoova koostöövormiga, mis sageli esineb nn segalepingute kujul, st. lepingu üheks pooleks ei ole mitte ainult ühendused vaid ka liikmesriigid. Sellise lepingu alusel on sõlmitud ka Euroopa Leping Eestiga.
Käesoleva lepingu kehtivus ei ole ajaliselt piiratud (artikkel 312) ning selle lahutamatuks osaks on ka liikmesriikide ühisel kokkuleppel sellele lisatud protokollid (artikkel 311).
Lepingu jõustumist, tekstide autentsust ning ratifitseerimiskirjade hoiule andmist käsitlevad asutamislepingu artiklid 313 ja 314. Leping jõustub viimase riigi ratifitseerimiskirja üleandmisele järgneva kuu esimesel päeval, kui antud hoiustamine toimus kuu esimese poole sees, vastasel juhul aga hoiuleandmisele järgneva teise kuu esimesest kuupäevast (art. 313). Lepingu ratifitseerimine toimub iga lepinguosalise poolt vastavalt selle riigi põhiseaduslikele nõuetele.

5. JAGU

EUROOPA LIIDU ÕIGUS
Euroopa Liidu õigusest võib rääkida alates selle loomisest 1. novembril 1993. a, mil jõustus Maastrichti leping. Euroopa Liidu õigusest võib rääkida kahes tähenduses – laiemas ja kitsamas.
Laiemas tähenduses hõlmab ELi õigus Euroopa ühenduste õigust ja Euroopa Liidu õigust kitsamas tähenduses. Maastrichti lepinguga loodi nn varikatus kolmele sambale, millest teine ja kolmas sammas on otseselt reguleeritud antud lepinguga. Esimene sammas moodustub juba varem eksisteerinud ühendustest, mis on reguleeritud EÜ ja Euratomi asutamislepingutega.
Euroopa Liidu õigus kitsamas tähenduses piirdub ELi teise ja kolmanda sambaga, mis on reguleeritud asutamislepingu artiklites 11-45. Nende sammaste raames toimub koostöö enamasti valitsustevahelisel tasandil ehk tegemist on rahvusvahelise õigusega. Sageli peetakse Euroopa Liidu õiguse all silmas Euroopa ühenduste õigust, mida võib pidada liidu õiguseks vaid selles mõttes, et ta on kehtiv ELi raames.
Euroopa Liit ei ole tüüpiline rahvusvaheline organisatsioon, vaid rahvusvaheline kolmele sambale tuginev integratsioonikoostöö vorm, mis esimeses sambas loob riigiülest õigust. Sellist riigiülesust iseloomustavad eelkõige Euroopa Kohtu poolt järgmistes ühenduse õiguse nurgakivideks peetavates kohtulahendites esile tõstetud üldpõhimõtted.