Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

6. Rakendamine

Majandus- ja rahaliidu acquis’ rakendamise eest vastutab Rahandusministeerium, kes kaasab Eesti seisukohtade väljatöötamisel teisi asjassepuutuvaid ametkondi. Eelkõige kaasatakse Eesti Panka, Sotsiaalministeeriumit ning Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumit, sest kogu valdkonda tuleb käsitleda komplekselt, sh eelarvepoliitika, eelarvega seotud sotsiaalpoliitika, rahapoliitika ja majanduspoliitika.

12. JAGU

STATISTIKA

1. Sissejuhatus
Statistika valdkonna seletuskirja osa on koostanud liitumisläbirääkimiste statistika töögrupi juht, Statistikaameti peadirektori asetäitja Maie Nogelainen.
Euroopa Liidu läbirääkimiste ettevalmistamise statistika töögruppi kuulusid peale Statistikaameti ametnike ka Eesti Panga, Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi Registrikeskuse, Eurointegratsioonibüroo ja Välisministeeriumi esindajad.
ELi statistikavaldkonna põhiülesanne on usaldusväärse ja rahvusvaheliselt võrreldava statistika tootmine.
Nõukogu 17. veebruari 1997. a määrus 322/97/EÜ ühenduse statistika kohta määratleb, et:
1) komisjon võib koguda asjakohast informatsiooni, et täita talle EÜ asutamislepingu sätetega antud mitmesuguseid ülesandeid ning sellega tagada ühisturu funktsioneerimine ja areng;
2) statistilised andmed peavad olema ajakohased, usaldusväärsed, asjakohased ja liikmesriikide vahel võrreldavad, et EL saaks nende andmete alusel määratleda, kohaldada, kontrollida ja hinnata oma põhimõtteid;
3) ühenduse statistika teostatavuse, sidususe ja võrreldavuse tagamiseks tuleb tõhustada koostööd ja koordineerimist nende ametiasutuste vahel, kes nii riigi kui ühenduse tasandil aitavad kaasa ühenduse statistikasüsteemi arengule;
4) ühenduse statistikat teostavad ametiasutused peavad olema absoluutselt erapooletud ja professionaalsed, respekteerides ühtseid käitumise ja kutse-eetika põhimõtteid;
5) tuleb koostada ühenduse statistika tootmise plaan, mida täpsustatakse konkreetsete statistiliste töödega;
6) liikmesriikide ametiasutused ja ühenduse ametiasutus vastutavad ühenduse statistika tootmise eest vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 5 määratletud subsidiaarsuse põhimõttele;
7) ühenduse statistikaprogrammi rakendamiseks statistiliste tööde kaudu tuleb kehtestada ühtsed meetodid ja tingimused;
8) levitamine on osa ühenduse statistika tootmisprotsessist;
9) konfidentsiaalset informatsiooni andvate osapoolte usalduse saavutamiseks ja hoidmiseks on tähtis kaitsta seda informatsiooni, mida riikide ja ühenduse statistikaasutused peavad ühenduse statistika tootmiseks koguma; statistilise informatsiooni konfidentsiaalsus peab kõikides liikmesriikides vastama ühtsele põhimõtete kogumile;
10) asutamislepinguga on teatud statistilised kohustused antud Euroopa Rahainstituudile, mida see täidab ühenduse institutsioonidelt või asutustelt, liikmesriikide valitsustelt või mis tahes muult institutsioonilt juhiseid saamata; tähtis on tagada riigi ja ühenduse tasandil ametiasutuste oluliste ülesannete kooskõlastatus, mis aitab ühelt poolt kaasa ühenduse statistika tootmisele ja teiselt poolt Euroopa Rahainstituudi tegevusele.
Riikide ametiasutused riigi tasandil ja ühenduse ametiasutus ühenduse tasandil vastutavad subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt ühenduse statistika tootmise eest. Selleks et tagada tulemuste võrreldavus, toodetakse ühenduse statistikat ühtsete standardite alusel ja põhjendatud erijuhtumitel ühtlustatud meetodite alusel.
Ühenduse statistika tähendab kvantitatiivset, koondatud ja representatiivset informatsiooni, mis saadakse riikide ametiasutuste ja ühenduse ametiasutuse poolt ühenduse statistikaprogrammi rakendamise raames toodetud andmete kogumise ja süstemaatilise töötlemise tulemusel.
Statistika tootmine on protsess, mis hõlmab kogu statistilise informatsiooni kogumiseks, säilitamiseks, töötlemiseks, kokkuvõtmiseks, analüüsimiseks ja levitamiseks vajalikku tegevust.
Riikide ametiasutused tähendavad riikide statistikaasutusi ja muid organisatsioone, kes vastutavad liikmesriikides ühenduse statistika tootmise eest. Ühenduse ametiasutus on komisjoni allüksus Eurostat, kes täidab komisjonile antud ülesandeid seoses ühenduse statistika tootmisega.
Nõukogu võtab vastu ühenduse statistikaprogrammi, milles määratletakse mitte kauemaks kui viieks aastaks kavandatavate tööde lähenemisviisid, peamised valdkonnad ja eesmärgid. Ühenduse statistikaprogramm moodustab raamistiku kogu ühenduse statistika tootmisele, vajaduse korral programmi ajakohastatakse.
Vajaliku sidususe tagamiseks infonõudlusele vastava statistika tootmisel teeb komisjon tihedat koostööd Euroopa Rahainstituudiga. Parima kvaliteedi tagamiseks peab ühenduse statistika vastama erapooletuse, usaldusväärsuse, asjakohasuse, tasuvuse, konfidentsiaalsuse ja läbipaistvuse põhimõttele.
Erapooletus on ühenduse statistika tootmise objektiivne ja sõltumatu viis, mis on vaba poliitiliste või muude huvigruppide igasugusest survest, eriti mis puudutab seatud eesmärkide saavutamiseks tehniliste võtete, definitsioonide ja metoodika valikut. See eeldab statistika minimaalse ooteajaga kättesaadavust kõikidele tarbijatele (ühenduse institutsioonid, valitsused, sotsiaal- ja majandusvaldkonna töötajad, akadeemilised ringkonnad ja üldsus).
Usaldusväärsus on ühenduse statistika omadus kajastada võimalikult tõetruult tegelikkust, mida ta peab vastavalt oma eesmärgile esindama. See eeldab teaduslike kriteeriumide kasutamist allikate, meetodite ja protseduuri valikul. Igasugune hõlmatust, metoodikat, protseduuri ja allikaid käsitlev teave tõstab samuti andmete usaldusväärsust.
Asjakohasus tähendab, et ühenduse statistika tootmine on seotud ühenduse selgelt määratletud eesmärkidest tulenevate nõuetega. Need nõuded määravad kindlaks statistika valdkonnad, ajakohasuse ja ulatuse, mis peaksid alati sammu pidama uute demograafiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonna arengusuundadega. Andmeid tuleb koguda ainult nii palju, kui on vaja objektiivsete tulemuste saavutamiseks. Tuleb loobuda tootmast ühenduse statistikat, mis ei paku enam huvi ühenduse eesmärkide seisukohalt.
Tasuvus tähendab kõikide kättesaadavate ressursside optimaalset ärakasutamist ja andmeesitajatele langeva koormuse minimaalseks muutmist. Statistika tootmiseks vajaliku töö hulk ja kulud peavad vastama taotletavale tulemusele/kasumile.
Statistiline konfidentsiaalsus tähendab statistilistel eesmärkidel kas otse või kaudselt administratiivsetest või muudest allikatest saadud, üksikuid statistilisi üksusi puudutavate andmete kaitset igasuguse konfidentsiaalsuse rikkumise vastu. See eeldab saadud andmete mittestatistilistel eesmärkidel kasutamise ja ebaseadusliku avaldamise takistamist.
Läbipaistvus tähendab andmeesitajate õigust saada informatsiooni õigusliku aluse ja nende eesmärkide kohta, milleks andmeid vajatakse ning rakendatavate kaitseabinõude kohta. Ühenduse statistikat tootvad ametiasutused peavad tegema kõik, et anda sellist informatsiooni.
Levitamine tähendab ühenduse statistika kättesaadavust kasutajatele lihtsa ja erapooletu juurdepääsu tagamise kaudu.
Ühenduse statistikaks peetakse statistikat, mille on tootnud või toodavad riikide ametiasutused või ühenduse ametiasutus.
ELi statistikasüsteemi moodustavad ELi liikmesriikide statistikaorganisatsioonid.

