Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Ühissätted (artiklid 1-7)

Euroopa Liidu lepingu artikkel 1 määratleb Euroopa Liidu asutamise ja artikkel 2 sätestab Euroopa Liidu eesmärgid:

• 
  edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi, kõrget tööhõive taset ning saavutada tasakaalustatud ja püsiv areng, eriti sisepiirideta ala loomise, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ning käesoleva lepingu sätete kohaselt lõpptulemusena ühisraha hõlmava majandus ja rahaliidu loomise kaudu;
  

• 
  kinnitada oma identiteeti rahvusvahelisel tasandil eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kaudu, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis vastavalt artikli 17 sätetele võib viia ühiskaitseni;
  

• 
  tugevdada liikmesriikide kodanike õiguste ja huvide kaitset liidu kodakondsuse sisseseadmise kaudu;
  

• 
  säilitada ja arendada liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana kus isikute vaba liikumine on tagatud üheskoos nii välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega kui ka kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete võtmisega;
  

• 
  säilitada täiel määral acquis communautaire ja arendada seda edasi, silmas pidades, mil määral käesoleva lepingu alusel kasutuselevõetud poliitika ja koostöövormid võiksid vajada revideerimist, selleks et tagada ühenduse mehhanismide ja institutsioonide tõhusus.
  

Artikkel 3 laiendab Euroopa Ühenduse asutamislepingu alusel loodud institutsioonide pädevust, volitades neid tegutsema ka käesoleva lepingu alusel. Selline volituste laiendamine on vajalik, et tagada liidu eesmärkide saavutamiseks võetavate meetmete järjepidevus ja jätkuvus austades samaaegselt liidu aluseks olevate ühenduste õigustikku. Sättes on rõhutatud nõukogu ja komisjoni vastutust liidu välistegevuse, eelkõige välis-, julgeoleku-, majandus- ja arengupoliitika raames, järjepidevuse tagamisel ning õhutab neid selle alasele koostööle.

