Jõulunäidend

Jõulunäidend (sobilik ka kogu algklassiperele)

Pisipäkapiku imehelbeke

Pisitütre, Merlyni, mälestuseks.

Autor: Aime Mäeorg

Tegelased:
Päkapikumemm (võiks olla õpetaja)

Päkapikupapa (võiks olla õpetaja)

Pisipäkapikk (sobib tütarlapsele)

Päkapikulapsed – 1. klass

Harakas

Nõid

Tuisueit (õpetaja)

Tuisupoisid ja tuisutüdrukud 2. klass

Tihased

Üks tihane

Jänes

Hunt

Karu

Rebane

Teised metsloomad 3.klass

Jahimehed

Jahimeeste ülem

Haldjad 4. klassi tüdrukud

Haldjapiiga

Kummitused 4. klassi poisid

Metsakuningas

Ajakuninganna

Peotantsijad

1. 
   vaatus
   

Harakas (tuleb saali uksest, jookseb lavale): Kät, kät, kät! Oi, kas teate uudist! Päkapikuperre sündis jälle beebi. Seda peab kogu metsarahvas kuulma, tähtis uudis, tähtis uudis! Kät, kät, kät! Päkapikuperre sündis jälle beebi!
(Päkapikumemm tuleb lavale ja laulab süles olevale beebinutsule: suur nukk päkapikumütsiga, teki sees, hällilaulu.„Uinu vaikselt, mu lind”, vms Veidi aja pärast jooksevad lavale tema ümber väikesed päkapikutüdrukud ja poisid)
Päkapikumemm: Oi, kas juba kelgumäelt tagasi? Tasa, tasa, ärge nüüd käratsege, beebi tudub, muidu ajate ta üles! Näe, papa juba tuleb!
Päkapikupapa: Oi, tere lapsed, tulge siia, vaadake, mis ma teile päkapoest tõin. No olete teie mul ikka naksid lapsed!(Annab oma kotist suuri tualettpaberitorule meisterdatud komme) Ja kuidas sul, memmeke, siin ka läheb? Kas jaksad kõigega toime tulla?
Päkapikumamma: Jaksan, jaksan, suurematest lastest ka juba abi. Koolis teised kah päris tublid. Täna olid päkapikuraja saladusi õppinud juba. Ja ühe toreda laulu on nad ka juba selgeks saanud.
Papa: Oi, seda tahan ma küll kuulda, tulge ja laulge papale ka!
Iren Voites „Päkapiku laul“ - 1.klass
Mamma: No näed ju, oli ilus! Nüüd lapsed on mul teile midagi põnevat, vaadake siin on üks aarete otsimise kaart (suur rullis paber, mis korraks ka laste ees lahti rullitakse), selle järgi leiate, kuhu ma täna teie Kinder-penguinid peitsin. No, otsima, otsima, otsima!
(1.kl lapsed lähevad läbisegi jooksuga koos aaretekaardiga alla saali ja istuvad esimestele toolidele, kus neile on kohad reserveeritud. Siis tormab lavale päkamemme ja taadi juurde kädinal harakas.)
Harakas: (tuleb lava tagant tiibu lehvitades ja joostes) Kät - kät –kät, kuulge päkamemm ja päkataat, nägin kõrge kuuse ladvast, et siiapoole on teel tuisueit, koos oma lastega. Nad tulevad katsikule, päka-beebit vaatama, kät-kät-kät. (Jääb lavale uudishimulikult kükitama)
Memm, taat: Oh kui tore, et katsikulisi käib meie tillukest vaatamas, näe sealt nad juba tulevadki. Tuisueit on ju kõik meie lapsed üle vaadanud ja neile kõigile midagi erilist kinkinud.