2. Eesmärk
Komisjoni 21. aprilli 1997. a otsusega 97/281/EÜ nimetatakse komisjonile antud ühenduse statistika koostamisega seotud ülesannete täitmise eest vastutavaks Eurostat. Nimetatud otsuse vastuvõtmisel on arvestatud EÜ asutamislepingu artikliga 155 ja nõukogu 17. veebruari 1997. a määrusega 322/97/EÜ, millega on muuhulgas kehtestatud ühenduse statistikaga tegeleva asutuse ülesanded ja kohustused
Nimetatud komisjoni otsuse kohaselt peab Eurostat oma tegevuses olema erapooletu, usaldusväärne, asjakohane ning järgima tasuvuse, konfidentsiaalsuse säilitamise ja läbipaistvuse põhimõtteid.

Eurostat vastutab ühenduse statistikaprogrammide rakendamise eest, eelkõige:

• 
  selliste normide ja meetodite väljatöötamise eest, mis võimaldavad koostada erapooletut, usaldusväärset, asjakohast ja tasuvat statistikat;
  
• 
  statistika kättesaadavaks tegemise eest ELi organitele, liikmesriikide valitsustele, sotsiaalasutustele ja ettevõtjatele, teadusringkondadele ja üldsusele, et kujundada ja rakendada ühenduse tegevuspõhimõtteid, valvata nende täitmise järele ning neid hinnata.
  

Eurostati põhiülesanded:

• 
  statistiliste meetodite ja võtete uurimine ning arendamine;
  
• 
  liikmesriikides ühenduse statistiliste normide vastuvõtmise ettevalmistamine ning arendamine eesmärgiga parandada ühenduse statistika võrreldavust ning muuta selle koostamine tasuvamaks;
  
• 
  liikmesriikide nõustamine ja toetamine statistikaasjades;
  
• 
  statistika koostamine, analüüsimine ja tehniliste selgituste andmine selleks, et vältida väärtõlgendamisi ja valesti analüüsimist;
  
• 
  siseriiklikelt statistikaasutustelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ühenduse statistika jaoks vajalike statistiliste andmete kogumine;
  
• 
  koostööd tugevdamine siseriiklike statistikaasutustega ja nende vahel, vahetades vastastikku asjatundjaid, osaledes statistilises tegevuses ja arendades koolitussüsteeme;
  
• 
  koostöö tegemine rahvusvaheliste organisatsioonide ja kolmandate riikidega, et edendada ühenduse statistika võrreldavust muudes statistikasüsteemides koostatud statistikaga ja vajadusel kolmandate riikide abistamine nende statistikasüsteemide täiustamisel;
  
• 
  ühenduse statistikaga tegelevate komisjoni töötajate erialateadmiste ja oskuste täiendamine statistika vallas.
  

Oma pädevuse piires vastutab Eurostat selliste teaduslike võtete, määratluste ja meetodite valimise eest, mis kõige paremini sobivad sätestatud põhimõtete järgimiseks ja eesmärkide täitmiseks.

