Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

VIII OSA
KULUD JA EELDATAVAD TULUD

Ühinemislepingu jõustumise ehk laiemalt võttes Eesti liitumisega Euroopa Liiduga seonduvad mitmed kulud ja tulud riigieelarvele, millest on alljärgnevalt antud üldülevaade. Suures osas on tegemist esialgsete ja hinnanguliste arvutustega, mis aja jooksul vähem või rohkem täpsustuvad, siiski annavad need aimu kulude ja tulude ligikaudsetest suurusjärkudest. Täpsem tulude ja kulude analüüs valmistatakse ministeeriumide ja töögruppide poolt ette ning lisatakse ühinemislepingu seletuskirjale enne lepingu eelnõu teistkordset esitamist Vabariigi Valitsusele seoses ühinemislepingu ratifitseerimiseks esitamisega Riigikogule.

Eestis on viimaste aastate jooksul koostatud mitmeid analüüse ja uurimusi liitumise võimalike mõjude hindamiseks, milles on muu hulgas puudutatud ka rahalisi mõjusid (osaliselt kajastuvad EIB http://www.eib.ee ja ELISe http://www.elis.ee/ kodulehekülgedel. Välisministeeriumi tellimusel läbirääkimiste käigus läbi viidud mitmed uuringud, muu hulgas Eesti ELiga liitumise tõrkestsenaariumide uuring, on saadaval Välisministeeriumist). Eraldi kõikehõlmavat uurimust ELiga liitumise rahaliste mõjude kohta koostatud pole, kuna selle loomise üheks eeltingimuseks on vastavate sektoraalsete uuringute läbiviimine, mis on osaliselt alles käimas. Võimalikult täpne ja ammendav pilt liitumisest tulenevate tulude ja kulude kohta sõltub paljudest erinevatest teguritest, muu hulgas avanevate ELi toetusrahade ning muude võimaluste ärakasutamise suutlikkusest, projektide algatamise initsiatiivikusest, siseriiklikest prioriteetidest, Eesti majanduse arengust, otseinvesteeringute ja välislaenude Eestisse liikumisest, laiemast globaalsest majanduslikust, julgeolekualasest ning poliitilisest taustsüsteemist jpm.
Üldiselt võib ELiga liitumisega seonduvaid kulusid ja tulusid jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsesed kulud ja tulud oleksid need, mis on antud hetkel eelarvelistes vahendites mõõdetavad (osalusmaksud, toetusrahad, acquis’ nõuete täitmise finantseerimisskeemid jne). Kaudseid kulusid ja tulusid ei ole täpselt võimalik välja arvutada, sest need kaasnevad laiemate ühiskondlike ja majanduslike protsessidega (majanduskasv, välisinvesteeringud, elatustaseme tõus, hinnamuutused jne).
Mitmetel juhtudel on paljuski vaieldav kulude-tulude tõlgendus või olemus. Näiteks struktuurivahendite kaasfinantseerimist võib lühemas perspektiivis vaadates käsitleda kui koormust riigieelarvele (otsene kulu), teisalt on pikemas perspektiivis tegemist investeeringuga Eesti majandusse (kaudne tulu), mis aitab kaasa ühe või teise ühiskonnasektori või vähemarenenud piirkonna arengule, mis omakorda toob riigieelarvesse hoopis tulu.
Eesti esitas 1995. aastal liitumisavalduse lähtudes muu hulgas kaalutlustest, et ühinemine Euroopa Liiduga tagab pikemas perspektiivis meie riigi majandus- ja elatustaseme kasvu. Eesti majanduse kiire ja jätkusuutlik areng aitab omakorda kaasa ühiskondliku heaolu kasvule ja sellele, et nii riigil kui ka ettevõtjatel oleks piisavalt raha investeerimaks ELi reeglite rakendamise kaudu elukvaliteedi tõstmisse. Viimastel aastatel läbi viidud uurimused ning analüüsid on seda lähtealust kinnitanud ning jõudnud välja järgmistele järeldustele.
Eesti liikmelisusega Euroopa Liidus kaasneb suurem majanduslik stabiilsus ja usaldusväärsus, mis suurendab investeeringuid Eesti majandusse ja loob uusi töökohti. Välisinvesteeringute sissevoolu suurenemine ning Euroopa Liidu abiprogrammid on omakorda aluseks majanduskasvu kiirenemisele. Ühinemine ELiga on Eesti jätkusuutliku majanduskasvu üheks aluseks. Analüütikute hinnangul on ühinemisel Euroopa Liiduga Eesti keskmine sisemajanduse kogutoodangu (SKT) reaalkasv aastatel 2005-2010 5,6% aastas. Kirjeldatud arengu korral võib Eesti jõuda järele ELi praeguste liikmesriikide majandusarengu keskmisele tasemele ca 25-30 aastaga. Euroopa Liidus praegu paljude regionaaltoetuste piiriks oleva 75% SKT tasemele võiks Eesti jõuda ligikaudu 20 aastaga.
Majanduslik stabiilsus ja kasv toovad kaasa riigi riskireitingute paranemise, seeläbi madalamad intressimäärad, mis lihtsustab meie ettevõtete juurdepääsu maailma finantsturgudele.
Stabiilne majanduskasv oleneb suures osas Eesti ekspordi edukusest. 2002. aastal oli Euroopa Liidu riikide osatähtsus Eesti ekspordis ligi 70% ning impordis ligi 60%. Eesti ühinemine ELiga aitab kaasa Eesti ekspordi kasvule ELi liikmesriikidesse seoses siseturuga ühinemise ning ühenduse subsiidiumide kadumisega kaubavahetuses Eestiga. Liitumisel kaovad küll topelttollid Eesti ekspordil Venemaale, kuid üldiselt muutub kaubavahetus kolmandate riikidega protektsionistlikumaks.