(Lavale tuleb tuisueit )
Tuisueit: Tere, päkapikupere! Mina kuulisin toredat uudist, et siia majja on beebi sündinud. No kelle nägu siis pisike on? (Taat silub uhkelt habetja lisab vahele: „Eks ikka papa nägu! ) Sa vaata nüüd, kui ilusad sinised silmad, nii targalt vaatab otsa! Talle on kingitus ka kaasas. See on lumehelbeke, aga mitte mingi tavaline helbeke, mis sooja käes sulab, vaid imehelbeke. See on helbeke, mis võib imetegusid korda saata., aitab ja särab, kui on kurb, valgustab teed eksinule, võtab valu ja aitab üle saada hirmust (seda osa öelda rõhutatult , väljatoodult, sest see on põhimotiiv). 10. sünnipäeval tuleb sul, pisike, koos sellesama helbekesega metsakuninga juurde minna ja see talle üle anda. Küllap on sul sellest kingitusest rõõmu, sest see võib korda saata imesid. Aga kuhu minu lapsed siis nii kauaks jäävad? Uu tuisupoisid, lumetüdrukud- helbekesed!
Harakas: Uudis, uudis: pisi päkapikk sai kingituseks imelise lumehelbekese, mis heades kätes imesid teeb! Seda peab metsarahvas kuulma, kät-kät-kät! (jookseb läbi saali valjult kädistades ära)
Tuisueit: Oh, seda harakat küll! (hüüab) Tuisupoisid, uu-uu.

(Tuisulapsed, 2. kl – kõnelejad, tulevad lavale lava tagant)
Tuisueit: No kus siis teie, kullakesed nii kaua olite ja ringi tuiskasite?

Tuisulapsed: (Iga laps saab oma lause või mitu lauset).Ära pahanda, emake, et aega läks.

Meie aitasime metsas ühte perekonda, kes tuli kuuske valima.

See meie metsa kuri nõiamoor oli jälle metsas kurja tegemas. Ta pühkis luuaga jäljed lume pealt ära ja tahtis selle pere metsa ära eksitada.

Meie puhusime jalajäljed tagasi ja juhatasime nad metsavahi maja juurde.

Nõiamoor sai meie peale väga tigedaks ja lubas meid üles otsida ja naha peale anda.
Tuisueit: Ärge kartke midagi, ei ta saa teile miskit kurja teha! Küll ma teda siis külmaga näpistan ja tuisumölluga kostitan, siis ei saa ta oma nõiahurtsikust ninagi välja pista.

Tulge, tantsige parem pisi päkale midagi lõbusat.

(Lavale tulevad kõik 2. klassi lapsed. Tants „Kelgutamas“. Tantsu lõppedes kukuvad ja jäävad põrandale.)
Tuisueit: Näe, kui naksid lapsed te mul olete!
(Lavale tormab maas olevate tuisulaste vahelt läbi luuaga vehkides nõid, ise huilates ja sajatades)
Tuisueit: Armas aeg, no kes sealt nüüd siis sellise müdina ja kisaga tuleb!
Nõid: (luuavarrega põrandat toksides ja kõva häälega kisades) Ahhaaa! Ahhaaa! Ahhaaa! Siin need tuisupoisiklutid ongi! Ah et minu plaane nurja ajama, kasvatamatud jõmpsikad! Oleks saanud ühed rumalad jälle metsa eksitada! Nüüd te mu käest saate!
Tuisueit: Mis sa nõiamoor siin kurjustad minu heade lastega. Kõtt-minema! (püüab nõida eemale peletada)
Nõid: Küll ma teid kätte saan, kui metsas omapead tuiskate! (Näeb äkki pisibeebit) Ahhaaa! Ja kes meil siin veel on? (Astub päkade juurde ja jääb beebit vaatama.) Näe, päkaperes jälle üks väike vääks juures.! Seda see harakas kädistas! Kogu metsaalune on juba neid punaseid tutimütse täis ja nende heategusid, lihtsalt ära tüütab, pean vist ära Tallinnasse kolima, seal rahulikum! Aga ei ma lähe siit kuhugi, mina seda linnaõhku ja e-aineid ei kannata! (magusa teeskleva häälega) Aga mida siis maimukesele kinkida?

