Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Õhu kvaliteet

Välisõhu kaitse alased direktiivid moodustavad EL keskkonna acquis’s tõenäoliselt kõige mahukama osa. Selle valdkonna võib üldistades jagada kolme gruppi

• 
  kvaliteedieesmärke sätestavad direktiivid (välisõhu kvaliteedi raamdirektiiv 96/62/EÜ, direktiiv 1999/30/EÜ SO₂, NO₂, NO_x, tahkete osakeste ja plii piirväärtuste kohta välisõhus, direktiiv 2000/69/EÜ benseeni ja süsinikmonooksiidi piirväärtuste kohta välisõhus, direktiiv 2002/3/EÜ välisõhu osooni kohta);
  

• 
  paiksete saasteallikate emissioone reguleerivad direktiivid (84/360/EMÜ tööstusseadmetest pärineva õhusaaste tõrje kohta, 94/63/EÜ lenduvate orgaaniliste ühendite kohta, 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest väljuvate saasteainete heitkoguste piiramise kohta);
  

• 
  liikuvate saasteallikate emissioone reguleerivad direktiivid (direktiiv 70/220/EMÜ sädesüütega mootoriga sõidukitest lähtuvate saasteainete heitkoguste kohta ning selle muudatused, direktiiv 72/306/EMÜ kompressioonsüütega mootoriga sõidukite heitgaasi suitsususe kohta ning selle muudatused, direktiiv 88/77/EMÜ kompressioonsüütega mootoriga sõidukitest lähtuvate saasteainete heitkoguste kohta ning selle muudatused, direktiiv 97/24EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatud osade iseloomustuse kohta, direktiiv 96/96/EÜ mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatuse kohta).
  

Ühinemislepingus ei sarnane keskkonna peatüki alapeatükkide jaotus täielikult selle tavapärasele jaotusele. Selle asjaolu mainimine on eriti oluline õhukaitset puudutavate aktide käsitlemisel, sest mitmed õhukaitse (st õhusaaste vähendamisega seotud) direktiive käsitletakse ühinemislepingus keskkonna peatükis mitte õhukaitse alapeatükis, vaid tööstussaaste kontrolli ja riskide maandamise alapeatükis. Eelkõige tuleb siinkohal nimetada suurtest põletusseadmetest väljuvate teatavate saasteainete heitkoguste piiramise direktiivi 2001/80/EÜ ja direktiivi 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete heitmete siseriiklike piirkoguste kohta.

Jäätmehooldus

EL jäätmealase keskkonnaõiguse põhiregulatsiooni sätestavad kaks raamdirektiivi: jäätmedirektiiv 75/442/EMÜ ja ohtlike jäätmete direktiiv 91/689/EMÜ, mis sätestavad ühtlustatud nõuded jäätmetega seotud keskkonnariskide kontrollimiseks. Eelkõige on nende direktiividega seatud eesmärgiks jäätmete tekke vältimine ning kui see pole võimalik, siis jäätmete tekke vähendamine ning tekkinud jäätmete keskkonda viimise kontrollimine.
Täiendavalt sisaldab jäätmete alane keskkonnaõigus direktiive eriliigiliste jäätmete käitlemise kohta: 2000/53/EÜ romusõidukite direktiiv, 96/59/EÜ PCBde ja PCTde direktiiv, 93/86/EMÜ direktiiv ohtlikke aineid sisaldavate akude ja patareide kohta, 87/217/EMÜ titaanoksiiditööstuse jäätmete direktiiv.
Eraldi valdkonnana võib kirjeldada jäätmete käitlemise või ladestamise kohtadele nõudeid sätestavaid direktiive 1999/31/EÜ prügilate kohta ja 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta. Kaupade vaba liikumise peatükiga seondub jäätmevaldkonna direktiiv 94/62/EÜ pakendi ja pakendijäätmete kohta.

Veekeskkonna kaitse

Veekaitsealased direktiivid moodustavad üsnagi mahuka osa keskkonna acquis’s. Üldistades võib need jaotada kahte gruppi: kvaliteedieesmärke sätestavad direktiivid (nt 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta; 78/659/EMÜ kalavete kohta; direktiivid 80/778/EMÜ, 98/83/EÜ, 75/440/EMÜ ja 79/869/EMÜ joogivee ja joogiveeallikate kvaliteedi kohta) ning emissiooninormatiive sätestavad direktiivid (nt 76/464/EMÜ ohtlike ainete kohta; 80/68/EMÜ ohtlike ainete kohta põhjavees; 91/271/EMÜ ja 98/15/EÜ asulareovee kohta ning 91/676/EMÜ nitraadidirektiiv). Paljud varasemad direktiivid inkorporeeriti nn vee raamdirektiiviga 2000/60/EÜ, mille eesmärgiks on kehtestada siseveekogude vee, rannikumere vee ja põhjavee kaitsmiseks ühtlustatud tegevusraamistik. Vee raamdirektiiv tugineb valgalade põhimõttele. Veemajanduse üleviimine valgala ehk vesikonna printsiibile tagab veevarude komplekse ja optimaalse kasutamise ja kaitse ning veekaitsedirektiivide integreeritud rakendamise.

Looduskaitse

Looduskaitse valdkonda reguleerib acquis’ vaid kaks põhilist direktiivi, kuid nende rakendamisega seondub kõige rohkem kekkonnalaseid vaidlusi Euroopa Kohtus. Nendeks direktiivideks on direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitsest (linnudirektiiv) ning direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta (loodusdirektiiv).
Linnudirektiivi kohaselt:

• 
  tuleb tagada kõikide looduslikult esinevate linnuliikide üldine kaitse, eelkõige kaitstes ohustatud lindude ning rändavate veelindude elupaiku;
  
• 
  on teatud linnuliikidele jahipidamine lubatud, kuid see ei tohi ohustada liigi säilimist;
  
• 
  kehtestatakse jahipidamise korralduseks üldised põhimõtted ja jahilindude säästliku kasutamise nõuded ning määratletakse jahihooajad ja jahipidamise viisid ning vahendid.
  

Loodusdirektiivi põhieesmärkideks on tõhustada looduse mitmekesisuse kaitset, luua taime- ja loomaliikide ning looduslike elupaikade kaitseks üldine raamistik, tagada EÜ jaoks olulise väärtusega looduslikele taime- ja loomaliikidele ning elupaikadele soodus looduskaitseline seisund. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb moodustada üle-euroopaline hoiualade võrgustik ohustatud või haruldaste elupaikade ning ohustatud või haruldaste looma- ja taimeliikide elupaikade kaitseks.

Loodusdirektiivi alusel loodavad hoiualad ning linnudirektiivi alusel loodavad linnuhoiualad ühendatakse üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Lisaks kahele eespool nimetatud direktiivile reguleeritakse looduskaitse valdkonnas ka ohustatud liikidega piiriülest kauplemist. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni rakendamiseks ühenduse territooriumil on ühendus vastu võtnud kolm vastavasisulist määrust (338/97/EÜ, 1808/2001/EÜ ja 2087/2001/EÜ). Üldiseid sätteid on vastu võetud ka loomaaedade kohta (direktiiv 1999/22/EÜ), teatud mitteselektiivsete jahipidamisviiside keelustamise kohta (määrus 35/97/EÜ), vaalade kaitse (määrus 348/81/EÜ), troopiliste metsade kaitse (määrus 2494/2000/EÜ) ning hülgekutsikate kaitse kohta (direktiiv 83/129/EMÜ).