Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

1. JAGU

ÜLEVAADE LIITUMISLÄBIRÄÄKIMISTEST
Euroopa Liiduga liitumine on olnud Eesti välispoliitiliseks prioriteediks alates aastast 1995, mil Riigikogu kiitis ühehäälselt heaks Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa lepingu). Samas pole liitumine ELiga Eestile eesmärgiks omaette, vaid vahendiks riigi stabiilsuse, julgeoleku ja majanduskasvu tagamiseks, elanike heaolu parandamiseks ning elatustaseme kasvuks. Sellest juhtmõttest kantuna esitas Eesti taotluse liitumiseks Euroopa Liiduga 24. novembril 1995 (Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1995. a istungi protokoll nr 84).
Uute liikmete liitumise õiguslik alus oli kehtestatud Euroopa Liidu lepingu (Maastrichti lepingu) artiklis O¹, mis sätestab: “Liidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik. Ta esitab avalduse nõukogule, kes otsustab asja ühehäälselt pärast konsulteerimist komisjoniga ning nõusoleku saamist Euroopa Parlamendilt, kes langetab otsuse oma liikmete absoluutse häälteenamusega.
Vastuvõtutingimused ja niisuguse vastuvõtmisega kaasnevad kohustused liidu aluseks olevates lepingutes määratakse kindlaks liikmesriikide ja avalduse esitanud riigi vahelise lepinguga. See leping esitatakse kõigile asjaosalistele riikidele ratifitseerimiseks kooskõlas nende riikide põhiseadusest tulenevate nõuetega."
1993. a detsembris seadis Kopenhaageni Ülemkogu Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele liitumiseks Euroopa Liiduga kolm üldist tingimust, nn Kopenhaageni kriteeriumid:

• 
  demokraatliku riigikorra olemasolu, inimõiguste ja vähemuste kaitstus ning õigusriigi põhimõtete järgmine;
  
• 
  toimiv turumajandus ning võime toime tulla ELi konkurentsitingimustes;
  
• 
  võimelisus kanda liikmelisusega kaasnevaid kohustusi, võttes üle ELi õigustiku (acquis communautaire) ning poliitikad.
  

1995. a Madridi tippkohtumisel andsid ELi liikmesriigid Euroopa Komisjonile ülesande koostada kandidaatriikide kohta aruanded liitumisvalmiduse ja Kopenhaageni kriteeriumidele vastavuse kohta. Nimetatud aruanded valmisid 1997. aastal. Koostatud aruannete alusel otsustasid liikmesriigid 1997. a detsembris Luksemburgis toimunud tippkohtumisel alustada liitumisläbirääkimisi kuue riigi - Eesti, Poola, Sloveenia, Tšehhi, Ungari ning Küprosega.