Mitmetes valdkondades toovad Euroopa Liidu normide rakendamisest tulenevad investeerimisvajadused kaasa lisakulusid riigieelarvele, kohalikele omavalitsustele ja erasektorile, samas aitavad Euroopa Liidu toetused, aga ka üldine majanduskasvu kiirenemine ja investeeringute suurenemine nimetatud kulusid märkimisväärselt kokku hoida. Näiteks toiduainetetööstuses on enamus kulukaid toiduohutuse ja –hügieeni alastest investeeringutest juba liitumiseelselt läbi viidud, seejuures 75% neist Euroopa Liidu SAPARD programmi abil.

Samuti on liitumise mõjudest prognoositavad Eesti keskmise palga ning seeläbi elanike ostujõu kasv, tööpuuduse vähenemine lisatöökohtade tekkimise ning tööturu olukorra parandamise läbi ning täiendavate riigieelarveliste vahendite vabanemine sotsiaalkulutuste (pensionid, tervishoiukulud) katmiseks.

Uurimustulemuste kohaselt mõjutab Eesti ühinemine Euroopa Liiduga toiduainete hindu vähe ega too kaasa üldist toiduainete hindade tõusu. Ainsaks erandiks on suhkru hind, mille tõusu toovad kaasa EL ekspordisubsiidiumide kadumine. Mõningate toodete puhul kallineb ELi välistollide rakendamise tõttu import kolmandatest riikidest. Samas võib konkurentsipoliitika rakendamine kaasa tuua mõnede teenuste hinnakujunduse läbipaistvamaks muutmise.
Otsestest kuludest rääkides on Eestil praeguse ELi eelarveperioodi lõpuaastatel (2004-2006) võimalik EList toetustena saada indikatiivselt 15,97 miljardit krooni (1999. a hinnataseme alusel). Sellest kuluks struktuurivahenditele 9,66 miljardit krooni, põllumajandusele 3,97 miljardit krooni, sisepoliitikatele 1,99 miljardit krooni (sh Schengeni välispiiri ehitamiseks ja varustamiseks 1,07 miljardit krooni) ning ühekordsele toetussummale 338 miljonit krooni. Eesti sissemakse ELi eelarvesse moodustaks samal ajaperioodil indikatiivselt 3,59 miljardit krooni.
Kokkuleppe kohaselt kuulub Eesti ELi eelarvest puhastulu saavate liikmesriikide hulka. Finantskokkulepe per capita sissetulekuks ümber arvestatuna tähendaks igale Eesti elanikule 5 742 krooni. Võrdluseks teiste kandidaatriikidega on see summa väiksem ainult Leedu per capita summast (6 055 krooni), mis on suurem aga eelkõige tänu Ignalina tuumaelektrijaama sulgemise toetusele. Kolmandal kohal per capita võrdluses on Läti 5 491 krooniga elaniku kohta. Teised uued liikmesriigid saavad Balti riikidest oluliselt vähem elaniku kohta.
Siiski sõltub tegelik rahade liikumine Eesti riigieelarve ja ELi eelarve vahel Eesti suutlikkusest Euroopa Liidu toetusi kasutada, samuti korrigeeritakse ELi kulukohustusi vastavalt jooksvale hinnatasemele ja keskmisele majanduskasvule. Seetõttu on ka eelpooltoodud summad määratletud indikatiivsetena. Lisaks tuleb arvestada, et mitmete toetusliikide puhul on vajalik Eesti kaasfinantseerimine, mis omakorda sõltub projektide teostamissuutlikkusest ning rahaliste ressursside olemasolust.