ELi lepingus on sõnastatud Euroopa Liidule seatud üldised eesmärgid. Liidu poliitilised üldsuunised määratleb artikli 4 kohaselt Euroopa Ülemkogu, kes tuleb kokku vähemalt kaks korda aastas. Viimase koosseisu kuuluvad liikmesriikide riigi- või valitsusjuhid ning komisjoni president. Nende töös on neile abiks ka liikmesriikide välisministrid ja üks komisjoni liige. Oma tööst ja Euroopa Liidu edusammudest esitab Ülemkogu peale igat istungit ja aastaaruandena komisjonile kirjaliku kokkuvõtte.
Euroopa ühenduste asutamislepingutes nimetatud subsidiaarsuse põhimõte, mille kohaselt parlament, komisjon, nõukogu, kohus ja kontrollikoda ei oma õigust neile antud pädevust ise laiendada, on esile toodud ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 5. Nende institutsioonide volitused on piiritletud käesoleva lepinguga ning Euroopa ühenduste asutamislepingute ja neid muutvate ning täiendavate lepingute ja aktidega. Nimetatud institutsioonide volitused on seega määratletud liikmesriikide poolt, kes on liidu ja ühenduste esmase õiguse loojateks.
Euroopa Liidu rajamisel aluseks võetud põhimõtetena loetleb Euroopa Liidu lepingu artikkel 6, et kõikides liikmesriikides valitsevad vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtted. Sama sätte teises lõikes on eraldi rõhutatud Roomas 4. novembril 1950. aastal allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest tulenevate põhiõiguste kuuluvust ühenduse õiguse põhimõtete hulka. Muude inimõiguste ja põhivabaduste kõrval on eraldi rõhutatud liikmesriikide rahvuslikku omapära ning liidu kohustust seda austada.
Esiletõstetud põhimõtete rikkumisele järgnevad sanktsioonid, mille vastuvõtvaks institutsiooniks on artikli 7 kohaselt nõukogu. Selle sätte esimese lõike kohaselt teeb nõukogu liikmesriigile asjakohaseid soovitusi, kui tal on alust arvata, et antud liikmesriik rikub artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid. Sellise otsuse võib nõukogu teha ühe kolmandiku liikmesriikide, Euroopa Parlamendi või komisjoni põhjendatud ettepaneku alusel ning pärast parlamendi nõusoleku saamist ja oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamuse kogumist. Sellise otsuse tegemisele eelnevalt on nõukogu kohustatud ära kuulama ka asjaosalise liikmesriigi. Tehtud otsuse järgselt kohustub nõukogu pidevalt kontrollima selle aluseks olnud põhjuste olemasolu. Kui nõukogu leiab, et liikmesriigi vastav rikkumine on jätkuv ning oluline, võib ta kvalifitseeritud häälteenamusega võtta rangemaid meetmeid ja peatada liikmesriigi teatavad ELi asutamislepingust tulenevad õigused, sealhulgas asjaosalise riigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus. Selliste meetmete võtmiseks eeldatava järelduse võib riigi- ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulev nõukogu vastu võtta ühe kolmandiku liikmesriikide või komisjoni ettepanekul, tegutsedes sealjuures pärast parlamendi nõusoleku saamist ühehäälselt. Enne lõpliku otsuse langetamist on liikmesriigile antud võimalus esitada oma seisukoht. Võetud meetmeid saab muuta või tühistada vaid nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega, kui on selgunud et meetmed tinginud olukord on muutunud. Kuna ühe sanktsioonina on artiklis 7 ette nähtud asjaosalise liikmesriigi esindaja hääleõiguse peatamine, on selle sätte viiendas ja kuuendas lõikes täpsustatud häälte arvutamist. Kvalifitseeritud häälteenamus on tagatud, kui poolt on hääletanud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 sätestatud võrdeline osa asjaomaste nõukogu liikmete arvestatud häältest. Ühehäälsuse korral jäetakse asjaosalise riigi esindaja hääl lihtsalt arvestamata. Parlament vajab tegutsemiseks oma liikmete enamuse kahe kolmandiku poolthääli. Artikli 7 alusel tehtavate otsuste vastuvõtmist ei mõjuta nõukogu kohalviibivate või esindatud liikmete hääletamisest hoidumine.
Euroopa ühenduste asutamislepingud on ELi lepingusse inkorporeeritud artiklitega 8-10. Euroopa Ühenduse lepingut on muudetud artikliga 8. Nimetatud leping leiab põhjalikumat käsitlust seletuskirja VII osas. ELi lepingu artikkel 9 muudab Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (lõpetas tegevuse 1. juuli 2002. a) asutamislepingut. Euratomi asutamislepingut muudab ELi lepingu artikkel 10. Euratomi leping kuulub energeetika valdkonda ning leiab põhjalikumat kajastust seletuskirja VII osa 14. jaotises (energeetika) ja 17. jaotises (teadus ja teadusuuringud).

ELi lepingu artiklid 11-28 puudutavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mida on põhjalikumalt käsitletud seletuskirja VII osa 27. jaotises. Ka ELi lepingu artiklites 29-42 sätestatud politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa 24. jaotises.

Sätted tõhustatud koostöö kohta (artiklid 43-45)

Tõhustatud koostööd reguleerivad sätted viidi esmakordselt Euroopa Liidu lepingusse sisse Amsterdami lepinguga, kandes siis veel nimetust tihedam koostöö. Selle Nice’i lepinguga edasiarendatud koostöövormiga muudeti seaduslikuks Euroopa Liidu sisene liikmesriikide vaheline koostöö erinevatel tasemetel.

Tingimused, mil liikmesriikidel on lubatud tõhusama koostöö sisseseadmiseks kasutada käesolevas lepingus ja Euroopa Ühenduse asutamislepingutes ettenähtud institutsioone, menetlusi ja mehhanisme, on täpselt määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 43. Nimetatud vahendid on liikmesriikide käsutuses, kui kavatsetav koostöö:

• 
  on suunatud liidu ja ühenduse eesmärkide edendamisele, nende huvide kaitsmisele ja teenimisele ning nende integreerumisprotsessi tugevdamisele;
  
