Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

2. ALAJAGU

KUTSEKVALIFIKATSIOONIDE VASTASTIKUNE TUNNUSTAMINE

1. Eesmärk
Vastavalt Euroopa Liidu lepingule (art.39-55) on ühenduse eesmärgiks tagada tööjõu vaba liikumine (art. 39-42), asutamisõigus (art.43-48) ja teenuste osutamise vabadus (art.49-55). Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kontekstis tähendab nende põhimõtete järgimine seda, et kui isik on kvalifitseeritud töötaja ühes liikmesriigis, siis peab ta saama omandatud kvalifikatsiooniga töötada ja õppida ka teises liikmesriigis, samuti peab isikule tagatud olema võimalus iseseisvalt alustada praktiseerimist, asutada esindusi, filiaale ja tütarettevõtteid või osutada teenust teises liikmesriigis. EÜ-s on kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi aluseks Euroopa Ühenduste Nõukogu 21.detsembri 1988.a. direktiiv 89/48/EMÜ "Vähemalt kolmeaastase professionaalse haridustee ja koolituse lõpetamisel välja antud kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldine süsteem", Euroopa Ühenduste Nõukogu 18.juuni 1992.a. direktiiv 92/51/EMÜ "Ametialase hariduse ja koolituse tunnustamise teise üldsüsteemi kohta lisana direktiivile 89/48/EMÜ" ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 7.juuni 1999.a direktiiv 99/42/EÜ “Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kord kutsetegevuse suhtes, mis on hõlmatud direktiividega kutsekvalifikatsioonide liberaliseerimise ning nende tunnustamise üleminekumeetmete ja üldsüsteemide kohta”. Direktiivide põhiprintsiibiks on välisriigi kvalifikatsiooni tunnustamine, mis tulemusena võimaldab juurdepääsu liikmesriigis reguleeritud ametikohale või reguleeritud kutsealasele tegevusele. Juurdepääs tähendab võimalust taotleda töö alustamist või jätkamist teatud eri- või kutsealal (konkureerida tööturul) või võimalust asuda teatud eriala või kutset omandama (konkureerida õppeasutusse). Juurdepääsuõigus ei garanteeri, et isik tööle või õppima võetakse, lõplikult otsustab selle tööandja või õppeasutus.