Liitumisläbirääkimised Eesti ja ELi vahel algasid 31. märtsil 1998. Brüsselis avatud liitumiskonverentsiga. Kinnitati läbirääkimisprotsessi üldpõhimõtted ja lepiti kokku protseduurilistes reeglites. Loodi ELi ja Eesti esindajatest koosnev liitumiskonverentsi sekretariaat. ELi eesistuja rõhutas liitumiskonverentsi avaettekandes muu hulgas liitumiseelse strateegia elementidest (Euroopa Lepingu sätted ja liitumispartnerluse eesmärgid) kinnipidamise tähtsust ning kiiret Euroopa Liidu õigustiku (acquis’) ülevõtmise vajadust.
Eesti rõhutas, et liitumine ja sellele eelnev periood ei tohi aeglustada Eesti majanduse arengut ning, et läbirääkimiste tulemus peab olema eelkõige vastuvõetav Eesti rahvale. Ajendatuna liitumisläbirääkimiste algusest, nõustusid liikmesriigid täieliku viisavabadusega Eesti kodanikele.
Liitumisläbirääkimiste eesmärgiks oli saavutada Eesti liitumiseks soodsaimad võimalikud tingimused. Seejuures oli eelduseks Eesti valmisolek võtta liitumishetkest omaks ELi põhimõtted, poliitikad ja kehtiv õigus ning tagada selle rakendamine.
Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste pidamiseks moodustati Vabariigi Valitsuse 3. veebruari 1998. a korraldusega nr 56-k (RT I 1998, 13, 172; terviktekst RT II, 9, 39) delegatsioon, mille juhiks määrati välisminister ning asejuhiks välisministeeriumi asekantsler ELi küsimustes. Delegatsioon koosneb põhidelegatsioonist ja 34 töögrupi juhist, kelle ülesandeks oli muu hulgas nõustada delegatsiooni juhti ja asejuhti. Delegatsiooni kaasati kõikide ministeeriumide (v.a kaitseministeerium) esindajad, Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo juhataja ja Eesti alalise esinduse juht Euroopa Liidu juures. Töögruppide tegevusvaldkonnad vastasid üldjoonte läbirääkimiste käigus käsitletud valdkondadele selliselt nagu on esitatud seletuskirja VII osas.
Delegatsiooni juhile tehti ülesandeks informeerida Vabariigi Valitsust üks kord kuus läbirääkimiste ettevalmistamise ja läbirääkimiste käigust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse juhistele ja suunistele läbirääkimisteks tagas delegatsioon Eesti seisukohtade õigeaegse väljatöötamise ning Riigikogu ja avalikkuse informeerimise läbirääkimiste käigust. Eesti seisukohtade kujundamisel peeti konsultatsioone ka valitsusväliste asutustega (ettevõtted, kutseliidud, sotsiaalpartneritega jt), kes on nimetatud ka seletuskirja VII osa erinevates jaotistes vastavalt valdkonnale.
Põhidelegatsiooni liikmed suunasid ja koordineerisid oma haldusalasse kuuluvate töögruppide tegevust ja vastutasid koos töögruppide juhtidega läbirääkimiste ettevalmistamise eest oma töövaldkonna raames. Töögruppide ülesandeks oli läbi viia põhjalik EL õiguse ja Eesti õigusaktide võrdlev analüüs (nn sõelumine), mis tegi võimalikuks ettepanekute väljatöötamise läbirääkimisteks, et kujundada Eesti lähteseisukohad. Samuti koostati töögruppide raames läbirääkimisteks vajaminevaid dokumente, mis esitati nii valitsusele kui ka ELile. Töögrupid vastutasid ka läbirääkimistel võetud kohustuste elluviimise ja Eesti õigusaktide ühtlustamise eest acquis’ga.
Abiks läbirääkimiste delegatsioonile ja selle juhile loodi välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonda liitumisläbirääkimiste büroo, kelle ülesandeks oli töögruppide ja läbirääkimisdelegatsiooni töö koordineerimine, läbirääkimiste sisuline ja vormiline korraldamine ning koostöös töögruppidega valitsusele esitatud materjalide ettevalmistamine (ettepanekud Eesti seisukohtadeks ja informatsioon läbirääkimiste käigust).
Välisministri 29. novembri 1999. a käskkirjaga moodustati Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste delegatsiooni juhi konsultatiivnõukogu, mille tegevuse eesmärgiks oli aidata kujundada Eesti seisukohti Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel, analüüsida Euroopa Liiduga ühinemise tõenäolisi mõjusid Eestile ja selgitada neid avalikkusele. Konsultatiivnõukogu koosolekutel esitatud seisukohad ja ettepanekud tehti teatavaks liitumisläbirääkimiste põhidelegatsioonile ning vajadusel edastati ka valitsusele ja Riigikogule. Konsultatiivnõukokku kuuluvad Euroopa Liidu asjatundjad, teadusringkondade, kutseliitude ja avalikkuse esindajad.
Siseriikliku eurokoordinatsiooni eest vastutas peaministrile alluv Riigikantselei Eurointegratsiooni büroo, kelle pädevusse kuulus vastavalt liitumisläbirääkimiste käigule vajalike täienduste ja muudatuste tegemine Vabariigi Valitsuse tegevuskavasse (VVTK) acquis’ ülevõtmiseks ning tegevuskava täitmise jälgimine.
Hinnanguliselt tegeles Eestis igapäevaselt ELiga liitumisega seonduvate küsimustega kokku u 700 inimest.
Läbirääkimiste aluseks oli ELi õigustiku ülevõtmine. Lihtsustamise mõttes oli acquis jagatud 31 temaatiliseks valdkonnaks ehk peatükiks. Läbirääkimiste käigus hinnati Eesti suutlikkust ja võimalusi acquis’ ülevõtmiseks ja täies mahus rakendamiseks liitumise hetkest. Sel eesmärgil selgitati välja:

• 
  millistes küsimustes oli tegemist EL õigusakti tehnilise ülevõtmisega (vastava Eesti õigusakti muutmise või vastuvõtmisega);
  
• 
  millistes küsimustes oli vaja rohkem aega EL nõuete ülevõtmiseks ja rakendamiseks (üleminekuperioodid); ning
  
• 
  millistes küsimustes polnud Eestile acquis vastuvõetav (alaline erand acquis’ rakendamisest).
  