(Peab veidi mõttes pausi, käib ringi ümber päkade ja hakkab siis erilise, kurja häälega rääkima, iga sõna juures luuavarrega põrandale koputades)
Sulle, pisi päkapiku-vääks soovin: et su lapsepõlvetee oleks siki-sakiline,

et sa lööks varba vastu kivi,

et su samm oleks aeglane,

et su hääl oleks nõrguke,

et sa väriseksid iga hirmu ees!
Tuisueit: Kõtt! Ega siin ei ole mingi selgeltnägijate tuleproov! Kas sa kuri nõiamoor saad siit minema, või siin pisikesele paha soovima! Tee, et sa kaod! Jooksuga oma osmikusse! Nüüd ma panen küll pakase paukuma, et sa oma terava keele külmetaks. Lapsed, tulge appi! (tõstab käed ja „külmetab“, võimalusel sinised valgussähvatused.)

(Tuisulapsed tõusevad ka ja „külmetavad“ nõida)
Nõid: Oih, aih juba küüned külmetavadki! Ai-aia-ai! Viimaks võtab külm veel mu lendluua ka ära! Nüüd lähen ostan oma onni õhksoojuspumba! Küll me veel kohtume! (kõnnib porisedes minema)
Päkamamma: ( nutuse häälega) Mis me nüüd küll teeme? Nõidus meie pisikesele halba!
Tuisueit: (Mammale kätt ümber pannes) Ära muretse, küll imehelbeke aitab tal raskustest üle saada! (titale, mamma süles). Soovime, et sinu elus läheks kõik hästi, et sinu ümber oleks lahkus, headus, hellus ja kiitvad sõnad. Sinust sirgub hea südamega ja lahke meelega päkapikk, kellel alati on mahti nõrgemaid aidata! (Lastele) Nüüd, lapsed on meil aeg minna! Peame veel jõuluvanale saanitee lumevaibaga katma; karukoopalepehme teki laotama; jõed, järved jääkaanega katma! Head aega! Head aega!
(Tuisueit ja lapsed lahkuvad alla saali)
Päkapapa: Head aega, head aega! Aitäh ilusa kingituse ja heade sõnade eest!
Harakas: (tuleb alt saalist, ehmunult) Kät-kät-kät, küll on alles uudis! Kuri nõid nõidus pisi päkapikule halba,..... aga küll imehelbeke aitab! Uudis, uudis! (läheb lava taha)
(Tulevad ajakuninganna ja peotantsijad)
Ajakuninganna: Tere! Mina olen ajakuninganna! Me tulime siia metsa, et aega 10 aastat edasi kerida. Me tahame teile näidata, kuidas läheb päkapikulugu edasi. Kas headus võidab, või ka mitte… Ajaprints ja ajaprintsess, asuge aega edasi kerima!
(Peotants ühe paari esituses, aga võib olla ka muu kaunis tantsuseade)

2. 
   vaatus
   

(Lavale tulevad päkamemm, päkapapa ja oma suure pisipäkapikuga, kes näeb välja väga arglik ja kõnnib pisikeste sammudega.. Pisipäkapikuks on nüüd üks näitlejaoskustega ja hea lauluoskusega laps)
Memm: Astu, astu, kullake! Nüüd on siis see aeg käes. Meie Pisi Päkapikk peab minema päkapiku eksamirajale ja viima metsakuningale imehelbekese. Küll mul on mure, kuhu ta küll nii läheb. Ta samm on nii aeglane, hääl nii nõrguke ja ta vaeseke väriseb ju iga hirmu ees. Kuidas ta küll metsakuningani jõuab?
Papa: Ära memmeke muretse, küll ta hakkama saab, põhiline on see, et ta on nutikas ja hea!

