Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)
Lepingu VI lisas nimetatud üleminekuperioodid käsitlevad hoiuste tagamise ning investeeringute kaitse minimaalse hüvitise piirmäärasid
Yüklə 2 Mb.
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- 6. Hoiuste ja investeeringute tagamise üleminekuperioodid—mõju klientidele ja pankadele ning investeerimisasutustele.
- 4. JAGU KAPITALI VABA LIIKUMINE 1. Sissejuhatus
- 3. E elnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
- 4. Rakendamine ja mõjud
- 5. JAGU ÄRIÜHINGUÕIGUS 1. Sissejuhatus
- 3. Sisu ja võrdlev analüüs
- 4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
- 6. JAGU KONKURENTS
Lepingu VI lisas nimetatud üleminekuperioodid käsitlevad hoiuste tagamise ning investeeringute kaitse minimaalse hüvitise piirmäärasid.Ühinemisakti eelnõuga kehtestatakse üleminekuperiood hoiuste tagamise skeemi käsitleva direktiivi 94/19/EMÜ ning investori hüvitusskeemi käsitleva direktiivi 97/9/EÜ suhtes 2007. aasta lõpuni. Nimetatud direktiivide harmoniseerimiseks, saavutamaks nõutavat minimaalset hüvitiste taset, kehtestab lepingu VI lisas järgmised ühtlustamise etapid, mis on kajastatud ka tagatisfondi seaduses:
Üleminekuperioodide vajalikkus on põhjendatud nii Eesti majanduse nominaalse suuruse kui finantssüvenemise (finantssektori tugevuse, efektiivsuse) suhtelise erinevusega võrrelduna EL liikmesriikide keskmisega. Direktiivi kohesel täielikul harmoniseerimisel oleks hoiuste või investeeringute tagatuse määra ja SKP per capita suhet kirjeldav suhtarv Eesti jaoks suurusjärgu võrra suurem praeguste liikmesriikide vastavatest näitajatest ning tooks majanduse suuruse kohta liighelde kompenseerimise taseme tõttu paratamatult kaasa moraalse riski8 suurenemise Eesti finantsturgudel. Viimane oleks selges vastuolus nii hoiuste tagamise kui investori hüvitusskeemi üldtunnustatud põhimõtetega, milleks on eelkõige eraisikust hoiustajate ning väikeinvestorite kaitse. Kuivõrd tagatisskeemi rahastavad turuosalised, siis, arvestades Eesti sissetulekute taset ning vastavalt sellele nii hoiuste kui investeeringute tegelikke mahtusid võrreldes EL liikmesriikidega, põhjustaks kõrgema hüvitamise taseme kasutamine Eesti finantssektorile suhteliselt suuremat kulu ning pärsiks seega Eesti turuosaliste konkurentsivõimet. Hüvitise miinimumsuurust on kavas suurendada järk-järguliselt arvestades Eesti majanduslikku olukorda, tulude taseme tõusu, akumulatsiooniperioodi vajalikkust ning hoiustamis- ja investeerimisteenuste mahu ja hüvitussummade suuruse proportsionaalsust. EL direktiivide kohaselt nõutav tagatuse määr on kavas saavutada hiljemalt 2007. aasta lõpuks. Vastavalt lepingu VI lisale säilitavad EL liikmesriigid üleminekuperioodi kestel õiguse mitte lubada Eesti krediidiasutusel või investeerimisühingul vastavas liikmesriigis tegutseda, kui kõnealune krediidiasutus või investeerimisühing ei taga hoiuste või investeeringute osas ELis nõutavat minimaalset hüvitise suurust, mis on kehtivate direktiivide kohaselt 20 000 eurot. 5. Rakendamine Üldiselt kehtib teenuste sektoris teenuse osutaja päritoluriigi järelevalve nõue, mis tähendab, et iga riik rakendab oma õigussüsteemi, kuid samas tunnustatakse teise liikmesriigi järelevalvet. Spetsiifilisemad rakendusmeetmed kehtivad finantsteenuste valdkonnas, kus on eriti oluline tugeva järelevalveorgani olemasolu liikmesriikides. Eestis teostab finantssektori üle järelevalvet 2002. aastast tegutsev Finantsinspektsioon. Vastavalt kehtivale Finantsinspektsiooni seadusele on Finantsinspektsioon autonoomse pädevusega Eesti Panga juures asuv asutus (seaduse § 4). Finantsinspektsiooni autonoomsuse tagab selle organisatsiooniline struktuur: inspektsiooni juhtivorganid, milleks on nõukogu ja juhatus ja mis ei ole Eesti Panga hierarhilise struktuuri osad. Inspektsioonil on oma eelarve, mis moodustatakse turuosaliste maksete ehk järelevalvetasu baasil. Oma pädevuse raamides, s.o. riikliku järelevalve teostamisel ning turuosalisi puudutavate otsuste langetamisel tegutseb Finantsinspektsioon täiesti sõltumatult teistest Eesti riigiasutustest. Järelevalvete ühendamiseks ning finantssektori nii järelevalve- kui regulatiivsete institutsioonide administratiivse suutlikkuse tõstmiseks kasutati aastatel 2001-2002 PHARE projekti ES 9904 abi. Nimetatud projekti kogumaksumus oli 1,5 mln eurot. Projekt on kaasa aidanud Finantsinspektsiooni jätkuvale tegevusele ELi ja rahvusvaheliste standardite sisseviimisel Finantsinspektsiooni järelevalve protsessi. 6. Hoiuste ja investeeringute tagamise üleminekuperioodid—mõju klientidele ja pankadele ning investeerimisasutustele. Hoiuste ja investeeringute tagamisel maksimaalse hüvitamise piirmäära osas üleminekuperioodi taotlemine 2008. aastani oli põhjendatud, kuna Eestis on hoiuste ja investeeringute suurus võrreldes Euroopa Liidu liikmesriikidega tunduvalt väiksem (hoiuste osas oli üleminekuperioodi kokkuleppimise ajal, mil tagatud hoiuse suurus oli 20 000 krooni, täielikult kaetud üle 96% kõigist hoiustest). Majanduse konvergentsiga koos kasvab ka hoiuste ning investeeringute keskmine suurus ning sellest tulenevalt peaks Eestis nii hoiuste kui investeeringute hüvitamise piirmäärad pidevalt suurenema. Direktiivis toodud hüvitamise piirmäära 20 000 eurot (313 000 krooni) tuleks pikemas perspektiivis käsitleda miinimumnõudena, kuna Euroopa Liidus on praegu keskmine hüvitamise piirmäär nii hoiuste kui investeeringute osas hinnanguliselt ligikaudu 30 000 eurot. Juhul kui üleminekuperioodi ei oleks kehtestatud ning 2004. aastal oleks koheselt hakanud kehtima direktiivis toodud miinimumnõue, siis sellest tulenevalt oleksid pidanud krediidiasutused ja investeerimisasutused tasuma Tagatisfondi makseid suuremas mahus. Kuna Eesti hoiusekindlustuse skeem lähtub eelfinantseerimise põhimõtetest ning 100 000 kroonise hüvitamise piirmäärast (hakkab kehtima 2004. aastal), siis lähtuvalt pangandusturu struktuurist võimaldas soovitud Tagatisfondi mahu eesmärgi kiirem saavutamine eelmisel aastal alandada krediidiasutustele kehtestatud kvartaliosamakse määra 0,125%lt 0,1%le tagatud hoiuste mahust. Pangad tasusid seega 2002. aastal Tagatisfondi 203 miljoni krooni asemel 172 miljonit krooni—see asjaolu omakorda on toetanud Eesti pankade rahvusvahelist konkurentsivõimet. Investeerimisasutustele kehtib osamaksete tasumise kohustus alates 2003. aastast. 4. JAGU KAPITALI VABA LIIKUMINE 1. Sissejuhatus Seletuskirja kapitali vaba liikumise kohta koostas Rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna nõunik Uku Hänni. Liitumisläbirääkimiste ja õigusaktide ühildamise raames viidi Eesti seisukohtade kujundamiseks läbi mitmeid uuringuid, avaliku arvamuse ja vastutavate ametiisikute (maavanemate) küsitlusi ning kasutati Euroopa Liidu institutsioonidelt ja liikmesriikidest saadud andmeid ja eksperthinnanguid. Arvestati ka mitmete valitsusväliste asutuste (kohaliku omavalitsuse üksuste liidud, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Kaubandus- Tööstuskoda jt.) arvamuste ja ettepanekutega. Kapitali vaba liikumine on üks aluspõhimõtetest, millele ühisturg ning majandus- ja rahaliit on rajatud. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 14 kohaselt on ühisturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Kapitali vaba liikumise põhimõtteid sätestav Euroopa Liidu seadusandlus ei ole mahukas ja piirdub põhiliselt asutamislepingu artiklitega 56-60. Kapitali vaba liikumise üldpõhimõtted on sätestatud asutamislepingu artiklis 56, mille kohaselt keelatakse kõik kapitali vaba liikumise piirangud ning maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Seega on tegemist universaalse vabadusega, mis erinevalt kaupade, teenuste ja isikute liikumisvabadusest kehtib teatud mööndusega ka mitteliikmesriikide suhtes. Kõnealune mööndus on sätestatud asutamislepingu artikli 57 lõikes 1, mille kohaselt ei takista artikli 56 sätted kohaldamast kolmandate riikide suhtes 31. detsembril 1993 siseriikliku või ühenduse õiguse järgi kehtivaid piiranguid, mis käsitlevad kapitali vaba liikumist kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest seoses otseinvesteeringutega, sh investeeringutega kinnisvarasse. Asutamislepingu artikli 58 lõikes 1(a) sätestatakse erinorm, mis annab liikmesriikidele õiguse eristada maksumaksjaid nende elukoha või kapitali investeerimise asukoha järgi. Nimetatud artikli kohta vastu võetud deklaratsioon nr 7 kinnitab, et liikmesriikidel on õigus rakendada ainult selliseid kapitali liikumise piiranguid, mis eksisteerisid nende maksuseadustes 31. detsembril 1993. Sama artikli lõikes 1(b) sätestatakse liikmesriikide õigus võtta vajalikke meetmeid, et takistada siseriiklike õigusnormide rikkumist, näiteks rahaasutuste usaldusnormatiivide täitmise valdkonnas, või rakendada abinõusid, mis on õigustatud avaliku korra või julgeoleku seisukohalt. Kapitali vaba liikumise acquis sätestab ka kaitsemeetmed, mida ühendus võib erandlikel asjaoludel rakendada, kui kapitali liikumine kolmandatest riikidest või kolmandatesse riikidesse põhjustab või ähvardab põhjustada tõsiseid raskusi majandus- ja rahaliidu toimimises (asutamislepingu artikkel 59), samuti ühenduse meetmed, mida peetakse vajalikuks Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika teostamisel (asutamislepingu artikkel 60 viitega artiklile 301). Ka seoses maksebilansi raskustega võib liikmesriik neist ülesaamiseks kasutusele võtta erakorralisi abinõusid, mis võivad olla seotud kapitali vaba liikumise piiramisega (asutamislepingu artiklid 119 ja 120). Liikmesriikidele on antud erandlikke õigusi rakendada välisinvesteeringute suhtes alalisi või ajutisi piiranguid. Taolised erandid puudutavad peamiselt kinnisvarainvesteeringuid. Olulisematena tuleks nimetada Taani kohta käivat protokolli nr 1 asutamislepingu lisana, mis võimaldab selles liikmesriigis määramata ajani piirata suvemajade võõrandamist välismaalastele, samuti mitmetele liikmesriikidele võimaldatud üleminekuperioode põllumajandusmaa või suvemajade võõrandamiskitsenduste ajutiseks säilitamiseks. Asutamislepingu kapitali vaba liikumist käsitlevate sätete rakendamiseks on Euroopa Ühenduste Nõukogu vastu võtnud direktiivi 88/361/EMÜ, mis sisaldab nimekirja nendest kapitalisiiretest liikmesriiki või liikmesriigist välja, millele kapitali vaba liikumise põhimõtted laienevad. Nendeks on otseinvesteeringud, kinnisvarainvesteeringud, tehingud väärtpaberite ja muude finantsinstrumentidega, tehingud jooksvate kontode ja hoiukontodega, finantslaenud ja -krediit, tagatised ja pandiõigused, kindlustusega seonduvad ülekanded, isiklikku laadi kapitalisiirded (pärandid, kingid, annetused jms.) ja muud liiki kapitalisiirded. Liitumisläbirääkimiste kapitali vaba liikumise peatükis käsitleti lisaks kapitali liikumisvabaduse põhilisele temaatikale kahte sellega seonduvat rakenduslikku valdkonda, milleks on maksesüsteemid ja rahapesu tõkestamine. Piiriüleste maksete ja krediidiülekannete kiire, sujuv ja õiguslikult korrektne teostamine on väga oluline tagamaks kapitali vaba liikumise põhimõtete tegelikku rakendamist ja ebasoovitavate mõjude ning riskide vältimist. Euroopa Liidu acquis’ nimetatud valdkondades sisaldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/5/EÜ (piiriülesed krediidiülekanded) kohta ja 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkus), nõukogu direktiivi 91/308/EMÜ (rahapesu tõkestamine), nende hilisemaid muudatusi ning veel mõningaid õigusakte. Euroopa Liidu kohtuõigus, mis tuleneb kapitali vaba liikumise printsiipe puudutavatest kohtuasjadest, ei ole eriti mahukas. Tähtsamate hulka kuuluvad kohtuasjad puudutavad eluasemelaene, rahatähtede füüsilist eksporti, koguselisi piiranguid raha ekspordil, välismaiseid väärtpabereid, ringhäälingusaadete edastamist teise riigi territooriumile. Rida kohtuasju seondub allpool lähemalt selgitatava kuldaktsiate probleemiga, mis ei ole aga käesolevaks ajaks ühest õiguslikku lahendust leidnud. 2. Eesmärk ja sisu Kapitali vaba liikumise põhimõtete täielik ülevõtmine aitab ühisturu ning majandus- ja rahaliidu parema toimimise tõttu Eestil saavutada kiiremat ja stabiilsemat majanduskasvu ning selle kaudu kõrgemat tööhõivet, sotsiaalse ja regionaalse arengu taset, tõhusamat keskkonnakaitset ja üldise elukvaliteedi paranemist. Kinnisvaraturu täielik vabastamine võimaldab vältida hinnamoonutusi, fiktiivseid tehinguid ja korruptsiooninähtusi selles valdkonnas. Peamiseks abinõuks nende eesmärkide saavutamisel on olnud Eesti õigusaktide kooskõlla viimine Euroopa Liidu õigusega selles valdkonnas. Õigusaktide ühildamine ei hõlma mahukaid seadusandlikke ülesandeid, sest Eesti õigus on juba alates riigi taasiseseisvumisest ja rahareformist valdavalt kooskõlas kapitali vaba liikumise põhimõtetega, s.t Eesti õigusaktides on harva sätestatud ja veelgi harvem praktikas rakendatud kitsendusi, mis eristaksid ja diskrimineeriksid investoreid nende kodakondsuse, elukoha või asukoha järgi. See asjaolu tõstis liitumisläbirääkimiste algstaadiumis Eestit positiivselt esile nii võrdluses mitmete praeguste liikmesriikidega enne nende ühinemist Euroopa Liiduga kui ka võrdluses teiste liitumisläbirääkimisi alustanud kandidaatriikidega. Kuid liberaalne lähtepositsioon tekitas riiklust ja turumajandust taastavale Eestile ka spetsiifilisi arenguprobleeme, mille lahendamiseks tuli teha jõupingutusi kuni liitumisläbirääkimiste lõppfaasi jõudmiseni. Nende probleemide olemus seisneb järgnevas. Eesti oli 1995. aastal ratifitseerinud Euroopa Lepingu, mille artikkel 61 kohustas Eestit ja Euroopa Liitu vastastikku mitte kehtestama uusi kapitali liikumise piiranguid. Liberaalse lähtepositsiooni ja Euroopa Lepinguga võetud kohustuste koosmõju seadis mõne majandusvaldkonna õiguslikule reguleerimisele liiga jäigad raamid, muutes võimatuks areneva õigussüsteemi puuduste ja kiirete ning ulatuslike majandusreformide ebasoodsate kõrvalmõjude leevendamise selliste meetmete abil, mis eeldaksid kapitali liikumispiirangute kasutamist. Näitena võib tuua riigi eriõiguste ajutise säilitamise nn kuldaktsiate omandamise näol Eesti Telekomi erastamise protsessis, mis leidis Euroopa Komisjoni poolt läbirääkimiste käigus teravat arvustamist. Kuldaktsiate omandamine on Komisjoni käsituses vastuolus kapitali vaba liikumise põhimõttega ning Komisjon on seda seisukohta kaitsnud mitmetes liikmesriikide vastu algatatud kohtuasjades. Kuna Eesti Telekomi puhul oli omandatud eriõigus ajutine (lõpeb enne Eesti võimalikku ühinemist) ja selle vajadus areneva seadusandluse nõrkusega põhjendatud, siis ei jätnud kuldaktsiate probleem Eesti ja Komisjoni vahele püsivaid erimeelsusi. Teise olulise näitena õigusliku manööverdamisruumi piiratusest võib tuua olukorra, kus praktiliselt vaba juurdepääs maareformi käigus erastatavale maale tõi kaasa maatulundusmaa liigse killustumise, mittesihipärase kasutamise ja kohalike maaharijate tõrjutuse maaturul. Täiendavaid piiranguid aga Euroopa Lepinguga võetud kohustused ei võimaldanud enam kasutusele võtta. Liitumisläbirääkimiste osapoolte koostöös leitud lahendus sellele probleemile leiab kajastamist käesolevas ühinemislepingu eelnõus sätestatud üleminekumeetmetes. Ühinemislepingu allakirjutamise hetkeks on Eesti õigus väheste eranditega kapitali vaba liikumise acquis’ga kooskõlla viidud. Peamiselt välisinvesteeringuid ja Eesti ettevõtetes väliskapitali osalust piiravad õigusaktid on kehtetuks tunnistatud (Eesti Vabariigi välisinvesteeringute seadus (kehtetu aastast 2000), välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadus (2003) või piiravad sätted neist kõrvaldatud (kindlustusseadus (harmoneeritud 1999), laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadus (2003), ranna ja kalda kaitse seadus (2000), ringhäälinguseadus (2000). Lennundusseadus ühildatakse paljusid seadusemuudatusi sisaldava ühtse seaduse raames Eesti liitumise hetkeks. Väliskapitali osalust piiravat turvateenistuse seadust harmoneeriva seaduseelnõu menetlemine jäi Riigikogu IX koosseisu töö lõppemise tõttu pooleli ning see tuleb uuesti menetlusse anda. Rahapesu tõkestamiseks võeti vastu 1999. aastal jõustunud, vastava acquis’ga täielikus kooskõlas olev rahapesu tõkestamise seadus ja selle rakendamiseks asutati Siseministeeriumi haldusalas vastav järelevalvestruktuur – rahapesu andmebüroo. Maksesüsteemide alaste õigusaktide täielik harmoneerimine Euroopa Liidu õigusega sõltus suurel määral võlaõigusseaduse vastuvõtmisest 2001. aastal. Selle valdkonna rakenduslik areng on olnud peamiselt Eesti Panga pädevuses. Kõige olulisemaid kõrvalekaldeid kapitali vaba liikumise põhimõtetest on esinenud maa erastamist ja kinnisvaraturgu reguleerivates õigusaktides, peaasjalikult 1991. aastal vastu võetud maareformi seaduses ja eespool mainitud, 1996. aastast kehtinud välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduses. Muudes õigusaktides sätestatud põhiliselt potentsiaalsete (tegelikult üldse mitte või ainult üksikjuhtudel kasutatud) kitsendustega võrreldes on nende puhul tegemist reaalsete, massilistes erastamis- või tsiviiltehingutes rakendatud kitsendustega välismaalaste ning välismaiste ja ka Eesti juriidiliste isikute suhtes. Maareformi seaduses on keelatud maa enampakkumisega erastamine välismaalastele. Maa ostueesõigusega erastamisel välismaalastele valitsuse määrusega piiritletud aladel on vajalik maavanema luba. Seaduses on kehtestatud mitmeid hinna- ja maksetingimuste soodustusi ostjate elukoha, vanuse, tegevusala, sotsiaalse seisundi ja maa kasutamise sihtotstarbe alusel, samuti piiranguid omandatava maa pindala osas. Välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadus lubas välismaalasele maatüki omandit üle anda üldjuhul vaid maatüki asukohajärgse maavanema loal, kui see oli kooskõlas avaliku huvi ja julgeolekuga. Kinnisvara omandamine välismaalase poolt oli keelatud väikesaartel ja seaduses loetletud, peamiselt Venemaa piiri äärsetes kohalikes omavalitsusüksustes, kuid see oli erandina võimalik Vabariigi Valitsuse loal. Piirangud hõlmasid igat liiki kinnistute omandamist, sõltumata maaüksuse suurusest ja sihtotstarbest. Kuna nii maa erastamisel kui ka tsiviilkäibes oleva kinnisasja üleandmisel välismaalaste suhtes kehtinud piirangud olid ilmses vastuolus kapitali vaba liikumise põhimõttega ning ei olnud olemasolevas kvaliteedis ja mahus õigustatavad ka asutamislepingu artikli 58 lõike 1(b) alusel avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel, siis keskendus liitumisläbirääkimistel kapitali vaba liikumise peatüki osas peamine tähelepanu just nimetatud valdkondadele. Eesti seisukoht liitumisläbirääkimistel oli, et arvukate kitsendustega maareformi seadust ei ole reformiprotsesside lõppstaadiumis enam otstarbekas muuta ja maareform tuleb kehtivail tingimustel lõpule viia enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Valdavas osas see eesmärk ka saavutatakse, sest maa ostueesõigusega erastamine on praeguseks lõpetatud rohkem kui 90% ulatuses ja ühinemisjärgsesse aega võib ulatuda üksnes mõnede erastamistehingute lõpetamine. Ka enampakkumisega erastamise lõpetamiseks enne kavandatud ühinemistähtaega ei ole mingeid takistusi. Erandiks on aga õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõuetest vabaks jäänud põllumajandus- ja metsamaa erastamine, mida tõenäoliselt ei õnnestu enne Euroopa Liiduga ühinemist lõpule viia. Sellest tulenevalt osutus vajalikuks nii Eestile kui ka Euroopa Liidule vastuvõetava lahenduse leidmine maareformi protsesside lõpuleviimiseks. Kinnisasja tsiviilkäibe osas näitas olemasoleva piirangurežiimi analüüs, et vähese efektiivsuse tõttu pole selle ajutine säilitamine pärast Euroopa Liiduga ühinemist ja selleks üleminekuperioodi taotlemine otstarbekas. Seetõttu ei tekitanud kinnisvaraturu liberaliseerimine valdava osa kinnisvaraliikide (elamu- ja ärikinnistud ning muud tiheasustusele iseloomulikud üksused) puhul tõsisemaid vastuväiteid. Kuid nagu eespool selgitasime, on mitmed maareformi käigus toiminud tegurid ebasoodsalt mõjutanud kujunevat Eesti maatulundusmaa turgu ja agraarstruktuuri. Killustatud ja sihtotstarbele mittevastav maakasutus, põllumajandusmaa kokkuostmine maaharimisega või kohaliku agraarkeskkonnaga mitteseotud isikute poolt ilmselt ei soodusta maaelu ja põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikku arengut. Vajadus põllumajandusmaa tsiviilkäibe reguleerimiseks alaliste või ajutiste erimeetmete abil muutus üha selgemaks. Liitumisläbirääkimiste kapitali vaba liikumise peatükk suleti 2000. aasta mais Eesti kohustusega kõrvaldada ühinemise hetkeks kõik kapitali liikumise piirangud, sh kinnisvarainvesteeringute valdkonnas kehtivad piirangud Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide suhtes. Kolmandate riikide suhtes rakendatavate piirangute puhul taotles Eesti asutamislepingu artikli 57 lõikes 1 sätestatud tähtaja (nn peatumistähtaja) asendamist, pidades silmas, et nii välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadus kui ka mitmed teised kapitali liikumise piiranguid sisaldavad seadused pärinevad asutamislepingus sätestatud peatumistähtajast hilisemast ajast ning kehtiv peatumistähtaeg võtaks võimaluse säilitada olemasolevaid piiranguid ka kolmandate riikide suhtes. Euroopa Liit nõustus Eesti taotlusega ning ühinemislepingu eelnõu artiklis 18 fikseeritakse asutamislepingu artikli 57 lõike 1 täiendus, mille kohaselt Eesti (ja Ungari) jaoks sätestatakse erandina vastavaks peatumistähtajaks 31. detsember 1999. Seega võib Eesti soovi korral säilitada välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seaduses või muudes seadustes kehtivad piirangud kolmandate riikide suhtes. Erilist tähelepanu kapitali vaba liikumise kontekstis nõudsid ka maksustamisega seonduvad küsimused. Vastavalt eespool viidatud deklaratsiooni nr 7 sätetele võib liikmesriik säilitada oma siseriiklikus õiguses sellised maksumaksjaid eristavad meetmed, mis olid jõus 31. detsembril 1993. Liitumisläbirääkimiste ajal kehtinud tulumaksuseaduses kasutati aga kitsendavaid meetmeid, mis olid vastu võetud pärast nimetatud peatumistähtaega ja kandusid üle ka 1. jaanuarist 2000 jõustunud uude tulumaksuseadusesse. Kehtiva maksustamissüsteemi säilitamise huvides taotles Eesti liitumisläbirääkimistel deklaratsioonis nr 7 sätestatud peatumistähtaja asendamist tähtajaga 31. detsember 1999. Euroopa Liit nõustus Eesti taotlusega ning ühinemislepingu eelnõu artiklis 22 tehakse vastav viide lepingu lisale IV, kus nimetatud erand sätestatakse. Maatulundusmaa erastamise ja müügiga seonduvad probleemid leidsid lahenduse alles liitumisläbirääkimiste lõppvoorus, kus saavutati meie senisest positsioonist erinev kokkulepe. Kokkulepe on formuleeritud ühinemislepingu juurde kuuluvas lisas VI ajutiste abinõude kohta kapitali vaba liikumise peatüki osas. Viidatud kokkuleppe kohaselt võib Eesti, olenemata Euroopa Liidu aluslepingute järgsetest kohustustest seitsme aasta jooksul alates ühinemiskuupäevast jätta kehtima ühinemisakti allakirjutamise ajal kehtinud õigusaktidega sätestatud eeskirjad põllumajandusmaa ja metsa omandamise kohta liikmesriikide kodanike poolt ja teise liikmesriigi seaduste alusel asutatud äriühingute poolt, kes ei ole Eestis asutatud ega registrisse kantud ning kellel ei ole Eestis filiaali ega esindust. Ühelgi juhul ei või liikmesriigi kodanikku kohelda põllumajandusmaa ja metsa omandamisel vähem soodsalt kui ühinemislepingule allakirjutamise kuupäeval või piiravamalt kui kolmanda riigi kodanikku. Teise liikmesriigi kodanike suhtes, kes soovivad alustada tegevust talupidajana ja Eestis elada ning kes on vähemalt kolme järjestikuse aasta jooksul Eestis seaduslikult elanud ja talupidamisega tegelenud, ei kehti piiravad üleminekumeetmed ega rakendu mingid muud menetlused kui need, mis kehtivad Eesti kodanike suhtes. Üleminekuperioodi normaalne pikkus on seitse aastat, kuid seda on võimalik lepingus sätestatud protseduuride alusel Euroopa Komisjoni initsiatiivil lühendada või Eesti põhjendatud taotlusel pikendada kuni kümne aastani. Kooskõlas ühinemislepingu eelnõu lisas VI sätestatud tingimustega võeti pärast liitumisläbirääkimiste lõppemist vastu kaks seadust, mis reguleerivad maa erastamist ja tsiviilkäibes oleva maa võõrandamist üleminekuperioodi jooksul ja pärast seda. Sellega on maa erastamist ja kinnisasja tsiviilkäivet reguleerivate õigusaktide ühildamine kapitali vaba liikumise acquis’ga lõpule viidud. Maareformi seaduse muutmise seadus, jõustunud 15. märtsil 2003, viib maa erastamise tingimused Euroopa Liiduga ühinemise hetkest täielikku kooskõlla kapitali vaba liikumise acquis’ga ning sätestab üleminekuperioodil kehtivad põllumajandusmaa ja metsa erastamise tingimused. Põhimõtteliselt reguleerib seadus vastavat valdkonda ka pärast üleminekuperioodi, kuid praktilist tähtsust see ei oma, sest kogu erastamisprotsess (rakendatavate piirangute suhtes olulises ulatuses) lõpeb enne üleminekuperioodi lõppu. Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus, jõustunud 1. aprillil 2003, tunnistab kehtetuks kapitali vaba liikumise acquis’ga vastuolus olnud välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise seaduse, kõrvaldades sellega kõik piirangud enamiku kinnisvaratehingute puhul. Uus seadus kehtestab üksnes suurte (pindalaga 10 hektarit või rohkem) põllumajandusmaa üksuste omandamise avalikust huvist lähtuvad kitsendused, mis on eeldatavalt kooskõlas asutamislepingu artikli 58 lõikega 1(b) ja proportsionaalsuse põhimõttega, samuti üleminekuperioodi kestel säilivad piirangud välismaalaste ja välismaiste juriidiliste isikute suhtes ning ka pärast üleminekuperioodi kolmandate riikide suhtes kehtima jäävad piirangud. Kokkuvõtteks on kapitali vaba liikumise valdkonda käsitlevad sätted sisalduvad käesoleva eelnõu järgmistes osades:
Kõik kõnealust valdkonda käsitlevad ühinemislepingu sätted jõustuvad koos ühinemislepingu jõustumisega. 3. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele Eesti õigusaktid on Vabariigi Valitsuse tegevuskava kohaselt kapitali vaba liikumise acquis’ga kooskõlla viidud, ainsa mööndusega turvateenistuse seaduse osas seadusandliku protsessi tõrgete tõttu. Nimetatud seaduse täielik harmoneerimine enne kavandatud ühinemistähtaega ei kohta aga tõenäoliselt mingeid raskusi. Seetõttu on alust eeldada, et käeolevast eelnõust tulenevad kohustused on kooskõlas nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusega. 4. Rakendamine ja mõjud Kapitali vaba liikumise põhimõtete rakendamiseks on vaja hästitoimivaid turumajanduslike institutsioone. Eestis vastutavad selle valdkonna rakendamise eest eelkõige Rahandusministeerium ja Eesti Pank, kuid erineval määral jagavad seda vastutust ka paljud teised institutsioonid, kuivõrd on tegemist majanduse kõiki sektoreid hõlmavate põhimõtetega. Säilivate maamüügipiirangute rakendamise ja järelevalve eest vastutavad eelkõige loarežiimi teostavad kohalikud omavalitsused, maavanemad ja põllumajandusminister. Eesti suutlikkus kapitali vaba liikumise acquis’ täielikul ülevõtmisel on väljaspool kahtlust. Kapitali vaba liikumise põhimõtete täieliku ülevõtmisega ei kaasne täiendavaid kulutusi. Kuna piirangute maht väheneb oluliselt seni kehtinud režiimiga võrreldes, siis pigem on oodata administratiivsete kulutuste vähenemist. 5. JAGU ÄRIÜHINGUÕIGUS 1. Sissejuhatus Seletuskirja äriühinguõiguse valdkonda puudutava osa koostasid Martin Käerdi (Justiitsministeerium, äriühinguõiguse töögrupi juht), Diana Maurer (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium), Valner Lille (Rahandusministeerium) ja Kärt Hinnok (Kultuuriministeerium). Liitumisläbirääkimiste käigus kaasati Eesti poolsete seisukohtade kujundamisele ka valitsusväliseid eksperte, eelkõige Eesti Kaubandus- Tööstuskojast, kelle esindaja osales äriühinguõiguse töögrupi töös. Euroopa liidu acquis äriühinguõiguse valdkonnas jaguneb neljaks teineteisest reguleerimisala poolest suhteliselt eraldatud alavaldkonnaks. Nendeks on äriühinguõigus (kitsamas tähenduses), raamatupidamine ja audiitorlus, tööstusomandi kaitse ning autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad õigused. Äriühinguõiguse alavaldkonnaga temaatika on EÜ asutamislepingu tasandil seotud isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise küsimustega ning spetsiifiliselt selle raames asutamisõiguse garanteerimise vajadusega (asutamislepingu art. 43-48) äriühingute suhtes (asutamislepingu art 48 võrdsustab samas artiklis nimetatud äriühingud asutamisõiguse realiseerimisel EL liikmesriikide kodanikega). Raamatupidamise ja audiitorluse alavaldkond tugineb põhimõtteliselt samadele alustele, mis äriühinguõiguse alavaldkond ning on sisuliselt selle osaks. Tööstusomandi kaitse alavaldkond on seotud eelkõige EL asutamislepingus sisalduva kaupade vaba liikumise põhimõtetega (art. 23-31). Tööstusomandi valdkonna õigused, eelkõige patentidest, kaubamärkidest ja tööstusdisainilahendustest tulenevad õigused takistavad juba oma üksiku liikmesriigi territooriumiga piiratud toime ning vastava õiguse omanikule antud võimaluste kaudu, välistada konkureerivate kaupade pakkumine vastava riigi territooriumil, kaupade vaba liikumist EL territooriumil. Põhimõtteliselt sarnased probleemid kaasnevad ka autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õigustega, seetõttu on ka autoriõiguse alavaldkond seotud eelkõige EL asutamislepingus sisalduva kaupade vaba liikumise põhimõtetega (art. 28 jj –> art. 23-31). 2. Eesmärk Äriühinguõigusega seonduv acquis tugineb EÜ asutamislepingu sätetele, seejuures tuleb eristada üksikuid alavaldkondi. Asutamislepingu eesmärgiks äriühinguõiguse alavaldkonnas on tagada asutamisõiguse efektiivne realiseeritavus õiguse harmoneerimise kaudu, nõudes õiguslike ning faktiliste piirangute kaotamist äriühingute asutamisel või tegutsemisel teise liikmesriigi territooriumil. Euroopa Liidu siseselt on äriühinguõiguse alavaldkonnas õiguse harmoneerimise aluseks asutamislepingu artiklid 44 lg 2g ja 94-97. Art. 44 lg 2g tuginevat kompetentsi on üksikutes küsimustes täiendatud, kasutades asutamislepingu art. 308 sätestatud põhimõtteid. Asutamislepingust tulenev EL pädevus hõlmab põhimõtteliselt kõiki äriühinguõiguse valdkondi. Nimetatud laiaulatuslikku kompetentsi kasutades on Euroopa Komisjon ja Nõukogu saavutanud äriühinguõiguse harmoneerimise valdkonnas märkimisväärset edu, vastu on võetud 12 äriühinguõiguse valdkonda kuuluvat direktiivi ning, (kasutades asutamislepingu art. 308 antud pädevust, ka) kaks määrust. EL eesmärgiks antud alavaldkonnas on tagada, et olulisimad eraõiguslikud reeglid äriühingute organisatsiooni, tegutsemise põhimõtete ja suhete osas kolmandate isikutega ei erineks liikmesriigiti. Seejuures on ühtlustatud nii äriühingute asutamist, miinimumkapitalinõudeid, esindamist, tegevusest informatsiooni andmist kui ka võlausaldajate huvide kaitset puudutavaid põhimõtteid. Samuti on loodud reeglistik selliste äriühingute jaoks, mille tegevus hõlmab kogu Euroopa Liitu või vähemalt mitme liikmesriigi territooriumit ning kes seetõttu alluvad mitte siseriikliku vaid Euroopa õiguse põhimõtetele (Nõukogu määrus (EL) nr. 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta). Samasugustest eesmärkidest on kantud ka õiguse ühtlustamine raamatupidamise ja audiitorluse alavaldkonnas, mis on otseselt välja kasvanud äriühinguõiguse regulatsioonist. EL eesmärgiks antud alavaldkonnas on tagada olulisemate raamatupidamisalaste põhimõtete ühtlustamine ning võrreldavus liikmesriikide vahel. Peamiselt direktiivide kaudu on ühtlustatud äriühingute majandusaasta aruannete regulatsiooni ning nende kontrollimise põhimõtteid, välja on jõutud ka rahvusvahelise raamatupidamisstandardi kohustuslikuna kehtestamise kaudu ühtsete raamatupidamispõhimõtete rakendamisele kogu Euroopa Liidu territooriumil, esialgu küll üksnes börsiäriühingute suhtes (määrus 1606/02). Vastavad reeglid peaksid tagama EL äriühingute majandustulemuste võrreldavuse ning aitama paremini ja sõltumatult vastava äriühingu koduriigist hinnata konkreetse äriühingu majanduslikku seisu. Tööstusomandi kaitse alavaldkonnas on asutamislepingu eesmärgiks vähendada tööstusomandi kahjulikku mõju kaupade vabale liikumisele liikmesriikide vahel, eelkõige vähendada seeläbi tekkivaid takistusi teise liikmesriigi turule sisenemisel. Sellel eesmärgil on EL samm sammult liikunud tööstusomandi kaitse põhimõtete ühtlustamise ning kogu EL territooriumil kehtivust ja ühtset toimet omavate tööstusomandi valdkonna õiguste loomise suunas. Viimastel aastatel on komisjon ja nõukogu vastava valdkonna reguleerimisel valdavalt kasutanud määrusi. Seeläbi on ühtlustatud tööstusomandi kaitse põhimõtteid kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja patentide osas. Samuti on EL õiguse ülesandeks tagada liidu territooriumil tööstusomandi kaitstuse kõrge tase, mis peaks soosima investeeringuid vastavates valdkondades ning tagama õigustatud isikute huvide adekvaatse ning üleeuroopalise efektiivse kaitse. Põhimõtteliselt samu eesmärke on järgitud ka autoriõiguse alavaldkonnas, kus õiguse harmoneerimise kaudu on tegeletud eelkõige autoriõiguse kaitse põhimõtete ühtlustamisega liidu territooriumil. Erinevalt tööstusomandist on esialgu õiguse harmoneerimine toimunud valdavalt üksnes direktiivide kaudu (kasutades asutamislepingu art. 94jj), mis on olnud reeglina seotud üksnes autoriõiguse kaitse üksikute spetsiifiliste valdkondadega, kus vastavate suhete piireületava iseloomu tõttu on harmoneerimisvajadus tõusetunud eriti teravalt (satelliidi kaudu edastatavad televisiooniprogrammid, arvutite ja arvutiprogrammidega seonduv valdkond, infoühiskonna teenused jne). Ühinemislepinguga võtab Eesti vastavad acquis’ põhimõtted üle ning kohustub neid alates liitumise hetkest rakendama. Vastavate kohustuste täitmiseks on liitumisläbirääkimiste vältel viidud läbi Eesti seadusandluse harmoneerimine acquis’ põhimõtetega, mille tulemusena on tagatud siseriikliku ja EL seadusandluse kooskõla antud valdkonnas (vt. allpool p. 4). Reeglina on vastavaid põhimõtteid asutud juba rakendama, selleks on loodud vajalik institutsionaalne baas, mis tagab liitumislepingu jõustumise korral sellest tulenevate kohustuste tõrgeteta täitmise (vt. allpool p. 6). 3. Sisu ja võrdlev analüüs Kuna Eesti ei taotlenud EL peetud liitumisläbirääkimiste käigus äriühinguõiguse valdkonnas üleminekuperioode ega erandeid, sisaldab ühinemisleping äriühinguõiguse valdkonna jaoks Eestile üksnes üldist kohustust rakendada alates Euroopa Liiduga ühinemisest kõiki ühenduse õigusakte äriühinguõiguse valdkonnas (ühinemisakti art. 2). Ühinemisakti artikli 5 lõike 2 alusel võtab Eesti endale kohustuse ühineda ka äriühinguõiguse valdkonda kuuluvate konventsioonidega, mida ei ole veel asendatud nõukogu määrustega. Erandite ning üleminekuperioodide taotlemist ei peetud liitumisläbirääkimiste käigus vajalikuks erinevatel põhjustel. Äriühinguõiguse valdkonnaga seondunud peamiseks kohustuseks liitumisprotsessi käigus oli olemasoleva seadusandluse kooskõlla viimine acquis’ga. Samas kujutab EL seadusandlus äriühinguõiguse valdkonnas endast reeglite kogumit, mida efektiivselt toimida sooviv turumajanduslik ühiskond nagunii kehtestaks, et tagada õiguskäibe kindlus ja selles osalevate isikute õiguste kaitse. Sellest tulenevalt on äriühinguõiguse valdkonda kuuluvaid acquis’st tulenevaid põhimõtteid siseriiklikult rakendama asutud juba enne ühinemislepingu jõustumist. Seetõttu sisaldab ühinemisleping spetsiifiliselt äriühinguõiguse valdkonnas üksnes uute liikmesriikide liitumisega seonduvaid tehnilisi kohandusi ning rakendussätteid acquis’ täiendamiseks. Vastavad äriühinguõiguse valdkonda puudutavad reeglid sisalduvad ühinemislepingu lisa II punktis 5 ning lisa IV punktis 2. Ühinemislepingu lisa II sisaldab punktis 5 seoses uute liikmesriikide liitumisega vajalikke tehnilisi kohandusi ning rakendussätteid EL sekundaarõiguses, eelkõige vastavate direktiivide ja määruste muudatusi. Äriühinguõiguse alavaldkonna jaoks sisaldub vastav regulatsioon ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis A. Tegemist on tehniliste täiendustega, millega lisatakse äriühinguõiguse valdkonna direktiividesse viited, milliste Eesti äriühingute liikide suhtes konkreetsed äriühinguõiguse valdkonna direktiivid kehtima hakkavad. Oma olemuselt peavad vastavad direktiivid laienema piiratud vastutusega äriühingutele v.a tulundusühistud, sellisteks äriühinguteks on Eestis aktsiaselts ja osaühing. Teatud direktiivid kehtivad üksnes nn. avatud piiratud vastutusega äriühingute suhtes, selliseks äriühinguks on Eestis aktsiaselts. Konkreetselt hakkab ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis A sisalduvate muudatuste kaudu EL esimene äriühinguõiguse direktiiv (68/151/EMÜ) laienema Eesti äriühingutest aktsiaseltsile ja osaühingule, teine äriühinguõiguse direktiiv (77/91/EMÜ) aktsiaseltsile, kolmas äriühinguõiguse direktiiv (78/855/EMÜ) aktsiaseltsile, kaheteistkümnes äriühinguõiguse direktiiv (89/667/EMÜ) aktsiaseltsile ja osaühingule. Raamatupidamise ja audiitorluse alavaldkonda puudutab ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunkt B, millega täiendatakse vastava alavaldkonna direktiive viidetega, milliste Eesti äriühingute liikide suhtes vastavad direktiivid kehtima hakkavad. Tegemist on samuti tehnilist laadi täiendustega. Oma olemuselt peavad vastavad direktiivid laienema piiratud vastutusega äriühingutele v.a tulundusühistud, sellisteks äriühinguteks on Eestis aktsiaselts ja osaühing. Teatud direktiivid kehtivad üksnes nn. avatud piiratud vastutusega äriühingute suhtes, selliseks äriühinguks on Eestis aktsiaselts. Konkreetselt hakkab ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis B sisalduvate muudatuste kaudu EL neljas äriühinguõiguse direktiiv (78/660/EMÜ), mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid, laienema Eesti äriühingutest aktsiaseltsile ja osaühingule ning täisühingule ja usaldusühingule eeldusel et nende täisosanikuks on piiratud vastutusega äriühing ning seitsmes äriühinguõiguse direktiiv (83/349/EMÜ), mis käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid aktsiaseltsile ja osaühingule. Tööstusomandi alavaldkonna jaoks sisalduvad ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C koos uute liikmesriikide liitumisega acquis’sse lisatavad rakendussätted, mis täpsustavad acquis kohaldamist uute liikmesriikide suhtes. Vastavad sätted puudutavad EL kaubamärke (alapunkt C. I.), meditsiinitoodete täiendava kaitse tunnistusi (alapunkt C. II.) ja EL tööstusdisainilahendusi (alapunkt C. III). Põhimõttelisemat laadi vaidlused liitumisläbirääkimistel seoses äriühinguõiguse peatükiga seondusid tööstusomandi kaitset puudutavate küsimustega. Eelkõige räägiti läbi rakenduslike probleemide üle, mis tekivad EL Nõukogu määruse (EL) nr. 40/1994 alusel kaitstava Euroopa Liidu kaubamärgi kehtivusala laiendamisel Eesti territooriumile. Sarnased probleemid tekkisid ka liitumislepingu ettevalmistamise ajal vastuvõetud EL Nõukogu määruse (EL) nr. 6/2002 alusel kaitstava Euroopa Liidu tööstusdisainilahenduse puhul. Ühinemislepingu teksti täpsustamise käigus laiendati kaubamärkide osas saavutatud kokkuleppeid põhimõtteliselt ka tööstusdisainilahendustele. Rakendussätted on esmalt vajalikud, kuna vastavalt EL nõukogu määrusele (EL) nr. 40/1994 registreeritud kaubamärk (EL kaubamärk) ja vastavalt EL nõukogu määrusele (EL) nr. 6/2002 registreeritud tööstusdisainilahendus (EL tööstusdisainilahendus) omavad õiguskaitset kogu EL territooriumil. Kuna nimetatud määrused hakkavad liitumise hetkest kehtima ka Eesti suhtes, tekib sellega seoses vältimatu küsimus EL kaubamärkide ning tööstusdisainilahenduste vahekorrast Eesti siseriiklike kaubamärkide ja tööstusdisainilahendustega. Liitumisläbirääkimiste käigus tegeleti eelkõige kaubamärkide õiguskaitse ning EL- ja siseriiklike kaubamärkide vahekorra probleemidega pärast liitumist. Tööstusdisainilahenduste valdkonnas puudus läbirääkimiste ajal EL poolne õiguslik regulatsioon, vastav määrus võeti vastu alles 12.12.2001, seeläbi tekkinud rakenduslikud probleemid lahendati liitumislepingu teksti ettevalmistamise käigus analoogiliselt kaubamärkidele. Spetsiifiliselt kaubamärkide osas lepiti liitumisläbirääkimiste käigus kokku, et Eesti rakendab küll alates liitumise hetkest määrust EL kaubamärkide kohta, vastuolu korral siseriiklikult kaitstud Eesti kaubamärgi ja EL kaubamärgi korral säilitab aga Eesti kaubamärgiomanik oma senised õigused, kui ta on õiguse kaubamärgile omandanud enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Konkreetselt võimaldab ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C I. sisalduv EL kaubamärgi määrusesse lisatav art. 142a Eesti kaubamärgi omanikul, kes on õigused kaubamärgile omandanud enne liitumist Euroopa Liiduga, välistada selliste kaubamärgimääruse alusel kaitstud EL kaubamärkide kasutamine Eesti territooriumil, mis rikuvad tema kaubamärgiga kaitstud õigusi. Varasema legaalselt omandatud Eesti kaubamärgi omaniku õigused jäävad seega ka pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga senises mahus püsima, eelkõige saab sellise Eesti kaubamärgi omanik välistada EL kaubamärgi kasutamise Eesti territooriumil ning võib vajaduse korral pöörduda üldises kaubamärgiseaduses sätestatud korras oma õiguste kaitseks tsiviilkorras kohtusse. Analoogiline probleem tekkis pärast EL nõukogu määruse (EL) nr. 6/2002 vastuvõtmist ka seoses Euroopa Liidu tööstusdisainilahenduste ja Eesti tööstusdisainilahenduste vahekorraga. Ühinemislepingu koostamise käigus otsustati tööstusdisainilahenduste suhtes kasutada üldiselt samu põhimõtteid, mis kaubamärkide juures. Nii võimaldab ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C III. sisalduv EL tööstusdisainilahenduse määrusesse lisatav art. 110a Eesti tööstusdisainilahenduse omanikul, kes on õigused tööstusdisainilahendusele omandanud enne liitumist Euroopa Liiduga, välistada tööstusdisainilahenduste määruse alusel kaitstud EL tööstusdisainilahenduste kasutamise Eesti territooriumil. Ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C II 1 sisalduva meditsiinitoodete täiendava kaitse tunnistusi puudutava regulatsiooni mõistmiseks on vajalik silmas pidada, et arvestades meditsiinitoodete, eelkõige ravimite väljatöötamise spetsiifiliselt pikka ajavahemikku, lüheneb ka vastava meditsiinitoote efektiivse patendikaitse kestus - kuna patendikaitse taotletakse vastavale meditsiinitootele juba arendusprotsessi alguses, on toote turule lubamise hetkeks reeglina kulunud juba kuni poolt seaduste poolt tavaliselt võimaldatavast 20-aastasest patendikaitse tähtajast. Arvestades seda asjaolu, on Euroopa Liit vastava EL määruse kaudu (1768/92) võimaldanud meditsiinitoodetele pärast 20-aastase patendikaitse lõppemist veel kuni 5 aastase perioodi jooksul lisakaitset nn täiendava kaitse tunnistuse kaudu. Täiendavat kaitset saab taotleda 6 kuu jooksul meditsiinitoote esmakordsest legaalsest turuletoomisest. Ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C II. sisalduvate täiendustega lisatakse EL meditsiinitoodetele täiendava katse tunnistuste loomise määrusele art. 19a, mis sätestab tähtajad, mille jooksul tuleb täiendava kaitse saamiseks esitada vastavasisuline taotlus selliste meditsiinitoodete suhtes, mis on kaitstud Eestis registreeritud patendiga. Kuni liitumiseni võimaldab Eesti täiendavat patendikaitset meditsiinitoodetele vastavate patendiseaduse sätete kaudu, mis lisati patendiseadusesse 1999. a. oktoobris, täiendava kaitse taotlemise ja selle tagajärjed sätestab seega siseriiklik seadusandlus patendiseaduse näol. Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga kaotavad vastavad patendiseaduse sätted kehtivuse ning neid asendab ülalviidatud määruse regulatsioon. Määrusele lisatavas Eestit puudutavas art. 19a punktis b nimetatud täiendava kaitse taotlemiseks avalduse esitamise tähtaeg on seotud patendiseaduse muudatuste jõustumisega, mille alusel võimaldati patendikaitse pikendamist meditsiinitoodete puhul täiendava kaitse tunnistuste kaudu. Vastavad, täiendava patendikaitse taotlemist võimaldavad patendiseaduse muudatused jõustusid 01.01.2000, vastavate patendiseaduse muudatuste rakendussätted võimaldasid enne 01.01.2000 registreeritud patentidele taotleda täiendavat patendikaitset 6 kuu jooksul täiendavat patendikaitset võimaldavate seadusemuudatuste jõustumisest (seega kuni 01.06.2000). Pärast 01.01.2000 registreeritud patentide suhtes toimub täiendava kaitse taotlemine üldises patendiseaduses sätestatud korras. Kuna alates liitumisest EL-ga allub täiendava kaitsega seonduv EL seadusandlusele, loeb vastava määruse(1768/92) täiendus art. 19a näol siseriikliku õiguse alusel (e patendiseaduse alusel) esitatud täiendava kaitse taotluse võrdseks määruse alusel esitatud taotlusega. Sama kehtib ka taimekaitsetoodete ja nendele taimekaitsetoodete täiendava kaitse tunnistuste kaudu võimaldatava täiendava patendikaitse kohta. Ühinemislepingu lisa II punkti 5 alapunktis C II. 2. sisalduvate täiendustega lisatakse EL taimekaitsetoodetele täiendava katse tunnistuste loomise määrusele art. 19a, mis sätestab tähtajad, mille jooksul tuleb täiendava kaitse saamiseks esitada vastavasisuline taotlus selliste taimekaitsetoodete suhtes, mis on kaitstud Eestis registreeritud patendiga. Kuni liitumiseni võimaldab Eesti täiendavat patendikaitset taimekaitsetoodetele vastavate patendiseaduse sätete kaudu, mis lisati patendiseadusesse 1999. a. oktoobris. Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga kaotavad vastavad patendiseaduse sätted kehtivuse ning neid asendab ülalviidatud määruse regulatsioon. Määrusele lisatavas Eestit puudutavas art. 19a punktis b nimetatud tähtaeg on seotud patendiseaduse muudatuste jõustumisega, mille abil võimaldati patendikaitse pikendamist taimekaitsetoodete puhul täiendava kaitse sertifikaatide kaudu. Ühinemislepingu lisa IV punkt 2 sisaldab kokkulepet spetsiifilise mehhanismi osas, mis kohaldub patendi või täiendava kaitse tunnistusega kaitstud ning uue liikmesriigi territooriumil turule toodud meditsiinitoodete ekspordile muu EL riigi territooriumile. Tegemist on erandiga asutamislepingu kaupade vaba liikumise põhimõtete suhtes (asutamislepingu I ptk). Säte on tingitud asjaolust, et enamiku uute liikmekandidaatide (k.a Eesti) territooriumil sai patendikaitse omandamine meditsiinitoodete suhtes võimalikuks alles 1990. aastate esimesel poolel pärast vastavate patendiseaduste või nende täienduste vastuvõtmist. Seetõttu ei olnud võimalik ka omandada patendikaitset selliste meditsiinitoodete, eelkõige ravimite suhtes, mis toodi legaalselt vastava riigi turule enne patendikaitset võimaldavate seaduste kehtima hakkamist. Samuti ei olnud seetõttu võimalik välistada teistes riikides patendikaitset omavate meditsiinitoodete, eelkõige ravimite, koopiate turuletoomist. Kuigi selliste meditsiinitoodete tootmine ja turustamine uute liikmesriikide territooriumil võib jätkuda ka pärast liitumist, annavad liikmesriikide patendiseadused, kus vastav meditsiinitoode on kaitstud, patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanikule võimaluse keelata vastava meditsiinitoote turustamine vastavas liikmesriigis (patendikaitse puudumine uues liikmesriigis ei välista selle olemasolu vanades liikmesriikides). Et patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanikul oleks võimalik oma õigusi efektiivselt kaitsta, sätestab ühinemislepingu lisa IV. punkt 2 sellise meditsiinitoote ekspordi täiendava eeldusena kohustuse tõendada asjaomase riigi pädevale asutusele, et patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanikule, kellel oleks võimalik meditsiinitoote turustamine vastavas liikmesriigis keelata, on meditsiinitoote ekspordi kavatsusest eelnevalt teatatud. Teatamiskohustuse täitmine tagab patendi või täiendava kaitse tunnistuse omaniku võimaluse kaitsta enda patendiõigusi vajaduse korral kohtu kaudu ja takistada seeläbi vastavate meditsiinitoodete turustamine liikmesriigis, kus temale kuuluv patent kehtib. Teatamiskohustuse ettenägemise osas on tegemist erandiga üldisest kaupade vaba liikumise põhimõttest. 4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele Eestis kehtiv õigus vastab äriühinguõiguse valdkonnas põhimõtteliselt EL nõuetele. Üksikutes spetsiifilistes alavaldkondades on vajalik täieliku kooskõla saavutamiseks õigusaktide vastuvõtmine. Autoriõiguse alavaldkonnas tuleb 1. jaanuariks 2004 ette valmistada seaduse eelnõu, millega harmoneeritakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas. Vajalikud seadusemuudatused töötab välja Kultuuriministeerium. Tööstusomandi alavaldkonnas on enne EL liitumist vajalik teha üksikuid tehnilisi täiendusi kehtivas seadusandluses, nt. viiakse vahetult enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga kaubamärgiseadusesse ja tööstusdisaini kaitse seadusesse sätted, mis võimaldavad rakendada ülalnimetatud EL Nõukogu määrusi 40/1994 ja 6/2002. Samuti tuleb EL õigusaktide ja teiste rahvusvaheliste kokkulepetega kooskõlla viia Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni alusel edastatud tööstusomandi õiguskaitse taotluste menetlemise eest võetavate tasude kehtestamise põhimõtted ja kord. Seni on EL õigusaktidega vastavusse viidud ainult Euroopa patentide jõushoidmiseks tasutavate lõivude Euroopa Patendiametile ülekandmise kord. Euroopa Ühenduse kaubamärgisüsteemiga liitumisel (EÜ määrus 40/94) hakkavad Patendiametile laekuma ühenduse kaubamärgi otsingutasud. Samuti näevad tegelikel kulutustel põhinevat otsearveldust Patendiameti ja rahvusvahelise organisatsiooni vahel ette Patendikoostööleping, Madridi kokkuleppe protokoll ja Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioon. Kehtiv riigilõivude kehtestamise ja kogumise regulatsioon ei võimalda eelnimetatud kokkuleppeid selles osas täita. Vastavad muudatused valmistab 1. jaanuariks 2004 ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Patendiametiga. Äriühinguõiguse alavaldkonnas on kavas 2003. a jooksul ette valmistada äriseadustiku muudatused, mis on vajalikud Nõukogu määruse (EL) nr. 