ELi õigusaktid statistika valdkonnas kehtestavad nõuded statistiliste näitajate, riiklike statistiliste vaatluste korraldamise perioodilisuse, tähtaegade jms suhtes ning tingimused riiklike statistiliste vaatluste korraldamiseks. Käesoleval ajal toimub riikliku statistika tootmine ELi statistikaprogrammi 2003 – 2007 alusel.
ELi statistika hõlmab mitmeid erinevaid statistika valdkondi.
Statistika acquis hõlmab lisaks statistikavaldkondadele ka üldküsimusi, mis käsitlevad statistika õiguslikke aspekte, konfidentsiaalsust, statistika valdkonnas moodustatud komiteede jm küsimusi.
Mitmed õigusaktid kehtestavad nõuded erinevatele klassifikaatoritele, s.t ühetüübiliste objektide teatud tunnuse alusel liigitamisele (näiteks tegevusalade, toodete klassifikaatoritele), ning statistikale makromajanduse, hinna, palga, väliskaubanduse, põllumajanduse, ettevõtluse, sotsiaalala ja keskkonna kohta.
30. märtsil 1995. a kirjutati Tallinnas alla Balti riikide statistikaametite ja Eurostati ühisdeklaratsioon, millega määrati kindlaks statistikaametitevaheline edaspidine koostöö ning sellest tulenevad ülesanded ja prioriteedid.
Statistika vastavusse viimisel ELi õigustikuga on ELi poolt ette nähtud PHARE statistikaalane tehnilise abi programm, mis võimaldab statistikaorganisatsioonidel osaleda Eurostati jt nõupidamistel, töögruppide koosolekutel, seminaridel, konverentsidel, osaleda pilootprojektides jms.
Statistikaamet on saanud märkimisväärset tehnilist abi PHARE riikidevahelise statistikaalase programmi raames ja PHARE rahvuslikust programmist arvutustehnikaalast abi. PHARE rahvuslikku programmi 2002 on lülitatud Intrastati rakendamise ettevalmistamine.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Ühinemislepingu kohaselt kohustub Eesti rakendama ELi statistikaalast acquis’d täies ulatuses alates lepingu jõustumisest. Ühinemisakt ei kehtesta üleminekuperioode ega erandeid ning selle II ja III lisas käsitletakse tehnilisi kohandusi vastavatesse statistikaalastesse ELi õigusaktidesse .
Ühinemisakti II lisas kajastatud tehnilised kohandused määratlevad põllumajandus-, transpordi-, turismi-, kalandus-, makromajandus- ning tööjõustatistika tootmisel kasutatavad Eesti või Eesti piirkondade, sadamate jm koodid ning toovad ära teatud terminite eestikeelsed vasted.
Erinevaid statistika valdkondi reguleerivad erineva kohustuslikkuse astmega õigusaktid. Näiteks mõnes valdkonnas on ainuüksi soovituslikku laadi õigusaktid, s.h. nn aumeeste kokkulepped (Gentlemen´s Agreements). Aumeeste kokkulepped on Eurostati ja liikmesriikide vahelised kokkulepped, mis määratlevad muu hulgas Eurostatile edastatavate statistiliste andmete mahu, tähtajad jms.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Riikliku statistika tootmise aluseks Eestis on riikliku statistika seadus, mis on kooskõlas nõukogu 17. veebruari 1997. a määrusega 322/97/EÜ. Nimetatud määrus kehtestab põhinõuded riikliku statistika tootmisele. Selle alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse korraldus riiklike statistiliste vaatluste korraldamise kohta, s.t iga-aastane riiklike statistiliste vaatluste loetelu, Vabariigi Valitsuse määrus riiklike statistiliste vaatluste korraldamisel kasutatavate klassifikaatorite kohta jm. Vastavalt riikliku statistika seadusele kinnitab rahandusminister riiklike statistiliste vaatluste korraldamisel kasutatavad aruandevormid.
Kuigi suuremas osas on statistika valdkonnad harmoneeritud ELi nõuetega, jätkub töö ülejäänud õigusaktide harmoneerimisel
Selleks koostab Statistikaamet igal aasta vastava tööplaani, mis saadetakse informatsiooniks Eurostatile, kes jälgib ja hindab statistika vastavusse viimist ELi nõuetega. Eurostati ekspertide poolt on teostatud kaks Statistikaameti üldhindamist.
5. Mõjud
Usaldusväärse statistika kaudu antakse hinnang Eesti majanduse, sotsiaalvaldkonna ja keskkonna seisundile. Statistilised andmed on aluseks riigi erinevate piirkondade arengu hindamisel ning rahaliste vahendite eraldamisel ELi struktuurifondidest, ühtekuuluvusfondist, ühtse põllumajanduspoliitika juurutamisel jm. Statistiline informatsioon on olnud oluline Eesti valmidusele hinnangu andmisel liitumiseks ELiga, Eesti võrdlemisel teiste riikidega ning Eesti arengu seisukohalt oluliste otsuste tegemisel.
6. Rakendamine
Statistikaalase tegevuse eest vastutab Statistikaamet, kes teeb mitmetes valdkondades koostööd teiste institutsioonidega. Näiteks makromajandusstatistika tootmisel tehakse koostööd Eesti Panga ja Rahandusministeeriumiga, põllumajandusstatistika tootmisel Põllumajandusministeeriumiga, väliskaubandusstatistika tootmisel Tolliametiga jne.
13. JAGU

SOTSIAAL- JA TÖÖPOLIITIKA

1. Sissejuhatus
Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi eurointegratsioonibüroo peaspetsialist Heili Jõe ja liitumisläbirääkimiste sotsiaal- ja tööpoliitika töögrupi juht Jana Järvik.
Sotsiaal- ja tööpoliitika valdkonnas osalesid liitumisläbirääkimistel töögrupi tasandil Töötervishoiuarstide Seltsi, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu, Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi, Eesti Ametühingute Keskliidu, Eesti Tervishoiutöötajate Ühingu ning Eesti Kaubandus- Tööstuskoja esindajad.
Euroopa Liidu rajamise protsess on alati peegeldanud vajadust säilitada majandusliku ja sotsiaalse mõõtme tasakaal. Selle tulemusena hõlmab ühenduse sotsiaalpoliitika eri ulatusega volituste piires paljusid valdkondi: tööhõivet, töötervishoidu ja –ohutust, meeste ja naiste võrdseid võimalusi, rahvatervist, sotsiaaldialoogi edendamist, sotsiaalkaitset, sotsiaalkindlustuse ja tööõiguse sätete kooskõlastamist.
1997. a liideti EÜ asutamislepingule lisaprotokoll nr. 14 sotsiaalpoliitika kohta. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 136 juhindutakse ELi õigusnormide loomisel 1989. a Euroopa Liidu nõukogus vastu võetud töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartast ning Euroopa Nõukogu 1961. a sotsiaalhartast. Amsterdami leping andis ühendusele pädevuse koordineerida tööhõivepoliitikat ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastaseid abinõusid.
Nice’i leping sätestab lisaks, et ühendus toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonnas. Sel eesmärgil võib nõukogu rakendada meetmeid (välja arvatud liikmesriikide seaduste ja määruste ühtlustamine) edendamaks liikmesriikide vahelist koostööd teadmiste edendamise, informatsiooni ja positiivse kogemuse vahetuse, innovaatiliste lahenduste propageerimise ja kogemuste hindamise kaudu.
2. Eesmärk