(räägib pisipäkale, tema ümbert isalikult kinni võttes) Kuula mind nüüd hoolega! Nüüd oled sa saanud vanaks täpselt 10 päkapikuaastat. Täna tuleb sul läbi käia päkapikurada ja astuda metsakuninga ette, kes su päris-päkapikuks kuulutab ja annab sulle kõik päkapikuõigused ja võluvõime. Kuula mind mu laps! See tee on raske ja keeruline ja seal võivad varitseda mitmed ohud. Sa ei tohi mingil juhul rajalt kõrvale eksida, mis ka ei juhtuks. Sa saad hakkama, ole nutikas ja hea. Siin on sulle imehelbeke, mille tuisueit sulle kinkis. See valgustab sulle teed ja küllap ka aitab. Ära helbekest kaota, seda pead näitama metsakuningale. (Paneb suure, penoplastist valmistatud helbekese oma lapsele paelakesega kaela) (penoplast: tehnikapakkimismaterjal on meisterdamis materjaliks hea, sest seda helbekest peab saama osadeks murda, saab hambatikuga helbe tippusid kenasti külge kinnitada.)
Mamma: Ära sa kullake nüüd nii kangesti karda ja värise, nagu haavaleheke. Kui hirm peale tikub , siis ümise vaikselt lauluviisi, no sedasama, mida ikka koos laulsime. (ümiseb) Noh, kalli, kalli ka! Head teed!
(Päkapikk hakkab väga väikeste, aeglaste ja arglike sammudega tasakesi astuma ise kartlikult ringi vaadates, sinka - vinka üle lavamineme, aga ümiseb laulukest nt „Käib ringi päkapikk väikene“, kaob kardinate varju. Vanemad lehvitavad telle järele, mamma pühib silmi.)
Harakas: Kät-kät-kät, uudis, uudis! Pisipäkapikul on täna päkapikueksam, ta peab läbima päkapikuraja! Uudis, uudis!
(Lavale sammub Pisipäkapikk, vaikselt kõndides, on kartlik, vaatab ringi ja kui näeb tihaseid, kes rõõmsalt sädistades ja tiivakestega vehkides lavale jooksevad. Ta kükitab hirmunult maha, katab näo kätega)

(Kolm tihasetüdrukut (Laulutüdrukud) jooksavad üksteisi taga ajades lavale, teevad siutsuvat häält, jäävad seisma ja hakkavad rääkima.)
Üks tihane: Tulge nüüd sõbrakesed, harjutame veel seda jõululaulu.

Tihaste jõululaul……………………………………..
Teine tihane: Oi, nüüd peame lendama, jõuluvanale kirju kohale viima, lendame, lendame, kes saab enne!
(Tihased jooksevad tiibade lehvides ära, tiireldes veidi enne laval ringi, teised lähevad edasi, üks jääb lava eesossa maha, just nagu ei saaks enam lennata)
Teine tihane: Oi, appi, oodake, oodake! Ma vist murdsin oma tiivakese! Ai, kui valus!

Oi, nad vist ei kuulnud mind, oh, mis nüüd küll saab? ( Hakkab nutma)

(Pisipäkapikk tuleb vaikselt lähemale)
Pisipäkapikk: (õrna vaikse häälega) Ära nuta armas tihane, ma aitan sind! (puhub tiivale peale, teeb pai, tõstab jalule) Vaata, annan sulle tükikese oma imehelbekesest, see parandab kõik ära mis katki, kohe koha saab su tiivake terveks! Palun, võta! (murrab ühe kuuest helbeharust ja ulatab tihasele)
Teine tihane: Oi, valu ongi läinud ja ma saan jälle lennata! Aitäh, pisipäkapikk! Tänuks kingin sulle tihaste ilusa hääle, võta! (Tõstab kaks kätt ja puhub peost tuult päkapiku poole, ise lendab kohe minema.)
Pisipäkapikk: Aidaa! (vaikselt) Aidaa! (kõvemini) Aidaa! (päris valjult) Oi, kui ilus hääl mul on! Kas see on tõesti minu hääl, nii tugev ja helisev! Imeline! Aitäh tihane! Proovin veel! Lal-la-la-la-la-la (viisil „Käib ringi päkapikk väikene“.Kõnnib lava taha)
Harakas: Kät-kät-kät, uudis, uudis! Päkapikulaps sai tihaselt ilusa heliseva hääle! Ise nägin kõrge kuuse ladvast! Kät-kät-kät!
(Lavale tuleb nõid luuaga, nina maas, justkui jälgi ajades.)
Nõid: No,mida see tobe harakas siin jälle kädistas! Oot , oot , vattame lumejälgi! Ahhaa! Näe siit on see hädapätakas-päkapikk läinud, siin peatunud, siin rajalt kõrvale astunud, fuhh, siin lõhnab ühe vastiku heateo järele! Küll ma su rajalt eksitan! Pisipäkapikk, ei saa sinust kunagi õiget päkapikku, hädapätakaks sa jäädki! Oot, oot siia panen püünispaelad, siia ma su lõksu püüan, ei jõua sa oma aeglase sammuga mu eest kuhugi, varsti sa siin sipled! (Võtab taskust pika nööri ja sätib ringikujuliselt maha.)
(Pisipäkapikk tuleb arglikult kõndides jälle lavale, ise ümiseb, lavale jookseb kaks jänkut, kes ajavad üksteisi taga. Pisipäkapikk jääb hirmunult seisma)
Esimene jänku: Püüa mind, püüa mind! (teine jänku püüab esimese kinni)