3. Sisu ja võrdlev analüüs
Diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamist reguleerib EÜs kolm nn. üldsüsteemi direktiivi, millest esimene (89/48/EMÜ) reguleerib juurdepääsu kõrgharidust eeldavale kutsetegevusele, teine (92/51/EMÜ) kõrgharidust mitte eeldavale kutsetegevusele ning kolmas (99/42/EÜ) on suunatud kutsealaste kogemuste tunnustamisele (vt. ka eelmine alapunkt). Kõikide üldsüsteemi direktiivide eesmärk on tagada liikmesriikide kodanikele võimalus jätkata elukutset, kas vabakutselise või töölevõetuna, mõnes teises liikmesriigis kui see, kus nad oma professionaalse kvalifikatsiooni omandasid. Kuna esimene üldsüsteemi direktiiv piirdus vaid vähemalt kolmeaastase professionaalse haridustee ja koolituse lõpetamisel välja antud kõrgharidusdiplomite tunnustamisega, siis selleks, et hõlbustada kõikide nende ametialaste tegevuste jätkamist, mis vastuvõtjas liikmesriigis sõltuvad teatud haridus- ja koolitustaseme lõpetamisest, võeti vastu teine üldsüsteemi direktiiv täiendusena esimesele. Kaks üldsüsteemi direktiivi ei rakendunud nende tegevuste osas, mida hõlmasid varem vastu võetud eraldiseisvad direktiivid (nn üleminekudirektiivid) ning mis on peamiselt suunatud nende inimeste oskuste tunnustamisele, kes on mõnes teises liikmesriigis pidevalt praktiseerinud ning omandanud sellele valdkonnale omaste tehniliste oskuste vallas teatud kogemused. Nende üleminekudirektiivide suhtes kehtestati ühtne kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kord kolmanda üldsüsteemi direktiivi vastuvõtmisega.
Kutsekvalifikatsiooni (isiku hariduse ja töökogemuse) tunnustamine tuleb läbi viia juhul, kui samale ametikohale esitatavad nõuded pole riikides ühesugused. EL kodanikelt ei ole lubatud nõuda, et nad teadmiste, oskuste ja kvalifikatsiooni poolest vastaksid rangematele tingimustele kui kohalikud elanikud. Teisalt aga kindlustatakse neile võrdsed õigused teises liikmesriigis ainult siis, kui nad vastavad samadele tingimustele, mis kehtivad selle liikmesriigi kodanike suhtes, kus nad tööle asuda soovivad. Märkimisväärsete erinevuste korral on riikidel õigus rakendada kompensatsioonimehhanisme, näiteks sobivustesti ja kohanemisaega, mis võimaldavad hinnata taotleja teadmisi, oskusi ja võimeid töötamiseks reguleeritud ametikohal.
EÜ üldsüsteemide direktiivid näevad ette koordineeriva asutuse ja pädevate organite määramise. Koordineeriva asutuse esmane ülesanne on anda informatsiooni, milline kutsetegevus on riigis reguleeritud ja kes on selles valdkonnas pädev organ. Koordineerival asutusel tuleb selgitada tunnustamise vajalikkust ja mehhanismi. Samuti peab ta andma soovitusi kutsetegevuse reguleerimiseks ja suhtlema teiste riikide vastavate asutustega.
Teatud kutsete puhul, mis hõlmavad täiskvalifikatsiooniga spetsialiste, kehtivad eraldiseisvad sektoraalsed direktiivid Kutsed advokaat (77/249/EMÜ, 98/5/EÜ), arhitekt (85/384/EMÜ), arst (93/16/EMÜ), hambaarst (78/686/EMÜ 78/687/EMÜ), õde (77/452/EMÜ, 77/453/EMÜ), proviisor (85/432/EMÜ, 85/433/EMÜ), ämmaemand (80/154/EMÜ, 80/155/EMÜ) ja loomaarst (78/1026/EMÜ, 78/1027/EMÜ) on nendeks eranditeks. Sektoraalsed direktiivid sätestavad erinevate kutsete lõikes täpsed nõuded nii õppe sisu, kutseoskuste, tunnustamise, asutamisõiguse kui ka teenuste osutamise vabaduse osas. Tervishoiukutsete sektoraalsetes direktiivides on sätestatud ühtsed miinimumnõuded haridusele ja koolitusele võimaldades lõpptulemusena nn automaatset tunnustamist. Automaatne tunnustamine võimaldab inimesele kohese juurdepääsu tööturule ning tema kvalifikatsioonis ei või kahelda, kui ta omab diplomit, mis on kirjas sektoraalse direktiivi vastavas lisas sätestatud nimekirjas.
Kutsekvalifikatsioonide tunnustamist puudutavad liitumislepingu eelnõu lisa II jaotus C ja lisa III punkt 2. Lisades on välja toodud sektoraalsete direktiividega reguleeritud kandidaatriikide kutsete nimetused ning diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide nimetused koos dokumenti väljaandva institutsiooniga. Need nimetused, mis lisatakse asjakohaste sektoraalsete direktiivide lisadesse, saavad liikmesriikidele aluseks kutsekvalifikatsioonide tunnustamise menetluses. Samuti on liitumislepingu eelnõu lisades II ja III ära toodud sektoraalsete direktiivide erandid ning eritingimused Eesti kodanike diplomite ja kvalifikatsioonide tunnustamisel, milles läbirääkimiste käigus kokku lepiti:
1) kolmandate riikide õppeasutuste poolt väljastatud diplomid meditsiini ja parameditsiiniga seotud kutsealadel (Lisa II jaotus C alajaotus III “Meditsiini ja parameditsiiniga seotud kutsealad”) - praeguste Eesti Vabariigi kodanike hulgas on isikuid, kes on omandanud diplomi Nõukogude Liidu perioodil mujal Nõukogude Liidus. Eesti jaoks on need diplomid võrdväärsed Eestis välja antud diplomitega, kuna hariduse sisu oli sel ajal sarnane. Ka EL tunnistab neid diplomeid vastavalt Eesti pädeva ametiasutuse poolt väljastatud tõendile ning juhul, kui diplomi omanik on enne tõendi väljastamise hetke olnud Eestis 5 aasta jooksul aktiivselt tegev oma erialal vähemalt 3 aastat (s.o. arstid, hambaarstid, õed, ämmaemandad, proviisorid ja arhitektid). Eesti Põllumajandusülikooli poolt väljastatud loomaarstiõppe diplomeid tunnustab EL vastavalt Eesti pädeva ametiasutuse poolt väljastatud tõendile juhul, kui diplomi omanik on enne tõendi väljastamise hetke olnud Eestis 7 aasta jooksul aktiivselt tegev oma erialal vähemalt 5 aastat;
2) arsti, hambaarsti, proviisori, õe, ämmaemanda ja loomaarsti õppekavade ja õppeaja kestvuse mittevastavus EL nõuetega ehk omandatud õiguste põhimõtte tagamine - Eesti Vabariigi kodanike hulgas on isikuid, kes alustasid arsti sh. hambaarsti, proviisori, ämmaemanda ja loomaarsti kutseõpinguid enne õppekavade vastavusse viimist EL nõuetega. Selleks, et tagada, omandatud õiguste põhimõte ning ühtlustada isiku nõuetele mittevastav haridus ja kutseoskused nõuetekohase haridusega rakendatakse järgmisi meetmeid: 1) täiendkoolitus, 2) isiku kandmisel uude registrisse haridusnõuete kontrollimine, 3) töötamine Eesti süsteemis.

