Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

22. JAGU

KESKKOND

1. Sissejuhatus

Ühinemislepingu seletuskirja keskkonna osa koostas Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Rita Annus. Seletuskirja erinevate alavaldkondade koostamisel osalesid eksperdid Keskkonnaministeeriumist järgimselt: veekaitse – Hendrik Põldoja; looduskaitse – Hanno Zingel, Kadri Möller, Riinu Rannap; õhukaitse – Alla Romanova, Valentina Laius; müra – Joel Valge; jäätmed – Helle Haljak; GMOd – Liina Eek-Piirsoo. Kiirguskaitse valdkonnas osales Elle Tanner Kiirguskeskusest. Sotsiaalministeeriumi eksperdid osalesid järgmiste osade koostamisel – kemikaalid: Ivar Raik, Reet Pruul; müra: Tiina Paldra, Jelena Tomasova; joogivesi: Olga Sadikova. Päästeameti ekspert Priit Laaniste osales suurõnnetuse ohuga ettevõtteid käsitleva seletuskirja osa koostamisel.

Läbirääkimiste eest keskkonna peatükis oli vastutav Keskkonnaministeerium. Erinevates alavaldkondades osalesid läbirääkimistel ka Sotsiaalministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning nende allasutuste esindajad. Eesti seisukohtade kujundamisel kaasati eksperte ka Kaubandus-Tööstuskojast, Eesti Keemiatööstuse Liidust, Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnatehnika Instituudist, TTÜ Alus- ja Rakenduskeemia Instituudist, TTÜ Soojustehnika Instituudist ja TTÜ Energeetika Instituudist, Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogia Instituudist, Tartu Ülikooli Füüsika Instituudist, OÜ Keskkonnauuringute Keskusest, Eesti Energia ASist, ASist Alara, ASist ÖkoSil, Töökeskkonna Nõukogust, Eesti Ornitoloogiaühingust, Eesti Terioloogia Seltsist ja MTÜ-st Eesti Loodushoiukeskus.
Euroopa Liidu keskkonnapoliitika üldiseks eesmärgiks on keskkonna kaitstuse kõrge taseme saavutamine (high level of protection). Selline eesmärk tuleneb EÜ asutamislepingu artiklist 2, artikli 95 lõikest 3, ning artikli 174 lõikest 2.

EÜ asutamislepingu artikkel 6 sätestab põhimõtte, mille kohaselt ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisesse ja rakendamisesse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist. Selle sätte tõlgendamisel on Euroopa Kohus asunud muu hulgas seisukohale, et keskkonnakaitse nõueteks, mis tuleb integreerida teiste ühenduse poliitikatega, on eelkõige asutamiselepingus endas kehtestatud keskkonnapoliitika eesmärgid ja põhimõtted. Samuti on kohus tõlgendanud, et see säte ei tähenda üldjuhul, et keskkonnakaitse oleks prioriteediks teiste valdkondade ees, kuid teatud olukordades võib keskkonnakaalutlustel olla lisaväärtus teiste kaalutluste ees.

EÜ asutamislepingus sätestatud eesmärkide saavutamiseks on ühendus võtnud meetmeid ligikaudu 150 direktiiviga. Määruseid kasutatakse vaid sellistes keskkonnakaitse valdkondades, mis on seotud rahvusvaheliste lepingute täitmisega ühenduse tasandil, liikmesriikide ning ühenduseväliste riikidega kaubandusküsimustes ning ühendusesisese haldusmenetluse ühtlustamiseks. Keskkonnakaitse valdkonna mahukuse tõttu on otstarbekas jaotada see valdkond järgmisteks alavaldkondadeks: horisontaalsed meetmed, õhu kvaliteet, jäätmehooldus, veekeskkonna kaitse, looduskaitse, tööstussaaste kontroll ja riskide maandamine, kemikaaliohutus ja geneetiliselt muundatud organismid, müra, tuumaohutus ja kiirguskaitse.