(siis jooksevad veel veidi ja mängivad)
Teine jänku: Oi, kas kuulsid harakas vist kädistas, äkki on hunt liikvel, põgeneme! (ja jookseb lavalt ära)
(Esimene jänku jookseb nõia pandud püünispaeltesse, kukub ja jääb sinna siplema, hakkab nutma, talle läheneb kartlik Pisipäkapikk, kuid jookseb hunti ja rebast nähes ruttu kuuse taha peitu. Ka jänku kükitab, et teda ei nähtaks.)
(Tulevad hunt, karu ja rebane)
Hunt: Oh, mul on kõht nii tühi! Ma tunnen head jänese lõhna! Kohe nuusin välja, kus see tuttsaba on ja pistan ta pintslisse!
Rebane: Kas, sa hunt ei tea, et jõuluajal peavad kõik loomad sõbralikud olema. Nüüd ei tohi kedagi murda, söö käbisid ja sammalt! Näe, mul on taskus paar aktimeli, see on praegu hea hinnaga ja seedimisele väga hea. Võta karu sina ka üks pudel, see on sama magus naagu mesi! Joo, joo, paneb karva läikima!
Karu: Oi, see on küll hea kraam, peaaegu nagu mesi! Igatahes palju parem kui samblasupp, mida põdel eile pakkus, kui meil oli õhtusöök viiele.! Selle joogi peale peaks küll ühe karulaane jenka tegema! Oot, ma kutsun sõbrad ka!
(Teised loomad tulevad ka lavale ja üheskoos koos põhitegelastega, (võivad ka laulu saatel tantsida) lauldkse, 4.b kl poisid „Karulaane jenka“)
Hunt: Oh kui palav hakkas, pean vist kasuka maha viskama, tulge istume siia põõsa alla puhkama! (istuvad kolmekesi ette lava servale, jalad üle ääre.)
Karu: Ei tea, mis on, mul kipub nii kangesti uni peale ja selg hakkas kah valutama. Ei taha sel aastal küll jõulusid maha magada! Aga selg tulitab, pean ikka pikali viskama!
Rebane: Mis sa mesikäpp torised, sa osta kosmodisk Minu vanaema kannab seda juba ammu. Nüüd jookseb mööda metsa, nii, et saba lehvib. Näe, mulle tuli ka tukastus peale!
(Jäävad kolmekesi vaikselt istuma, vajuvad külili või üksteise najale, justkui tukuks)