3. Sisu ja võrdlev analüüs

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus eesti/EL õigusele

5. Rakendamine
Euroopa Ühenduse asutamislepingu sotsiaalpoliitika sätted hõlmavad mitmeid sotsiaalmajanduslikke õigusi (õigus vabalt liikuda, õigus võrdsele kohtlemisele, õigus haridusele ja kutseõppele ning tervisekaitsele jms) ning sõnastavad ühenduse üldised eesmärgid (tööhõive suurendamine, elu- ja töötingimuste parandamine, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine jms).
Ühenduse pädevus sotsiaalpoliitika valdkonnas on määratletud EÜ asutamislepingu artiklitega 136-145; tööhõive valdkonnas artiklitega 125-130; töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas artiklitega 136-137, 140; Euroopa Sotsiaalfondi tegevuse valdkonnas artiklitega 146-148, 159. Rahvatervise valdkond on reguleeritud artikliga 152; sotsiaalne ühtekuuluvus ja sotsiaalne kaasatus (sh. ka sotsiaalkindlustust) artiklitega 158-159, struktuurfondide tegevus artikliga 161. Meeste ja naiste võrdne kohtlemine läbivad asutamislepingu artikli 13 lõiget 1, artiklit 136, artikli 137 punkti i, artikli 141 lõiget3, artiklit 142 ning võitlus rassismi vastu artiklit 13.
Samas on EÜ pädevus sotsiaalpoliitika valdkonnas tervikuna küllalt kitsalt piiritletud, piirdudes nelja keskse valdkonnaga, milleks on meeste ja naiste võrdne kohtlemine, sotsiaalkindlustuste koordineerimine, töötervishoid ning tööohutus ja töötingimused. Õiguslikud alused ühtse sotsiaalpoliitika kujundamiseks on olnud kitsad ning võimaldanud eelkõige selliste sotsiaalpoliitiliste meetmete rakendamist, mis on põhjendatud ühisturu huvidega ning suunatud majanduslikult aktiivsetele ehk töötavatele inimestele. Näiteks piirdub õiguslik pädevus meeste ja naiste võrdse kohtlemise valdkonnas töötasu ja töötingimuste, kutseõppe, emaduspuhkuse, rasedate ja noorte emade töökaitse ning sotsiaalkindlustuse küsimuste reguleerimisega. Samuti on sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine seotud ühisturu efektiivsemaks toimimiseks töötajate vaba liikumise toetamisega, tagades teistes liikmesriikides omandatud hüvitiste säilimise vanaduse, haiguse, töötuse või muude sotsiaalsete riskide korral.
Euroopa Liidu sotsiaalpoliitiline roll on siiski ulatuslikum, kui seda võiks kitsa sotsiaalpoliitilise acquis põhjal eeldada. Seetõttu tuleb Euroopa Liidu mõju Eesti sotsiaalpoliitikale hinnates silmas pidada ka ühenduse mittesiduvaid, nn leebe regulatsiooni instrumente – programmilisi ja konsultatsioonidokumente, soovitusi ja hea praktika juhtnööre, tegevuskavu ja koostöö-programme, millel on vaieldamatult suunav mõju liikmesriikide sotsiaalpoliitilistele valikutele.
Eeltoodule tuginedes rakendatakse käesoleval ajal kolmes sotsiaalpoliitika valdkonnas – tööhõive, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine ning pensionid – nn avatud koordinatsiooni meetodit. Nimetatud meetod on liikmesriikidevaheline koostööraamistik, kus esmalt lepitakse kokku ühised eesmärgid ja ajagraafik nende eesmärkide saavutamiseks ning fikseeritakse kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed indikaatorid liikmesriikide olukorra ja arengute hindamiseks. Seejärel on liikmesriikide ülesandeks töötada ELis seatud eesmärkide ja suuniste alusel välja rahvuslikud strateegiad. Järgneb liikmesriikide strateegiate ja arengute ühine jälgimine, hindamine, kogemuste vahetus ning edukamate kogemuste propageerimine. Samuti võib ELi seatud eesmärkide paremaks saavutamiseks ellu kutsuda ühenduse koostööprogramme (Community Programmes), mis on abi- või tegevusprogrammid täiendamaks Euroopa Liidu tegevust konkreetsetel probleemaladel. Programmid koostab komisjon ning need kooskõlastatakse ja neid rakendatakse liikmesriikide siseriikliku kontrolli all.
Eesti on suuteline sotsiaal- ja tööpoliitika acquis’ täies mahus üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemisest alates. Eesti ei taotlenud selles peatükis üleminekuperioode ega erandeid. Antud valdkonda käsitlevad ühinemisakti II lisas välja toodud liikmete arvu muutused kaevanduste ohutuskomisjonis, tööohutuse, tööhügieeni ja –tervishoiu nõuandekomitees, Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fondis, meeste ja naiste võrdseid võimalusi käsitlevas nõuandekomitees, Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuuris, töösuhte poolte dialoogi edendamise dialoogikomitees ja alalises tööhõivekomitees.

Tööõigus

Seletuskirja tööõiguse osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna tööõiguse büroo juhataja Carita Rammus.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 140 kohaselt peab komisjon edendama liikmesriikide koostööd ja hõlbustama nende meetmete kooskõlastamist, eelkõige tööõiguse ja töötingimuste, ühinemisõiguse ning tööandjate ja töötajate vaheliste kollektiivläbirääkimiste valdkondades. Õigusaktide vastuvõtmine vastavalt asutamislepingu artiklile 137 toimub töötingimuste, töötajate informeerimise ja konsulteerimise valdkonnas kvalifitseeritud häälteenamusega ning ühehäälselt järgmistes valdkondades: töötajate kaitse töölepingute lõpetamisel, töötajate ja tööandjate esindamine ja nende huvide esindamine ja kollektiivne kaitse, sh töötajate osavõtt ettevõtte juhtimisest. EL ei ole pädev reguleerima töötasu, ühinemisõigust ega streigi- ja töösuluõigust.
ELi tööpoliitikaalane õigustik reguleerib järgnevaid valdkondi:

• 
  kollektiivne koondamine;
  
• 
  tööandja kohustus ettevõtte, äriühingu või nende osade ülemineku korral informeerida töötajat esindaja tööandja maksejõuetusest;
  
• 
  tööandja kohustus informeerida töövõtjat töölepingu või töösuhte olulistest tingimustest;
  
• 
  töönõukogu asutamine või mitmes liikmesriigis tegutsevates ettevõtetes töötajate teavitamiseks ja konsulteerimiseks korra loomine. Liikmesriigi territooriumile töölähetusse saadetud teise liikmesriigi töötajale võrdsete õiguste tagamine asukohariigi töötajatega;
  
• 
  osalise tööajaga töötavatele töötajatele samade õiguste tagamine täistööajaga töötavate töötajatega;
  
• 
  tööaeg (sh. puhkeaeg, puhkus);
  
• 
  määratud tähtajaks sõlmitud töölepinguga töötajatele samade tööohutus- ja tervishoiualaste nõuete tagamine määramata tähtajaks sõlmitud töölepinguga töötajatega;
  
• 
  piirangud alla 18-aastaste noorte töötamisele.
  

Suurem osa Eesti õigusaktidest on viidud vastavusse ELi nõuetega, kuid oluliste direktiivide harmoneerimine sõltub töölepingu seaduse vastuvõtmisest Riigikogus. Seadus ja tema rakendusaktid, samuti ka lähetatud töötajate seadus tuleb vastu võtta 2003. aastal.

Tööalane järelevalvesüsteem toimib individuaalsete töövaidluskomisjonide ja Tööinspektsiooni kaudu. Õigusaktide ettevalmistamise eest vastutab Sotsiaalministeerium.

Sotsiaaldialoog

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna nõunik Malle Kindel.
Euroopa Liidu sotsiaaldialoogialane õigus reguleerib järgnevaid valdkondi: sotsiaalpartnerite konsultatsioonid eesmärgiga parandada Euroopa Ühenduse poliitikat; kahe- ja kolmepoolsed läbirääkimised (tööandjate, töötajad ja riigi esindajad) ja kokkulepete (sotsiaallepete) sõlmimine üleriigilisel tasandil; kahepoolsed läbirääkimised sotsiaalpartnerite vahel töö- ja sotsiaalküsimustes ning vastavate kokkulepete ja kollektiivlepingute sõlmimine kõigil töösuhete tasanditel.
Sotsiaaldialoogi seadus, mis harmoneerib ELi direktiivid on plaanis vastu võtta jaanuaris 2004. a.
Üldine järelevalve ja vastutamine lasub sotsiaaldialoogi partneritel. Järelevalvesüsteem toimib peamiselt kollektiivsete töötülide ja individuaalsete töövaidluste lahendamise mehhanismi raames töövaidluskomisjonide ja Tööinspektsiooni kaudu. Loodud on kolmepoolne Sotsiaalmajandusnõukogu, mille ülesanded on sotsiaalmajanduslike protsesside ning makromajanduslike suhete seire, konsulteerimine, soovituste ja arvamuste edastamine otsuseid vastuvõtvatele institutsioonidele. Tegemist on sotsiaaldialoogi läbiviimist nõustava organiga. Sotsiaaldialoogis on määrav osa kolmepoolsetel ja kahepoolsetel läbirääkimistel. Lisaks toimivad Eestis järgmised kolmepoolsed organid: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) nõukogu, Töökeskkonna nõukoda, Kemikaalide ohutuskomisjon üleriigilisel tasandil. Loodud on samuti 11 maakonna Tööhõivenõukogu, kes lahendavad tööhõiveprobleeme maakonna tasandil.