Hinnates liitumisega kaasnevaid kulusid võib öelda, et enamikes valdkondades peab riik tegema kulutusi ametkonna tõhusa toimimise tagamiseks uue väljakutse tingimustes. Riigiaparaadi haldussuutlikkusest sõltub paljuski, kui hästi Eesti suudab kaitsta oma kodanike huve Euroopa Liidus. Kulutused on vajalikud lisatöökohtade loomiseks ja mehitamiseks, personali koolituseks, tehniliste lahenduste ja infosüsteemide väljaarendamiseks, avalikkuse informeerimiseks oma vastutusvaldkonna tegevusest. Riigieelarve kõrval on rahastamisel abiks ka EL liitumiseelsed fondid (nt Phare, SAPARD jm), mitmed kahepoolsed koostööprogrammid ja –projektid välisriikidega, laenud, erasektor jm.
Üldine on ka vajadus rahastada Eesti esindajate tulevast osalemist ELi institutsioonide töös. Nende kulutuste osas on tehtud prognoose, kuid konkreetset suurust on liitumise eelselt raske hinnata, arvestades ELi eri tasandi institutsioonide hulka ning praktiliste kogemuste puudumist ELi tööst. Selle teemaga on seotud ka Eesti alalise esinduse Brüsselis arendamine lähtuvalt liitumisega seonduvatest ülesannetest ning Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine Eestis.
Suurte investeeringute vajadusest ning eelarvelise koormuse hajutamisest annavad märku mitmed kokkulepitud üleminekumeetmed, näiteks keskkonna, energeetika, maksustamise, põllumajanduse jm valdkondades. Järgnevalt on loetletud suuremad teadaolevad kulutused seoses ELiga liitumisega läbirääkimispeatükkide kaupa.
Valdkondade võrdluses on suurimad kulutused seotud puhtama keskkonna loomisega aastani 2016 kogusummas 33 miljardit krooni. Nimetatud summa hõlmab õhu kvaliteedi tagamist, jäätmehooldust, veekeskkonna kaitset, looduskaitset, tööstussaaste kontrolli ja riskide maandamist. Riigieelarve kõrval kaetakse nimetatud kulud muu hulgas ELi fondide, erasektori ja laenude abiga.
Lähtudes 2004. aasta prognoositavast hinnatasemest ulatuksid ELi põllumajandustoetused (hõlmates nii otsetoetusi, ühtse põllumajanduspoliitika meetmeid kui maaelu arengu toetusi) aastatel 2004-2006 Eestile 4,38 miljardi kroonini. Nende toetuste saamiseks tuleb Eestil omakorda leida riigieelarvelisi vahendeid 1,4 miljardi krooni ulatuses.
Kalanduse kui majandusharu arenemisele ja tugevnemisele kaasa aitava struktuuripoliitika rakendamisega on Eestil võimalik Euroopa Liidust aastatel 2004-2006 toetustena saada 338,04 miljonit krooni. Eesti riigipoolne kaasfinantseerimiskohustus oleks samal ajavahemikul 112,26 miljonit krooni. Lisaks sellele ei tule Eestil enam eraldi tasuda rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonide liikmemakse (praegu 2-3 miljonit krooni aastas), sest ühenduse liikmemaksud piirkondlikes kalandusorganisatsioonides tasutakse ELi ühisest eelarvest.
Institutsioonides osalemisega seoses on Eestil vaja tasuda teatud osamakse. Näiteks vastavalt Eesti Panga arvutustele tuleks Eesti sissemakse suuruseks Euroopa Keskpanga põhikapitali 180-195 miljonit krooni. ELiga liitumise hetkest makstakse sisse 5% sellest summast ehk 8,9–9,8 miljonit krooni. Lisaks varustavad europiirkonna keskpangad Euroopa Keskpanka ka välisvaluutareservidega. Eesti panus oleks eurotsooniga liitumise hetkest ca 1,8-1,95 miljardit krooni. Nimetatud sissemaksed muutuvad pärast nende eraldamist Eesti Panga nõueteks Euroopa Keskpanga vastu.