2. Eesmärk
Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika põhieesmärgid, põhimõtted ning nende elluviimiseks võetavad meetmed on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklites 174-176.
Artikli 174 lg 1 kohaselt on EÜ keskkonnapoliitika põhieesmärkideks:

• 
  keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine;
  
• 
  inimese tervise kaitsmine;
  
• 
  loodusressursside kaalutletud ja mõistlik kasutamine;
  
• 
  meetmete rakendamine rahvusvahelisel tasandil, selleks et tegeleda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega.
  

Keskkonnakaitse valdkonnas võetavad meetmed on üldjuhul suunatud kõikide asutamislepingus sätestatud keskkonnapoliitika eesmärkide saavutamisele. Keskkonda säilitavad, kaitsvad ja parandavad meetmed tagavad eelkõige ka inimese tervise kaitse ning enamasti ongi keskkonnakaitseliste meetmete põhiliseks eesmärgiks inimese tervise kaitse keskkonnasaastuse eest. Ühenduse keskkonnapoliitika eesmärk rakendada meetmeid rahvusvahelisel tasandil laiendab ühenduse keskkonnapoliitika mõjuala ka väljapoole ühenduse territooriumi. Seda selliste keskkonnakaitse valdkondade puhul, milledes rahvusvaheline kaitse on eriti põhjendatud nagu kliimamuutuste vältimine, osoonikihi kaitse ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitse.

Artikkel 174 lõige 2 sätestab EÜ keskkonnapoliitika põhiprintsiibid:

• 
  tuleb rakendada ettevaatusabinõusid (ettevaatusprintsiip);
  
• 
  saastuse vältimiseks tuleb võtta ennetavaid meetmeid;
  
• 
  tekitatud keskkonnakahjustus tuleb esmajärjekorras heastada kahjustuse kohas;
  
• 
  saastaja peab maksma.
  

Need ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtted on keskkonnakaitse üldtunnustatud põhimõtted, mille kaudu keskkonna kaitstuse kõrget taset saavutada. Kui ettevaatusprintsiipi võib lugeda keskkonnapoliitika kujundamise põhimõtteks, siis ennetavate meetmete võtmise kohustust on võimalik rakendada ka individuaalsete meetmete puhul. Ettevaatusprintsiibi olemuseks on vajadus tegutseda “teadusliku määramatuse” tingimustes, st olukorras, kus üheselt tajutavalt ei ole võimalik kirjeldada tegevuse tagajärgi keskkonnale ning mõistliku kahtluse korral tuleks siiski ennetavaid meetmeid võtta. Ettevaatusprintsiibist ajendatud ennetavad meetmed on iga efektiivse keskkonnapoliitika oluline osa.

Lisaks keskkonnapoliitikas sisalduvatele vahetult ennetavat mõju omavatele keskkonnanormatiividele, täidetakse ennetavate meetmete võtmise põhimõtteid keskkonnamõju hindamise kohustust sätestavate direktiivide kaudu. Keskkonnakahjustuse eelkõige kahjustuse tekkimise kohas heastamise põhimõtte tõlgendamisel on leitud, et vastav ühenduse keskkonnapoliitika peaks olema suunatud eelkõige emissiooninormatiivide kehtestamisele, ning olema vähem suunatud kvaliteedinormatiivide kehtestamisele.
Sellele põhimõttele tuginedes on aga näiteks põhjendatud ka jäätmete riikidevahelist või regionaalset vedu piiravaid meetmeid. Põhimõte “saastaja peab maksma” ei ole oma näivast selgusest hoolimata täiesti üheselt mõistetav. Üldjoontes tähendab see seda, et keskkonnakahjude või saastuse ennetavate vahendite ning hüvitamise kulusid ei peaks kandma ühiskond läbi riigi või ühenduse eelarvete, vaid need kulud peaks kandma saastuse või keskkonnakahju põhjustaja.
Selle põhimõtte range tõlgenduse kohaselt ei tohiks keskkonnakaitse meetmete rakendamiseks kasutada riigiabi. Praktikas on keskkonnakaitselise riigiabi andmine küll piiratud, kuid mitte täielikult välistatud. Siiani ei ole ühenduses selle põhimõtte rakendamiseks sätestatud ühtlustatud keskkonnamakse või –tasusid. Põhimõttele “saastaja peab maksma” tuginevad näiteks sellised ühenduse keskkonnapoliitika meetmed, mis kehtestavad tootja vastutuse keskkonnaohtlikest toodetest kujunevate jäätmete käitlemisel (n romusõidukid, akud, patareid jmt)
Artikkel 174 lõige 3 sätestab, et EÜ peab oma keskkonnapoliitikat ette valmistades arvesse võtma järgmisi tingimusi:

• 
  kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid;
  
• 
  EL eri piirkondade keskkonnatingimusi;
  
• 
  meetme võtmise või võtmata jätmise potentsiaalseid tulusid ja kulusid;
  
• 
  piirkondade tasakaalustatud arengut.
  

See EÜ asutamislepingu säte viitab ühenduse keskkonnapoliitikale tervikuna ning seega mitte üksikutele keskkonnapoliitika valdkonnas võetavale meetmetele. Selline täpsustus lisati lepingusse Maastrichti lepinguga 1993. aastal. Teisestes õigusaktides ei käsitleta enamasti selles sättes nimetatud tingimusi või neile viidatakse vaid väga üldises kontekstis. Sagedamini viidatakse eri piirkondade keskkonnatingimuste arvestamise vajadusele ning piirkondade tasakaalustatud arengu tagamise vajadusele sätestades teiseses õiguses erandeid ühenduse eri piirkondade liikmesriikidele keskkonnameetmete rakendamiseks.

Artikkel 174 lõige 4 tagab liikmesriikidele õiguse sõlmida iseseisvalt rahvusvahelisi lepinguid.
EL keskkonnameetmete võtmise aluse annab lepingu artikkel 175. Artikli 176 kohaselt võib liikmesriik kasutusele võtta ka rangemaid kaitsemeetmeid, mis peavad olema kooskõlas EL lepinguga. See tähendab muu hulgas ka seda, et rangemad kaitsemeetmed peavad olema kooskõlas EL ühtlustamismeetmetega ja juba olemasolevate EL meetmete olemus peab jääma samaks.
EÜ asutamislepingu artikkel 95 lg 5 sätestab liikmesriigi võimalused rakendada keskkonnakaitsest ajendatud rangemaid meetmeid ühisturu toimimist tagavate ühtlustamismeetmete puhul. Ühenduse keskkonnapoliitika elluviimine on liikmesriigi pädevuses ning üksnes erandjuhtudel viiakse ühtlustamisemeetmed ellu ühenduse tasandil.
Seega koosneb keskkonna acquis’ põhiliselt direktiividest, mille eesmärkide rakendamiseks tuleb vastavad normid siseriiklikult üle võtta. EÜ asutamislepingu artikkel 174 lõikes 4 sätestatakse: “Ilma et see piiraks teatavate Ühendust puudutavate meetmete võtmist, rahastavad ja rakendavad keskkonnapoliitikat liikmesriigid”. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab see muu hulgas ka seda, et olukorras, kus liikmesriik on direktiivi elluviimise delegeerinud omavalitsuste võetavate meetmetega, peab riigi õiguskord sisaldama sätteid juhuks, kui omavalitsused ei tule direktiivijärgsete kohustustega toime. Euroopa Kohus on mitmes kaasuses rõhutanud, et finantsraskused ei saa olla liikmesriigi lepingujärgsete kohustuste mittetäitmise õigustuseks.
Kui EL ühtlustamismeetmed puuduvad, siis liikmesriigi õigus säilitada või kehtestada keskkonnakaitsealaseid õigusakte suures osas säilib. Samas peab liikmesriik arvestama oma lepingujärgsete üldiste õiguste ja kohustustega, eelkõige seoses EÜ asutamislepingu artiklitega 28 ja 30, mis kitsendavad liikmesriigi õigusi impordi-, ekspordi- ja transiidipiirangute seadmisel.