Tööhõive

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna juhataja tööala asekantsleri ülesannetes Pille Rebane, Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsleri nõunik Ülle Marksoo ja Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna Euroopa Sotsiaalfondi programmeerimise ja koordineerimise büroo juhataja Mari Väli.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 136 nimetab ühenduse eesmärkidena tööhõive edendamist, elu- ja töötingimuste parandamist, adekvaatset sotsiaalset kaitset ning tööandjate ja töötajate vahelist dialoogi. Samas tuleb konkreetsete meetmete rakendamisel lähtuda liikmesriikide kogemuste mitmekesisusest ja ühenduse majanduse konkurentsivõime säilitamise vajadusest.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 128 lõikele 2 kinnitatakse avatud koordinatsiooni meetodi raames nõukogu otsusega iga-aastased tööhõive põhisuunad, mis on kõigile liikmesriikidele siduvad. Lähtudes Euroopa Ülemnõukogu järeldustest ning komisjoni ettepaneku põhjal, pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ning artiklis 130 nimetatud tööhõivekomiteega, koostab kvalifitseeritud häälteenamusega otsust tegev nõukogu suunised, mida liikmesriigid oma tööhõivepoliitikas arvesse võtavad.
Euroopa Liidu tööhõivestrateegia (European Employment Strategy) tugineb neljale tööhõive põhisuunale: inimeste tööga hõivatuse suurendamine (improving employability), ettevõtluse toetamine (developing entrepreneurship), ettevõtete ja nende töötajate kohanemise toetamine (encouraging adaptability of businesses and their employees) ja võrdsete võimaluste tagamine naistele ja meestele (strenghthening equal opportunities policies for women and men). Lähtuvalt strateegia põhisuundadest ja igal aastal komisjoni poolt uuendatavatest detailsetest juhistest, tuleb ELi liikmesriikidel igal aastal koostada ja rakendada tööhõive tegevuskava.
Vastavalt Luksemburgi tööalase tippkohtumise 1997. a novembri kokkuleppele rakendatakse Eestis läbi Euroopa Liidu tööhõivestrateegia tööhõive tegevuskava. Tänaseks on Eestis valminud kolm tööhõive tegevuskava: aastateks 2000 IV kvartal –2001, 2002 ja 2003.
Euroopa Liiduga liitumisel tekib Tööturuametil võimalus ühineda üle-Euroopalise töövahendussüsteemiga EURES, mis koosneb interneti põhisest infoandmebaasist ja kõikides ELi liikmesriikides töötavatest EURESe nõustajatest.
Tööhõivepoliitika rakendamise eest vastutavad Sotsiaalministeerium ning Tööturuamet.
Seoses liitumisega lisandub Eesti tööturusüsteemile rida kohustusi, mille rakendamiseks tuleb tunduvalt tõsta vastavate institutsioonide haldussuutlikkust. Tööhõiveametid peavad olema suutelised ellu viima Euroopa tööhõivestrateegiat, mille üheks uueks tegevussuunaks on individuaalsete tegevuskavade koostamine töötutele.

Kui kulutused tööturupoliitikale moodustavad Eestis SKP-st kõigest 0,2%, siis mujal ELi riikides on see üle 3-4 %. Kokku tuleks 2004. aastal suurendada kulutusi aktiivsele tööturupoliitikale 55 miljoni krooni võrra.

Euroopa Sotsiaalfond (ESF)

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna Euroopa Sotsiaalfondi programmeerimise ja koordineerimise büroo juhataja Mari Väli.

Euroopa Liidus on loodud ELi kokkulepetes fikseeritud eesmärkide saavutamiseks vajalikud rahastusinstrumendid – struktuurifondid , mis peavad toetama liikmesriikide kõikide regioonide ühtlasemat majanduslikku ja sotsiaalset arengut.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 146-148 on Euroopa Sotsiaalfond tööhõivet toetav fond, mille vahendeid kasutatakse rahvuslike tööhõive tegevuskavade elluviimiseks. Liikmesriik valib ise vajaliku struktuuri, et poliitikat ellu viia. Paljud tegevused on rakendatavad kohalikul tasemel, oluline on koostöö nii ministeeriumide kui kohalike võimuorganitega.
Abi saamiseks ja kasutamiseks peab liikmesriik koostama vastava mitmeaastase programmdokumendi ning kindlustama ka programmi nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikud haldusstruktuurid ja protseduurid. “Eesti riiklik arengukava ELi struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2003-2006” on vastava programmdokumendi eelnõu.
Euroopa Sotsiaalfondi korraldusasutuseks on Rahandusministeerium, rakendusasutusteks Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Rahandusministeerium ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning rakendusüksusteks Tööturuamet, Sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Riigikantselei. ESF makseasutus on Rahandusministeerium. Ühenduse algatuse Equal korraldusasutus on Sotsiaalministeerium ja makseasutus Rahandusministeerium.
Eestis on vaja 2003. aastal vastu võtta ESF rakendamist puudutavad õigusaktid. Euroopa Sotsiaalfondi administreerimise süsteem töötatakse välja 2003. aasta lõpuks.
Euroopa Liit kaasfinantseerib liikmesriigi poolt määratud prioriteetseid tegevusi kuni 75% ulatuses kogumaksumusest. Aastail 2004 ja 2006 on ESFist saadav rahasumma 1053,58 miljonit Eesti krooni, kaasfinantseerimiseks kulub 351,18 miljonit Eesti krooni. Kaasfinantseerimisena on osaliselt võimalik arvesse võtta riigi poolt eraldatavaid summasid tööturupoliitika finantseerimiseks (Tööturuameti eelarve). Asjasse puutuvad ministeeriumid on vastavad summad esitanud riigieelarve 2004. a seaduseelnõusse.