• 
  austab nimetatud lepingute põhimõtteid ja liidu ühtset institutsioonilist raamistikku;
  
• 
  on kooskõlas acquis communautaire’i ja nimetatud lepingute ülejäänud sätete alusel võetud meetmetega;
  
• 
  jääb liidu ja ühenduse volituste piiridesse, hõlmamata valdkondi, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse;
  
• 
  ei kahjusta siseturgu, nagu see on kindlaks määratud EÜ asutamislepingu artikli 14 lõikes 2, ning majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, mis on kehtestatud EÜ asutamislepinguga;
  
• 
  ei kujuta endast tõket või diskrimineerimist liikmesriikidevahelises kaubanduses ega kahjusta nendevahelist konkurentsi;
  
• 
  hõlmab vähemalt kaheksat liikmesriiki;
  
• 
  austab nende liikmesriikide pädevust, õigusi ja kohustusi, kes ei osale koostöös;
  
• 
  ei mõjuta ELi lepingule ja EÜ asutamislepingule lisatud protokolli nr 2 Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta;
  
• 
  on avatud kõikidele liikmesriikidele vastavalt artiklile 43b. Juba loodud koostööga on selles osalevad liikmesriigid ja komisjon kohustatud kutsuma liituma võimalikult palju liikmesriike. Toimiva koostööga liitumine toimub vastavalt käesoleva lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu asjakohastele sätetele.
  

Sellise koostöö sisseseadmise võimalus avaneb liikmesriikidele viimase abinõuna, kui on tuvastatud, et seatud eesmärke ei ole võimalik mõistliku aja jooksul saavutada, kohaldades käesoleva lepingu sätteid (artikkel 43a). Vastavasisulise otsuse langetab nõukogu.

Tõhustatud koostöö sisseaseadmist käsitlevate aktide ja otsuste vastuvõtmisel kohaldatakse Euroopa Liidu lepingu artikli 44 alusel selle lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu asjassepuutuvaid institutsioone käsitlevaid sätteid. Nimetatud otsuste tegemisel on õigus osaleda vaid koostöös osalevate liikmesriikide esindajatel, kuid nendele eelnevatest aruteludest võivad osa võtta ka kõik teised nõukogu liikmed. Kui otsuste langetamiseks on nõutav kvalifitseeritud häälteenamus, siis moodustub see vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 sätestatule ning ELi lepingu artikli 27c alusel loodava koostöö puhul vastavalt selle lepingu artikli 23 lõike 2 teises ja kolmandas lõigus sätestatule. Nimetatud otsused ja aktid on siduvad koostöös osalevatele liikmesriikidele, kuid ei kuulu liidu acquis’ hulka.
Artikli 44a kohaselt kannavad tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid ise sellega kaasnevad kulud, v.a institutsioonide halduskulud, kui nõukogu pärast konsulteerimist parlamendiga ning tegutsedes ühehäälselt ei otsusta teisiti.
Vastavalt artiklile 45 on käesoleva jaotise alusel võetud meetmete järelevalveorganiteks nõukogu ja komisjon, kelle ülesandeks on tagada võetud meetmete omavaheline kooskõla ning nende kooskõla liidu ja ühenduse poliitikaga.
Nice’i lepingu jõustumisega ei ole tõhustatud koostöö keelatud, kui see võib mõjutada acquis’d, vaid on pigem nõutud, kui see aitab kaasa acquis’ järgimisele. Uuendusena lisati aga nõue, et tõhustatud koostöö ei tohi kahjustada siseturgu ega ka majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.
Seatud tingimustest tulenevalt ei ole tõhustatud koostöö võimalust kunagi kasutatud. Selle kasutamist on tõstatud kahel korral (maksude ühtlustamise küsimuses ja terrorismivastaste meetmete kasutuselevõtu küsimuses seoses 11. septembri terroriatakiga 2001. a.), kuid tõrjuti mõlemal juhul erinevatel põhjustel kõrvale. Nice’i lepinguga on koostööle seatud tingimusi oluliselt leevendatud. Nimetatud muudatustest olulisim on osalevate liikmesriikide miinimumi alandamine endisest enamusest kaheksale riigile.