(Pisipäkapikk astub vaikselt edasi ja näeb äkki jänkut)
Päkapikk: Oi, jänkuke, mida sa siin teed? Mis juhtus? Miks sa nutad?
Jänku: Ma jäin nendesse püünipaeltesse kinni! Ma ei pääse enam lahti!
Päkapikk: Ära nuta, ma aitan sind! (teeb pai)
Jänku: Ära tule, äkki jääd sina ka kinni!
Päkapikk: Oi, ma kardan küll ise ka kangesti, aga ma ja pean sind aitama, muidu sööb hunt su äkki ära! Kohe - kohe pääsed lahti! Kannata nüüd, ära käppa liiguta! (harutab paelad ära)
Jänku: (proovib kõndida, aga ei saa, kukub maha) Ai, mu käpake, olen vist oma käpa välja väänanud. Nii valus on!
Päkapikk: (Aitab jänkut, tõstab üles ja toetab) Ära muretse, kingin sulle tüki oma imehelbekesest, see võtab kõik valud ja teeb terveks, mis haige on. (Murrab tükikese helbekesest) Palun võta!
Jänku: Aitäh, küll sa oled hea! Oh, imelik, näe, olengi terve! Tänutäheks kingin sulle killukese jäneserahva väledusest! Võta! (puhub kahe poe pealt) Nüüd lippan oma sõpradele järele!
(Päkapikk astub sammu ja jalad nagu hakkaksid iseeneset hüppama. Päka jääb seisma ja kordub sama lugu. Nüüd proovib päka veel kõndida ja tema sammud on kiired ja kerged)
Päkapikk: Oi, mis see nüüd on, Kas need on minu jalad, nii kiired ja väledad! Oh kui tore! Lõpuks ometi saan joosta ja hüpata ja ei pea eam tasakesi kõndima! Ma olen nii õnnelik! Nüüd saan ma päkapikurajal ja kiiresti liikuda! (ja ütleb kurvalt mõttesse jäädes) Kui ainult seda suurt hirmu ei oleks kogu aeg! La-la-la-la-la-la (astub hoogsalt edasi, lavalt ära)
(Tuleb jälle harakas)
Harakas: Kät-kät-kät! Uudis, uudis! Pisipäkapikk sai jänkult väleduse, küll nüüd alles lippab! Kuulake, uudis, uudis! (lendab ära)
(Marsimuusika saatel marsivad lavale jahimehed, 3. kl poisid, kaasas vihad, heinatuust, tõrukorv, vorstilatt, meepurk, kassitoitu, hiinakapsas jms)
(Jahimehed rivistuvad ja laulavad: Metsa läksid sa, siis keeravad külje ja marsivad kohapeal)
Jahimeeste ülem: Jahimehed, seis – üks, kaks! Parem pool! Kuulutan välja jõulurahu! Tänasest päevast ei tohi metsas küttida, jahtida ega paugutada! Loomadele tuleb tuua jõuluande – kinke ja toitu! Nüüd pange jõuluannid siia kuuse alla! (Panevad kingid maha) Rivistuda! Vasak pool! Ja nüüd marssides edasi järgmisse metsa! Üks-kaks-üks-kaks!
(Jahimehed lähevad ära, loomad tulevad toitu uudistama!
Hunt: Hei! Tulge vennad, ruttu, siin on hüva kraami, värsket toitu. Ohhoo, näe vorst, Võru, oma, ehtne ja hää! Hei, vallavanem, karu, tule sina ka!
Karu: Mis sa hunt praalid, mis vallavanem mina enam olen, näe maha võeti, et talvel magada tahan! No mis meil siin siis on! Ohhoo! Näe värske mesi,.... ee, eii see on ju saunamesi! No mulle meeldib mett ikka mokale määrida, mitte naha pääle!
Rebane: Oi, ja mulle on kassikonservi ja krõbinaid ja hiinakapsast!!! Salatit mina armastan, see on figuurile hea! Lähme, sõbrad, nosime minu urus, mul on kodus digiboks, saame Bruce Lee filmi vaadata ja kütame sauna ka! Kutsun kaks kitsepreilit ka ja siis tuleb õhtusöök viiele!Võtke vennad kaseviht ka kaasa, kitsekestele see maitseb!
(Lahkuvad koos toiduga lavalt, lavale tuleb nõid)
Nõid: (Ajab luuavarrega teed) Nii, nii siin on ta läinud ja siin värisenud, lumi puha hirmupuru täis! Küllap sipleb ta juba püünispaeltes! Noo vaatame, vaatame, ei sinust õiget päkapikku saa! Tohoh! Paelad on hoopis kadunud ja siin lõhnab vasikult ühe heateo järele! Siin on ta ühte jänesejublut aidanud! Fuh! No kus ta siis kadus? Ohhoo, siin on toidukraami. Selle võtan küll endale! (Proovib võtta, aga tõmbab käe tagasi, nagu oleks särtsu saanud.) Oh, sa tont võtku! Seda ei saa ju kätte, siin on heateo rõngas ümber! No küll ma su päkapikk teelt eksitan! (läheb lavalt ära)
(Lava läheb pimedaks, vaikselt tulevad küünaldega (küünlad on patarei ja led-tuledega) lavale haldjad ja tantsivad näit „Tuhandeid soove“ järgi.........)
Haldjapiiga: Hei, õekesed haldjakesed, nüüd peame metsalagendiku peo jaoks kaunistama! Virvatulukesed tuleb puudele riputada, samblavaib kloppida, kuningatroon kohale asetada ja särama lüüa!
(askeldavad, riputavad okstele karda, toovad tooli, millele laotavad kuldse katte jne)
Haldjapiiga: Tulge haldjakesed, paneme metsa särama, näitame valgust, pisipäkapikk on siiapoole teel, varsti algab ju selleaastane päkapikueksam ja peale seda on kõik jõulupeole palutud, ka jõuluvana pidi tulema! Kiirustame, kiirustame! Oi, ei tea kas tuleb lumetorm, ma kuulen nagu mingit vihinat ja ulgumist!
(Lavale tormab nõid, kes on veelgi vihasem ja energilisem kui varem, tuuseldab ja jookseb luuaga vehkides ringi, tausatheli on tuule ulgumine)
Nõid: Ahha, haldjarahvas siin kolamas! Vaat nüüd saate hirmu tunda! Vaatame, mis tantsu te siis tantsite!
Haldjad kogunevad ühte puntrasse kokku lava keskele!
Nõid: Hei, kummitused, ilmuge minu ette! (Tulevad linadega kaetud kummitused) Nii ja nüüd, mu vaprad poisid, öelge, mida te oskate!
1. kummitus: Mina ulun, uuuu! (huilgab)