Horisontaalsed meetmed

Keskkonnavaldkonda horisontaalselt mõjutavad õigusaktid käsitlevad kavandatavate tegevuste keskkonnamõjude hindamist (direktiivid 85/337/EMÜ ja 97/11/EÜ), strateegilist keskkonnamõju hindamist (direktiiv 2001/42/EÜ) ning igasuguse keskkonnaalase informatsiooni kättesaadavust (direktiiv 90/313/EMÜ). Selle valdkonna direktiivid reguleerivad keskkonna valdkonnas tehtavate otsuste menetluslikke aspekte ning on kohaldatavad kõikide keskkonnapeatüki alavaldkondade suhtes. Horisontaalsete meetmete kaudu viiakse eelkõige ellu asutamislepingus kehtestatud keskkonnapoliitika põhiprintsiipi ettevaatusprintsiipi, mille kohaselt on vaja kindlaks teha ja hinnata kavandatava projekti, planeeringu või arengukava keskkonnamõjusid enne nende elluviimist, et ära hoida või vähendada kahjulikke mõjusid.

Keskkonnaalase informatsiooni kättesaadavuse tagamisele suunatud direktiivid eeldavad liikmesriigis ulatuslike andmebaaside olemasolu ning nende regulaarset avalikustamist ning komisjoni informeerimist. Komisjonile edastatavate andmete mahtu ja vormi reguleerib direktiiv 91/692/EMÜ keskkonnaalaste direktiivide täitmist käsitlevate aruannete standardiseerimise ja ratsionaliseerimise kohta.

Õhu kvaliteet

Välisõhu kaitse alased direktiivid moodustavad EL keskkonna acquis’s tõenäoliselt kõige mahukama osa. Selle valdkonna võib üldistades jagada kolme gruppi

• 
  kvaliteedieesmärke sätestavad direktiivid (välisõhu kvaliteedi raamdirektiiv 96/62/EÜ, direktiiv 1999/30/EÜ SO₂, NO₂, NO_x, tahkete osakeste ja plii piirväärtuste kohta välisõhus, direktiiv 2000/69/EÜ benseeni ja süsinikmonooksiidi piirväärtuste kohta välisõhus, direktiiv 2002/3/EÜ välisõhu osooni kohta);
  

• 
  paiksete saasteallikate emissioone reguleerivad direktiivid (84/360/EMÜ tööstusseadmetest pärineva õhusaaste tõrje kohta, 94/63/EÜ lenduvate orgaaniliste ühendite kohta, 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest väljuvate saasteainete heitkoguste piiramise kohta);
  

• 
  liikuvate saasteallikate emissioone reguleerivad direktiivid (direktiiv 70/220/EMÜ sädesüütega mootoriga sõidukitest lähtuvate saasteainete heitkoguste kohta ning selle muudatused, direktiiv 72/306/EMÜ kompressioonsüütega mootoriga sõidukite heitgaasi suitsususe kohta ning selle muudatused, direktiiv 88/77/EMÜ kompressioonsüütega mootoriga sõidukitest lähtuvate saasteainete heitkoguste kohta ning selle muudatused, direktiiv 97/24EÜ kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatud osade iseloomustuse kohta, direktiiv 96/96/EÜ mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatuse kohta).
  

