Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

13. JAGU

SOTSIAAL- JA TÖÖPOLIITIKA

1. Sissejuhatus
Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi eurointegratsioonibüroo peaspetsialist Heili Jõe ja liitumisläbirääkimiste sotsiaal- ja tööpoliitika töögrupi juht Jana Järvik.
Sotsiaal- ja tööpoliitika valdkonnas osalesid liitumisläbirääkimistel töögrupi tasandil Töötervishoiuarstide Seltsi, Eesti Põllumajandusülikooli, Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu, Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi, Eesti Ametühingute Keskliidu, Eesti Tervishoiutöötajate Ühingu ning Eesti Kaubandus- Tööstuskoja esindajad.
Euroopa Liidu rajamise protsess on alati peegeldanud vajadust säilitada majandusliku ja sotsiaalse mõõtme tasakaal. Selle tulemusena hõlmab ühenduse sotsiaalpoliitika eri ulatusega volituste piires paljusid valdkondi: tööhõivet, töötervishoidu ja –ohutust, meeste ja naiste võrdseid võimalusi, rahvatervist, sotsiaaldialoogi edendamist, sotsiaalkaitset, sotsiaalkindlustuse ja tööõiguse sätete kooskõlastamist.
1997. a liideti EÜ asutamislepingule lisaprotokoll nr. 14 sotsiaalpoliitika kohta. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 136 juhindutakse ELi õigusnormide loomisel 1989. a Euroopa Liidu nõukogus vastu võetud töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartast ning Euroopa Nõukogu 1961. a sotsiaalhartast. Amsterdami leping andis ühendusele pädevuse koordineerida tööhõivepoliitikat ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastaseid abinõusid.
Nice’i leping sätestab lisaks, et ühendus toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonnas. Sel eesmärgil võib nõukogu rakendada meetmeid (välja arvatud liikmesriikide seaduste ja määruste ühtlustamine) edendamaks liikmesriikide vahelist koostööd teadmiste edendamise, informatsiooni ja positiivse kogemuse vahetuse, innovaatiliste lahenduste propageerimise ja kogemuste hindamise kaudu.
2. Eesmärk

