Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Liikmesriikide maksumäärad 9. arengufondis ja ELi eelarves

Liikmesriik	Maksumäär 9. arengufondis (%)	Maksumäär 2000. a EL-i eelarves (%)
Saksamaa	23.36	25,94
Belgia	3,92	3,76
Taani	2,14	2,02
Hispaania	5,84	7,27
Prantsusmaa	24,30	17,20
Kreeka	1,25	1,61
Iirimaa	0,62	1,12
Itaalia	12,54	13,07
Luksemburg	0,29	0,24
Holland	5,22	5,98
Portugal	0,97	1,44
Suurbritannia	12,69	13,55
Austria	2,65	2,58
Soome	1,48	1,45
Rootsi	2,73	2,76
KOKKU	100,00	100,00

2. Söe- ja teraseuuringute fond
Energeetika peatükis saavutatud kokkuleppe kohaselt kantakse põlevkivi nimetus sisse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu lõppemise rahalisi asjaolusid ning söe- ja teraseuuringute fondi käsitlevasse ELi liikmesriikide valitsusesindajate otsusesse, mis võeti vastu 27. veebruaril 2002.a. Vormiliselt kantakse põlevkivi nimetus selles otsuses kivisöe definitsiooni all mõistetavate ainete nimekirja.
Seega on nagu kivisöeuuringute puhul ka põlevkiviuuringute puhul võimalik saada söe- ja teraseteaduse fondi kaasrahastamist uuringuprojektidele kogu põlevkivi tootmise ja töötlemise väärtusketi ulatuses (sealhulgas näiteks põlevkivi kasutamisele keemiatööstuses).
Muude teemade peatükis käsitleti Eesti rahaliste sissemaksete tegemist söe- ja teraseteaduse fondi. Eesti rahaliste osamaksete maksmine kogusummas 2,5 miljonit eurot sätestatakse etapiviisiliselt alates 2006 aastast järgmiselt:

2006 : 15%

2007 : 20%

2008 : 30%

2009 : 35%.

Eesti puhul põhineb kogusumma 2,5 miljonit eurot arvutamise metodoloogia peamiselt põlevkivi praegusele tootmistasemele jms tootmisnäitajatele.

3. Euroopa Keskpank
Tulenevalt ELi laienemisest vaadatakse üle Euroopa Keskpanga põhikiri. Liitumise järgselt suurendatakse Euroopa Keskpanga kapitali, kusjuures iga uue liikmesriigi lisandumisega arvutatakse täiendava kapitali suurus sama protseduuri alusel, mida on kasutatud praeguste ELi ja EMU liikmete puhul (st nii nagu näeb ette Euroopa keskpankade süsteemi põhikirja artikkel 29). Põhikirja muutmise ettepanek ei sisalda arvulist informatsiooni Eesti (ja teiste uute riikide) sissemaksete absoluutse ega suhtelise suuruse kohta.

Eesti sissemaksed Euroopa Keskpanga põhikapitali ja reservidesse

Vastavalt Euroopa Keskpanga põhikirja artiklile 29 leitakse iga rahvusliku keskpanga osakaal järgmiste osakaalude liitmisel:

1. 
   50% vastava liikmesriigi osast ühenduse elanikkonnas eelviimasel aastal enne Euroopa keskpankade süsteemi asutamist
   
2. 
   50% vastava liikmesriigi osast ühenduse sisemajanduse kogutoodangus turuhindades, nagu see on registreeritud viimasel viiel aastal enne Euroopa keskpankade süsteemi asutamisele eelnenud eelviimast aastat.
   

Euroopa Keskpanga kapitali suurus vaadatakse üle iga 5 aasta tagant (seega leiab uus läbivaatus eeldatavasti aset 2003. aasta lõpus ja otsused jõustuvad 2004. aasta algusest). Praeguste esialgsete osakaalude leidmiseks kasutatakse siiski sama perioodi andmeid, mida ka praeguste Euroopa keskpankade süsteemi liikmete jaoks ehk 1998. a ja varasemaid andmeid.

Vastavalt Eesti Panga varasematele arvutustele tuleks Eesti osakaal sellise metoodika alusel ca 0.23% ehk Eesti sissemakse suurus Euroopa Keskpanga põhikapitali oleks 180-195 miljonit krooni (EMU täisõiguslikuks liikmeks saamise hetkest; EL-ga liitumise hetkest makstakse sisse 5% sellest summast ehk 8,9 – 9,8 miljonit krooni). Lisaks varustavad europiirkonna keskpangad proportsionaalselt osalusega kapitalis Euroopa Keskpanka ka välisvaluutareservidega. Praegu moodustavad Euroopa Keskpanga reservid ca 40 miljardit eurot ja Eesti panus oleks majandus- ja rahandusliiduga liitumise hetkest ca 1,8-1,95 miljardit krooni. Nimetatud sissemaksed muutuvad pärast nende eraldamist Eesti Panga nõueteks Euroopa Keskpanga vastu.