Ühinemislepingus ei sarnane keskkonna peatüki alapeatükkide jaotus täielikult selle tavapärasele jaotusele. Selle asjaolu mainimine on eriti oluline õhukaitset puudutavate aktide käsitlemisel, sest mitmed õhukaitse (st õhusaaste vähendamisega seotud) direktiive käsitletakse ühinemislepingus keskkonna peatükis mitte õhukaitse alapeatükis, vaid tööstussaaste kontrolli ja riskide maandamise alapeatükis. Eelkõige tuleb siinkohal nimetada suurtest põletusseadmetest väljuvate teatavate saasteainete heitkoguste piiramise direktiivi 2001/80/EÜ ja direktiivi 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete heitmete siseriiklike piirkoguste kohta.

Jäätmehooldus

EL jäätmealase keskkonnaõiguse põhiregulatsiooni sätestavad kaks raamdirektiivi: jäätmedirektiiv 75/442/EMÜ ja ohtlike jäätmete direktiiv 91/689/EMÜ, mis sätestavad ühtlustatud nõuded jäätmetega seotud keskkonnariskide kontrollimiseks. Eelkõige on nende direktiividega seatud eesmärgiks jäätmete tekke vältimine ning kui see pole võimalik, siis jäätmete tekke vähendamine ning tekkinud jäätmete keskkonda viimise kontrollimine.
Täiendavalt sisaldab jäätmete alane keskkonnaõigus direktiive eriliigiliste jäätmete käitlemise kohta: 2000/53/EÜ romusõidukite direktiiv, 96/59/EÜ PCBde ja PCTde direktiiv, 93/86/EMÜ direktiiv ohtlikke aineid sisaldavate akude ja patareide kohta, 87/217/EMÜ titaanoksiiditööstuse jäätmete direktiiv.
Eraldi valdkonnana võib kirjeldada jäätmete käitlemise või ladestamise kohtadele nõudeid sätestavaid direktiive 1999/31/EÜ prügilate kohta ja 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta. Kaupade vaba liikumise peatükiga seondub jäätmevaldkonna direktiiv 94/62/EÜ pakendi ja pakendijäätmete kohta.

Veekeskkonna kaitse

Veekaitsealased direktiivid moodustavad üsnagi mahuka osa keskkonna acquis’s. Üldistades võib need jaotada kahte gruppi: kvaliteedieesmärke sätestavad direktiivid (nt 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta; 78/659/EMÜ kalavete kohta; direktiivid 80/778/EMÜ, 98/83/EÜ, 75/440/EMÜ ja 79/869/EMÜ joogivee ja joogiveeallikate kvaliteedi kohta) ning emissiooninormatiive sätestavad direktiivid (nt 76/464/EMÜ ohtlike ainete kohta; 80/68/EMÜ ohtlike ainete kohta põhjavees; 91/271/EMÜ ja 98/15/EÜ asulareovee kohta ning 91/676/EMÜ nitraadidirektiiv). Paljud varasemad direktiivid inkorporeeriti nn vee raamdirektiiviga 2000/60/EÜ, mille eesmärgiks on kehtestada siseveekogude vee, rannikumere vee ja põhjavee kaitsmiseks ühtlustatud tegevusraamistik. Vee raamdirektiiv tugineb valgalade põhimõttele. Veemajanduse üleviimine valgala ehk vesikonna printsiibile tagab veevarude komplekse ja optimaalse kasutamise ja kaitse ning veekaitsedirektiivide integreeritud rakendamise.

Looduskaitse

Looduskaitse valdkonda reguleerib acquis’ vaid kaks põhilist direktiivi, kuid nende rakendamisega seondub kõige rohkem kekkonnalaseid vaidlusi Euroopa Kohtus. Nendeks direktiivideks on direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitsest (linnudirektiiv) ning direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta (loodusdirektiiv).
Linnudirektiivi kohaselt:

• 
  tuleb tagada kõikide looduslikult esinevate linnuliikide üldine kaitse, eelkõige kaitstes ohustatud lindude ning rändavate veelindude elupaiku;
  
• 
  on teatud linnuliikidele jahipidamine lubatud, kuid see ei tohi ohustada liigi säilimist;
  
• 
  kehtestatakse jahipidamise korralduseks üldised põhimõtted ja jahilindude säästliku kasutamise nõuded ning määratletakse jahihooajad ja jahipidamise viisid ning vahendid.
  