Arsti, hambaarsti, proviisori, ämmaemanda ja loomaarsti õppekavad on EL nõuetega vastavuses alates 1997. aastast ning õdede õppekavad 1996. aastast;

3) advokaatide kutsekvalifikatsioonide automaatne tunnustamine - laieneb Eestis vandeadvokaatidele (lisa II jaotus C alajaotus II “Juriidilised kutsealad").

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Eesti õigusaktid on üldsüsteemi direktiividega (89/48/EMÜ, 92/51/EMÜ, 99/42/EÜ) vastavuses. Sektoraalsed direktiivid on suures osas harmoneeritud. Selleks, et tagada ämmaemandate iseseisev teenuste osutamise vabadus vastavalt direktiivides 80/154/EMÜ ja 80/155/EMÜ kehtestatud nõuetele täiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 25 alusel sotsiaalministri määruseid iseseisvalt osutatavate õendusabi tervishoiuteenuste loetelu kohta ja nõudeid õendusabi iseseisvaks osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile.
2003. a on veel vajalik proviisorite vaba liikumist puudutavate direktiivide 85/432/EMÜ ja 85/433/EMÜ (muudetud 2001/19/EÜ) ühtlustamine ravimiseadusega (kavandatud on muudatusettepanekute esitamine valitsusele mai 2003) ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine (kavandatud on muudatusettepanekute esitamine valitsusele detsembris 2003) ning sellest tulenevalt ka sotsiaalministri määruse muutmine Euroopa Liidu liikmesriikides kvalifikatsiooni omandamist tõendavate dokumentide loetelu kohta.
Veterinaaride kutsekvalifikatsioonide tunnustamise osas tuleb viia Eesti loomaarstiõppe vastavusse direktiivide 78/1026/EMÜ ja 78/1027/EMÜ nõuetega. Vaja on tõsta õpikeskkonna kvaliteeti investeerides loomaarstiteaduskonna õppekompleksi sisustamisse ja varustamisse nõuetele vastava aparatuuri ja seadmetega, komplekteerida ajakohased õppematerjalid, tõsta õppejõudude kvalifikatsiooni täiendõppe parema korraldamise kaudu.