2. kummitus: Mina vilistan, vhüü! (vilistab)

3. kummitus: Mina möirgan! (möirgab)

4. kummitus: Mina kolistan! (kopsib puukoikaga põrandale)

5. kummitus: Mina krigistan hambaid! (kõristab ragistiga)

6. kummitus: Mina klõbistan konte! (taob kondisarnaseid kõlapulki vastamisi)
Nõid: Ha , ha, ha ! Laske aga käia ! Hirmutage, kummitage! Peletage need metsamissid siit minema!
Haldjapiiga: (astub julgesti kummituste vastu) Ei meid ei saa hirmutada, oleme haldjad ja hirmude eest ei põgene!
Nõid: Kivistage nad!
( Kummitused hakkavad ringiratast ümber haldjate kõndima ja „kivistavad“ nad ülestõstetud kätega vehkides, ning haldjad kükitavad kiljudes naha ja jäävad liikumatuks, jutu-haldajapiiga jääb püsti seisma teiste ette.

Kummitused hakkavad ringiratast ümber haldjate muusika, (näiteks „Rammsteinilt“ midagi, või Grieg „mäekuninga koopas“) saatel tantsima.)
Nõid: Tublid kummitused! Näe kivistasitegi haldjad ära. Las nad nüüd passivad siin, metsapeost võivad nad ainult und näha. Ja selle peo ajame me samuti nurja. Ja nüüd tehke, et kaote, meil on ka teises metsas veel palju pahandusi teha! (Lahkuvad lavalt)
(Päkapikk tuleb kartlikult lavale ja jääb imestunult vaatama, uurib haldjaid mitmest küljest ja kõnetab seisjat.)
Päkapikk: Oi, kes sina oled? Miks sa niimoodi seisad? Miks sa ei räägi? Miks sa ei liiguta? Sul on nii kurb nägu! (käib ümber haldja) Mida ma pean küll tegema? Ahha, ma tean, kingin sulle tüki imehelbekesest. Palun, võta ometi! (Haldjas ei saa oma käsi liigutada ja vaikib) Oota, ma aitan! (Paneb helbekesetüki ise haldjale kätevahele.)
Haldjapiiga: (Ärkab, hakkab liigutama) Oi, mis see oli, see oli nii kole! Ma olin nagu unes, olin kivikuju tontide keskel ja ei saanud liigutada. Aitäh pisipäkapikk, et mind aitasid! Tänuks heateo eest kingin sulle killukese haldjarahva julgust! Võta! (Puhub peost) Õekesed ärgake, oleme nõidusest vabad! Lähme nüüd, on veel palju tegemist!
(Päkapikk: astub lava ette, eesriie läheb ette.)
Päkapikk: Aitäh! Oi, kui naljakas! Ma ei kardagi enam. Isegi mu süda ei tao nii valjusti ja hing ei värise. Kogu mu hirm on kadunud. Kui tore on julge olla! (Astub hoogsalt ja julgelt lava eesriide ees oma laulukest ümisedes edasi – tagasi.)
Harakas: Kätt-kätt-kätt, kaüll on tore, ka viimane nõidus on kadunud, pisipäkapikk ei karda enam midagi, ta sai osa haldjarahva julgusest.

