Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

LIIKMESRIIK
HÄÄLED
Saksamaa	29
Ühendkuningriik	29
Prantsusmaa	29
Itaalia	29
Hispaania	27
Holland	13
Kreeka	12
Belgia	12
Portugal	12
Rootsi	10
Austria	10
Taani	7
Soome	7
Iirimaa	7
Luksemburg	4

Juhul, kui 1. jaanuaril 2005. a on Euroopa Liit endiselt 15-liikmeline, saab olema häältekünniseks 71,26% (169 häält 237-st). Seoses iga liitumisega muutub nõukogu häälte koguarv ning kvalifitseeritud häälteenamuse künnis; 27-liikmelises nõukogus on künniseks 73,4%.

Ühinemisakt sisaldab muudatusi ja üleminekumeetmeid nõukogu koosseisu ja töökorraldust käsitlevate aluslepingute sätete kohta.
1. mai 2004. a ja 31. oktoobri 2004. a vahelisel perioodil jagatakse kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise korral liikmesriikide hääled nõukogus eelnõu artikli 26 lõike 1 punkti a kohaselt vastavalt järgnevale tabelile:

LIIKMESRIIK	HÄÄLED
Saksamaa	10
Ühendkuningriik	10
Prantsusmaa	10
Itaalia	10
Hispaania	8
Poola	8
Holland	5
Kreeka	5
Tšehhi Vabariik	5
Belgia	5
Ungari	5
Portugal	5
Rootsi	4
Austria	4
Slovakkia	3
Taani	3
Soome	3
Leedu	3
Iirimaa	3
Läti	3
Sloveenia	3
Eesti	3
Küpros	2
Luksemburg	2
Malta	2
Kokku:	124

Ülalmainitud ajavahemikul on ühinemisakti artikli 26 lõike 1 punktide b, c ja d kohaselt komisjoni poolt algatatud nõukogu otsuste vastuvõtmiseks vajalik vähemalt 88 poolthäält. Ülejäänud nõukogu otsuste puhul on vastuvõtmiseks vajalik 88 poolthäält ja 2/3-line liikmesriikide enamus.

Artikli 26 lõige 2 sätestab, et juhul kui liitub vähem kui 10 uut liikmesriiki, fikseerib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise künnise, mis jääb võimalikult lähedale 71,26%-le häälte koguarvust.
Ühinemisakti artikli 12 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt jaguneb häältekaal nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel alates 1. novembrist 2004. a vastavalt järgnevale tabelile:

Liikmesriik	Hääled
Saksamaa	29
Ühendkuningriik	29
Prantsusmaa	29
Itaalia	29
Hispaania	27
Poola	27
Holland	13
Kreeka	12
Tšehhi Vabariik	12
Belgia	12
Ungari	12
Portugal	12
Rootsi	10
Austria	10
Slovakkia	7
Taani	7
Soome	7
Leedu	7
Iirimaa	7
Läti	4
Sloveenia	4
Eesti	4
Küpros	4
Luksemburg	4
Malta	3
Kokku:	321

Alates 1. novembrist 2004. a on komisjoni poolt algatatud nõukogu otsuste vastuvõtmiseks vajalik 232 häält ja liikmesriikide enamus. Ülejäänud nõukogu otsuste puhul on vastuvõtmiseks vajalik 232 häält ning liikmesriikide 2/3-line enamus.

Ühinemisakti artikli 12 lõige 1 punkt a alapunkt ii sätestab, et kui otsuse vastuvõtmine nõuab kvalifitseeritud häälteenamust, võib nõukogu liige nõuda, et tehtaks kindlaks, et kvalifitseeritud häälteenamuse moodustanud liikmesriikide elanikkond moodustaks vähemalt 62% kogu ELi elanikkonnast. Kui selgub, et see tingimus pole täidetud, siis otsust vastu ei võeta.
Artikli 12 lõige 3 sätestab, et juhul kui liitub vähem kui 10 uut liikmesriiki, fikseerib nõukogu matemaatilisel meetodil kvalifitseeritud häälteenamuse künnise, mis jääb 71% (300-liikmelise nõukogu puhul) ja 72,27% vahele (25 liikmesriigist koosnev nõukogu).

Nõukogu eesistumise osas kehtib praegune eesistumiste rotatsioonikord 2006. a lõpuni, võimaldamaks uutel liikmesriikidel valmistuda nõukogu eesistujakoha täitmiseks. Nõukogu otsustab eesistujakohtade järjekorra 2007. aastaks ja edasi niipea kui võimalik, aga hiljemalt üks aasta pärast esimese uue riigi liitumist.