Üleminekuperioodide või erandite taotlused esitati valdavalt valdkondades, mis vajasid suuri investeeringuid, olid sotsiaalselt või poliitiliselt tundlikud või tekitasid majanduslike raskusi. Lisaks Eesti esitatud taotlustele esitasid üleminekuperioodide kehtestamiseks taotlusi ka liikmesriigid nendes valdkondades, milles nägid endil probleeme olevat (n isikute vaba liikumine, transport, põllumajandus).

Protseduurilisest küljest oli läbirääkimiste esimeseks etapiks sõelumine (screening), mis toimus mitmes jaos. Sõelumise aluseks olid ELi jõusolevad õigusaktid, mis EL esitas Eestile läbirääkimiste käigus nn A- (siduvad aktid) ja B- (soovituslikud aktid) nimekirjadena. Esimene ja ühtlasi kõige mahukam sõelumine kestis novembrini 1999. Selle käigus analüüsiti Eesti õigusaktide vastavust kuni 1. märtsini 1998. a vastuvõetud ja jõustunud acquis’le ning selgitati välja ühtlustamist vajavad EL õigusaktid. EL sai sõelumiskohtumiste tulemusel omakorda ülevaate Eesti õigusaktide hetkeolukorrast ja selle muutmiskavatsustest.
Esimesele sõelumisele järgnes veel neli sõelumisringi, mille käigus analüüsiti ajavahemikul 01.03.1998-01.11.2002. a jõustunud ja vastuvõetud acquis’d (nn uus acquis) ning hinnati Eesti suutlikkust seda liitumishetkest rakendada.
Tulenevalt 24. – 25. oktoobril 2002. a Brüsseli Ülemkogu otsustest käsitleti liitumisläbirääkimiste raames acquis’d seisuga kuni 1. november 2002. 1. novembrist ühinemislepingu allkirjastamiseni vastuvõetud acquis’ kohta on ühinemislepingus säte, mis sarnaselt varasemate laienemistega, võimaldab Eesti põhjendatud taotluse alusel vajalike kohanduste või ajutiste meetmete üle otsustada hiljem. Selline klausel võib osutuda vajalikuks olukorras, kus mingis valdkonnas on nimetatud perioodil käimas oluline acquis’ muutmisprotsess. Kõik EL õigusaktide eelnõud edastatakse Eestile seisukoha kujundamiseks. Eesti seisukohad töötatakse välja vastavalt läbirääkimiste käigus kasutatud praktikale ja esitatakse Vabariigi Valitusele heakskiitmiseks. Sellega annab valitsus delegatsiooni juhile mandaadi ELiga läbirääkimiste pidamiseks kooskõlas esitatud seisukohtadega.
Alates 1. novembrist 2002. a kuni liitumislepingule allakirjutamiseni vastu võetud acquis’ suhtes taotletud üleminekuperioodide kohta langetab nõukogu otsused ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal enne 1. maid 2004. a.
Pärast ühinemislepingu allakirjutamist saavad kõik uued liikmesriigid nn vaatleja staatuse ning kehtestatud informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur, millega tagatakse ka uute liituvate riikide seisukohtade kaitsmine pärast ühinemislepingu allakirjutamist vastuvõetava acquis’ suhtes (vt lähemalt seletuskirja VII osa 31 jaotist muud küsimused).
Esimese sõelumisringi tulemuste põhjal koostas Eesti kõikides peatükkides (v.a institutsioonid ja muud teemad) lähteseisukohad, mis esitati liitumiskonverentsile. Eesti läbirääkimisdelegatsiooni koostatud ettepanekud Eesti seisukohtadeks esitati kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele, eelnevalt tutvustati neid nii kirjalikult kui ka suuliselt Riigikogu Euroopa asjade komisjonile. Põllumajandusküsimusi tutvustati lisaks sellele veel ka maaelukomisjonile ning finantsküsimusi rahanduskomisjonile.
Vastuseks Eesti seisukohale esitas EL oma ühispositsiooni (common position), millele järgnesid kahepoolsed läbirääkimised. Esimesel asejuhtide tasemel toimunud liitumiskonverentsil 24. aprillil 1998 lepiti kokku, et seisukohti ja läbirääkimisi erinevates peatükkides omavahel ei seota ning et vahekokkulepped üksikutes valdkondades/peatükkides pole lõplikud enne, kui kõikides valdkondades on saavutatud kokkulepped.
Tehniliste küsimuste selgitamiseks ning lahendamiseks toimusid konsultatsioonid Euroopa Komisjoni ja Eesti ekspertide vahel. Sõltuvalt läbirääkimiste kulgemisest ja käigust võis EL paluda Eestilt erinevates üksikküsimustes täiendavat informatsiooni, mille Eesti esitas tulenevalt sisust kas tehnilise informatsioonina või positsiooni täiendustena (addendum). Selle tulemusena korrigeeris EL omakorda vastavalt vajadusele ühispositsiooni.
Peatükkides saavutatud kokkulepped kinnitasid läbirääkimisdelegatsioonide juhid ja asejuhid liitumiskonverentsidel. Liitumiskonverentsi kohtumistel kohtusid Eesti ja ELi delegatsioonid. ELi 15 liikmesriiki esindas eesistujariik. Kohtumisel osales ka komisjoni esindaja. Liitumiskonverentsi kohtumised toimusid üldjuhul üks kord poolaastas delegatsiooni juhtide tasemel ning vastavalt vajadusele, enamasti kaks korda poolaastas asejuhtide tasemel. Lõplik kokkulepe kõikides liitumisläbirääkimiste küsimustes saavutati 13. detsembril 2002. a Kopenhaageni Ülemkogul. Viie aasta jooksul toimus kokku 37 liitumiskonverentsi kohtumist, neist 13 välisministrite ja 24 asejuhtide tasemel.
Ühinemislepingus kajastuvad läbirääkimistulemused on kokkuvõtvalt järgmised. Eesti on valmis Euroopa Liidu õigustikku täies mahus liitumishetkest rakendama ega vaja üleminekumeetmeid konkurentsipoliitika, majandus- ja rahaliidu, statistika, sotsiaal- ja tööpoliitika, tööstuspoliitika, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, teaduse ja teadusuuringute, hariduse, kutseõppe ja noorsoo, telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia, kultuuri ja audiovisuaalpoliitika, regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimise, tarbija- ja tervisekaitse, justiits- ja siseküsimuste, tolliliidu, välissuhete, ühise välis- ja julgeolekupoliitika, finantskontrolli, finants- ja eelarvesätete, institutsioonide ning muude teemade peatükkides. Majandus- ja rahaliidu peatükis käsitletud ühisrahaga ühinemine ning justiits- ja siseküsimuste peatükis läbi räägitud liitumine Schengeni acquis’ga ei toimu alates liitumisest Euroopa Liiduga, vaid hiljem liitumiseks vajalike tingimuste täitmisel.
Üleminekuperioodid ja erisused EL acquis’ rakendamise suhtes lepiti kokku järgmistes peatükkides:

• 
  kaupade vaba liikumine – dioksiinisisalduse piirnormide suhtes kalale ja kalatoodetele;
  
• 
  isikute vaba liikumine – tööjõu vaba liikumise, kolmandates riikides väljastatud diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine suhtes;
  
• 
  teenuste vaba liikumine - hoiuste tagamise skeemide ja investeerimishüvitus- skeemide suhtes;
  
• 
  kapitali vaba liikumine - kapitali vaba liikumise piirangute kehtestamise peatumiskuupäeva ning EL liikmesriikide kodanike ja äriühingute poolt põllumajandusmaa ja metsa omandamise suhtes;
  
• 
  äriühinguõigus - ühenduse kaubamärgi, meditsiinitoote või taimekaitsetoote patendi suhtes;
  
• 
  põllumajandus – otsetoetuste, metsastamistoetuse, elatustalude restruktureerimis- toetuse, ELi nõuetega kohanemistoetuse, ammlehmade definitsiooni, mahepõllu- majanduse, looma- ja taimetervise suhtes;
  
• 
  kalandus – Läänemerest püütava räime täiendavate suuruskategooriate suhtes;
  
• 
  transport – siseriiklike maanteetranspordi vedude suhtes;
  
• 
  maksustamine – sigarettide ja suitsetamistubaka aktsiisimäära, soojusenergia ja rahvusvahelise transporditeenuse käibemaksu, ema- ja tütarettevõtete tulu maksustamise, kohustusliku käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäära suhtes;
  
• 
  energeetika – elektrituru avamise, vedelkütuse miinimumvaru loomise, põlevkivi teadusuuringute rahastamise suhtes;
  
• 
  keskkond - veevarustussüsteemide ja veepuhastusjaamade renoveerimise ja väljaehitamise, bensiiniaurude regenereerimissüsteemide ehitamise, põlevkivituha uuendatud ladestamissüsteemi väljatöötamise ja rakendamise, ohtlike ainete pinnavette juhtimise kontrolli, põhjavee kaitsemeetmete rakendamise, nitraaditundlike alade tegevusprogrammi rakendamise ning põlevkivil töötavate elektrijaamade õhusaaste piirnormide täitmise suhtes.
  