3. 
   vaatus
   

Eesriie avaneb ja laval on palju rahvast. Osad istvad äärtes, osad paremal, vasakul. Keskel istub metsakuningas oma troonil. Kahel pool seisavad haldjad ja loomad, ka päkapikuisa ja päkapikuema, harakas. Kõik on vaikselt. Siis astub kardina varjust välja, või tuleb hoopis saali tagant, kesk-vahkäigust ette pisipäkapikk ja läheb metsakuninga ette ja jääb seisma.
Päkapikk: Austatud metsakuningas. Tere teile! Mina olen pisipäkapikk, ma käisin läbi kogu päkapikuraja ja tahan teile üle anda oma imehelbekese, et saaksite kuulutada mind pärispäkapikuks. (Siis vaatab ehmudes oma helbekest, mis ta kaelast on võtnud ja nüüd käes hoiab ja millel kolm haru on puudu) Oi, aga mu helbekesest on järel vaid pool. Palun vabandust!
(Kuningas tõuseb ja tuleb koos pisipäkapikuga lava ette. )
Metsakuningas: Helbekese pärast ära muretse! Ma tean väga hästi kuidas kõik oli.! Harakas saatis sind kõrgel puulatvade kohal ja rääkis mulle kõigest, ta rääkis meile su heategudest! Sinu päkapikueksami hinne on viis pluss. Tänasest võid sa koos teistega päkapikutööle asuda. Ma nimetan sind Heategude Päkapikuks. Nüüd on sul ilus hääl, väledad jalad, julge meel! Just selline peabki üks tubli päkapikk olema. Aga nüüd astu peoplatsile! Sinu käitumine väärib kiidusõnu. Jagasid oma helbekese, mõtlemata enesele ja tehes teistele head. Kuulake kõik! Tehes teistele head, tuleb hea tegijale mitmekordselt tagasi.
(Ootamatult tormab lavale tuleb nõid, kummitused tema järel. Nõid tahab päkapikku kinni krabada. Päkapikk taganeb, taganeb...)
Päkapikk: Oi, oi, mis nüüd? Ah, ma tean, mida teha! Helbeke muudab ja halva heaks! Ma tean tõesti mida teen! (päkapikk annab oma järelejäänud tüki imehelbekesest nõiale. Nõid jääb imestunult seisma, siis viskab luus käest ja võtab räti peast, kummitused tõmbavad linad oma ümbert ära.)
Nõid: Oi, mis minuga juhtus, mu pea käib ringi, kõik on nii värviline, maailm on nii ilus! Oh, ma olen hea, ma olen hea! (vaatab endiste kummituste poole) Oh, ja kes teie nii ilusad sellised olete? Oi, te olete ju soosse eksinud loomad. Küll on tore, et tadasitee leidsite. Tulge läheme ka peole! Oi, kui kena rahvas siin koos on, lähen tantsima. (Harakale) Oh, ja kuhu sina ilus linnuke lendad? Ma tahan heljuda, heljuda! Tahan lennata!
Harakas: Aga mitte eriti kõrgelt, paluks. Kät, kät ,kät! Tulge peole, tulge peole! Kohe hakkab pisi päkapikk oma ilusa uue häälega laulma!
Päkapikk: laulab Olav Ehala „Päkapikulaul“ või muud.
Harakas: Tulge tantsima, tulge tantsima! Kät-kät-kät!
4.b kl tantsib „Hoppa“
3.kl tantsib „Käi ümber küla ringi“
Harakas: Hei, tulge kõik päkapikud siia, kohe tantsivad teile haldjapiigad!
3. kl tüdrukud tantsivad „Päkapikula“
Kõik rivistuvad lavale, väikesed ette, ühislaul.
Tuleb jõuluvana.