Artikkel 44 kohustab nõukogu tegema oma protseduurireeglitesse liitumisega seonduvad muudatused.

Euroopa Komisjon
Komisjon on institutsioon, mille ülesanneteks on algatusõigus ühenduse seadusandluses, ühenduse õiguse rakendamine ja kontroll ühenduse korra seaduslikkuse üle. Komisjoni liikmed, kes peavad tegutsema sõltumatult ühenduse üldistes huvides, nimetatakse valitsuste ettepanekul viieks aastaks ametisse nõukogu ja varem valitud presidendi poolt. Käesoleval hetkel koosneb komisjon kahekümnest volinikust. Komisjoni tööd juhib president, kes nimetatakse nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega tehtud otsusega, mis peab saama Euroopa Parlamendi heakskiidu. Komisjonile antud tööülesannete mahukusest tulenevalt on liikmete käsutuses haldusaparaat. Komisjon töötab kollegiaalse institutsioonina tehes otsuseid liikmete häälteenamusega ja vastutades nende eest ühiselt.
Komisjoni liikme ametikohustused lõpevad seoses tema ametist tagandamisega (EÜ asutamislepingu artikkel 216); surmaga (artikkel 215); tagasiastumise kaudu (artikkel 215); ametiaja lõppedes (artikkel 215); või tervele komisjonile Euroopa Parlamendi poolt umbusalduse avaldamise korral (artikkel 201).
Vastavalt Nice’i lepingu muudatustele laiendatakse alates 1. jaanuarist 2005. a asutamislepingu artikli 213 lõiget 1, mis reguleerib volinike arvu komisjonis ja nende määramise korda järgnevalt:

• 
  komisjonis on üks volinik igast liikmesriigist;
  
• 
  volinike arvu komisjonis võib muuta nõukogu ühehäälse otsusega;
  
• 
  juhul, kui mõni riik liitub enne 1. jaanuari 2005, saab ta ühe volinikukoha komisjonis.
  

Alates hetkest, mil Euroopa Liit koosneb 27 liikmesriigist, muudetakse artiklit 213(1) järgmiselt:

• 
  volinike arv saab olema liikmesriikide arvust väiksem;
  
• 
  volinikud valitakse rotatsioonisüsteemi põhjal, milles kehtib võrdsuse põhimõte;
  
• 
  nõukogu määrab volinike arvu ja meetmed rotatsioonisüsteemi ellurakendamiseks ühehäälse otsusega. Nõukogu vastav otsus võetakse vastu peale 27. liikmesriigi ühinemislepingu allakirjutamist ning uus süsteem rakendub hetkest, mil peale 27. liikme liitumist astub ametisse järgmine komisjon;
  
• 
  võrdsuse põhimõte kehtib iga liikmesriigi puhul nii volinike komisjoni kuulumise sageduse kui ka ametisoleku perioodi pikkuse osas. Iga komisjoni koosseis peab piisavalt proportsionaalselt peegeldama liidu kui terviku demograafilisi ja geograafilisi iseärasusi.
  

Igal liituval riigil, sealhulgas ka Eestil, saab vastavalt ühinemisakti artikli 45 lõikele 1 alates liitumisest olema üks voliniku koht komisjonis. Komisjonis portfellide jagamisel muudatusi ei tule, uute liikmesriikide volinikud on kuni järgmise komisjoni ametisse asumiseni portfellideta.

