Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Komitee liikmed nimetatakse viieks aastaks “ad personam” põhimõttel ja nende ametisoleku aega võib pikendada. Nende suhtes ei ole kehtestatud eraldi protseduurireegleid ega kohustuslikke instruktsioone. Liikmete hulgast valitakse igal aastal esimees ja direktorid, kes korraldavad komitee tööd. Eestis on vajalik välja töötada siseriiklik protseduur liikmete esitamiseks.

EURATOMi tarneagentuur
Tarneagentuuri loomise lepinguline alus on EURATOMi asutamislepingu artikkel 52. Kuigi lepingu kohaselt on agentuuril ainuõigused tarnelepingute sõlmimisel ning ostueesõigus kogu Ühenduse riikide territooriumil toodetavate maakide jms. osas, muutus agentuuri roll varsti pärast selle toimima hakkamist, nii et agentuur pigem kinnitab tuumamaterjali tootjate ja tarbijate vahelised tarnelepingud. Ilma Agentuuri allkirjata sellised lepingud ei kehti. Agentuur kontrollib, kas lepingud vastavad tarneallikate mitmekesisuse põhimõttele, on hinnalt korrektsed ning vastavad mitmesugustele lepingutele ja määrustele (näiteks päritolu, kaitsemeetmete jms osas). Aastatel 1995 – 2000 kiitis agentuur heaks aastas keskmiselt 286 lepingut (neist 78 puudutasid uraaniumi ja 298 lõhustuvaid aineid) ning 28 lepinguparandust.
Tarneagentuur tegutseb alates 1960. aastast, ta on juriidiline isik ja finantsiliselt iseseisev. Tegutseb Komisjoni järelvalve all, kes annab välja agentuuri puutuvaid direktiive, omab vetoõigust tema otsuste üle ning nimetab peadirektori. Agentuuril on oma protseduurireeglid. Agentuuris töötab 20 inimest.
Tarneagentuur ning ka tema nõuandev komitee tegelevad uraani tarnimise ning rikastamise küsimustega. Kõige olulisem on tegelemine varustuskindluse ning tuumakütuse kaubandusega seotud küsimustega. Tavaliselt on liikmesriigil, kes ei tooda tuumaenergiat, komitees üks või kaks esindajat, reeglina välisministeeriumist.
Eesti esindajad määratakse agentuuri vastavalt olemasolevatele reeglitele. Eesti ja teiste uute liikmesriikide osaluse tagamiseks agentuuri pea- ja nõuandekomitees on vajalikud tehnilised täiendused agentuuri statuudis.
Tarneagentuuril on oma nõuandev komitee, mis koosneb 51 liikmest, kes esindavad tootjaid, tarbijaid ning liikmesriike (kõrge kvalifikatsiooniga ekspertide tasemel). Igal liikmesriigil on nõuandvas komitees kindel arv kohti (välja arvatud Luksemburgil, kes ei osale üldse). Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannial ja Itaalial on 6 esindajat, Iirimaal 1. Liikmed nimetatakse kaheks aastaks ja neid võib järgmiseks perioodiks uuesti nimetada. Eesti ja teiste uute riikide liitumisel tehakse Tarneagentuuri statuudis tehnilised parandused, mis võimaldavad ka nende riikide esindajatel osaleda tarneagentuuri ja selle nõuandva komitee töös ning riigil osaleda osamaksuga.

Tarneagentuuri kapital ja osamaksud jagunevad riikide vahel, kusjuures Luksemburgil osamaksu ei ole. Agentuuri asutamisel jaotati osamaksud nii, et suurima osa maksavad Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia (igaüks 15,33%), väikseima Iirimaa (0,73%). Tegelikult on (2000. a lõpu seisuga) suurim maksja Saksamaa (33,11%) ja väikseim Kreeka (0,44%). Agentuuri arveldusvaluutaks on euro. Seniste protsentide asemel kehtestatakse iga riigi osalus agentuuri kapitalis kindla summana eurodes.

EL nõukogu ning komisjoni töögrupid ja komiteed
Eestil on liikmesriigina õigus olla esindatud kõikides komiteedes, mis on asutatud lepingutega või vastavalt olemasolevatele kohaldatavatele reeglitele. Eesti ja teiste liituvate riikide esindatus kindlustatakse komiteesid ja töögruppe ning nende protseduurireegleid asutavate sätete tehniliste täiendustega.