3. Sisu ja võrdlev analüüs

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus eesti/EL õigusele

5. Rakendamine
Euroopa Ühenduse asutamislepingu sotsiaalpoliitika sätted hõlmavad mitmeid sotsiaalmajanduslikke õigusi (õigus vabalt liikuda, õigus võrdsele kohtlemisele, õigus haridusele ja kutseõppele ning tervisekaitsele jms) ning sõnastavad ühenduse üldised eesmärgid (tööhõive suurendamine, elu- ja töötingimuste parandamine, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine jms).
Ühenduse pädevus sotsiaalpoliitika valdkonnas on määratletud EÜ asutamislepingu artiklitega 136-145; tööhõive valdkonnas artiklitega 125-130; töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas artiklitega 136-137, 140; Euroopa Sotsiaalfondi tegevuse valdkonnas artiklitega 146-148, 159. Rahvatervise valdkond on reguleeritud artikliga 152; sotsiaalne ühtekuuluvus ja sotsiaalne kaasatus (sh. ka sotsiaalkindlustust) artiklitega 158-159, struktuurfondide tegevus artikliga 161. Meeste ja naiste võrdne kohtlemine läbivad asutamislepingu artikli 13 lõiget 1, artiklit 136, artikli 137 punkti i, artikli 141 lõiget3, artiklit 142 ning võitlus rassismi vastu artiklit 13.
Samas on EÜ pädevus sotsiaalpoliitika valdkonnas tervikuna küllalt kitsalt piiritletud, piirdudes nelja keskse valdkonnaga, milleks on meeste ja naiste võrdne kohtlemine, sotsiaalkindlustuste koordineerimine, töötervishoid ning tööohutus ja töötingimused. Õiguslikud alused ühtse sotsiaalpoliitika kujundamiseks on olnud kitsad ning võimaldanud eelkõige selliste sotsiaalpoliitiliste meetmete rakendamist, mis on põhjendatud ühisturu huvidega ning suunatud majanduslikult aktiivsetele ehk töötavatele inimestele. Näiteks piirdub õiguslik pädevus meeste ja naiste võrdse kohtlemise valdkonnas töötasu ja töötingimuste, kutseõppe, emaduspuhkuse, rasedate ja noorte emade töökaitse ning sotsiaalkindlustuse küsimuste reguleerimisega. Samuti on sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine seotud ühisturu efektiivsemaks toimimiseks töötajate vaba liikumise toetamisega, tagades teistes liikmesriikides omandatud hüvitiste säilimise vanaduse, haiguse, töötuse või muude sotsiaalsete riskide korral.
Euroopa Liidu sotsiaalpoliitiline roll on siiski ulatuslikum, kui seda võiks kitsa sotsiaalpoliitilise acquis põhjal eeldada. Seetõttu tuleb Euroopa Liidu mõju Eesti sotsiaalpoliitikale hinnates silmas pidada ka ühenduse mittesiduvaid, nn leebe regulatsiooni instrumente – programmilisi ja konsultatsioonidokumente, soovitusi ja hea praktika juhtnööre, tegevuskavu ja koostöö-programme, millel on vaieldamatult suunav mõju liikmesriikide sotsiaalpoliitilistele valikutele.
Eeltoodule tuginedes rakendatakse käesoleval ajal kolmes sotsiaalpoliitika valdkonnas – tööhõive, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine ning pensionid – nn avatud koordinatsiooni meetodit. Nimetatud meetod on liikmesriikidevaheline koostööraamistik, kus esmalt lepitakse kokku ühised eesmärgid ja ajagraafik nende eesmärkide saavutamiseks ning fikseeritakse kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed indikaatorid liikmesriikide olukorra ja arengute hindamiseks. Seejärel on liikmesriikide ülesandeks töötada ELis seatud eesmärkide ja suuniste alusel välja rahvuslikud strateegiad. Järgneb liikmesriikide strateegiate ja arengute ühine jälgimine, hindamine, kogemuste vahetus ning edukamate kogemuste propageerimine. Samuti võib ELi seatud eesmärkide paremaks saavutamiseks ellu kutsuda ühenduse koostööprogramme (Community Programmes), mis on abi- või tegevusprogrammid täiendamaks Euroopa Liidu tegevust konkreetsetel probleemaladel. Programmid koostab komisjon ning need kooskõlastatakse ja neid rakendatakse liikmesriikide siseriikliku kontrolli all.
Eesti on suuteline sotsiaal- ja tööpoliitika acquis’ täies mahus üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemisest alates. Eesti ei taotlenud selles peatükis üleminekuperioode ega erandeid. Antud valdkonda käsitlevad ühinemisakti II lisas välja toodud liikmete arvu muutused kaevanduste ohutuskomisjonis, tööohutuse, tööhügieeni ja –tervishoiu nõuandekomitees, Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fondis, meeste ja naiste võrdseid võimalusi käsitlevas nõuandekomitees, Euroopa tööohutuse ja töötervishoiu agentuuris, töösuhte poolte dialoogi edendamise dialoogikomitees ja alalises tööhõivekomitees.

Tööõigus

Seletuskirja tööõiguse osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna tööõiguse büroo juhataja Carita Rammus.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 140 kohaselt peab komisjon edendama liikmesriikide koostööd ja hõlbustama nende meetmete kooskõlastamist, eelkõige tööõiguse ja töötingimuste, ühinemisõiguse ning tööandjate ja töötajate vaheliste kollektiivläbirääkimiste valdkondades. Õigusaktide vastuvõtmine vastavalt asutamislepingu artiklile 137 toimub töötingimuste, töötajate informeerimise ja konsulteerimise valdkonnas kvalifitseeritud häälteenamusega ning ühehäälselt järgmistes valdkondades: töötajate kaitse töölepingute lõpetamisel, töötajate ja tööandjate esindamine ja nende huvide esindamine ja kollektiivne kaitse, sh töötajate osavõtt ettevõtte juhtimisest. EL ei ole pädev reguleerima töötasu, ühinemisõigust ega streigi- ja töösuluõigust.
ELi tööpoliitikaalane õigustik reguleerib järgnevaid valdkondi:

• 
  kollektiivne koondamine;
  
• 
  tööandja kohustus ettevõtte, äriühingu või nende osade ülemineku korral informeerida töötajat esindaja tööandja maksejõuetusest;
  
• 
  tööandja kohustus informeerida töövõtjat töölepingu või töösuhte olulistest tingimustest;
  
• 
  töönõukogu asutamine või mitmes liikmesriigis tegutsevates ettevõtetes töötajate teavitamiseks ja konsulteerimiseks korra loomine. Liikmesriigi territooriumile töölähetusse saadetud teise liikmesriigi töötajale võrdsete õiguste tagamine asukohariigi töötajatega;
  
• 
  osalise tööajaga töötavatele töötajatele samade õiguste tagamine täistööajaga töötavate töötajatega;
  
• 
  tööaeg (sh. puhkeaeg, puhkus);
  
• 
  määratud tähtajaks sõlmitud töölepinguga töötajatele samade tööohutus- ja tervishoiualaste nõuete tagamine määramata tähtajaks sõlmitud töölepinguga töötajatega;
  
• 
  piirangud alla 18-aastaste noorte töötamisele.
  

Suurem osa Eesti õigusaktidest on viidud vastavusse ELi nõuetega, kuid oluliste direktiivide harmoneerimine sõltub töölepingu seaduse vastuvõtmisest Riigikogus. Seadus ja tema rakendusaktid, samuti ka lähetatud töötajate seadus tuleb vastu võtta 2003. aastal.

Tööalane järelevalvesüsteem toimib individuaalsete töövaidluskomisjonide ja Tööinspektsiooni kaudu. Õigusaktide ettevalmistamise eest vastutab Sotsiaalministeerium.

Sotsiaaldialoog

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna nõunik Malle Kindel.
Euroopa Liidu sotsiaaldialoogialane õigus reguleerib järgnevaid valdkondi: sotsiaalpartnerite konsultatsioonid eesmärgiga parandada Euroopa Ühenduse poliitikat; kahe- ja kolmepoolsed läbirääkimised (tööandjate, töötajad ja riigi esindajad) ja kokkulepete (sotsiaallepete) sõlmimine üleriigilisel tasandil; kahepoolsed läbirääkimised sotsiaalpartnerite vahel töö- ja sotsiaalküsimustes ning vastavate kokkulepete ja kollektiivlepingute sõlmimine kõigil töösuhete tasanditel.
Sotsiaaldialoogi seadus, mis harmoneerib ELi direktiivid on plaanis vastu võtta jaanuaris 2004. a.
Üldine järelevalve ja vastutamine lasub sotsiaaldialoogi partneritel. Järelevalvesüsteem toimib peamiselt kollektiivsete töötülide ja individuaalsete töövaidluste lahendamise mehhanismi raames töövaidluskomisjonide ja Tööinspektsiooni kaudu. Loodud on kolmepoolne Sotsiaalmajandusnõukogu, mille ülesanded on sotsiaalmajanduslike protsesside ning makromajanduslike suhete seire, konsulteerimine, soovituste ja arvamuste edastamine otsuseid vastuvõtvatele institutsioonidele. Tegemist on sotsiaaldialoogi läbiviimist nõustava organiga. Sotsiaaldialoogis on määrav osa kolmepoolsetel ja kahepoolsetel läbirääkimistel. Lisaks toimivad Eestis järgmised kolmepoolsed organid: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) nõukogu, Töökeskkonna nõukoda, Kemikaalide ohutuskomisjon üleriigilisel tasandil. Loodud on samuti 11 maakonna Tööhõivenõukogu, kes lahendavad tööhõiveprobleeme maakonna tasandil.

Tööhõive

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna juhataja tööala asekantsleri ülesannetes Pille Rebane, Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsleri nõunik Ülle Marksoo ja Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna Euroopa Sotsiaalfondi programmeerimise ja koordineerimise büroo juhataja Mari Väli.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 136 nimetab ühenduse eesmärkidena tööhõive edendamist, elu- ja töötingimuste parandamist, adekvaatset sotsiaalset kaitset ning tööandjate ja töötajate vahelist dialoogi. Samas tuleb konkreetsete meetmete rakendamisel lähtuda liikmesriikide kogemuste mitmekesisusest ja ühenduse majanduse konkurentsivõime säilitamise vajadusest.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 128 lõikele 2 kinnitatakse avatud koordinatsiooni meetodi raames nõukogu otsusega iga-aastased tööhõive põhisuunad, mis on kõigile liikmesriikidele siduvad. Lähtudes Euroopa Ülemnõukogu järeldustest ning komisjoni ettepaneku põhjal, pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ning artiklis 130 nimetatud tööhõivekomiteega, koostab kvalifitseeritud häälteenamusega otsust tegev nõukogu suunised, mida liikmesriigid oma tööhõivepoliitikas arvesse võtavad.
Euroopa Liidu tööhõivestrateegia (European Employment Strategy) tugineb neljale tööhõive põhisuunale: inimeste tööga hõivatuse suurendamine (improving employability), ettevõtluse toetamine (developing entrepreneurship), ettevõtete ja nende töötajate kohanemise toetamine (encouraging adaptability of businesses and their employees) ja võrdsete võimaluste tagamine naistele ja meestele (strenghthening equal opportunities policies for women and men). Lähtuvalt strateegia põhisuundadest ja igal aastal komisjoni poolt uuendatavatest detailsetest juhistest, tuleb ELi liikmesriikidel igal aastal koostada ja rakendada tööhõive tegevuskava.
Vastavalt Luksemburgi tööalase tippkohtumise 1997. a novembri kokkuleppele rakendatakse Eestis läbi Euroopa Liidu tööhõivestrateegia tööhõive tegevuskava. Tänaseks on Eestis valminud kolm tööhõive tegevuskava: aastateks 2000 IV kvartal –2001, 2002 ja 2003.
Euroopa Liiduga liitumisel tekib Tööturuametil võimalus ühineda üle-Euroopalise töövahendussüsteemiga EURES, mis koosneb interneti põhisest infoandmebaasist ja kõikides ELi liikmesriikides töötavatest EURESe nõustajatest.
Tööhõivepoliitika rakendamise eest vastutavad Sotsiaalministeerium ning Tööturuamet.
Seoses liitumisega lisandub Eesti tööturusüsteemile rida kohustusi, mille rakendamiseks tuleb tunduvalt tõsta vastavate institutsioonide haldussuutlikkust. Tööhõiveametid peavad olema suutelised ellu viima Euroopa tööhõivestrateegiat, mille üheks uueks tegevussuunaks on individuaalsete tegevuskavade koostamine töötutele.

Kui kulutused tööturupoliitikale moodustavad Eestis SKP-st kõigest 0,2%, siis mujal ELi riikides on see üle 3-4 %. Kokku tuleks 2004. aastal suurendada kulutusi aktiivsele tööturupoliitikale 55 miljoni krooni võrra.

Euroopa Sotsiaalfond (ESF)

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna Euroopa Sotsiaalfondi programmeerimise ja koordineerimise büroo juhataja Mari Väli.