4. Euroopa Investeerimispanga põhikirja muudatused
Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrid leppisid 5. novembril 2002 toimunud kohtumisel kokku, et koheselt peale liitumislepingute jõustumist vaatab Euroopa Investeerimispanga nõukogu üle korralduskomitee üheksa valijaskonna koosseisu. Seni kuni nõukogu peaks ühehäälselt teisiti otsustama, eraldatakse üks lisakoht kümne uue liikmesriigi valijaskonnale.
Põhikirja muutuste kohaselt lisatakse põhikirja kümme uut panga liikmesriiki. Peale EL laienemist on panga omakapital 163 727 670 000 eurot, millest 115 172 000 eurot tuleb Eestil märkida.
Euroopa Investeerimispanga juhatusse kuulub 26 direktorit ja 16 asendusdirektorit. Nõukogu nimetab viieks aastaks igast liikmesriigist ühe direktori, millele lisaks Euroopa Komisjon nimetab enda esindaja. Kümme uut liiget nimetavad ühiselt kolm asedirektorit. Otsuse langetamiseks peab 1/3 liikmetest selle poolt hääletama ja poolthääled peavad esindama vähemalt 50% märgitud kapitalist. Kvalifitseeritud häälteenamuse puhul peavad poolt olema 18 direktorit, kes esindavad 68% märgitud kapitalist. Kõik nimetatud direktorid ja asedirektorid on ametis kuni nõukogu aastakoosolekuni, kus kinnitatakse 2007. aasta finantsaruanne.
Eesti saab alates liitumisest Euroopa investeerimispanga aktsionäriks ja juhatusse määratakse üks Eesti esindaja. Eesti saab olema esindatud ka sobiva arvu direktorite ning asendusliikmetega direktorite nõukogus, mille koosseisu ja ülesandeid võib nõukogu muuta vastavalt Euroopa Ühenduse lepingu artiklile 266, nagu seda on muudetud Nizza lepinguga.
Aastatel 2004-2006 teeb uus liikmesriik vaid kord aastas sissemakse EIB-le. Maksed suuruses 11 mln krooni tehakse järgmise graafiku alusel: 30.09.2004, 30.09.2005, 30.09.2006, 31.03.2007, 30.09.2007, 31.03.2008, 30.09.2008, 31.03.2009. Liitumishetkest peab Eesti maksma EIB-le 90,1 miljonit krooni.
Euroopa investeerimispangaga liitumine kuulub rahandusministeeriumi haldusalasse.
5. Kaitseklauslid
Brüsseli Ülemkogul 24.-25. oktoobril 2002.a. kiideti heaks komisjoni ettepanek kirjutada liitumislepingusse, lisaks üldisele majanduslikule kaitseklauslile, kaks erikaitseklauslit: üks siseturu kohta, hõlmates kõiki sektoraalseid poliitikaid, millel on piiriülene mõju, teine justiits- ja sisevaldkonna kohta. Üldine majanduslik kaitseklausel kehtib kõigi liikmesriikide suhtes. Kahe erikaitseklausli alla kuuluvad meetmed on aga kohaldatavad ainult uutele liikmesriikidele, kes ei ole suutnud täita endale liitumiskõnelustel võetud kohustusi.
Üldine kaitseklausel (general safeguard clause)

Kui kuni kolme aasta jooksul pärast liitumist tekivad mõnes majandussektoris tõsised raskused või halveneb majandusolukord oluliselt, võib uus liikmesriik taotleda kaitsemeetmete rakendamist olukorra parandamiseks või sektori kohandamiseks ühisturu majandusega.

Samasugustel asjaoludel võib ka praegune liikmesriik taotleda kaitsemeetmete rakendamist ühe või mitme uue liikmesriigi suhtes.
Liikmesriigi taotluse alusel otsustab komisjon kiirmenetlusega (emergency procedure) vajalikud kaitsemeetmed, rakendamise tingimusi ja üksikasju täpsustades.
Tõsiste majandusraskuste ning liikmesriigi kiirtaotluse korral langetab komisjon otsuse 5 tööpäeva jooksul pärast taotluse ja asjakohase taustinformatsiooni saamist. Meetmed rakenduvad otsuse langetamisest, arvestavad kõigi osapoolte huvisid ega sisalda piirikontrolli.
Kaitsemeetmed võivad endas kätkeda erandeid Euroopa Ühenduse lepingust ning liitumislepingust ulatuses ning ajaperioodiks, mis on vahetult vajalikud kaitsemeetme eesmärgi saavutamiseks. Eelistatud on meetmed, mis takistavad kõige vähem ühisturu toimimist.
Siseturu kaitseklausel (Internal Market safeguard clause)

Kui uus liikmesriik ei suuda täita liitumisläbirääkimistel võetud, muuhulgas kõigis sektoraalsetes poliitikates piiriülese majandusliku mõjuga kohustusi, mis takistab oluliselt või ähvardab oluliselt takistada siseturu toimimist, võib komisjon kuni kolme aasta jooksul alates liitumislepingu jõustumisest liikmesriigi motiveeritud taotluse alusel või enda initsiatiivil kasutusele võtta asjakohased kaitsemeetmed.

Meetmed peavad olema proportsionaalsed, eelistatud on kõige vähem ühisturu toimimist takistavate ja võimalusel olemasolevate sektoraalsete kaitsemeetmete rakendamine. Kaitsemeetmeid ei tohi kasutada diskrimineerimisvahendina või varjatud kaubandustakistusena liikmesriikide vahel. Kaitseklausli kohaldamist on võimalik algatada juba enne liitumist monitooringuandmete põhjal nii, et meetmed jõustuksid liitumise esimesest päevast. Meetmeid rakendatakse seni, kuni nad on vältimatult vajalikud ning nad tühistatakse, kui asjakohane kohustus on täidetud. Meetmed võivad kesta kauem kui eelmises lõigus sätestatud kuni asjakohaseid kohustusi pole täidetud. Vastavalt uue liikmesriigi edusammudele kohustuste täitmisel võib komisjon meedet kohandada. Komisjon teavitab nõukogu aegsasti enne kaitsemeetmete tühistamist ning arvestab nõukogu tähelepanekutega.
Siseturu kaitseklausel kehtib ka põllumajanduse kohta. Seda võib rakendada kui tekivad raskused mõnes põllumajandussektoris, kui raskused on tõsised ja jäävad püsima või kui nad võivad endaga kaasa tuua antud valdkonna majandusliku olukorra tõsise halvenemise.
Justiits- ja sisevaldkonna kaitseklausel (JHA safeguard clause)

Kui uues liikmesriigis ilmnevad tõsised puudujäägid või on vahetu oht sellisteks puudujääkideks vastastikust tunnustamist kriminaalõiguses (EL lepingu jaotis VI) ja tsiviilasjades (EÜ asutamislepingu jaotis IV) puudutavate raamotsuste või teiste asjakohaste kohustuste, koostöö instrumentide ja otsuste, direktiivide ja määruste ülevõtmisel või rakendamisel, võib komisjon kuni kolme aasta jooksul alates liitumislepingu jõustumisest liikmesriigi motiveeritud taotluse alusel või enda initsiatiivil pärast konsulteerimist liikmesriikidega kasutusele võtta asjakohased kaitsemeetmed ja täpsustada meetmete rakendamise tingimusi ja üksikasju.

Meetmed võivad tähendada asjakohaste sätete ja otsuste rakendamise ajutist peatamist uue liikmesriigi ja mistahes teise liikmesriigi või -riikide vahel ilma tihedat justiitskoostööd piiramata. Kaitseklausli kohaldamist on võimalik algatada juba enne liitumist monitooringuandmete põhjal nii, et meetmed jõustuksid liitumise esimesest päevast. Meetmeid rakendatakse seni, kuni on vahetult vajalik ning nad tühistatakse, kui puudujäägid on likvideeritud. Meetmed võivad kesta kauem kui eelmises lõigus sätestatud, kuni kestavad puudujäägid. Vastavalt uue liikmesriigi edusammudele puudujääkide likvideerimisel võib komisjon pärast liikmesriikidega konsulteerimist meetmeid kohandada. Komisjon teavitab nõukogu aegsasti enne kaitsemeetmete tühistamist ning arvestab nõukogu tähelepanekutega.

Euroopa Komisjon on rõhutanud, et kaitseklausleid kohaldatakse pigem äärmusliku abinõuna. Komisjoni hinnangul kohaldatakse kaitseklausleid tõenäoliselt kõige rohkem just esimesel liitumisjärgsel aastal, et tõhusamalt tagada Euroopa Liidu nõuetele vastav õigusliku ja administratiivse süsteemi toimimine. Komisjon on lubanud täpsustada kaitseklauslite kohaldamise menetlemist (konsulteerimine liikmesriikidega; nõupidamine liikmesriigiga, kelle suhtes kaitseklauslit kavatsetakse kohaldada).

6. Liitumiseelsete toetusfondide liitumisjärgne rakendamine ja korraldus
Phare programmist ei saa pärast ELiga liitumist sõlmida ühtegi lepingut, kui vastav rakendusüksus ei ole üle läinud EDIS rakendussüsteemile (laiendatud detsentraalne süsteem, kus kogu hangete läbiviimise ja lepingute sõlmimise otsustamine on viidud siseriiklikule tasandile). Erandkorras võidakse lepingute sõlmimise jätkamist lubada, kui EDIS süsteemi akrediteerimine on viibinud komisjoni süül.
EDIS süsteemile üleminek on Eesti ainsas Phare rakendusüksuses (lepingute sõlmimise ja rahastamise üksus) planeeritud 2003. aasta sügisel ning selleks on eraldatud ka rahalised vahendid ELi eelarvest.
Ka pärast ELiga liitumist jätkatakse abi kasutamist vastavalt senistele reeglitele. Avalike hangete osas kohaldatavad reeglid peavad vastama vastavatele ELi direktiividele. Hanked, mille puhul on liitumishetkeks avaldatud hanketeade, viiakse lõpule välja kuulutatud protseduuri alusel. Hanked jätkuvad siseriiklike riigihagete õigustiku alusel.
Programmeerimise osas kohaldatakse viimase aasta programmi suhtes eelnevate aastatega sarnaseid reegleid (tähtajad lepingute sõlmimiseks ja rahastamiseks on samad). Viimane Phare programm koostatakse viimasel liitumisel eelneval täiskalendriaastal.
Komisjon võib jätta liitumisjärgselt oma esindustesse kandidaatriikides kuni 15 kuuks senised Phare liitumiseelsete abiprogrammide rakendamist kontrollinud ametnikud.

