Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

2. Eesmärk

Isikute vaba liikumine on subjektiivne õigus, mille üheks põhialuseks on ELi kodakondsus (EÜ asutamislepingu artiklid 17-22). EÜ asutamislepingu artikli 17 alusel EL kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust. Lähtuvalt EÜ lepingu artiklist 18 on ELi kodanikel õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kuid seda vastavalt EÜ lepingus ja selle rakendamiseks võetud meetmetes kehtestatud piirangutele ja tingimustele. Seega reguleerib EL õigus isikute liikumisõigust, tehes vahet kolmandate riikide ning EL kodanike ja nende perekonnaliikmete riiki lubamise ja riigis viibimise tingimustes.

Vastavalt 2. mai 1992.a. Euroopa Majanduspiirkonna asutamislepingu artiklile 28 ja lepingu lisale 5, kasutavad EL töötajate vaba liikumise õigust peale EL kodanike ka teiste Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide (­Norra, Liechtensteini ja Islandi) kodanikud. EL ja Šveitsi Föderatsiooni vahel on sõlmitud eraldi kahepoolne kokkulepe, mille alusel laieneb isikute vaba liikumine ka Šveitsi kodanikele.
Liikumisvabadus tähendab õigust liikuda ühest liikmesriigist teise, õigust elada ja töötada teises liikmesriigis ning jääda sinna liikmesriiki pärast töötamise lõpetamist pensioniikka jõudmise või püsiva töövõimetuse tõttu. Lisaks tuleb tagada nimetatud õigus ka töötajale, kes pärast ühes liikmesriigis elamist ja töötamist asub tööle teises liikmesriigis, säilitades samal ajal elukoha esimeses liikmesriigis. Euroopa Liidu kodaniku teises liikmesriigis viibimise õiguslikuks aluseks on elamisluba. Euroopa Liidu kodanikule antakse elamisluba töötamiseks, ettevõtlusega tegelemiseks, õppimiseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolul ning pikaajaliseks riigis viibimiseks. Perekonnaliikmele antakse elamisluba Euroopa Liidu kodaniku juurde elama asumiseks. Samas on sätestatud ka juhud, mil Euroopa Liidu kodanik võib riigis viibida ilma elamisloata – kuni 3 kuud alates riiki sisenemise päevast arvates, s.h kui ta töötab selles riigis või tegeleb seal ettevõtlusega; kui ta töötab teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid elab selles riigis; kui töötab riigis hooajatöölisena; mõistliku aja jooksul tööotsimise eesmärgil (Eesti õiguse kohaselt on see piiratud kuue kuuga).
Liikumisõiguse kasutamine on piiratud tingimustega. Euroopa Liidu kodanik ja perekonnaliige peavad omama piisavaid rahalisi vahendeid nii enda kui perekonnaliikme ülalpidamiseks. Vahendid tunnistatakse küllaldaseks siis, kui need on üle selle taseme, milleni liikmesriik osutab oma kodanikele toetust toimetulekuks. Samuti on nõutav tervisekindlustuslepingu olemasolu, et vältida nende isikute muutumist koormaks selle riigi ravikindlustussüsteemile.
Kuivõrd Euroopa Liidu kodanikel on õigus liikumisvabadusele, siis riiki sisenemisel peavad nad omama üksnes kehtivat Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud isikut tõendavat dokumenti. Perekonnaliige, kes ise ei ole Euroopa Liidu kodanik, peab lisaks kehtivale isikut tõendavale dokumendile omama ka viisat või Euroopa Liidu liikmesriigi elamisluba. Viisa ei ole nõutav nendel perekonnaliikmetel, kes on vabastatud viisakohustusest vastavalt riikide vahel sõlmitud viisanõuetest vabastamise lepingutele. Tulenevalt Schengeni konventsiooni artikkel 21 punktist 2 ei pea viisat omama ka nimetatud perekonnaliikmed, kes omavad mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud elamisluba. Eestisse sisenemisel eristatakse Euroopa Liidu kodaniku staatuses olevaid perekonnaliikmeid nendest perekonnaliikmetest, kes on kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud. Siinjuures ei kitsendata perekonnaliikme mõistet, vaid primaarsena tuleb arvestada Euroopa Liidu kodaniku staatust.


Töötajad

Üks põhilisemaid isikute vaba liikumise kategooriaid on töötajate vaba liikumine (EÜ lepingu artiklid 39-42), mis annab liikumisvabaduse ühenduse piires liikmesriikide kodakondsust omavatele töötajatele ja toob endaga kaasa õiguse:

• 
  võtta vastu tööpakkumisi;
  

• 
  liikuda vabalt ELi liikmesriikides;
  

• 
  viibida liikmeriikides töötamise eesmärgil;
  

• 
  jääda liikmeriikide territooriumile pärast selles töötamist.
  

• 
  Teises riigis töötaval EL kodanikul on samasugused õigused asukohamaa kodanikega.
  