5. Mõjud
Isikute vaba liikumisega seondub töötajate suurem mobiilsus, mis kutsekvalifikatsioonide vastastikkuse tunnustamise kontekstis on Eesti jaoks positiivne, kuna võimaldab töötajate erialaste kogemuste vahetamist ja pädevuse tõstmist Euroopa Liidu liikmesriikides. Seega vajadus välisriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise järele tulevikuperspektiivis tõuseb. Siiski on teoreetikud arvamusel, et riikidevaheline tööjõu liikumine jääb suhteliselt madalaks, kuid erinevate majandusharude ja ametialade lõikes võib see olla üsna erinev.
Eesti liitumisel Euroopa Liiduga on vajalik hinnata tervishoiutöötajate võimaliku migratsiooni suurust ja põhjuseid ning mõju tervishoiutöötajate vajadustele Eestis. Sotsiaalministeerium kavandab sel aastal läbi viia uuringu Tervishoiutöötajate vajaduse hindamisest ja planeerimisest, see võimaldab Eestil paremini valmis olla ühinemiseks Euroopa Liiduga ning tööjõu vabaks liikumiseks. Migratsiooni suuruse hindamiseks on vajalik analüüsida migratsiooni tõmbe- ja tõuketegureid (nende liike ja suuruseid, nt palk, sotsiaalkindlustussüsteemid, tööjõu puudus/ülejääk, perekondlikud jm sidemed). Uurimuse aluseks võetakse ainult migratsioon Eestist väljapoole. Tõenäoliselt on vastupidised vood väikesed ja nende mõju Eesti tervishoiutöötajate turul marginaalne. Vastavalt prognoositud migratsiooni suurusele, hinnatakse, millised on võimalikud probleemid Eesti tervishoiutöötajate vajaduse katmisel ja kuidas neid oleks võimalik ületada. Nimetatud uuringut planeerib Sotsiaalministeerium tellida 2003. a “Poliitikauuringute Keskusest PRAXIS” ning uuringu finantseerimist taotletakse “Eesti Tervishoiuprojekt 2015” raames.

6. Rakendamine
Kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise koordineerimise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium (HTM). Selleks, et tagada kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seonduvate EL küsimuste pidev arutelu ja pädeva informatsiooni vahetus, on HTM-s loomisel alaline kutsekvalifikatsiooni tunnustamise töögrupp. See töögrupp luuakse välisriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise töögrupi baasil, mis varemalt tegutses HTM juhtimisel välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse alusel. Uus töögrupp hakkab koos käima regulaarselt ning tema keskne roll saab olema Euroopa Komisjoni algatatud õigusaktide eelnõude ning ministrite nõukogu ja Euroopa Parlamendi seisukohtade analüüsimise. Kuna kutsekvalifikatsioonide tunnustamise valdkonnas teeb HTM koostööd Sotsiaalministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi jt. valitsusasutuste ning ametitega, kaasatakse nende institutsioonide esindajad samuti töögrupi töösse. Hetkel toimuvad konsultatsioonid töögrupi lõplike koosseisude osas, kuid kindlasti hakkavad seal osalema lisaks esindajatele erinevatest ministeeriumitest ja ametitest ka sotsiaalsed partnerid.
Kutsekvalifikatsioonide tunnustamiste alast informatsiooni koondab ja pakub Eestis ka ENIC/NARIC Keskus (Akadeemilise Tunnustamise Infokeskuste Koostöövõrgu Eesti Keskus). Infokeskusest on võimalik saada informatsiooni Eestis reguleeritud kutsete ja kutsetegevuste, kompetentsete organite, protseduuride ja kutsenõuete kohta. Lisaks nimetatud informatsiooni jagamisele tegeleb Keskus haridust tõendavate dokumentide hindamisega vastavuse kohta Eesti haridustasemetele ja kõrghariduse astmetele. Eesti ENIC/NARIC Keskus tegutseb Sihtasutus Archimedese allüksusena. Sihtasutuse tööd koordineeritakse ja finantseeritakse Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt.