Kas dialoogsüsteemi loomisel saab jätta arvestamata partneri algatatud parandused?
Siiri Pärkson (Tartu Ülikool)
Uurimus võrdleb dialoogikorpust, millest pooled dialoogid on saadud dialoogsüsteemi (DS) logifailist juhusliku valiku teel ja ülejäänud dialoogid on valitud simuleeritud dialoogsüsteemi (SDS) logifailist. Keskendun suhtlusprobleemidele, mida Tartu Ülikoolis välja töötatud dialoogiaktide tüpoloogia järgi nimetatakse partneri algatatud parandusteks: mittemõistmised, üleküsimised ja ümbersõnastamised. Tüpoloogia lähtekohaks on vestlusanalüüs, seetõttu kasutan vestlusanalüüsi mõistestikku. Uurimistöö meetodina on kombineeritud vestlusanalüüs ja suhtluslingvistika. Dialoogide uurimisel vaatlen suhtlusprobleemi esinemise korral kolme vooru: (1) paranduse algatus, (2) paranduse põhjustanud voor või voorud, ja (3) paranduse läbiviimise voor/voorud. Selgub, et DS-i dialoogides esineb partneri algatatud parandusi harvem kui juhtudel, mil arvuti rollis on teine inimene. Kuna DS tuleb sageli edukalt toime partneri algatatud parandusi kasutamata, uurin: kas oleks otstarbekas luua DS, mis partneri algatatud parandustega ei tegele? Analüüs näitab, et DS võib vältida paranduste algatamist ja tänu inimese kohanemisele arvutiga – nn arvutikõne hüpotees (Zoeppritz 1985, Koit 2007 kaudu) – võib dialoog jätkuda edukalt. Siiski ei saa tihti vältida ega ennetada arvutikasutajast partneri algatatud parandusi. Miks? Inimesed kasutavad parandusi ka juhtudel, kui DS-i pakutud informatsioon on korrektne ega vajaks parandamist. Kui soovitakse luua DS-i, mis suhtleb võimalikult nii nagu inimene, on paratamatult vaja käsitleda ka partneri algatatud parandusi.
Kirjandus
Koit, Mare 2007. Suhtlus arvutiga. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 3, 193–209.
Zoeppritz, Magdalena 1985. Computer Talk? Heidelberg: IBM.
Kasutaja eelistus: pabersõnastik või elektrooniline?
Kati Sein, Arvi Tavast, Margit Langemets (Eesti Keele Instituut)
Elektronsõnastike kasutamise uuringud on seni keskendunud peamiselt nende mõjule, eriti järelevaadatud tähenduste või kollokatsioonide meeldejäämisele keeleõppes (vt ülevaadet Welker 2010). Väheseid võrdlusi pabersõnastikega leidub pigem teiste uurimuste kõrvaltulemuste või täiendavate tähelepanekutena - näiteks on kõrvutatud järelevaatamise kiiruseid. Kasutajate eelistusi ei ole praktiliselt üldse uuritud.
Kuna Eesti Keele Instituut kaasajastab eesti kirjakeele sõnastikke (õigekeelsussõnastik, võõrsõnade leksikon jt) ning annab neid välja nii paber- kui elektroonilises versioonis, soovime teada saada keeletoimetajate kui mainitud sõnastike ühe sihtgrupi eelistusi. Alustamaks argumentide kogumist mõistliku kirjastuspoliitika kujundamise jaoks, uurisime, missuguseid abimaterjale eestikeelse teksti toimetamisel eelistatakse.
Sihtgrupil paluti toimetada harvaesinevaid ja veakahtlasi võõrsõnu sisaldav näidistekst ning seejärel täita küsimustik. Selgitasime välja, (1) missuguseid abimaterjale võõrapäraste sõnade toimetamisel kasutatakse, (2) missugused neist allikaist on kõige populaarsemad ja (3) kuidas jagunevad eelistused eri tüüpi elektron- ja paberallikate vahel (võõrsõnade leksikoni näitel). Käesolevaga esitame uuringu tulemused.
Kirjandus
Welker, Herbert Andreas 2010. Dictonary use: a general survey of empirical studies. Brasília: Author's Edition. 382 pp. http://www.let.unb.br/hawelker/images/stories/professores/
documentos/dictionary_use_research.pdf
|