Loodusdirektiivi põhieesmärkideks on tõhustada looduse mitmekesisuse kaitset, luua taime- ja loomaliikide ning looduslike elupaikade kaitseks üldine raamistik, tagada EÜ jaoks olulise väärtusega looduslikele taime- ja loomaliikidele ning elupaikadele soodus looduskaitseline seisund. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb moodustada üle-euroopaline hoiualade võrgustik ohustatud või haruldaste elupaikade ning ohustatud või haruldaste looma- ja taimeliikide elupaikade kaitseks.

Loodusdirektiivi alusel loodavad hoiualad ning linnudirektiivi alusel loodavad linnuhoiualad ühendatakse üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.

Lisaks kahele eespool nimetatud direktiivile reguleeritakse looduskaitse valdkonnas ka ohustatud liikidega piiriülest kauplemist. Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni rakendamiseks ühenduse territooriumil on ühendus vastu võtnud kolm vastavasisulist määrust (338/97/EÜ, 1808/2001/EÜ ja 2087/2001/EÜ). Üldiseid sätteid on vastu võetud ka loomaaedade kohta (direktiiv 1999/22/EÜ), teatud mitteselektiivsete jahipidamisviiside keelustamise kohta (määrus 35/97/EÜ), vaalade kaitse (määrus 348/81/EÜ), troopiliste metsade kaitse (määrus 2494/2000/EÜ) ning hülgekutsikate kaitse kohta (direktiiv 83/129/EMÜ).

Metsade kaitse

Euroopa Liidu leping ja EÜ alusleping ei sätesta ühtset metsanduspoliitikat. Vaatamata sellele on metsade majandamine, kaitse ja säästev areng Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika (CAP), maapiirkondade arengu, keskkonna, kaubanduse, siseturu, teadusuuringute, tööstuse, arengukoostöö ja energiapoliitika üks olulisemaid küsimusi. Metsandusega seotud õigusakte on vastuvõetud ka kaupade vaba liikumise valdkonnas (metsamaterjali sertifitseerimine) ning taimekaitsega seonduvate põllumajanduspoliitikat käsitlevate õigusaktide hulgast. Keskkonna valdkonnas sisaldab acquis meetmeid metsade kaitseks õhusaaste eest ning tegevuskava metsatulekahjude vastu võitlemiseks. Põhiliseks meetmeks on ühenduse ühtse seiresüsteemi loomine ning rahastamisvahendid, mille kaudu finantseeritakse metsade seiret. Need küsimused on reguleeritud otsekohalduvate määrustega.

Tööstussaaste kontroll ja riskide juhtimine

Selles alavaldkonnas käsitletakse tööstussaaste suuremaid allikaid horisontaalselt läbivaid meetmeid, mille eesmärk ei ole vaid ühe keskkonnameedia (õhk, vesi vms) kaitsmine. Suurte tööstusettevõtete puhul lähtutakse kompleksse lähenemise põhimõttest, kus eesmärgiks on, et saastuse vähendamine ühes keskkonnameedias ei tohi kaasa tuua saastuse üleviimist teise keskkonnameediasse. Valdkonda kuuluvad:

• 
  direktiiv 96/61/EÜ saastuse komplekssest vältimisest ja kontrollimisest, mille eesmärk on keskkonnale ja inimtervisele suurtootmisest ja jäätmekäitlusest tuleneva kahjuliku mõju minimeerimine ning põhilistes ja reguleerimisele kuuluvates tootmisvaldkondades kõikide olemasolevate suurkäitiste kogu tootmisprotsessi tehnilises täiustamine nii, et neist lähtuv õhu- ja veeheide oleks võimalikult väike ning ohutu ja jäätmeteke minimaalne. Selle tagamiseks sätestatakse ettevõttele muu hulgas keskkonna kompleksloa olemasolu kohustus ning parima võimaliku tehnoloogia kasutamise kohustus;
  