Läbirääkimiste käik ja kiirus sõltusid paljuski ELi õigustiku mahukusest, Eesti riigisisesest korraldusest ja valmisolekust ELi õigusaktide ülevõtmiseks. Olukorrast ja probleemidest Eestis ning teistes kandidaat- ja liikmesriikides, ja läbirääkimistaktikast. Läbirääkimisi alustati nn lihtsamatest peatükkidest, mille puhul Eesti ei taotlenud üleminekuperioode ega erandeid, kuna on suuteline vastavad õigusaktid täies mahus üle võtma ja neid rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates. Esimesed üleminekuperioodid lepiti kokku teenuste vaba liikumise peatükis 2001. aasta kevadel. Viimasteks läbirääkimiste küsimusteks jäid ettearvatavalt finantsküsimused, kui ELi jaoks tundlikumad ning ka mitmed üksikküsimused, mille suhtes varem Eesti jaoks rahuldava kokkuleppeni ei jõutud.

Omaette raskuspunktiks oli peaaegu viie aasta jooksul läbirääkimisprotsessi kulgemisjõu ja –kiiruse säilitamine, mis sõltus kandidaatriikide erinevatest arengutasemetest ja valmisolekust edasi liikuda, riikide erinevatest huvidest, ning läbirääkimiste tulemustel liitumiskonverentsil üles kerkinud probleemide tõsidusest ja hulgast. Protsessi muutis veelgi laiahaardelisemaks 2000. aasta alguses ülejäänud kuue kandidaatriigi (Läti, Leedu, Slovakkia, Malta, Bulgaaria, Rumeenia) kaasamine läbirääkimistesse ning nende “järeletoomine” varem läbirääkimisi alustanud riikide grupile. Ehkki nimetatud asjaolud aeglustasid mõnevõrra läbirääkimiste üldist kulgu, andsid need samas Eestile hea võimaluse oma vajaduste ja seisukohtade põhjalikumaks analüüsiks ning läbirääkimisstrateegia hoolikaks kaalumiseks.

Kogu läbirääkimisperioodi vältel toimus tihe koostöö kuue esimestena läbirääkimisi alustanud kandidaatriigi vahel (nn Luksemburgi grupp), mis läbirääkimiste viimasel aastal laienes kümne riigi vaheliseks koostööks. Seda eeskätt tulenevalt finantsküsimuste paljuski horisontaalsest lahendusest. Eesti delegatsiooni vahetas tihedalt informatsiooni ka Läti ja Leedu kolleegidega. Mõistagi toimusid läbirääkimiste jooksul tihedad konsultatsioonid komisjoni ja liikmesriikidega Eesti seisukohtade tutvustamise ja põhjendamise eesmärgil.

Oluliseks ülesandeks Eesti läbirääkimisdelegatsioonile oli avalikkuse teavitamine läbirääkimiste küsimustest ja käigust ning seeläbi tagasiside saamine toimuvale. Läbirääkimistel toimuvat kajastati jooksvalt Välisministeeriumi veebilehel. Tulenevalt Euroopa ja Eesti meedia kõrgendatud tähelepanust Eesti siseriiklikule olukorrale ning liitumisläbirääkimiste käigule toimusid sõelumis- ja liitumiskonverentsi kohtumiste järel regulaarselt pressikonverentsid nii Tallinnas kui ka Brüsselis. Delegatsiooni liikmed andsid arvukalt intervjuusid, kirjutasid artikleid, osalesid infopäevadel, esinesid seminaridel jms. Läbirääkimistulemuste laiemal valgustamisel oli oluline koht Riigikogu Euroopa asjade komisjonil, välisministri konsultatiivnõukogul ning Euroopa Liidu infosekretariaadil (ELIS). Kokkuvõttes võib öelda, et võrreldes läbirääkimiste algusega on praeguseks avalikkuse teadlikkus ELi asjadest ja läbirääkimistel kokkulepitust märkimisväärselt kasvanud.

2. JAGU