Euroopa Liidus on loodud ELi kokkulepetes fikseeritud eesmärkide saavutamiseks vajalikud rahastusinstrumendid – struktuurifondid , mis peavad toetama liikmesriikide kõikide regioonide ühtlasemat majanduslikku ja sotsiaalset arengut.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 146-148 on Euroopa Sotsiaalfond tööhõivet toetav fond, mille vahendeid kasutatakse rahvuslike tööhõive tegevuskavade elluviimiseks. Liikmesriik valib ise vajaliku struktuuri, et poliitikat ellu viia. Paljud tegevused on rakendatavad kohalikul tasemel, oluline on koostöö nii ministeeriumide kui kohalike võimuorganitega.
Abi saamiseks ja kasutamiseks peab liikmesriik koostama vastava mitmeaastase programmdokumendi ning kindlustama ka programmi nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikud haldusstruktuurid ja protseduurid. “Eesti riiklik arengukava ELi struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2003-2006” on vastava programmdokumendi eelnõu.
Euroopa Sotsiaalfondi korraldusasutuseks on Rahandusministeerium, rakendusasutusteks Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Rahandusministeerium ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning rakendusüksusteks Tööturuamet, Sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja Riigikantselei. ESF makseasutus on Rahandusministeerium. Ühenduse algatuse Equal korraldusasutus on Sotsiaalministeerium ja makseasutus Rahandusministeerium.
Eestis on vaja 2003. aastal vastu võtta ESF rakendamist puudutavad õigusaktid. Euroopa Sotsiaalfondi administreerimise süsteem töötatakse välja 2003. aasta lõpuks.
Euroopa Liit kaasfinantseerib liikmesriigi poolt määratud prioriteetseid tegevusi kuni 75% ulatuses kogumaksumusest. Aastail 2004 ja 2006 on ESFist saadav rahasumma 1053,58 miljonit Eesti krooni, kaasfinantseerimiseks kulub 351,18 miljonit Eesti krooni. Kaasfinantseerimisena on osaliselt võimalik arvesse võtta riigi poolt eraldatavaid summasid tööturupoliitika finantseerimiseks (Tööturuameti eelarve). Asjasse puutuvad ministeeriumid on vastavad summad esitanud riigieelarve 2004. a seaduseelnõusse.