EL nõukogu komiteed ja töögrupid

Nõukogu komiteede ja töögruppide ülesandeks on ette valmistada sektoraalsete nõukogude tööd. Suur osa ministrite nõukogu tööst tehakse ära komiteedes ja töögruppides, milles arutatakse läbi ja lepitakse kokku enamik spetsiifilisi küsimusi.
Lähtuvalt loomise alusest jagunevad komiteed ja töögrupid kolme kategooriasse:

• 
  lepingutest tulenevad komiteed;
  
• 
  liikmesriikide valitsuste poolt loodud komiteed;
  
• 
  teisesest seadusandlusest tulenevad komiteed ja töögrupid, mis omakorda jagunevad:
  

1. 
   nõukogu otsusega loodud komiteedeks; ja
   
2. 
   b) alaliste esindajate komitee (COREPER) otsusega loodud töögruppideks.
   

Lisaks õiguslikust alusest tulenevatele kategooriatele on komiteed ja töögrupid omakorda grupeeritud valdkondade järgi järgmiselt: A - lepingute, valitsusvaheliste otsuste ja nõukogu poolt moodustatud komiteed ning alaliste esindajate komiteega lähedalt seotud töögrupid; B - horisontaalsete üldasjadega tegelevad töögrupid; C - välissuhete, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning arengukoostöö töögrupid; D - majandus- ja finantsküsimuste töögrupid; E - justiits- ja siseküsimuste töögrupid; F- põllumajanduse ja kalanduse valdkonna töögrupid; G – konkurentsivõimelisuse valdkondade (sh siseturg, tööstus, teadusuuringud) töögrupid; H – transpordi, telekommunikatsiooni ja energia valdkonna töögrupid; I – tööhõive, sotsiaalpoliitika ning tarbija- ja tervisekaitse valdkonna töögrupid; J – keskkonna valdkonna töögrupid; K – hariduse, kultuuri ja noorsoo valdkonna töögrupid.

Töögruppe moodustakse alaliste või ajutiste ülesannete täitmiseks, ajutised töögrupid kaotatakse pärast püstitatud ülesande täitmist. Lisaks nimetatud valdkondlikele komiteedele ja töögruppidele on nõukoguga seotud veel mitmed komiteed, mis ei tegele otseselt sektoraalsete nõukogude ettevalmistamisega (sh alaline tööhõivekomitee).
Nõukogu töögruppides saab liituv riik võimaluse osaleda koheselt pärast ühinemislepingu allakirjutamist. Nõukogu komiteede ja töögruppide kokkukutsumise sagedus oleneb suurel määral eesistujariigist, kes paneb lähtuvalt oma eesistumise prioriteetidest paika töögruppide koosolekute ajakava. Nõukogu töögruppide arv on umbes 150 ning nende kooskäimise sagedus on väga erinev. Kokku toimub aastas ligikaudu 2500 komiteede ja töögruppide tasandi kohtumist.
Töögruppides osalevad liikmesriikide esindajad (ministeeriumide või alaliste esinduste ametnikud). Tehniliste küsimuste puhul võivad riigid määrata töögruppidesse esindajaid ka väljastpoolt avalikku teenistust. Eesti on Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN) raames alustanud ettevalmistusi ELi otsustusprotsessis osalemiseks, jaotades ELi nõukogu töögrupid ja komiteed ministeeriumide vahel lähtuvalt nende riigisisest pädevusjaotusest. Ministeeriumide ülesandeks on valmistada ette riigi positsioonid töögruppide ja komiteede kohtumisteks ning tagada vajadusel koostöös Eesti alalise esindusega Euroopa Liidu juures Eesti osalemine komiteede ja töögruppide koosolekutel. Koosolekutel osalemine toob ministeeriumidele kaasa eelarvelisi kulutusi. Osalemiskulud perioodil 16.04.-31.12.2003 on ministeeriumide poolt planeeritud 2003. aasta eelarvesse.

