Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Artikkel 33

Lõike 1 kohaselt hakkavad Phare programmi ja Phare piireületava programmi olemasolevate kohustuste raames vajalikke hankeid, lepingute sõlmimisi ja väljamakseid liitumise kuupäevast alates teostama uute liikmesriikide rakendusasutused (Eestis on selleks Rahandusministeerium). Sellest tulenevalt on Rahandusministeerium juba taotlenud akrediteerimist laiendatud detsentraliseeritud rakendamissüsteemi (EDIS) kasutamisele võtuks, mis lõike 1 kohaselt annaks võimaluse loobuda ELi komisjoni poolsest eelkontrollist pakkumiste ja lepingute sõlmimise üle.
Lõike 2 kohaselt reguleerivad eelnimetatud programmide enne ühinemiskuupäeva eraldatud toetuste kasutamist Phare programmile kehtestatud eeskirjad ja õigusaktid. Sama lõige sätestab ainsa erandina selles osas avalike hangete menetlused, mis pärast ühinemist peavad vastama asjaomastele ühenduse direktiividele.
Viimane Phare programmi ja Phare piireületava koostöö programmi koostamine toimub lõike 3 kohaselt viimasel ühinemiseelsel täisaastal (st. 2003. a) ja nende elluviimine toimub vastavalt sõlmitavates finantsmemorandumites sätestatule. See tähendab, et programmi alusel tuleb vajalikud lepingud sõlmida kahe järgmise aasta jooksul ja väljamaksed teostada kolmanda aasta lõpuks pärast kohustuste võtmist.
Tagamaks ühinemiseelsete rahastamisvahendite ja ISPA programmi järkjärguliseks kaotamiseks ja sujuvaks üleminekuks uutele eeskirjadele, võib komisjon võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed (lõige 4). Määruse (EÜ) nr 1268/1999 alusel heakskiidetud projektid, mida ei saa selle vahendi alusel enam rahastada võib integreerida maaelu arendamise programmi töösse ja rahastada neid Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi alusel (lõige 5).
Artikkel 34

Lõike 1 kohaselt saavad uued liikmesriigid alates ühinemiskuupäevast kuni 2006. aasta lõpuni ajutist finantsabi oma haldussuutlikkuse tõstmiseks.

Abi on suunatud valdkondade toimingute tugevdamisele, mida ei saa rahastada struktuurifondidest (lõige 2) vastavalt teatavatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele antava majandusabi andmise korrale (lõige 3) ja kooskõlas finantsmäärusega (lõige 4). Abi on vajalik, et tugevdada institutsionaalset suutlikkust valdkondades, mis on loetletud lõikes 2.
Kulukohustuste assigneeringud üleminekutoetusteks 1999. aasta hindade alusel on 2004. a. 200 miljonit eurot, 2005.a. 120 miljonit eurot ja 2006.a. 60 miljonit eurot (lõige 4).
Artikkel 35

Artikli 35 alusel moodustatakse ELis ajutine fond perioodiks 2004-2006, et rahastada kandidaatriikides Schengeni acquis’ rakendamiskulusid ja ELi välispiiride ülesehituse kulusid. Fondist rahastatakse investeeringuid piiriületuspunktide ehitamiseks, renoveerimiseks ja kaasajastamiseks, vajaliku tehnika soetamiseks, piirivalveametnike koolituseks, logistika- ja tegevuskulude katmiseks jmt (lõige 1).

Fondi kogumaht on liituvatele riikidele kolmeks aastaks 858,1 miljonit eurot, mis makstakse uutele liikmesriikidele ühekordsete maksetena. Summa arvutamisel lähtuti muuhulgas ELi välispiiri pikkusest vastava riigi territooriumil. Tulevased liikmesriigid

vastutavad ise vastavalt rahastamisotsusele finantseeritavate toimingute valimise ja elluviimise eest, seda kooskõlas ELi poliitikate ja normatiividega (lõige 3). Summa tuleb ära kasutada 3 aasta jooksul, vastasel korral omandab need Euroopa Komisjon.

Komisjon jätab endale kontrollimisõiguse (lõige 4) ning võtab vastu vajalikke tehnilisi sätteid toetuse toimimiseks (lõige 5). Pärast kolme aasta möödumist, 2007. aastal esitab liikmesriik 6 kuu jooksul põhjaliku aruande fondi toetusmakse kasutamise kohta, selgitades kulutuste vajalikkust.
Eestile eraldatakse Schengeni acquis’ rakendamise ja ELi välispiiride ülesehituse kulude katmiseks 68,7 miljonit eurot (ca 1,1 miljardit krooni). Abisaaja liikmesriik täidab oma kohustust Schengeni toetuse toimetamisel ilma, et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamise eest (lõige 3).
Artikkel 36

Vastavalt artiklile 36 korrigeeritakse ajutise eelarvekompensatsiooni, erandina kindlaksmääratud summa ja üleminekutoetuste summasid igal aastal tehnilise kohanduse osana vastavalt 6. mai 1999. a institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 15.