• 
  direktiivi 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest väljuvate teatavate saasteainete kohta, mida käsitletakse ühinemislepingus selles alavaldkonnas, kuigi tegemist on peamiselt õhusaaste vähenemisele suunatud direktiiviga;
  

• 
  määrus 761/2001/EÜ organisatsioonide vabatahtliku osaluse kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (nn EMAS määrus);
  

• 
  suurõnnetuse ohuga ettevõtteid käsitlev nn Seveso II direktiiv 96/82/EÜ, mis näeb teatud ettevõtetele varajase suurõnnetustest teavitamise süsteemi loomise kohustuse, sh nõuded ettevõttele ja vastavatele ametiasutustele.
  

Kemikaaliohutus ja geneetiliselt muundatud organismid

See alavaldkond käsitleb nii kemikaalidega, kui ka geneetiliselt muundatud organismide ja mikroorganismidega seonduvaid küsimusi. Direktiivides esitatud nõuded ühtlustavad kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise alused. Kemikaalide regulatsiooni eesmärk on kemikaalide vaba liikumise ning keskkonna- ja terviseohutuse tagamine.
Geneetiliselt muundatud mikroorganismide kasutamiseks suletud keskkonnas ning geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimisele ja turustamise kohta on kehtestatud üldised meetmed inimeste tervise ja keskkonna kaitset. Sellisteks meetmeteks on eelkõige igakülgne riskide hindamine ning turustamisele või keskkonda viimisele eelnev loa taotlemine komisjonilt ja liikmesriikidelt vastavalt asjaomastele kooskõlastusprotseduuridele.

Müra

Müra valdkonnas sisaldab acquis nii erinevaid müraallikaid reguleerivaid direktiive, kui ka hiljuti vastu võetud keskkonnamüra üldiselt käsitlevat direktiivi 2002/49/EÜ. Müranormatiivid on seatud järgmistele müra allikatele:

• 
  lennukid (direktiivid 80/51/EMÜ, 89/629/EMÜ ja 92/14/EMÜ koos täiendustega);
  
• 
  lennuväljad (direktiiv 2002/30/EÜ);
  
• 
  mootorsõidukid (direktiivid 70/157/EMÜ, 84/372/EMÜ, 84/424/EMÜ, 92/97/EMÜ ja 96/20/EÜ);
  
• 
  kodumasinad ja välitingimustes kasutatavad seadmed (direktiivid 86/594/EMÜ ja 2000/14/EÜ).
  

Keskkonnamüra direktiivi 2002/49/EMÜ eesmärk on inimese tervise kaitsmine keskkonna müra eest ühiste kaitsemeetmete rakendamise kaudu ja elanikkonna teadvustamine müra allikatest ja müra mõjust. Direktiivi kohaselt peab olema määratud vastutav asutus, mis tegeleb müra kaardistamisega ja tegevusplaanide koostamisega. Direktiiv sätestab samuti indikaatorid, mida kasutatakse müra hindamisel.

Tuumaohutus ja kiirguskaitse

Tuumaohutuse ja kiirguskaitse osas ei tugine keskkonna acquis’ niivõrd ühenduse asutamislepingule kuivõrd Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingule. Euroopa Aatomienergiaühenduse ülesanne on aidata kaasa elatustaseme kasvule liikmesriikides ja edendada riikidevahelisi suhteid tagamaks tuumatööstuse loomiseks ja kiireks arenguks vajalikud tingimused. Selle ülesande täitmise eelduseks on ohutusstandardite kehtestamine, mille täitmine aitab tagada elanike ja kiirgustöötajate tervise kaitsmist ioniseeriva kiirguse ohu eest.
Põhiline ohutusstandard kehtestab

•