7. Liitumisjärgse institutsionaalse ülesehituse üleminekumeetmete loomine
Phare abi institutsionaalse ülesehituse toetuseks uutele liikmesriikidele jätkub kuni 2006. aastani. Selleks eraldatakse rahalisi vahendeid 2004. aastal 200 miljonit eurot, 2005. aastal 120 miljonit eurot ja 2006. aastal 60 miljonit eurot.
Alates liitumisest kuni 2006. aasta lõpuni eraldatakse rahalist toetust uutele liikmesriikidele nende administratiivse suutlikkuse tugevdamiseks. Toetus suunatakse peamiselt nendele aladele, mida ei saa finantseerida struktuurifondidest, näiteks:

• 
  justiits- ja siseküsimused (justiitssüsteemi, piirikontrolli tugevdamine, korruptsioonivastase tegevuse parandamine, õiguskaitseorganite tugevdamine);
  
• 
  finantskontrolli tugevdamine;
  
• 
  ühenduse finantshuvide kaitse ja võitlus finantsvahendite väärkasutamise vastu;
  
• 
  siseturg sealhulgas tolliliit;
  
• 
  keskkond;
  
• 
  veterinaar- ja toiduohutussüsteemi tugevdamine;
  
• 
  administratiiv- ja kontrollstruktuuride tugevdamine põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas (kaasaarvatud integreeritud administreerimise kontrolli süsteemi (IACS) arendamine);
  
• 
  tuumaohutus;
  
• 
  statistika;
  
• 
  avalike institutsioonide tugevdamine, mis ei ole kaetud struktuurifondide poolt.
  

8. Liitumiseelse perioodi töökorraldus
Liitumisläbirääkimiste ametliku lõpu ning liitumislepingu jõustumise vahele jääv liitumiseelne (interim) periood jaguneb:

• 
  ühinemislepingu allakirjutamisele eelnevaks ja
  
• 
  ühinemislepingu allakirjutamisele järgnevaks ajaks.
  

Ühinemislepingu allakirjutamisele eelnev periood kestab läbirääkimiste ametlikust lõpust detsembris 2002.a. kui liitumiskonverents kuulutas läbirääkimised ametlikult lõppenuks kuni ühinemislepingu allakirjutamiseni 16. aprillil 2003.a. Tulevaste liikmesriikide kaasamisel nõukogu töösse arvestati asjaoluga, et samal ajal jätkus ühinemislepingu tehnilist viimistlus ning et Euroopa Parlament ei olnud oma heakskiitu lepingule veel andnud.

Sarnaselt varasemale liitumisele võetakse pärast liitumisläbirääkimiste lõpetamist kasutusele informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur. Nimetatud protseduur on kehtestatud kirjade vahetamise teel lõppaktis.
Ühinemislepingusse on lisatud ajutise erandi säte acquis’ suhtes, mis on vastu võetud 1. novembri 2002. a ja ühinemislepingule allakirjutamise vahelisel perioodil. Selle sättega tunnistatakse 1. november 2002. a kuupäevaks (cut-off date), millest alates arvestataks uut acquis’d.
Ühinemislepingu allakirjutamisele järgnev periood algab ühinemislepingu allakirjutamisega 16. aprillil 2003. a ning kestab kuni liitumislepingu jõustumiseni 2004. a. Ka sel perioodil kehtib informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur. Liituvad riigid saavad ühinemislepingule allakirjutamise päevast nõukogu struktuurides aktiivse vaatleja staatuse.³⁶
Liituvad riigid saavad ühinemislepingu allakirjutamisest küll aktiivse vaatleja staatuse, kuid nõukogu jätab endale õiguse kohtuda ka ilma liituvate riikideta ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning justiits- ja siseküsimuste (JSK) valdkondades. Säilib juba toimiv dialoog poliitiliste direktorite tasandil tugevdatud poliitilise dialoogi raames.
Uued liikmed saavad koopiad kõigist nõukogu dokumentidest ning osalevad aktiivse vaatlejana õigusega võtta sõna acquis’ arengut puudutavates ning liitumisjärgselt neid mõjutada võivates küsimustes, kusjuures kehtivad samad protseduurireeglid.³⁷
Liituvad riigid ei osale laienemise- ja kandidaatriikide suhteid Euroopa lepingu raames käsitlevates töögruppides.
Nõukogu ja tema struktuurid säilitavad eesistuja õiguse otsustada vähemalt ühe liikmesriigi ettepanekul kohtuda ilma liituvate riikideta.