Alates ühinemiskuupäevast tuleb Eestil maksta EIB omakapitalist märgitud aktsiate eest 90,1 miljonit krooni, tehes seda kaheksas võrdses osas vahemikus 2004–2009. Samas muutuvad ühinemisel Eesti ettevõtetele laenud EIBst kergemini kättesaadavaks. Euroopa Investeerimispank annab laene väga soodsatel tingimustel, sest tema äritegevus ei taotle kasumit. Nende laenude intress on madal, lisaks on liikmesriikidel võimalik EIBst saada ka riskikapitali innovaatilistele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele.
Mitmetel juhtudel seonduvad valdkonnakulutused osalustasudega agentuurides või programmides. Näiteks Eesti rahaline kulu mitmeaastases ettevõtluse raamprogrammis osalemiseks on vahemikus 2003-2005 8,8 miljonit krooni. 2003. a eelarves on Eesti osamaksuks EÜ teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 6. raamprogrammis planeeritud 34,5 miljonit krooni (sh PHARE vahenditest 13,8 miljonit krooni). Mainitud programmid toetavad konkurentsivõimelise majanduse ja teadussektori loomist ning arengut.
Tolliliiduga ühinemine toob Eestile kaasa tollimaksude kogumise ja administreerimise. Hinnanguliselt kogutakse Eestis aastatel 2004-2006 tollimakse 679 miljonit krooni. Sellest summast 75% ehk 509 miljonit krooni laekub ELi eelarvesse ning 25% ehk 170 miljonit krooni jääb Eestile rakendus- ja järelevalvekulude katteks. Tolliliidu valdkonnas haldussuutlikkuse tõstmisele tehtavad kulutused moodustavad liitumiseni jäänud aja jooksul 182,95 miljonit krooni (sh. 136,45 miljonit krooni kaetakse Phare vahenditest ning 46,50 miljonit krooni tuleb leida Eesti riigieelarvest).
Sotsiaal- ja tööpoliitika alal tuleks 2004. aastal suurendada kulutusi aktiivsele tööturupoliitikale 55 miljoni krooni võrra. Euroopa Sotsiaalfondi kaudu on Eestil vahemikus 2004-2006 võimalik toetusteks saada 1,05 miljardit krooni, mille kaasfinantseerimiseks kuluks Eestil 351,18 miljonit krooni.
Energeetika vallas on vedelkütuse miinimumvaru loomisega seonduvad kulutused (kütuse ostmine ja hoiustamine) ulatuvad riigieelarveliste vahendite abil hinnanguliselt ligi 50 miljonit krooni (2004) kasvades aasta-aastalt kuni 68 miljoni kroonini (2010). Pärast 2010 aastat jääksid kulud vaid hoiustamiskulude tasemele (ligi 20 miljonit krooni). Varu laenuga ostmise korral oleks hinnanguline kulu esimesel aastal ca 10 miljonit krooni, kasvades järk-järgult aastaks 2010 kuni 67 miljoni kroonini ning säilides sellel tasemel kuni laenu tagasimaksmise perioodi lõpuni. Samas on varu soetamise maksumus suures osas seotud vedelkütuste hindadega maailmaturul.
Energeetika peatükis saavutatud kokkuleppe kohaselt on Eestil võimalik põlevkiviuuringuteks saada söe- ja teraseteaduse fondi kaasrahastamist uuringuprojektidele kogu põlevkivi tootmise ja töötlemise väärtusketi ulatuses (sealhulgas näiteks põlevkivi kasutamisele keemiatööstuses). Eesti hakkab osalema söe ja terase teadusfondi tegevuses alates liitumishetkest ning annab selleks oma panuse ESTÜ reservidesse. Eesti sissemakse suuruseks on 39 miljonit krooni ning selle maksmine toimub etapiviisiliselt vahemikus 2006 –2009.