Artikkel 37

Artikli 37 lõige 1 annab liikmesriikidele võimaluse, enne kolmanda ühinemisjärgse aasta lõppu, taotleda luba kaitsemeetmete kehtestamiseks. Praegune liikmesriik võib kaitsemeetmeid kehtestada ainult uute liikmesriikide suhtes. Samalaadseid meetmeid võib kehtestada ka iga uus riik praeguse liikmesriigi ja teise liituva riigi suhtes. Kaitsemeetmete taotlemisele annavad aluse tõsised raskused, millel on oht kujuneda mõnes majandussektoris püsivaks või mis võivad tingida mõne piirkonna majandusolukorra halvenemise. Meetmed peavad olema suunatud olukorra parandamisele ja vaadeldava sektori kohandamisele ühisturu majandusega.
Lõike 2 kohaselt määrab komisjon asjaomase riigi taotlusel kiirmenetluse korras kindlaks kaitsemeetmed, mida ta peab vajalikuks, täpsustades nende tingimused ja rakendamise korra. Tõsiste majandusraskuste korral teeb komisjon otsuse viie tööpäeva jooksul ning määratud meetmeid hakatakse viivitamata kohaldama, võttes arvesse kõikide asjaosaliste huve. Meetmed ei või viia piirikontrolli kehtestamiseni.
Vastavalt lõikele 3 valib komisjon meetmed, mis võimalikult vähe ühisturu toimimist takistavad. Meetmete võivad erineda EÜ asutamislepingu eeskirjadest ja käesoleva aktiga kehtestatust ainult sellisel määral ja sellise aja jooksul, nagu on vajalik lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamiseks.

Artikkel 38

Juhul, kui uus liikmesriik ei täida ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi ja seetõttu tõsiselt häirib või ohustab siseturu toimimist, võib komisjon liikmesriigi taotlusel või omal algatusel võtta vajalikke meetmeid kuni kolmanda aasta lõpuni pärast käesoleva akti jõustumist.
Meetmed peavad olema proportsionaalsed ja siseturu toimimist võimalikult vähe häirivad, võimalusel tuleb kasutada olemasolevaid valdkondlikke kaitsemehhanisme. Samas ei ole lubatud selliste meetmete kasutamine meelevaldse diskrimineerimise vahendina ega liikmesriikide kaubanduse varjatud piiramiseks. Kaitseklauslit võib jälgimistulemuste põhjal kasutada ka juba enne ühinemist ja sel juhul jõustub see esimesel päeval pärast ühinemist. Meetmed kehtivad seni, kuni vastav kohustus ei ole täidetud, kusjuures vastavalt uue liikmesriigi edusammudele võib komisjon neid korrigeerida. Kaitsemeetmete tühistamisel informeerib komisjon sellest eelnevalt nõukogu ning arvestab nõukogu asjakohaseid märkusi.
Eesti tegi koos Tšehhi, Leedu, Poola, Sloveenia ja Slovaki vabariikidega ühisdeklaratsiooni artikli 38 tõlgendamise kohta, milles rõhutatakse, et väljend “ei täida ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi” hõlmab ainult selliseid kohustusi, mis tulenevad asutamislepingutest, arvestades ühinemisaktis kindlaksmääratud tingimusi ja kohustusi. Samuti deklareeritakse, et Euroopa Kohtul on jurisdiktsioon otsustamaks artikli 38 kohaldamise üle. Lisaks väljendavad deklaratsiooni osalised arusaama, et enne meetmete kasutamise üle otsustamist annab komisjon uutele liikmesriikidele võimaluse oma seisukoha esitamiseks.
Artikkel 39

Artikliga 38 analoogiliste kaitsemeetmete kehtestamise võimalus uute liikmesriikide suhtes on ette nähtud ka probleemide korral vastastikuse tunnustamisega kriminaalõiguse valdkonnas ELi lepingu VI jaotise alusel või vastastikuse tunnustamisega tsiviilasjades EU asutamislepingu IV jaotise alusel.

Artikkel 40

Artikkel 40 sätestab uutele liikmesriikidele nõude mitte kehtestada piirikontrolli lisades V-XIV sätestatud üleminekuperioodide rakendamisel.

Artikkel 41

Komisjonile on antud õigus, toetudes asjakohastele menetlusnormidele, võtta tarvitusele meetmeid, hõlbustamaks uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale. Selliseid meetmeid võib kohaldada kolme ühinemisjärgse aasta jooksul, kusjuures nõukogu võib ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga seda tähtaega pikendada.

Nõukogule ja teatud aktide puhul ka komisjonile on ette nähtud ka võimalus võtta vastu üleminekumeetmeid, mis käsitlevad muude aktide kui käesolevas aktis määratletud ühise põllumajanduspoliitika alaste aktide rakendamist.
Artikkel 42

Artikkel 42 näeb ette kolme ühinemisjärgse aasta jooksul üleminekumeetmete vastu võtmise veterinaar- ja fütosanitaaria valdkonnas, hõlbustamaks uute liikmesriikide üleminekut selle valdkonna reeglite täies mahus kohaldamisele.