VIII OSA
KULUD JA EELDATAVAD TULUD

Ühinemislepingu jõustumise ehk laiemalt võttes Eesti liitumisega Euroopa Liiduga seonduvad mitmed kulud ja tulud riigieelarvele, millest on alljärgnevalt antud üldülevaade. Suures osas on tegemist esialgsete ja hinnanguliste arvutustega, mis aja jooksul vähem või rohkem täpsustuvad, siiski annavad need aimu kulude ja tulude ligikaudsetest suurusjärkudest. Täpsem tulude ja kulude analüüs valmistatakse ministeeriumide ja töögruppide poolt ette ning lisatakse ühinemislepingu seletuskirjale enne lepingu eelnõu teistkordset esitamist Vabariigi Valitsusele seoses ühinemislepingu ratifitseerimiseks esitamisega Riigikogule.

Eestis on viimaste aastate jooksul koostatud mitmeid analüüse ja uurimusi liitumise võimalike mõjude hindamiseks, milles on muu hulgas puudutatud ka rahalisi mõjusid (osaliselt kajastuvad EIB http://www.eib.ee ja ELISe http://www.elis.ee/ kodulehekülgedel. Välisministeeriumi tellimusel läbirääkimiste käigus läbi viidud mitmed uuringud, muu hulgas Eesti ELiga liitumise tõrkestsenaariumide uuring, on saadaval Välisministeeriumist). Eraldi kõikehõlmavat uurimust ELiga liitumise rahaliste mõjude kohta koostatud pole, kuna selle loomise üheks eeltingimuseks on vastavate sektoraalsete uuringute läbiviimine, mis on osaliselt alles käimas. Võimalikult täpne ja ammendav pilt liitumisest tulenevate tulude ja kulude kohta sõltub paljudest erinevatest teguritest, muu hulgas avanevate ELi toetusrahade ning muude võimaluste ärakasutamise suutlikkusest, projektide algatamise initsiatiivikusest, siseriiklikest prioriteetidest, Eesti majanduse arengust, otseinvesteeringute ja välislaenude Eestisse liikumisest, laiemast globaalsest majanduslikust, julgeolekualasest ning poliitilisest taustsüsteemist jpm.
Üldiselt võib ELiga liitumisega seonduvaid kulusid ja tulusid jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed kulud ja tulud oleksid need, mis on antud hetkel eelarvelistes vahendites mõõdetavad (osalusmaksud, toetusrahad, acquis’ nõuete täitmise finantseerimisskeemid jne). Kaudseid kulusid ja tulusid ei ole täpselt võimalik välja arvutada, sest need kaasnevad laiemate ühiskondlike ja majanduslike protsessidega (majanduskasv, välisinvesteeringud, elatustaseme tõus, hinnamuutused jne).
Mitmetel juhtudel on paljuski vaieldav kulude-tulude tõlgendus või olemus. Näiteks struktuurivahendite kaasfinantseerimist võib lühemas perspektiivis vaadates käsitleda kui koormust riigieelarvele (otsene kulu), teisalt on pikemas perspektiivis tegemist investeeringuga Eesti majandusse (kaudne tulu), mis aitab kaasa ühe või teise ühiskonnasektori või vähemarenenud piirkonna arengule, mis omakorda toob riigieelarvesse hoopis tulu.
Eesti esitas 1995. aastal liitumisavalduse lähtudes muu hulgas kaalutlustest, et ühinemine Euroopa Liiduga tagab pikemas perspektiivis meie riigi majandus- ja elatustaseme kasvu. Eesti majanduse kiire ja jätkusuutlik areng aitab omakorda kaasa ühiskondliku heaolu kasvule ja sellele, et nii riigil kui ka ettevõtjatel oleks piisavalt raha investeerimaks ELi reeglite rakendamise kaudu elukvaliteedi tõstmisse. Viimastel aastatel läbi viidud uurimused ning analüüsid on seda lähtealust kinnitanud ning jõudnud välja järgmistele järeldustele.
Eesti liikmelisusega Euroopa Liidus kaasneb suurem majanduslik stabiilsus ja usaldusväärsus, mis suurendab investeeringuid Eesti majandusse ja loob uusi töökohti. Välisinvesteeringute sissevoolu suurenemine ning Euroopa Liidu abiprogrammid on omakorda aluseks majanduskasvu kiirenemisele. Ühinemine ELiga on Eesti jätkusuutliku majanduskasvu üheks aluseks. Analüütikute hinnangul on ühinemisel Euroopa Liiduga Eesti keskmine sisemajanduse kogutoodangu (SKT) reaalkasv aastatel 2005-2010 5,6% aastas. Kirjeldatud arengu korral võib Eesti jõuda järele ELi praeguste liikmesriikide majandusarengu keskmisele tasemele ca 25-30 aastaga. Euroopa Liidus praegu paljude regionaaltoetuste piiriks oleva 75% SKT tasemele võiks Eesti jõuda ligikaudu 20 aastaga.
Majanduslik stabiilsus ja kasv toovad kaasa riigi riskireitingute paranemise, seeläbi madalamad intressimäärad, mis lihtsustab meie ettevõtete juurdepääsu maailma finantsturgudele.
Stabiilne majanduskasv oleneb suures osas Eesti ekspordi edukusest. 2002. aastal oli Euroopa Liidu riikide osatähtsus Eesti ekspordis ligi 70% ning impordis ligi 60%. Eesti ühinemine ELiga aitab kaasa Eesti ekspordi kasvule ELi liikmesriikidesse seoses siseturuga ühinemise ning ühenduse subsiidiumide kadumisega kaubavahetuses Eestiga. Liitumisel kaovad küll topelttollid Eesti ekspordil Venemaale, kuid üldiselt muutub kaubavahetus kolmandate riikidega protektsionistlikumaks.

Mitmetes valdkondades toovad Euroopa Liidu normide rakendamisest tulenevad investeerimisvajadused kaasa lisakulusid riigieelarvele, kohalikele omavalitsustele ja erasektorile, samas aitavad Euroopa Liidu toetused, aga ka üldine majanduskasvu kiirenemine ja investeeringute suurenemine nimetatud kulusid märkimisväärselt kokku hoida. Näiteks toiduainetetööstuses on enamus kulukaid toiduohutuse ja –hügieeni alastest investeeringutest juba liitumiseelselt läbi viidud, seejuures 75% neist Euroopa Liidu SAPARD programmi abil.

Samuti on liitumise mõjudest prognoositavad Eesti keskmise palga ning seeläbi elanike ostujõu kasv, tööpuuduse vähenemine lisatöökohtade tekkimise ning tööturu olukorra parandamise läbi ning täiendavate riigieelarveliste vahendite vabanemine sotsiaalkulutuste (pensionid, tervishoiukulud) katmiseks.

Uurimustulemuste kohaselt mõjutab Eesti ühinemine Euroopa Liiduga toiduainete hindu vähe ega too kaasa üldist toiduainete hindade tõusu. Ainsaks erandiks on suhkru hind, mille tõusu toovad kaasa EL ekspordisubsiidiumide kadumine. Mõningate toodete puhul kallineb ELi välistollide rakendamise tõttu import kolmandatest riikidest. Samas võib konkurentsipoliitika rakendamine kaasa tuua mõnede teenuste hinnakujunduse läbipaistvamaks muutmise.
Otsestest kuludest rääkides on Eestil praeguse ELi eelarveperioodi lõpuaastatel (2004-2006) võimalik EList toetustena saada indikatiivselt 15,97 miljardit krooni (1999. a hinnataseme alusel). Sellest kuluks struktuurivahenditele 9,66 miljardit krooni, põllumajandusele 3,97 miljardit krooni, sisepoliitikatele 1,99 miljardit krooni (sh Schengeni välispiiri ehitamiseks ja varustamiseks 1,07 miljardit krooni) ning ühekordsele toetussummale 338 miljonit krooni. Eesti sissemakse ELi eelarvesse moodustaks samal ajaperioodil indikatiivselt 3,59 miljardit krooni.
Kokkuleppe kohaselt kuulub Eesti ELi eelarvest puhastulu saavate liikmesriikide hulka. Finantskokkulepe per capita sissetulekuks ümber arvestatuna tähendaks igale Eesti elanikule 5 742 krooni. Võrdluseks teiste kandidaatriikidega on see summa väiksem ainult Leedu per capita summast (6 055 krooni), mis on suurem aga eelkõige tänu Ignalina tuumaelektrijaama sulgemise toetusele. Kolmandal kohal per capita võrdluses on Läti 5 491 krooniga elaniku kohta. Teised uued liikmesriigid saavad Balti riikidest oluliselt vähem elaniku kohta.
Siiski sõltub tegelik rahade liikumine Eesti riigieelarve ja ELi eelarve vahel Eesti suutlikkusest Euroopa Liidu toetusi kasutada, samuti korrigeeritakse ELi kulukohustusi vastavalt jooksvale hinnatasemele ja keskmisele majanduskasvule. Seetõttu on ka eelpooltoodud summad määratletud indikatiivsetena. Lisaks tuleb arvestada, et mitmete toetusliikide puhul on vajalik Eesti kaasfinantseerimine, mis omakorda sõltub projektide teostamissuutlikkusest ning rahaliste ressursside olemasolust.
Hinnates liitumisega kaasnevaid kulusid võib öelda, et enamikes valdkondades peab riik tegema kulutusi ametkonna tõhusa toimimise tagamiseks uue väljakutse tingimustes. Riigiaparaadi haldussuutlikkusest sõltub paljuski, kui hästi Eesti suudab kaitsta oma kodanike huve Euroopa Liidus. Kulutused on vajalikud lisatöökohtade loomiseks ja mehitamiseks, personali koolituseks, tehniliste lahenduste ja infosüsteemide väljaarendamiseks, avalikkuse informeerimiseks oma vastutusvaldkonna tegevusest. Riigieelarve kõrval on rahastamisel abiks ka EL liitumiseelsed fondid (nt Phare, SAPARD jm), mitmed kahepoolsed koostööprogrammid ja –projektid välisriikidega, laenud, erasektor jm.
Üldine on ka vajadus rahastada Eesti esindajate tulevast osalemist ELi institutsioonide töös. Nende kulutuste osas on tehtud prognoose, kuid konkreetset suurust on liitumise eelselt raske hinnata, arvestades ELi eri tasandi institutsioonide hulka ning praktiliste kogemuste puudumist ELi tööst. Selle teemaga on seotud ka Eesti alalise esinduse Brüsselis arendamine lähtuvalt liitumisega seonduvatest ülesannetest ning Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine Eestis.
Suurte investeeringute vajadusest ning eelarvelise koormuse hajutamisest annavad märku mitmed kokkulepitud üleminekumeetmed, näiteks keskkonna, energeetika, maksustamise, põllumajanduse jm valdkondades. Järgnevalt on loetletud suuremad teadaolevad kulutused seoses ELiga liitumisega läbirääkimispeatükkide kaupa.
Valdkondade võrdluses on suurimad kulutused seotud puhtama keskkonna loomisega aastani 2016 kogusummas 33 miljardit krooni. Nimetatud summa hõlmab õhu kvaliteedi tagamist, jäätmehooldust, veekeskkonna kaitset, looduskaitset, tööstussaaste kontrolli ja riskide maandamist. Riigieelarve kõrval kaetakse nimetatud kulud muu hulgas ELi fondide, erasektori ja laenude abiga.