Komisjoni komiteed

Komisjoni komiteede eesmärgiks on abistada komisjoni talle seadusandja (EL Nõukogu ja Euroopa Parlament) poolt antud rakenduspädevuse kasutamisel. Liikmesriigi seisukohast tähendab komitoloogia menetlus järelevalvet komisjoni poolt koostatud rakendusnormide üle läbi komisjoni juurde moodustatud komiteedes osalemise.
Komisjoni juurde kuuluvad komiteed luuakse läbi tavapärase õigusloome menetluse, nende tegevuse pädevus, struktuur ja töömeetodid on määratletud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ. Komisjoni komiteed annavad arvamusi komisjoni poolt välja töötatud rakendusaktide ja programmide eelnõude suhtes oma pädevuse piires. Lähtuvalt nõukogu otsuse artiklist 2 jagunevad komiteed pädevuse järgi kolmeks: järelevalvekomiteed (management), regulatiivsed (regulatory) komiteed ning nõuandvad (advisory) komiteed.
Järelevalvemenetlust kasutatakse ELi ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ning programmide ettevalmistamisel, mille rakendamine toob kaasa märkimisväärseid eelarvelisi kulutusi. Regulatiivset menetlust kasutatakse üldise ulatusega rakendusaktide ettevalmistamisel (nt tarbija- ja tervisekaitse, tehnilised standardid) ning nõuandvat menetlust kõikide teiste rakendusaktide ettevalmistamisel juhul, kui ELi institutsioonid peavad seda vajalikuks. 2001. aastal tegutses 247 alalist komiteed. Komiteede sisemist töökorraldust ning suhteid institutsioonide ja avalikkusega reguleerivad 31. jaanuaril 2001. a Euroopa Komisjoni vastu võetud “Komiteede standardsed protseduurireeglid”, mille alusel iga komitee võtab vastu töökorraldust reguleerivad sisemised protseduurireeglid.
Komisjoni juurde loodud komiteedes on täiel määral esindatud vaid liikmesriigid. Liituvate riikide ametnike osalemine komiteede töös vaadatakse pärast ühinemislepingu allkirjastamist komisjoni poolt läbi iga komitee puhul eraldi. See tähendab, et Eesti ametnikud saavad võimaluse kõikides komisjoni komiteedes osaleda pärast ühinemislepingu jõustumist, ühinemislepingu allkirjastamise ja jõustumise vahepealsel perioodil osaletakse teatud komiteede töös.
Järelevalve- ja regulatiivkomiteede liikmeteks on tavaliselt kaks kuni kolm vastava valdkonna eest vastutava ministeeriumi ametnikku igast liikmesriigist, nõuandvate komiteede puhul 1-2 ametnikku igast liikmesriigist. Kuna komiteede hulk ja kohtumiste arv on suur, ei ole Eestil eeldatavalt võimalik osaleda kõikide komiteede töös. Osalemise vajaduse otsustab valdkonna eest vastutav ministeerium lähtuvalt rahaliste- ja inimressursside olemasolust ning valdkondlikest prioriteetidest. Samuti reguleerivad ministeeriumid komiteedes Eestit esindavate ametnike tegevust.
Euroopa Liit katab Phare programmi vahenditest liituvate riikide esindajate või ekspertide vaatlejatena osalemise komisjoni poolt korraldatud komiteede ja töögruppide töös 17. aprillist 2003. a kuni 30. aprillini 2004. a samade reeglite ja tava kohaselt nagu liikmesriikide esindajatele. Üldjuhul maksab komisjon kinni ühe esindaja reisikulud ja ekspertkomiteedes osalevatele ekspertidele lisaks ka majutuskulud. Seega tuleb ministeeriumidel endil katta komitoloogia komiteedes osalemisega kaasnevad majutuskulud ja päevarahad.

Tõhusam koostöö

Vastavalt tõhusamat koostööd käsitlevatele lepingu sätetetele, nagu neid on täiendatud Nice'i lepingu poolt, on kuni 27 liikmesriigiga Euroopa Liidus tõhusama koostöö asutamiseks vajalik minimaalne liikmesriikide arv kaheksa.

Eesti on liitumisläbirääkimistel nõustunud tõhusama koostöö sätetega ning pidanud sealjuures eriti oluliseks Euroopa Liidu asutamislepingu artiklile 43 Nice'i lepinguga lisatud punkte, mille kohaselt:

1. 
   tõhusamat koostööd võib rakendada viimase abinõuna ehk ainult juhul, kui Nõukogu otsustab, et mõistliku aja vältel ei ole võimalik saavutada samu eesmärke mingite teiste lepinguliste meetmete abil, ning
   
2. 
   tõhusam koostöö saab olema avatud kõikidele liikmesriikidele ning võimaldab neil hakata osalema selles igal ajal vastavalt Nice'i lepingu artikli 27 lõikele e ja artikli 40 lõikele b ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 11 lõikele a, eeldades, et nad nõustuvad otsustega, mis antud koostöö raames on juba vastu võetud.
   

Geograafiline ulatus

EÜ asutamislepingu artiklit 299 täiendatakse, lisamaks Eesti (koos teiste uute liikmesriikidega) Euroopa Liidu geograafilisse ulatusse. Selle kohustuse sätestab ühinemisakti eelnõu artikkel 19.