Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

V OSA

ÜHINEMISAKTI PROTOKOLLID

Ühinemisakti lahutamatuks osaks on ka protokollid. Kokku on lepingule lisatud 10 protokolli. Protokoll nr. 1 puudutab ka vahetult Eestit. Nimetatud protokolliga tehakse parandused Euroopa Investeerimispanga statuudis.

Ülejäänud protokollid Eestit vahetult ei puuduta. Nad reguleerivad muu hulgas selliseid valdkondi nagu Tšehhi terasetööstuse reorganiseerimine, Ignalina tuumaelektrijaam, maismaatransiit Kaliningradi ja teiste Venemaa osade vahel jne.

VI OSA

LÕPPAKT, DEKLARATSIOONID JA KIRJADE VAHETAMINE

Lõppaktis, mis kirjutatakse alla koos ühinemislepinguga 16. aprillil 2003. a Ateenas, loetletakse kõik ühinemist puudutavad dokumendid, sealhulgas liidu praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide ühiselt ja eraldi tehtud deklaratsioonid. Lõppakt ei ole ühinemislepingu osa, vaid on eraldi akt.

Viimatimainitud asjaolu tuleb arvestada ka lõppaktile lisatud deklaratsioonide õigusliku siduvuse hindamisel. Läbirääkimiste käigus andsid komisjoni ja nõukogu õigusteenistused deklaratsioonide õigusliku siduvuse küsimuses vastakaid arvamusi. Komisjoni seisukoht oli, et deklaratsioonide õigusliku siduvuse hindamiseks tuleb vaadata iga deklaratsiooni sisu eraldi. Nõukogu õigusteenistus jäi aga seisukohale, et kuna deklaratsioonid ei moodusta ühinemisakti lahutamatut osa, siis ei ole nad ka õiguslikult siduvad, vaid on poliitilised tahte avaldused või siis selgitava-tõlgendava iseloomuga. Välisministeeriumi juriidiline osakond on seisukohal, et deklaratsiooni õigusliku siduvuse määramisel tuleb hinnata iga deklaratsiooni eraldi. Lõppakt koos deklaratsioonidega esitatakse samuti ratifitseerimiseks ja Riigi Teatajas avaldamiseks.
Lõppaktis tõdetakse, et praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide vahelisel konverentsil on heakskiidetud Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia Euroopa Liiduga ühinemise leping ning ühinemistingimusi sisaldav ja asutamislepinguid muutev ühinemisakt. Samuti sätestab lõppakt, et ühinemisaktile on lisatud 18 lisa ja 10 protokolli ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu tekstid eesti, leedu, läti, malta, poola, slovaki, sloveeni, tšehhi ja ungari keeles.

 

Lõppaktile allakirjutanud kiidavad heaks lõppaktile lisatud 2 ühisdeklaratsiooni, millest üks nimetab ühise eesmärgina ühtse Euroopa loomise ja teine käsitleb Euroopa Kohut.

Samuti kuuluvad lõppakti juurde muud deklaratsioonid: praeguste liikmesriikide ja uute liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, praeguste liikmesriikide deklaratsioonid, erinevate praeguste liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, praeguste liikmesriikide üldine ühisdeklaratsioon, erinevate uute liikmesriikide ühisdeklaratsioonid, uute liikmesriikide eraldi deklaratsioonid ning Euroopa Komisjoni deklaratsioonid.
Eesti teeb neli eraldi deklaratsiooni (deklaratsioonid 27-30): terase, kalanduse, Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) ja toiduohutuse kohta.
Eesti teeb koos praeguste liikmesriikidega deklaratsiooni pruunkarude kaitsmise ja küttimise kohta.
Praeguste liikmesriikide deklaratsioonidest puudutavad Eestit kolm: tööjõu vabast liikumisest, põlevkivist ja elektriturust ning kalastamisest Teravmägede (Svalbardi) piirkonnas, samuti ka Saksamaa ja Austria deklaratsioon tööjõu vabast liikumisest.
Koos uute liikmesriikidega teeb Eesti deklaratsiooni ühinemisakti artikli 38 kohta, mis puudutab kaitsemeetmete kohaldamise võimalikkust komisjoni poolt kolme aasta jooksul pärast ühinemislepingu jõustumist.
Lõppaktile on lisatud ka Euroopa Liidu ja uute liikmesriikide vaheline kirjade vahetus, milles sätestatakse teavitamise ja konsulteerimise kord teatavate otsuste ja muude meetmete vastuvõtmiseks ühinemiseelsel perioodil, s.o. ajavahemikul ühinemislepingule allakirjutamise ja ELi liikmeks saamise vahel, s.o 16. aprillist 2003.a. kuni 1. maini 2004.a.
Kirjade vahetusega kehtestatud kord on vajalik, tagamaks, et ELi õigusaktid, mis võetakse vastu pärast allakirjutamist ja enne 1. maid 2004. a, arvestaksid ka uute liikmesriikide huvidega. Sellel eesmärgil toimuvad konsultatsioonid ühineva riigi taotlusel ajutises komitees ELi õigusaktide eelnõude üle, mille suhtes ühineval riigil on omad märkused. Täpsemalt on nimetatud protseduuri kirjeldatud seletuskirja VII osa jaos 31.