Lähtudes 2004. aasta prognoositavast hinnatasemest ulatuksid ELi põllumajandustoetused (hõlmates nii otsetoetusi, ühtse põllumajanduspoliitika meetmeid kui maaelu arengu toetusi) aastatel 2004-2006 Eestile 4,38 miljardi kroonini. Nende toetuste saamiseks tuleb Eestil omakorda leida riigieelarvelisi vahendeid 1,4 miljardi krooni ulatuses.
Kalanduse kui majandusharu arenemisele ja tugevnemisele kaasa aitava struktuuripoliitika rakendamisega on Eestil võimalik Euroopa Liidust aastatel 2004-2006 toetustena saada 338,04 miljonit krooni. Eesti riigipoolne kaasfinantseerimiskohustus oleks samal ajavahemikul 112,26 miljonit krooni. Lisaks sellele ei tule Eestil enam eraldi tasuda rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonide liikmemakse (praegu 2-3 miljonit krooni aastas), sest ühenduse liikmemaksud piirkondlikes kalandusorganisatsioonides tasutakse ELi ühisest eelarvest.
Institutsioonides osalemisega seoses on Eestil vaja tasuda teatud osamakse. Näiteks vastavalt Eesti Panga arvutustele tuleks Eesti sissemakse suuruseks Euroopa Keskpanga põhikapitali 180-195 miljonit krooni. ELiga liitumise hetkest makstakse sisse 5% sellest summast ehk 8,9–9,8 miljonit krooni. Lisaks varustavad europiirkonna keskpangad Euroopa Keskpanka ka välisvaluutareservidega. Eesti panus oleks eurotsooniga liitumise hetkest ca 1,8-1,95 miljardit krooni. Nimetatud sissemaksed muutuvad pärast nende eraldamist Eesti Panga nõueteks Euroopa Keskpanga vastu.
Alates ühinemiskuupäevast tuleb Eestil maksta EIB omakapitalist märgitud aktsiate eest 90,1 miljonit krooni, tehes seda kaheksas võrdses osas vahemikus 2004–2009. Samas muutuvad ühinemisel Eesti ettevõtetele laenud EIBst kergemini kättesaadavaks. Euroopa Investeerimispank annab laene väga soodsatel tingimustel, sest tema äritegevus ei taotle kasumit. Nende laenude intress on madal, lisaks on liikmesriikidel võimalik EIBst saada ka riskikapitali innovaatilistele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele.
Mitmetel juhtudel seonduvad valdkonnakulutused osalustasudega agentuurides või programmides. Näiteks Eesti rahaline kulu mitmeaastases ettevõtluse raamprogrammis osalemiseks on vahemikus 2003-2005 8,8 miljonit krooni. 2003. a eelarves on Eesti osamaksuks EÜ teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 6. raamprogrammis planeeritud 34,5 miljonit krooni (sh PHARE vahenditest 13,8 miljonit krooni). Mainitud programmid toetavad konkurentsivõimelise majanduse ja teadussektori loomist ning arengut.
Tolliliiduga ühinemine toob Eestile kaasa tollimaksude kogumise ja administreerimise. Hinnanguliselt kogutakse Eestis aastatel 2004-2006 tollimakse 679 miljonit krooni. Sellest summast 75% ehk 509 miljonit krooni laekub ELi eelarvesse ning 25% ehk 170 miljonit krooni jääb Eestile rakendus- ja järelevalvekulude katteks. Tolliliidu valdkonnas haldussuutlikkuse tõstmisele tehtavad kulutused moodustavad liitumiseni jäänud aja jooksul 182,95 miljonit krooni (sh. 136,45 miljonit krooni kaetakse Phare vahenditest ning 46,50 miljonit krooni tuleb leida Eesti riigieelarvest).
Sotsiaal- ja tööpoliitika alal tuleks 2004. aastal suurendada kulutusi aktiivsele tööturupoliitikale 55 miljoni krooni võrra. Euroopa Sotsiaalfondi kaudu on Eestil vahemikus 2004-2006 võimalik toetusteks saada 1,05 miljardit krooni, mille kaasfinantseerimiseks kuluks Eestil 351,18 miljonit krooni.
Energeetika vallas on vedelkütuse miinimumvaru loomisega seonduvad kulutused (kütuse ostmine ja hoiustamine) ulatuvad riigieelarveliste vahendite abil hinnanguliselt ligi 50 miljonit krooni (2004) kasvades aasta-aastalt kuni 68 miljoni kroonini (2010). Pärast 2010 aastat jääksid kulud vaid hoiustamiskulude tasemele (ligi 20 miljonit krooni). Varu laenuga ostmise korral oleks hinnanguline kulu esimesel aastal ca 10 miljonit krooni, kasvades järk-järgult aastaks 2010 kuni 67 miljoni kroonini ning säilides sellel tasemel kuni laenu tagasimaksmise perioodi lõpuni. Samas on varu soetamise maksumus suures osas seotud vedelkütuste hindadega maailmaturul.
Energeetika peatükis saavutatud kokkuleppe kohaselt on Eestil võimalik põlevkiviuuringuteks saada söe- ja teraseteaduse fondi kaasrahastamist uuringuprojektidele kogu põlevkivi tootmise ja töötlemise väärtusketi ulatuses (sealhulgas näiteks põlevkivi kasutamisele keemiatööstuses). Eesti hakkab osalema söe ja terase teadusfondi tegevuses alates liitumishetkest ning annab selleks oma panuse ESTÜ reservidesse. Eesti sissemakse suuruseks on 39 miljonit krooni ning selle maksmine toimub etapiviisiliselt vahemikus 2006 –2009.

Isikute vaba liikumisega seonduvad kulutused sotsiaalkindlustustoetuste ekspordi (2004 hinnanguliselt 30-35 miljoni krooni) ja ravikindlustuskuludega, samuti veterinaariaalase kutseõppega (143,4 miljonit krooni).

Arengukoostöö vallas hakkab Eesti panustama Euroopa Arengufondi. Arvestades, et Eesti RKT 2001. aastal oli 91 644,6 miljonit krooni, oleks tänase liikmesriigi madalaima osaluse 0,02% puhul Eesti proportsionaalne panus ca 18 miljonit krooni aastas. Võttes aluseks rahandusministeeriumi SKP prognoosi 2003.a. jaanuarist, oleks Eesti hinnanguline panus 2004 25,68 miljonit krooni, 2005 28,24 miljonit krooni ning 2006 31,02 miljonit krooni. Tegelik Eesti sissemakse suurus Euroopa Arengufondi lepitakse kokku pärast Eesti liitumist ELiga.

Ühinemislepingu rakendamisest ei teki Eestile ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas otseselt rahalisi kulutusi ega tulusid. Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) sõjalise ja kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonideks vajalikud tegevuskulud kaetakse operatsioonides osalevate liikmesriikide poolt. Tulenevalt julgeolekusituatsiooni ettearvamatusest ning eelarve koostamise spetsiifikast ei ole eeldatavate EJKP raames toimuvate operatsioonide kulusid võimalik eelarvesse planeerida, samuti ei ole olemas sobivat vahendite akumuleerimise fondi. Sellest tulenevalt tuleb Vabariigi Valitsusel iga kord Eesti osalemist otsustades leida ka finantseerimisallikad.
Ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kehtestatakse vajadusel negatiivseid meetmeid sanktsioonide, sissesõidukeeldude ja majandustegevuse piiramise teel. Negatiivsete meetmete kehtestamine on tugev ning oluline poliitiline signaal, mille kutsuvad esile poliitilised- ja julgeolekupoliitilised argumendid. Negatiivsed meetmed, milliste rakendamine Eestile liikmesriigina on kohustuslik, võivad kaasa tuua kahjusid võimalikule kaubavahetusele sanktsioonide sihtriigiga, samuti võivad negatiivsed meetmed kahjustada Eesti ettevõtete tegevust sihtriigis.