Artikli 45 lõike 2 punktid a ja b sätestavad, et nõukogu nimetab kvalifitseeritud häälteenamust kasutades, sarnaselt asutamislepingu artiklile 215, ja ühisel kokkuleppel komisjoni presidendiga, ametisse komisjoni uued liikmed perioodiks 1. mai 2004. a kuni 31. oktoober 2004. a. Praeguste volinike ametiaeg lõpeb samuti 31. oktoobril 2004. a. Seega jätkab komisjon kuni 2005. aastani tööd praeguse struktuuriga, mille kohaselt viiel suuremal liikmesriigil on komisjonis kaks volinikku ning ülejäänutel üks, ning sellele koosseisule lisanduvad ajavahemikuks 1. mai kuni 31. oktoober 2004. a uute liikmesriikide volinikud (igast riigist üks).
Uute liikmesriikide volinike nimetamisel ajavahemikuks 1. mai 2004. a kuni 31. oktoober 2004. a esitavad liituvad riigid oma voliniku kandidaadi nõukogule. Volinike nimetamise protseduuri kaasatakse ka Euroopa Parlament, seda vaatamata asjaolule, et esimese laienemisjärgne komisjoni uute liikmesriikide volinikud on ametis vaid lühikest aega. Nõukogu edastab Euroopa Parlamendile määratud volinike nimed 1. märtsiks 2004. a. Volinike nimetamisel küsitleb selleks otstarbeks moodustatud kogu määratud volinikke nende poliitilise kogemuse ja kvalifikatsiooni teemadel; samuti esitavad määratud volinikud oma nägemuse Euroopa integratsioonist. Vastavad kohtumised toimuvad aprillis 2004. a ning nendel võivad lisaks komisjoni liikmetele osaleda ka vaatlejad kandidaatriikidest. Kohtumiste tulemuse põhjal toimub hääletamine parlamendis. Viivitamatult peale hääletamist annavad nimetatud volinikud Euroopa Kohtu ees ametivande.³¹
Eesti volinikukandidaadi kohta langetab otsuse Vabariigi Valitsus ning vastavad materjalid valmistab valitsusele ette Välisministeerium.
Uus komisjoni koosseis, mis koosneb ühest volinikust igast liikmesriigist, astub vastavalt eelnõu artikli 45 lõike 2 punktile c ametisse 1. novembril 2004. a ning selle ametiaeg lõpeb 30. oktoobril 2009. a. Viimatinimetatud kuupäevaga asendatakse eelnõu artikli 45 lõike 2 punkti d kohaselt Euroopa Liidu laienemisprotokolli artikli 4 lõikes 1 nimetatud kuupäev, milleks on 1. jaanuar 2005.
Uue komisjoni presidendi kinnitab ametisse Euroopa Parlamendi uus koosseis (istungjärguks 2004-2009. a), mille valimised toimuvad 2004. a suvel. Seejärel kontakteerub komisjoni president liikmesriikidega, tagamaks, et uute volinikukandidaatide nimed jõuavad Euroopa Parlamenti aegsasti enne taasmoodustatud komiteede ja poliitiliste gruppide kohtumisi 2004. a augusti lõpus. Nimetatud grupid ja komiteed valmistavad seejärel ette kohtumised volinikukandidaatide küsitlemiseks, mis toimuvad 2004. a oktoobri alguses, ning mille põhjal leiab aset parlamendihääletus uute volinike kinnitamiseks.³²
Artikli 45 lõike 3 kohaselt lasub komisjonil kohustus teha liitumisega seonduvad muudatused oma protseduurireeglitesse.


Euroopa Kohus ja esimese astme kohus
Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu töökorraldust reguleerivad sätted on kajastatud asutamislepingu artiklites 220–245. Samuti reguleerib kohtute tegevust Nice'i lepingule lisatud protokoll Euroopa Kohtu põhikirja kohta. Teisestest õigusaktidest on tähtsal kohal Euroopa Kohtu protseduurireeglid ja esimese astme kohtu protseduurireeglid. Ühinemisaktiga määratakse kindlaks kohtute tööga seonduvad ning uute riikide liitumisega kaasnevad küsimused.
Asutamislepingu artikli 7 kohaselt kuulub Euroopa Kohus ELi viie keskse institutsiooni hulka. Kohtu kui ühenduse õiguse tõlgendaja ja kohaldaja roll tuleneb peamiselt asjaolust, et ta langetab otsuseid häälteenamuse alusel ning toetudes ühenduse õigusele.
Euroopa Kohtul on olnud oluline roll Euroopa Liidu õiguspõhimõtete kujundamisel, lisaks on ta kõrgeimaks otsustajaks kõigis ELi õiguse kohaldamise küsimustes. Kohus täidab oma igapäevases töös lünki ELi õiguses vastavalt käsitletava küsimuse olemusele ja eesmärgile.
Euroopa Kohtu peamised ülesanded on järgmised:

• 
  Euroopa Liidu õiguse kohaldamise kontrollimine;
  
• 
  Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine;
  
• 
  Euroopa Liidu õiguse edasiarendamine.
  

Euroopa õigust kohaldavad nii ELi institutsioonid ELi aluseks olevate lepingute eesmärkide täitmisel, ELi liikmesriigid kui ka liikmesriikide füüsilised ja juriidilised isikud Euroopa õigusest tulenevate kohustuste täitmisel.