Sotsiaalne kaitse ja sotsiaalkindlustus

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja –toetuste osakonna jurist Heli Sildmäe.
Kuigi ELi algusaastatest on arutatud sotsiaalse kaitse, eelkõige sotsiaalkindlustushüvitiste taseme ühtlustamist, vältimaks ühtede riikide konkurentsieeliseid teiste ees madalamate tööjõukulude arvelt, on sotsiaalse kaitse süsteemide ühtlustamisele õigusliku reguleerimise teel eelistatud siiski nn vabatahtlikku harmoneerimist liikmesriikide suurema koostöö ja infovahetuse ajel. Kuna sotsiaalse kaitse areng on tihedalt seotud iga riigi ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega, on hüvitiste ja toetusskeemide põhimõtted liiga erinevad, et neid ühtlustada. Samuti tuleb arvestada, et sotsiaalpoliitikal on liikmesriikide õigussüsteemides konstitutsiooniliselt tugevalt kaitstud roll ning liikmesriigid ei ole soovinud loovutada oma suveräänsust poliitiliselt tähtsas valdkonnas ega piirata iseotsustamise õigust sotsiaalkulutuste üle. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 118 toetab sotsiaalse kaitse süsteemide loomulikku ühtlustumist ka liikmesriikide sotsiaalvaldkonna alase koostöö sätestamine ühiste uurimuste, infovahetuse ja konsultatsioonide vormis.
Amsterdami lepinguga rõhutati sotsiaalsete eesmärkide osa ELi üldistes eesmärkides veelgi, ent alused sotsiaalse kaitse valdkonna õiguslikuks reguleerimiseks siiski oluliselt ei laienenud. Ühenduse asutamislepingu artikkel 136 nimetab eesmärkidena tööhõive edendamist, elu- ja töö-tingimuste parandamist, adekvaatset sotsiaalset kaitset, tööandjate ja töötajate vahelist dialoogi. Seega seob leping liikmesriigid kohustusega tagada Euroopa sotsiaalhartas sätestatud sotsiaalsed ja majanduslikud põhiõigused ning täita muuhulgas Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga kehtestatud miinimumnõudeid hüvitiste tasemele. Sama artikkel lisab , et konkreetse meetmete rakendamisel tuleb lähtuda liikmesriikide praktikate mitmekesisusest ning ühenduse majanduse konkurentsivõime säilitamise vajadusest.
Artikkel 137 annab küll ühendusele õigusliku aluse võtta sotsiaalse kaitse valdkonnas vastu siduvaid õigusakte, kuid nii sotsiaalkindlustuse kui ka laiemalt sotsiaalse kaitse küsimustes on õigusaktide vastuvõtmise eelduseks nõukogu ühehäälsus.
Arvestades ELi õiguse piiratud ulatust sotsiaalse kaitse valdkonnas, on erinevus Eesti ja ELi sotsiaalse kaitse õiguse vahel väga väike ning Eesti sotsiaalse kaitse süsteem on kooskõlas ELi vastavate õiguslike regulatsioonidega. ELi sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemiga ühinemise mõjusid on põhjalikult käsitletud seoses isikute vaba liikumise peatükiga. Nõukogu parandatud ja täiendatud sotsiaalhartaga ühines Eesti 2000. aastal. Kuigi sotsiaalharta kõiki sätteid ei ratifitseeritud, võeti täies mahus üle kohustused sotsiaalkindlustuse osas.
Eeltoodust tulenevalt on Sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimise eelnõu. Eestis on olemas kõik sotsiaalkindlustusliigid ning kõigi sotsiaalkindlustusharude puhul on ületatud kaitstavate isikute arvu suhtes kehtestatud standardid. Samuti vastavad koodeksi nõuetele oma tasemelt kõik hüvitised, välja arvatud vanaduspensionid, emadushüvitis ning töövigastuse puhul makstavad hüvitised.
Meeste ja naiste võrdse kohtlemise valdkonnas on Eesti sotsiaalkindlustusõigus valdavalt kooskõlas vastavate ELi õigusaktidega (direktiivid 79/7/EMÜ ja 86/378/EMÜ). Arvestades objektiivset olukorda liikmesriikides, on direktiiviga 79/7/EMÜ lubatud teha erandeid meeste ja naiste pensioniea suhtes riiklikes pensioniskeemides. Samas on rõhutatud taoliste erandite ajutist iseloomu ning praktikas on kõik liikmesriigid läinud või minemas pensioniea võrdsustamise suunas. Kutsealaste pensioniskeemide puhul ei ole meeste ja naiste erinev kohtlemine pensioniea määratlemisel lubatud. Riikliku pensionikindlustuse seadusega sätestatud üleminekuskaala kohaselt võrdsustatakse Eestis meeste ja naiste pensioniiga tasemel 63 eluaastat aastaks 2016. Teise märkimisväärse mõjuna eeldab vastavate õigusaktide harmoneerimine meeste ja naiste erineva kohtlemise kõrvaldamist soodustingimustel vanaduspensionide ning väljateenitud aastate pensionide seadustest.
Avatud koordinatsioonimeetodi raames töötatakse käesoleval ajal välja koostöös komisjoniga sotsiaalse kaasatuse ühismemorandumit (Joint Inclusion Memorandum) – poliitilist dokumenti, mille eesmärgiks on välja selgitada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjused ja riskirühmad Eestis ning võtmevaldkonnad ja tegevussuunad sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks. Võtmevaldkondade määratlemisel ja tegevussuundade kavandamisel arvestatakse ELi Lissaboni strateegia prioriteete ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks Nice’is seatud eesmärke. Ühismemorandum on vastavalt kokkuleppele komisjoniga kavandatud allkirjastada enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga , eeldatavalt 2003. aasta lõpus. Nimetatud ühismemorandumi väljatöötamine kujutab endast ühtlasi eeltööd selleks, et Eesti oleks liikmesriigina valmis esitama oma esimese sotsiaalse kaasatuse tegevuskava (NAP Inclusion) 2005. aastal üheaegselt praeguste liikmesriikidega. Samaaegselt sotsiaalse kaasatuse ühismemorandumi väljatöötamisega osaleb Eesti ELi koostööprogrammis sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks, mille raames viiakse sel aastal Eestis läbi uuring eluaseme-probleemidest. Uuringu tulemused ja järeldused kajastuvad sotsiaalse kaitse ühismemorandumis ning on aluseks eluasememeetmete kavandamisele.
Riigikogu menetluses olev tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusseaduse eelnõu tuleb vastu võtta 2003. a.
Valdkonna õigusaktide rakendamise eest vastutavad Sotsiaalkindlustusamet, Keskhaigekassa ja Sotsiaalministeerium.

