Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

3. JAGU

TEENUSTE VABA LIIKUMINE

1. Sissejuhatus
Seletuskirja osa koostas Kristel Johanson, Rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna finantsturgude talituse juhataja (611 3211), Paul Elberg, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väliskaubanduspoliitika talituse juhataja ja Anneli Andresson, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väliskaubanduspoliitika talituse ekspert. Läbirääkimistel kaasati Eesti seisukohtade kujundamisse teenuste vaba liikumise peatükis lisaks Rahandus- ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikele ka Eesti Panga, Finantsinspektsiooni ja Justiitsministeeriumi eksperte.
Teenuste vaba liikumine on üks neljast EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadusest, mida reguleerivad lepingu artiklid 49-55.

2. Eesmärk
Teenuse all mõeldakse tasu eest osutatud teenust. Vastavalt artiklile 50 hõlmab teenus tavaliselt tasulist tegevust niivõrd kui seda ei reguleeri teisi põhivabadusi käsitlevad sätted. Euroopa Kohus on omakorda rõhutanud majandusliku kasu aspekti erinevates teenuse mõistet käsitlevates kaasustes (C-109/92 Wirth, C159/90 Grogan, C-275/92 Schindler jt). Kasu ei pruugi olla otsene, vaid võib olla ka kaudne.
Teenuse osutamine peab olema piiriülene. Kui teenuse osutaja ning selle kasutaja asuvad samas riigis, ei ole EÜ asutamislepingu artiklid 49-55 kohaldatavad, st. isikule ei laiene teenuse vaba liikumisega kaasnevad õigused.
Teenuste hulka kuuluvad vastavalt artiklile 50 tööstuslik, kaubanduslik, käsitöönduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes, et teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle riigi enda kodanikud. Seega on keelatud diskrimineerivad nõuded teisest liikmesriigist pärinevale teenusele ja selle osutajale.
EÜ asutamislepingu artiklite 45 ja 46 alusel võivad liikmesriigid teha teenuste vaba liikumise suhtes ka erandeid. Erandid peavad olema õigustatud ning nad on lubatud siis, kui osutatav teenus on kas või ajutiselt seotud avaliku võimu teostamisega kõnealuses liikmesriigis (artikkel 45) või, kui see on vajalik avaliku korra või julgeoleku tagamiseks või tervishoiu huvides (artikkel 46). Selleks, et kehtestatud piirangud oleksid kooskõlas EL õigusega, peavad nad olema vajalikud ja proportsionaalsed ning ei tohi dubleerida teenuse osutaja riigis kehtestatud nõudeid (olulisemad kaasused C-439/99 Euroopa Komisjon v Itaalia; C-279/80 Hoge Raad, C-76/90 Manfred Säger v Dennemeyer & Co. Ltd, C-17/2000 Willy Rothley and Others v European Parliament).
Teenuste vaba liikumise põhimõtetega on kaetud kolme liiki teenust:

1. 
   teenuse osutaja liigub üle piiri;
   
2. 
   teenus ise liigub üle piiri;
   
3. 
   teenuse kasutaja liigub üle piiri.
   

Kuigi EÜ asutamislepingu artikkel 50 viitab teenuse osutamise ajutisele iseloomule, ei pruugi tegu olla ainult ajutise tegevusega. Teenuste vaba liikumise seost asutamisõigusega (artikkel 43) on käsitletud paljudes Euroopa Kohutu kaasustes (C-55/94 Gebhard, C-300/90 Commission v Belgium, C-204/90 Bachmann, C-58/98 Corsten, C-76/90 Säger), kus kohus on leidnud, et ajutise teenuse osutamise iseloomu üle otsustamiseks tuleb arvestada tegevuse pikkust, regulaarsust, perioodilisust ning järjepidevust. Kehtib põhimõte, et teenuse vaba liikumisega on tegemist sellistel juhtudel, kui ei saa kohaldada asutamisõiguse, isikute ning kaupade vaba liikumist käsitlevaid sätteid.

Artikli 49 mõistes on liikmesriikidele keelatud kehtestada nii otse kui ka kaudselt diskrimineerivaid piiranguid ühenduse piires teenust osutavate isikute suhtes. Euroopa Kohtu tõlgenduste kohaselt (C-390/96 Lease Plan, C-288/89 Mediawet I, C-353/89 Mediawet II) on diskrimineerivad piirangud sellised, mille puhul kohaldatakse oma riigi ja teise liikmesriigi kodanike suhtes sarnastes tingimustes erinevaid nõudeid või samu nõudeid erinevates tingimustes. Liikmesriigi kehtestatud nõuded ei või olla ka kaudselt diskrimineerivad.

Lisaks EÜ asutamislepingu sätetele reguleerivad osasid teenuste valdkondi ka teisesed õigusaktid, mille väljatöötamisel lähtutakse siseturu arengu vajadustest. Hetkel on suuna andvaks nn Lissaboni strateegia, mille komisjon töötas välja Euroopa Ülemkogu Lissaboni tippkohtumise (2000. a kevad) üleskutsel. Strateegia eesmärk on kõrvaldada tõkked teenuste vabale liikumisele ning see on jagatud mitmesse etappi. Esimene etapp keskendus liikmesriikides olemasolevate takistuste väljaselgitamisele sellistes probleemsetes valdkondades nagu kommertsteadaanded, reguleeritud kutsealad, finantsteenused ja elektrooniline kaubandus. Teise etapi raames, mis on juba käivitunud, on komisjon analüüsinud konkreetsete takistuste õigustatust ning algatanud mitmeid kohtumenetlusi nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktid on vastuolus teenuste vaba liikumisega. Samuti peab komisjon käesoleva aasta lõpuks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule raporti majanduslike ja õiguslike lahenduste ning edasise tegevuskava kohta.

Tõkete eemaldamiseks ja ärahoidmiseks jälgib komisjon seega ühelt poolt EÜ asutamislepingu artiklite 49-55 kohaldamist ning teiselt poolt ühtlustab valdkondi, kus esinevad kõige suuremad takistused, mis tulenevad eelkõige vastastikuse tunnustamise mitterakendamisest ehk teise liikmesriigi nõuete dubleerimisest rahvuslikus seadusandluses ning halduspraktikas, samuti rahvuse alusel diskrimineerimisest, ebaproportsionaalsetest nõuetest jne. Tõkked võivad esineda erinevatel teenuse osutamise etappidel, alates majandustegevuse alustamisest kuni müügijärgse teeninduseni. Komisjon on välja toonud kuus erinevat etappi, mis seonduvad teenuse osutamisega ning identifitseerinud tõsisemad tõkked, mis on aluseks edaspidiseks tegevuskavaks. Komisjon on hetkel välja töötamas ka horisontaalset direktiivi, mille eesmärk on laiemalt sisse viia teenuse osutaja püsiasukoha riigi õiguse kehtivuse põhimõte (analoogselt vastastikuse tunnustamise põhimõttega kaupade vaba liikumise puhul), mis seni on teenuste osas sätestatud vaid e-kaubanduse direktiivis.

Lähtudes Lissaboni strateegiast toimub teenuste regulatsioon ühenduse tasandil seega põhiliselt neljas eelpool mainitud valdkonnas:

1. 
   elektrooniline kaubandus
   
2. 
   kommertsteadaanded
   
3. 
   kutsekvalifikatsioonid
   
4. 
   finantsteenused.