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta rakendamiseks (määrus jõustub 01.10.2004). Vajalikud seadusemuudatused töötab välja Justiitsministeerium. Raamatupidamise ja audiitorluse alavaldkonnas olulisi seadusemuudatusi kavandatud ei ole. 5. Mõjud Arvestades äriühinguõiguse valdkonna spetsiifikat ei too liitumislepingu jõustumine ning sellega võetud kohustuste täitmine kaasa otseseid sotsiaalseid mõjusid, mõjusid riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele ning regionaalarengule. Liitumislepingu mõjude hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et Eesti Vabariik on äriühinguõiguse valdkonnas juba valdavalt asunud acquis’st tulenevaid kohustusi rakendama, seetõttu ei too liitumislepingu jõustumine olemasoleva praktika jaoks kaasa ka põhimõttelist laadi muudatusi. Kaudselt saab hinnata üksnes majanduslikke mõjusid. Äriühinguõiguse ja raamatupidamise ning audiitorluse alavaldkondades tagab EL-ga liitumine ja sellega seonduvate acquis põhimõtete rakendamine siinsete ettevõtjate suurema usaldusväärsuse ning läbipaistvuse nende suhtes ühtse üleeuroopalise õigusliku režiimi kohaldumise kaudu. Tööstusomandi ning autoriõiguse alavaldkondades on EL eesmärgiks tagada vastavate õiguste kaitstuse kõrge tase, mis toob ühtlasi kaasa vastavate tööstusomandi valdkonna ja autoriõiguse valdkonna õiguste omanike huvide parema kaitse ja loob paremad stiimulid vastavates valdkondades investeeringute tegemiseks. Eesti tööstusomandi õiguste ja autoriõiguste omanikele on oma õiguste realiseerimine tagatud läbi üleeuroopalise õiguskaitsesüsteemi ning koostöövõrgustiku. 6. Rakendamine Tervikuna on institutsionaalne baas äriühinguõiguse valdkonda kuuluva acquis rakendamiseks loodud. Äriühinguõiguse alavaldkonnas seonduvad rakenduslikud küsimused eelkõige äriühingute registreerimise, asjaomaste registrikannete tegemise ja muu äriühingu tegevusega seonduva informatsiooni kogumise selliste andmete avalikkusele kättesaadavaks tegemise ning registrimenetluse kaudu äriühingute tegevuse üle järelevalve teostamisega. Vastavaid ülesandeid täidavad esimese astme kohtute juurde moodustatud registriosakonnad, mis muuhulgas peavad ka äriühingute suhtes peetavat äriregistrit. Sisulist järelevalvet registrimenetluses teostatud otsuste üle teostatakse läbi üldise kohtusüsteemi äriseadustikus ettenähtud edasikaebemenetluse kaudu. Registriosakondade, muuhulgas ka äriregistri haldussuutlikkuse tagamine on Justiitsministeeriumi ülesandeks. Äriregistri tegevuse ning tema poolt teostatavate järelvalvefunktsioonide õiguslikud alused sisalduvad äriseadustikus. EL liitumine ei too kaasa vajadust teha äriregistri töös organisatsioonilisi muudatusi. Loodud institutsionaalne baas on küllaldane acquis efektiivseks rakendamiseks vajalike ülesannete täitmiseks. Raamatupidamise valdkonnas seonduvad rakenduslikud küsimused valdavalt raamatupidamise seaduse alusel seaduse rakendamist puudutavate juhendite väljaandmise ning raamatupidamisalase tegevuse suunamisega, millega tegeleb Raamatupidamise Toimkond, kes tegutseb Vabariigi Valitsuse poolt moodustatud komisjonina. Audiitortegevuse valdkonnas teostab rahandusminister tulenevalt audiitortegevuse seadusest järelevalvet avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutseva audiitorkogu üle, kes omakorda teostab audiitortegevuse seaduse alusel järelevalvet audiitorite üle. Audiitortegevuse valdkonnas töötab Rahandusministeerium koostöös audiitorkoguga hetkel välja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, milles täpsustatakse muu hulgas audiitorkogu ning riigi poolset järelevalvet ja arvestatakse Euroopa Komisjoni poolt 16. mail 2002.a välja antud audiitori sõltumatust EL-is käsitlevas soovituses esitatud nõudeid audiitori sõltumatusele. Eelnõu esitatakse Vabariigi Valitsusele 2003.a esimesel poolaastal. Loodud institutsionaalne baas on põhimõtteliselt piisav acquis rakendamiseks vajalike ülesannete täitmiseks, üksikud vajakajäämised audiitortegevuse valdkonnas kõrvaldatakse ülalviidatud seadusemuudatuste ettevalmistamisega Rahandusministeeriumi poolt. Tööstusomandi alavaldkonnas on rakendusliku poole eest peamisteks vastutavateks institutsioonideks patendiamet ning patendiraamatukogu. Patendiameti ülesanne on tööstusomandialase õiguskaitse saamiseks vajalike toimingute tagamine ning patendiraamatukogu ülesanne on tööstusomandi kaitse valdkonnas teadlikkuse tõstmine. Patendiamet õiguskaitse andmisel teeb ekspertiise kaubamärkide ja patentide osas, registreerib kasulike mudeleid, Euroopa patente, mikrolülituste topoloogiaid, tööstusdisainilahendusi ja geograafilisi tähiseid. Vastavaid funktsioone täpsustavad tööstusomandit reguleerivad eriseadused (patendiseadus, kasuliku mudeli seadus, tööstusdisaini kaitse seadus, kaubamärgiseadus, geograafilise tähise kaitse seadus, mikrolülituse topoloogia kaitse seadus). EL-ga liitumine ei too kaasa vajadust teha patendiamet ning patendiraamatukogu töös olulisi organisatsioonilisi muudatusi. Euroopa Liiduga ühinemisel tuleb patendiametil lülituda ühtsesse liikmesriike hõlmavasse kaubamärkide ja tööstusdisainilahenduste õiguskaitse andmise süsteemi, mis eeldab vastava struktuuriüksuse moodustamist kaubamärgiosakonnas. Vastavalt 25.12.1999 allakirjutatud koostöö memorandumile teeb patendiamet juba praegu koostööd Siseturu Ühtlustamise Ametiga (menetluse praktika, kaubamärkide- ja õigusalase teabe vahetus ning vastava infosüsteemi loomine). Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga ühinemisel lülitus patendiamet liikmesriike hõlmavasse Euroopa patentide väljaandmise ühtsesse süsteemi, mille tulemusena ta hakkab pidama Eesti Vabariigis kehtivate Euroopa patentide siseriiklikku registrit ning avaldama Euroopa patentide, milles Eesti Vabariik on märgitud riik, täiskirjeldusi, mis suurendab vastuvõtuosakonna, patendiosakonna, infoosakonna ja registrite büroo töömahtu. Tervikuna on loodud institutsionaalne baas küllaldane acquis efektiivseks rakendamiseks vajalike ülesannete täitmiseks. Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste alavaldkond kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse, vastavaid ülesandeid täpsustavad autoriõiguse seadus ja Kultuuriministeeriumi põhimäärus. Institutsionaalne baas acquis rakendamiseks on olemas, ministeeriumis on sellel eesmärgil loodud meedia- ja autoriõiguse osakond. Edasisi organisatsioonilisi muudatusi seoses EL-ga liitumisega ei ole kavandatud. Autoriõigust puudutavaid väärtegusid menetleb kohtuvälise menetlejana Kultuuriministeerium, kuritegusid menetletakse üldises korras. Institutsionaalne baas acquis rakendamiseks vajalike ülesannete täitmiseks on seetõttu olemas. Probleemseks on senini peetud seaduste rakendamise efektiivsust, eelkõige seoses õiguskaitseorganite piraatluse vastase võitlusega – probleemi lahendamisele aitab eelduste kohaselt oluliselt kaasa Kultuuriministeeriumi poolt algatatud sellealane Phare 2002 programm. 8. Jõustumine Ühinemislepingus ei ole äriühinguõiguse valdkonnaga seonduvaid sätteid, mis jõustuksid Eesti suhtes hilisemal kuupäeval kui leping ise. Samuti ei näe ühinemisleping ette äriühinguõiguse valdkonnaga seonduvaid üleminekuperioode või üksikute acquis osade jõustumist hilisemal kuupäeval kui ühinemisleping. 6. JAGU KONKURENTS Yüklə 2 Mb. Dostları ilə paylaş:
|