EÜ asutamisleping, nagu ka teisene õigus ei määratle, kes on töötaja ja kellele tööjõu vaba liikumisega kaasnevad õigused laienevad, küll on see laialdaselt defineeritud Euroopa Kohtu poolt. Töötaja on ühenduse mõiste, mida ei defineerita liikmesriikide õigustest tulenevate mõistetega ning elukutse ja töö mida tehakse ei ole olulised faktorid, tuvastamaks, kas liikmesriigi kodanik omab EÜ lepinguga ja selle rakendusmeetmetega antud õigust vabalt liikuda, siseneda ja viibida teise liikmesriigi territooriumil. Töötaja mõiste on laiendatud ka praktikantidele ja (üli)õpilastele.

Nõukogu määrus 1612/68/EMÜ töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires kohaselt võib iga liikmesriigi kodanik ja iga liikmesriigi territooriumil tegutsev tööandja vastastikku tööd taotleda ja seda pakkuda, nad võivad sõlmida ja täita töölepinguid kooskõlas riigis kehtivate õigus- ja haldusaktidega.
Liikmesriigi kodanikul on õigus saada tööd samadel tingimustel nagu selle liikmesriigi kodanikel, kus ta tööd otsib, ning talle ei või esitada mingeid täiendavaid nõudmisi. Võrdse kohtlemise põhimõtet peab rakendama nii tööle võtmisel, töö tasustamisel, töölt vabastamisel, töötuna registreerimisel kui ka maksustamisel. Samuti peab olema tagatud võrdselt liikmesriigi kodanikega võimalus õppida kutseõppeasutustes ja osaleda ümberõppel. See tähendab, et EL kodanik võib taotleda mis tahes vaba töökohta, mida on mõnes liikmesriigis pakutud, sh avalikus sektoris. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 39 lg 4 võidakse teatavatele avaliku teenistuse ametikohtadele siiski võtta vaid oma riigi kodanikke, kui need ametikohad on seotud vahetult riigivõimu teostamisega, avaliku korra või riigi huvide kaitsmisega.
Ka nn pendeltöötajaid tuleb töökohariigis kohelda samamoodi nagu selle riigi töötajaid töö taotlemise, töötingimuste ja sotsiaaltoetuste osas. Pendeltöötajateks nimetatakse töötajaid, kes elavad ühes liikmesriigis ja töötavad teises ning käivad põhielukohas vähemalt korra nädalas.
Õiguse riiki siseneda ja riigis viibida töötamise eesmärgil annab määrus 1612/68. Nimetatud õigust on laialdaselt tõlgendanud Euroopa kohus ja teisesed õigusaktid. Vastavalt direktiivile 68/360 (art.3) piisab liikmesriikide kodanikel teise liikmesriiki sisenemiseks kehtiva isikutunnistuse või passi esitamisest. Sissesõiduviisat ega muid samaväärseid dokumente ei või nõuda.
Teise liikmesriigi töötajal on õigus riiki siseneda ja viibida teise liikmesriigi territooriumil mõistliku aja jooksul eesmärgiga otsida tööd. Sel ajal on tal lubatud antud liikmesriigis elada. Kui mõistliku aja jooksul tööd ei leita, siis õigus viibida teises liikmesriigis lõppeb. Sellise mõistliku aja pikkust ei ole Euroopa Ühenduse õigusaktidega määratletud, enamik liikmesriike loeb selle pikkuseks kuus kuud, mõni liikmesriik ka kolm kuud. Kui isik suudab tõestada, et tema väljavaated tööd leida on head (näiteks ootab ta kutsesobivustestide või töövestluste tulemusi), võib ta jääda sinna ka pikemaks ajaks tööd otsima. Töö otsimiseks teises riigis tuleb kodanikul end registreerida selle maa tööturuametis ning tal on samad õigused nagu selle riigi kodanikest tööotsijatel. Euroopa Komisjon ja liikmesriikide tööturuametid on käivitanud ka programmi EURES (Euroopa Töövahendussüsteem), mille raames tegutsevad konsultandid nõustavad teistest liikmesriikidest tööd otsivaid inimesi. Sellesse võrku kuulub ca 450 euronõustajat üle kogu Euroopa Liidu, kes on saanud eriettevalmistuse ühest riigist teise siirduvate tööotsijate nõustamiseks ja informeerimiseks ning neile töökohtade leidmiseks.
Õigus viibida riigis on üks põhiõigustest, mis on antud EÜ asutamislepingu artikliga 18. Ühest riigist teise elama asumisel on oluline, kui pikaks ajaks kavatsetakse teise liikmesriiki jääda. Kui on plaanis viibida seal alla kolme kuu, on nõutav vaid passi või mõne muu isikut tõendava dokumendi olemasolu. Kui teises riigis viibimine on seotud töötamisega (töölähetus või isiklik ettevõtlus) ning riigis viibitakse üle kolme kuu, on vajalik taotleda elamisluba, mis ei ole eeltingimuseks isiku õigustele, vaid tunnistus nende õiguste olemasolu kohta.