Isikute vaba liikumisega seonduvad kulutused sotsiaalkindlustustoetuste ekspordi (2004 hinnanguliselt 30-35 miljoni krooni) ja ravikindlustuskuludega, samuti veterinaariaalase kutseõppega (143,4 miljonit krooni).

Arengukoostöö vallas hakkab Eesti panustama Euroopa Arengufondi. Arvestades, et Eesti RKT 2001. aastal oli 91 644,6 miljonit krooni, oleks tänase liikmesriigi madalaima osaluse 0,02% puhul Eesti proportsionaalne panus ca 18 miljonit krooni aastas. Võttes aluseks rahandusministeeriumi SKP prognoosi 2003.a. jaanuarist, oleks Eesti hinnanguline panus 2004 25,68 miljonit krooni, 2005 28,24 miljonit krooni ning 2006 31,02 miljonit krooni. Tegelik Eesti sissemakse suurus Euroopa Arengufondi lepitakse kokku pärast Eesti liitumist ELiga.

Ühinemislepingu rakendamisest ei teki Eestile ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas otseselt rahalisi kulutusi ega tulusid. Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) sõjalise ja kaitsepoliitilise tähendusega operatsioonideks vajalikud tegevuskulud kaetakse operatsioonides osalevate liikmesriikide poolt. Tulenevalt julgeolekusituatsiooni ettearvamatusest ning eelarve koostamise spetsiifikast ei ole eeldatavate EJKP raames toimuvate operatsioonide kulusid võimalik eelarvesse planeerida, samuti ei ole olemas sobivat vahendite akumuleerimise fondi. Sellest tulenevalt tuleb Vabariigi Valitsusel iga kord Eesti osalemist otsustades leida ka finantseerimisallikad.
Ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kehtestatakse vajadusel negatiivseid meetmeid sanktsioonide, sissesõidukeeldude ja majandustegevuse piiramise teel. Negatiivsete meetmete kehtestamine on tugev ning oluline poliitiline signaal, mille kutsuvad esile poliitilised- ja julgeolekupoliitilised argumendid. Negatiivsed meetmed, milliste rakendamine Eestile liikmesriigina on kohustuslik, võivad kaasa tuua kahjusid võimalikule kaubavahetusele sanktsioonide sihtriigiga, samuti võivad negatiivsed meetmed kahjustada Eesti ettevõtete tegevust sihtriigis.

IX OSA