Euroopa Kohtule võib esitada järgmised hagid:

• 
  Euroopa Liidu institutsioonide, liikmesriikide ja mõnel juhul ka üksikisikute (EÜ asutamislepingu artikkel 230) hagiavaldused ühenduse institutsioonide poolt vastuvõetud otsuste tühistamiseks;
  
• 
  komisjoni või liikmesriigi poolt teise liikmesriigi vastu esitatud hagiavaldused ühenduse asutamislepingutest, teisestest õigusaktidest (artiklid 226 ja 227) või ühenduse sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest (näiteks artikkel 300) tulenevate kohustuste täitmata jätmise kohta;
  
• 
  Euroopa Liidu institutsioonide või liikmesriikide poolt nõukogu või komisjoni vastu esitatud hagiavaldused ühenduse õigusest tulenevate toimingute tegematajätmise kohta (artikkel 232);
  
• 
  Euroopa Liidu ja tema teenistuses oleva personali vahelised vaidlused (artikkel 236).
  

Peale otsuste, mida kohus teeb asutamislepingu sätete ja ELi teiseste õigusaktide kohta, pöördutakse kohtu poole ka eelotsustuste tegemiseks (artikkel 234). Eelotsuse langetab kohus liikmesriikide kohtute esitatud küsimustes, mis tulenevad liikmesriigi kohtu menetluses olevatest kohtuasjadest. Eelotsused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist ja kohaldamist ning on liikmesriikide kohtute suhtes siduvad. Eelotsused tagavad ühenduse õiguse ühtse kohaldamise terves Euroopa Liidus.

Euroopa Kohus ja esimese astme kohus asuvad Luxembourg’is. Euroopa Kohus koosneb 15 kohtunikust, kelle nimetavad ametisse liikmesriikide valitsused ühisel kokkuleppel kuueks aastaks, kusjuures Euroopa Kohtu osaline vahetus toimub iga kolme aasta järel (asutamislepingu artiklid 221, 223) ning kohtunike tagasinimetamised on lubatud. Ettepaneku omapoolse kohtuniku nimetamiseks teeb liikmesriik ise. Ilma, et leping seda õiguslikult kohustaks, nimetatakse kohtunikud ametisse selliselt, et igal liikmesriigil on Euroopa Kohtus üks oma rahvusest kohtunik. Rõhutamaks Euroopa Kohtu sõltumatust valivad kohtunikud endi hulgast presidendi (EÜ asutamislepingu artikkel 223).
Ühinemisakti artikli 46 kohaselt nimetatakse uute riikide liitumisel Euroopa Kohtusse kümme uut kohtunikku. Neist viie loosiga valitud kohtuniku ametiaeg lõpeb 6. oktoobril 2006. a ja ülejäänutel 6. oktoobril 2009. a. Ühinemisakti artikkel 13 sätestab, et kui kohtunikke osaliselt iga kolme aasta järel välja vahetatakse, asendatakse vaheldumisi kolmteist ja kaksteist kohtunikku.
1989. aastal loodi Euroopa Kohtu juurde esimese astme kohus. Esimese astme kohtu loomise peamine põhjus oli Euroopa Kohtu töökoormuse vähendamine ja seeläbi kohtumenetluse kiirendamine. Esimese astme kohtu pädevust laiendati oluliselt Nice’i lepinguga. Peale Nice'i lepingu täiendusi koosneb esimese astme kohus asutamislepingu artikli 224 alusel vähemalt ühest kohtunikust igast liikmesriigist. Ühinemisakti artikli 13 lõige 2 sätestab, et esimese astme kohus koosneb kahekümne viiest kohtunikust. Artikli 46 kohaselt nimetatakse uute riikide liitumisel esimese astme kohtusse kümme kohtunikku. Neist viie loosiga valitud kohtuniku ametiaeg lõpeb 31. augustil 2004 ja ülejäänutel 31. augustil 2007. a.
Kohtujuristid on kohtu kui institutsiooni liikmed, kuid ei osale nõupidamisel ega hääletamisel. Kohtujuristid vaatavad kohtuasju läbi, võtavad kohtuasja lahendamise käigus sõltumatu seisukoha ning esitavad kohtule enne otsuse langetamist oma arvamuse koos soovitustega.
Eesti nimetab liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast liitumist 1 kohtuniku Euroopa Kohtusse ning vähemalt 1 kohtuniku esimese astme kohtusse. Eesti integreeritakse olemasolevasse kohtujuristide määramise rotatsioonisüsteemi. Kohtukolleegiumide asutamise korral otsustab nõukogu nende koosseisu ning liikmete määramise Eestist ja teistest uutest liikmesriikidest.
Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu kohtunike ja kohtujuristide määramise kokkuleppe kiidab heaks Vabariigi Valitsus. Vastavate ametikohtade täitmiseks korraldatakse avalik konkurss.