Meeste ja naiste võrdne kohtlemine

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi väliskoostöö ja eurointegratsiooni osakonna võrdõiguslikkuse büroo juhataja Ülle-Marike Papp.
Soolise ebavõrdsuse kaotamine, võrdõiguslikkuse edendamine ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide integreerimine kõigisse teistesse poliitikatesse on liikmesriikide poolt tunnistatud ühenduse üheks eesmärgiks, mille aluseks on EÜ asutamislepingu artikkel 2, artikli 3 lõige2, artikli 13 lõige1, artikkel 136, artikli 137 punkt i, artikli 141 lõige 3 ja artikkel 142.
Asutamislepingu artikli 2 kohaselt on ühenduse ülesanne ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamise ning artiklites 3 ja 4 märgitud ühise poliitika või meetmete kaudu edendada ühenduse kõigis osades muuhulgas ka meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Vastavalt artikli 3 lõikele 2 peab ühendus kõigi oma tegevuste puhul silmas pidama, et need aitaksid kaasa ebavõrdsuse kaotamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.
Artikkel 13 näeb ette nõukogu õiguse astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega muu hulgas ka soolisel alusel. Nimetatud sätte raames tegutseb nõukogu talle ühenduse poolt antud volituste piires komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt ning konsulteerides ka parlamendiga. Nõukogu selline tegevus ei tohi piirata lepingu teiste sätete kohaldamist.
Artikleid 136 ja 137 tuleb naiste ja meeste võrdõiguslikkuse küsimuses vaadata koos. Artiklis 136 on eesmärkidena loetletud tööhõive edendamine ning elamis- ja töötingimuste ühtlustamine ja jätkuv parandamine, piisav sotsiaalkaitse, töösuhte poolte dialoog, inimressursside arendamine. Nimetatud eesmärkide poole pürgimisel tuleb silmas pidada kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist. Artikkel 137 loetleb valdkonnad, kus ühendusel on õigus võtta liikmesriikide kõrval täiendavaid meetmeid meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks seoses nende võimalustega tööturul ja kohtlemisega tööl.
Artikli 141 kohaselt tagab iga liikmesriik meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise. Tasu all mõistetakse sama artikli lõike 2 alusel põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või boonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.
Võrdse tasu all ilma soolise diskrimineerimiseta peetakse silmas, et ühe ja sama tükitööna tehtava töö eest arvestatakse tasu ühe ja sama mõõtühiku alusel ning ajatöö eest ühel ja samal töökohal on ühesugune tasu.
Asutamislepingu artikli 141 lõike 3 kohaselt on nõukogul kohustus võtta kasutusele meetmeid tagamaks meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine. Sama artikli lõikes 4 on lisatud, et pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilisi eeliseid või erandeid ehk nn positiivseid erimeetmeid.
Artikli 142 järgi peavad liikmesriigid püüdma säilitada olemasolevat võrdväärsust tasustatavate puhkuste süsteemides.
Euroopa Liidus on võrdse kohtlemise normid kehtestatud lisaks asutamislepingule veel üheksa direktiiviga, mis reguleerivad naiste ja meeste võrdset kohtlemist seoses töö saamise, kutseõppe, edutamise ning töötingimustega, võrdväärse töö eest võrdset tasustamist, ümberpööratud tõendamiskohustust, osalise tööajaga töötamist, vanemapuhkusi, rasedate tööohutust- ja tervishoidu, tegutsemisega füüsilisest isikust ettevõtjana või nende tegevuses osalejana, ning seoses sotsiaalkindlustussüsteemidega.
Valdkonna eesmärke ja meetmeid koordineerib EÜ soolise võrdõiguslikkuse edendamise raamstrateegia (2001/51/EÜ). Eesti on ühinenud aastani 2005 kehtiva raamprogrammiga, mis on suunatud majanduselu, võrdse osalemise ja esindatuse, sotsiaalsete õiguste, naiste inimõiguste ja soorollide ja stereotüüpide valdkondades rakendatavate meetmete koordineerimisele.
Eestil on kohustus rakendada nii soolise diskrimineerimise vastane ELi õigustik kui soolise võrdõiguslikkuse poliitika. Sellest tulenevalt on vaja vastu võtta soolise võrdõiguslikkuse seadus, luua vastavad institutsioonid (näiteks soolise võrdõiguslikkuse nõukogu) ja parandada olemasolevate institutsioonide haldussuutlikkust.
Eesti peab välja arendama soolise võrdõiguslikkuse riikliku poliitika, töötama välja strateegiad ja rakendama meetmed soolise ebavõrdsuse vähendamiseks, võrdse kohtlemise tagamiseks ja võrdõiguslikkuse edendamiseks. Lisaks tuleb tagada soolise võrdõiguslikkuse edendamise eesmärgi integreeritus kõikidesse valdkondadesse riiklikul, kohalikul ja institutsionaalsel tasandil.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu defineerib valdkonna põhimõisted, keelab otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise, pöörates erilist tähelepanu töösuhetele; kohustab era- ja avaliku sektori tööandjaid, riigi- ja kohalike omavalitsuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone edendama naiste ja meeste võrdõiguslikkust; on aluseks seaduse täitmist jälgiva institutsiooni loomisele, sätestab selle ülesanded võrdõiguslikkuse edendamisel ja õiguskaitse menetluse; näeb ette nõuandva kogu loomise. Eelnõu on Riigikogu menetluses alates detsembrist 2001. a.. Nimetatud seadus ja selle rakendusaktid tuleb võtta vastu hiljemalt 2003. a.
Vastavalt direktiivi 76/207/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) parandustele (direktiiv 2002/73/EMÜ), on soolise võrdõiguslikkuse institutsioonide, mille ülesandeks on sooliselt võrdse kohtlemise edendamine, analüüsimine, jälgimine ja toetamine, olemasolu muutunud kohustuslikuks, kuna tuleneb acquis’t. Kollegiaalse nõuandva organina näeb soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu ette alalise soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomise. Võrdõiguslikkuse poliitikate elluviimine ja selle printsiibi integreerimine kõigisse sotsiaalmajandusliku elu valdkondadesse nõuab vastava riikliku mehhanismi loomist ja väljaarendamist, sh. lisatööjõudu ja täiendkoolitust.
Soolise võrdõiguslikkuse kui üldise hüve edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine kuulub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Soolise diskrimineerimise (nagu ka teistel alustel diskrimineerimise) lepitusmenetlus hakkab toimima õiguskantsleri juures, osa järelevalvefunktsioone jääb Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Plaanitavate kulutustena võib märkida soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevate õigusaktide väljatöötamist ja järelevalveinstitutsiooni(de) loomist (ligikaudu 1, 630 tuhat Eesti krooni); soolise võrdõiguslikkuse iga-aastast monitooringut (ligikaudu 300-500 tuhat Eesti krooni); lähtuvalt programmidest strateegiate ja arengukavade väljatöötamist ja koolitust (ligikaudu 640 000 Eesti krooni.) lähtuvalt tööhõive tegevuskavast naisettevõtluse arendamise strateegia ja tegevuskava rakendamist (ligikaudu 1950 tuhat Eesti krooni). Vastav taotlus on esitatud 2004. a riigieelarve seadusesse.
Võitlus rassismi vastu (võrdne kohtlemine/võitlus diskrimineerimise vastu)

Asutamislepingu artikli 13 kohaselt on nõukogul õigus talle antud volituste piires komisjoni ettepanekul ühehäälselt ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Nõukogu võrdse kohtlemise direktiiv 2000/43/EÜ keelustab diskrimineerimise, inimese rassi ja etnilise päritolu alusel, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, usuliste või poliitiliste vaadete alusel. Direktiivi harmoneeriv võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus on Riigikogu menetluses alates 2002. a ning äärmiselt oluline on nimetatud seaduse vastuvõtmine 2003. a.

Töötervishoid ja tööohutus

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna töökeskkonna büroo juhataja Ivar Raik ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu.
EÜ asutamislepingus on töötingimusi puudutava poliitika põhialuseks artikkel 2 ja artikli 3 punkt p ning artiklid 136, 137 ja 140. Artikli 136 kohaselt seab ühendus üheks eesmärgiks ka elamis- ja töötingimuste parandamise. Asutamislepingu artikli 137 kohaselt näeb EL ette meetmeid töökeskkonna parandamiseks , et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust. Artikli 140 kohaselt edendab komisjon meetmete kooskõlastamist liikmeriikide vahel sellistes töötingimuste küsimustes nagu uuringud, arvamused, konsultatsioonid jms.

Töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide põhisuunaks on siseturu sotsiaalse turvalisuse arendamine. Keskseks on kolm eesmärki:

• 
  töötajate tervise ja töövõime säilitamine ning edendamine;
  
• 
  töökeskkonna ja töö iseloomu parandamine, soodustamaks tööohutuse ja töötervishoiu arengut;
  
• 
  töökorralduse ja töökultuuri arendamine sellises suunas, mis toetab tööohutust ja töötervishoidu, edendab ettevõttes positiivset psühhosotsiaalset mikrokliimat ja ladusat tööd, luues eelduse töö tootlikkuse suurendamiseks.
  

Raamdirektiiv (89/391/EMÜ), mis põhineb asutamislepingu artiklil 137, sätestab tööandja kohustused ja vastutuse ohutu ning tervisliku töökeskkonna tagamisel, töökoha terviseriski hindamisel, töötajate teavitamisel ja väljaõppel töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes. Raamdirektiivil põhinevad üksikdirektiivid sätestavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töökohale, töövahendite ja isikukaitsevahendite kasutamisele, raskuste käsitsi teisaldamisele, hoiatussiltide paigaldamisele mäetööstuses, kalalaeva pardal jne.

Eesti töökeskkonnapoliitika tugineb Vabariigi Valitsuse 30. juunil 1998. a heaks kiidetud programmdokumendil “Eesti töökeskkonna­poliitika” ning raamdirektiiviga kooskõlas oleval “Töötervishoiu ja tööohutuse seadusel” . Töökeskkonnapoliitika kujundamisel ja elluviimisel on arvestatud kõigi Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustustega.
Vabariigi Valitsusele on esitatud heakskiitmiseks "Töötervishoiu arengukava aastani 2007", mis määratleb töötervishoiu arengu prioriteedid ning asjaomaste institutsioonide töötervishoiualase tegevuse põhisuunad, mis on püstitatud lähtudes vajadusest rakendada ELi õigusega sätestatud nõuete täitmine.
2003. a on oluline võtta vastu Vabariigi Valitsuse määrused “Töötervishoiu ja tööohutused nõuded töötamisel plahvatusohtlikus keskkonnas” ning “Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded alaealistele tööks”.
Riiklikku järelevalvet kõigi töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle korraldab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tööinspektsioon.
Euroopa Liiduga liitumine toob töökeskkonnapoliitika rakendamisel täiendavaid kulutusi järgmistes valdkondades:

• 
  töökeskkonnaalastest välislepingutest (ILO konventsioonide ratifitseerimine) ja ELi nõuetest tulenevate uute või lisafunktsioonide täitmine (Tööinspektsioon ja Töötervishoiu Keskus);
  
• 
  riigipoolne toetus töötervishoiu teenistuste võrgu tekkimisele (s.o eraettevõtluse toetamisele) eeskätt Kesk-Eestis;
  
• 
  töötervishoiualaste rakendusuuringute teostamine (SA Tervise Arengu Instituut, mis on loomisel).
  

Töötervishoiu ja tööohutuse alased õigusaktid seavad tööandjale kohustuse töökeskkonna parandamiseks, mis eeldab lisainvesteeringute tegemist, sest õigusaktidest tulenevad rakenduskulud peab kandma ettevõtja.

Nõukogu määrustega 2062/94/EÜ ja 1643/95/EÜ loodi 1994. a Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur, mille asukoht on Bilbao (Hispaania). Agentuuri eesmärgiks on koguda, analüüsida ning jagada infot, mis parandaks töötervishoiu ja -ohutuse olukorda Euroopas. Agentuur on kolmepoolne Euroopa Liidu organ. Igas liikmesriigis on määratud agentuuri kontaktinstitutsioon Focal Point, milleks Eestis on Sotsiaalministeerium.
1997. a loodi nõukogu määrusega 1365/75/EMÜ Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus, asukohaga Dublinis. Antud institutsioon loodi uurimiskeskusena, eesmärgiga panustada sisulisele analüüsile paremate elu- ja töötingimuste kavandamisel ja loomisel.
Alates ELiga liitumisest on Eesti kaasatud antud institutsioonide juhatusse valitsuse, tööandjate ja ametiühingute esindajatega (3 liiget, lisaks nimetatakse igaühele personaalne asendusliige). Lisaks liikmesriikide esindajatele on juhatuses esindatud ka komisjon ja vaatlejad (Dublini Sihtasutus, UNICE, TUTB). Bilbao Agentuuri puhul on igale liikmesriigile on määratud ka kontaktinstitutsioon (Focal Point), milleks Eesti puhul on Sotsiaalministeerium. Senini on koostöö nimetatud Dublini sihtasutusega toimunud ad hoc kujul ning projektide raames.

Rahvatervis

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja Ain Aaviksoo ja Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhataja asetäitja Jelena Tomasova.
EÜ asutamislepingu artikli 152 kohaselt tagatakse ühenduse kõikide poliitikate ja tegevuste määratlemisel ning rakendamisel inimeste tervisekaitse kõrge tase. Ühenduse tegevus täiendab eelkõige rahvuslikke poliitikaid ning liikmesriikide tegevust ravimitega seonduvate tervisekahjustuste vähendamisel, kaasa arvatud informeerimine ja ennetamine. Komisjonil on õigus kehtestada kvaliteedinõudeid ning kasutada erinevaid meetmeid, välja arvatud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine.
Rahvatervise alasektoris käsitletakse rahvatervise programme nagu vähivastane võitlus, tegevusprogramm tervise edendamise, informeerimise ja koolituse valdkonnas rahvatervise alase tegevuse raames, tervisemonitooringu alane tegevus, tegevusprogramm AIDS-i ja teiste nakkushaiguste ennetamises ning tegevusprogramm narkomaaniaga võitlemiseks. 2003. aastal liitus Eesti ELi rahvatervise programmiga aastateks 2003-2008.
Rahvatervise osas on ELi täpsemad nõuded kehtestatud tubakatoodetele. Tubakatoodete märgistamise eesmärk on lähendada liikmesriikide seaduseid, mis käsitlevad sigaretipakendil kajastuvaid tervisehoiatusi ning tõrva- ja nikotiinisisaldust.
2003. a on vaja vastu võtta:

• 
  tubakaseadus, mis muu hulgas sätestab tubakatoodete märgistamise ja sigarettide nikotiini-, tõrva- ja vingugaasisisalduse piirväärtused ning pakendi terviseohu hoiatuse sisu ja vormi ;
  
• 
  vereseadus koos rakendusaktidega.
  

Tubakaseaduse täitmise eest vastutavateks ja kohtuvälisteks menetlejateks on Politseiprefektuur, Tolliamet, Tööinspektsioon, Tervisekaitseinspektsioon, Tarbijakaitseamet ja valla- või linnavalitsus.