Sotsiaalne kaitse ja sotsiaalkindlustus

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja –toetuste osakonna jurist Heli Sildmäe.
Kuigi ELi algusaastatest on arutatud sotsiaalse kaitse, eelkõige sotsiaalkindlustushüvitiste taseme ühtlustamist, vältimaks ühtede riikide konkurentsieeliseid teiste ees madalamate tööjõukulude arvelt, on sotsiaalse kaitse süsteemide ühtlustamisele õigusliku reguleerimise teel eelistatud siiski nn vabatahtlikku harmoneerimist liikmesriikide suurema koostöö ja infovahetuse ajel. Kuna sotsiaalse kaitse areng on tihedalt seotud iga riigi ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega, on hüvitiste ja toetusskeemide põhimõtted liiga erinevad, et neid ühtlustada. Samuti tuleb arvestada, et sotsiaalpoliitikal on liikmesriikide õigussüsteemides konstitutsiooniliselt tugevalt kaitstud roll ning liikmesriigid ei ole soovinud loovutada oma suveräänsust poliitiliselt tähtsas valdkonnas ega piirata iseotsustamise õigust sotsiaalkulutuste üle. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 118 toetab sotsiaalse kaitse süsteemide loomulikku ühtlustumist ka liikmesriikide sotsiaalvaldkonna alase koostöö sätestamine ühiste uurimuste, infovahetuse ja konsultatsioonide vormis.
Amsterdami lepinguga rõhutati sotsiaalsete eesmärkide osa ELi üldistes eesmärkides veelgi, ent alused sotsiaalse kaitse valdkonna õiguslikuks reguleerimiseks siiski oluliselt ei laienenud. Ühenduse asutamislepingu artikkel 136 nimetab eesmärkidena tööhõive edendamist, elu- ja töö-tingimuste parandamist, adekvaatset sotsiaalset kaitset, tööandjate ja töötajate vahelist dialoogi. Seega seob leping liikmesriigid kohustusega tagada Euroopa sotsiaalhartas sätestatud sotsiaalsed ja majanduslikud põhiõigused ning täita muuhulgas Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga kehtestatud miinimumnõudeid hüvitiste tasemele. Sama artikkel lisab , et konkreetse meetmete rakendamisel tuleb lähtuda liikmesriikide praktikate mitmekesisusest ning ühenduse majanduse konkurentsivõime säilitamise vajadusest.
Artikkel 137 annab küll ühendusele õigusliku aluse võtta sotsiaalse kaitse valdkonnas vastu siduvaid õigusakte, kuid nii sotsiaalkindlustuse kui ka laiemalt sotsiaalse kaitse küsimustes on õigusaktide vastuvõtmise eelduseks nõukogu ühehäälsus.
Arvestades ELi õiguse piiratud ulatust sotsiaalse kaitse valdkonnas, on erinevus Eesti ja ELi sotsiaalse kaitse õiguse vahel väga väike ning Eesti sotsiaalse kaitse süsteem on kooskõlas ELi vastavate õiguslike regulatsioonidega. ELi sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemiga ühinemise mõjusid on põhjalikult käsitletud seoses isikute vaba liikumise peatükiga. Nõukogu parandatud ja täiendatud sotsiaalhartaga ühines Eesti 2000. aastal. Kuigi sotsiaalharta kõiki sätteid ei ratifitseeritud, võeti täies mahus üle kohustused sotsiaalkindlustuse osas.
Eeltoodust tulenevalt on Sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimise eelnõu. Eestis on olemas kõik sotsiaalkindlustusliigid ning kõigi sotsiaalkindlustusharude puhul on ületatud kaitstavate isikute arvu suhtes kehtestatud standardid. Samuti vastavad koodeksi nõuetele oma tasemelt kõik hüvitised, välja arvatud vanaduspensionid, emadushüvitis ning töövigastuse puhul makstavad hüvitised.
Meeste ja naiste võrdse kohtlemise valdkonnas on Eesti sotsiaalkindlustusõigus valdavalt kooskõlas vastavate ELi õigusaktidega (direktiivid 79/7/EMÜ ja 86/378/EMÜ). Arvestades objektiivset olukorda liikmesriikides, on direktiiviga 79/7/EMÜ lubatud teha erandeid meeste ja naiste pensioniea suhtes riiklikes pensioniskeemides. Samas on rõhutatud taoliste erandite ajutist iseloomu ning praktikas on kõik liikmesriigid läinud või minemas pensioniea võrdsustamise suunas. Kutsealaste pensioniskeemide puhul ei ole meeste ja naiste erinev kohtlemine pensioniea määratlemisel lubatud. Riikliku pensionikindlustuse seadusega sätestatud üleminekuskaala kohaselt võrdsustatakse Eestis meeste ja naiste pensioniiga tasemel 63 eluaastat aastaks 2016. Teise märkimisväärse mõjuna eeldab vastavate õigusaktide harmoneerimine meeste ja naiste erineva kohtlemise kõrvaldamist soodustingimustel vanaduspensionide ning väljateenitud aastate pensionide seadustest.
Avatud koordinatsioonimeetodi raames töötatakse käesoleval ajal välja koostöös komisjoniga sotsiaalse kaasatuse ühismemorandumit (Joint Inclusion Memorandum) – poliitilist dokumenti, mille eesmärgiks on välja selgitada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjused ja riskirühmad Eestis ning võtmevaldkonnad ja tegevussuunad sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks. Võtmevaldkondade määratlemisel ja tegevussuundade kavandamisel arvestatakse ELi Lissaboni strateegia prioriteete ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks Nice’is seatud eesmärke. Ühismemorandum on vastavalt kokkuleppele komisjoniga kavandatud allkirjastada enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga , eeldatavalt 2003. aasta lõpus. Nimetatud ühismemorandumi väljatöötamine kujutab endast ühtlasi eeltööd selleks, et Eesti oleks liikmesriigina valmis esitama oma esimese sotsiaalse kaasatuse tegevuskava (NAP Inclusion) 2005. aastal üheaegselt praeguste liikmesriikidega. Samaaegselt sotsiaalse kaasatuse ühismemorandumi väljatöötamisega osaleb Eesti ELi koostööprogrammis sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks, mille raames viiakse sel aastal Eestis läbi uuring eluaseme-probleemidest. Uuringu tulemused ja järeldused kajastuvad sotsiaalse kaitse ühismemorandumis ning on aluseks eluasememeetmete kavandamisele.
Riigikogu menetluses olev tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusseaduse eelnõu tuleb vastu võtta 2003. a.
Valdkonna õigusaktide rakendamise eest vastutavad Sotsiaalkindlustusamet, Keskhaigekassa ja Sotsiaalministeerium.