Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Finantsperspektiiv

Komisjonil, nõukogul ja parlamendil on lisaks eelarve koostamisele kohustus koostada ka pikaajaline finantskava. Nõukogu ja Parlamendi sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel koostatud mitmeaastase finantsraamistiku põhilised eesmärgid on:

• 
  eelarvedistsipliini tagamine, s.t kogukulude kontrolli all hoidmine, et eelkohustuste ja makseeraldiste kogumaht ei ületaks olemasolevaid omavahendeid;
  
• 
  eelarve süstemaatiline arendamine.
  

Berliini tippkohtumisel 24.-25. märtsil 1999. aastal otsustati eelnevad kokkulepped ühendada ja koostada finantskava järgmiseks seitsmeks aastaks (2000 - 2006). Institutsioonidevahelise kokkuleppe vajadus tulenes ELi omavahendite suhtelisest nappusest, kuna varem koosnes eelarve liikmesriikide osamaksudest. Esimene kokkulepe sõlmiti 1988. aastal, teine aastateks 1993 - 1999, ning 1999. aastal "Agenda 2000", milles kavandati tegevus aastateks 2000 - 2006.

Eesti riigieelarve

Liikmesriigi põhiliseks instrumendiks finants- ja eelarve valdkonnas on rahvuslik eelarve, mille kaudu peetakse arvestust fondide ja muude ressursside liikumise kohta ELi eelarvesse ja tagasi rahvuslikku eelarvesse. Eestil kui tulevasel liikmesriigil tuleb järgida kõiki ELis kehtestatud piirnorme ja kohandada oma maksekorraldus (maksusüsteem) ümber, et suudetaks tasuda osamaks EL eelarvesse nii tollimaksudest, põllumajandusmaksudest, käibemaksubaasist kui ka RKT alusel arvestatavast ressursist.

Eesti riigieelarve koostamist reguleerib riigieelarve (baas)seadus²⁰. Eesti riigieelarve koostamise protseduur on sarnane ELi praktikaga. ELi eelarvesse kandmisele kuuluv tollimaks, käibemaksu arvestusliku baasi ja RKP alusel arvestatavad summad on pärast liitumist eelarve uued kuluartiklid. Seega muudab ELiga liitumine Eesti riigieelarve struktuuri ja selle administreerimist. Eraldised ELi eelarvest Eesti riigile ja tollimaksult arvestatud maksupreemia kajastatakse meie eelarves tulude poolel, kohustuslikud eraldised ELi eelarvesse aga kulude poolel vastavates peatükkides nende eest vastutavate ministeeriumide eelarve osades.
Ühinemisakti ülesandeks finants- ja eelarvesätete valdkonnas on kindlaks määrata maksimaalsed EL poolt tehtavad väljamaksed kümnele kandidaatriigile liitumisel EL-iga. Ühinemisaktiga annab Eesti nõusoleku vastavate põhimõtete ülevõtmiseks ning rakendamiseks alates liitumishetkest.
Euroopa Liidu finants- ja eelarve valdkonna acquis' ei nähe ette otseseid ettekirjutusi liikmesriikide õigusaktidesse. EÜ õigustikus sisalduvad määrused ja otsused on kandidaatriikidele otseselt siduvad ning täitmiseks kohustuslikud alates ühinemishetkest, seetõttu puudub otsene vajadus siseriiklike õigusaktide ühtlustamiseks. Liikmesriik peab olema suutlik neid määrusi täitma. ELi üldeelarve koostamise kavast lähtudes peab kandidaatriik tegelikult juba üks aasta enne liitumist olema valmis osa võtma eelarve kujundamisest, sh esitama prognoose ja arvandmeid ning kaitsma oma huve. Eesti on kandidaatriigina suutlik neid finants- ja eelarvealaseid määrusi täitma ning osa võtma EL eelarve kujundamisest.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Finants- ja eelarvesätete valdkonda reguleerivad ühinemisakti artiklid 27 – 36.
Alates liitumisläbirääkimiste algusest ei ole Eesti käesoleva peatüki acquis’ raames taotlenud üleminekuperioode ega erandeid. Samas, leevendamaks võimalusi, kus Eestil lasuvad maksekohustused väljuvad Eesti kui väikeriigi eelarve võimaluste piirest, soovis Eesti ühe teemana läbi rääkida EL eelarvesse tehtavate sissemaksete järkjärguliseks ajatamiseks e. gradual phasing-in. EL seisukohaks jäi, et sissemaksed tuleb teha igal juhul täies ulatuses alates liitumise esimesest päevast ning vastavuses kehtiva acquis’ga. Siiski, 18. novembril 2002. a toimunud Üld- ja välisasjade nõukogu (GAERC) istungil kinnitati uueks liitumiskuupäevaks 1. mai 2004. a, mille tulemusena muutus EL finantspakkumine kandidaatriikidele vähendades eelkõige sissemaksete suurust 2004. aastal. Sissemaksete vähenemine tuleneb ühelt poolt käibemaksu omavahendi makse vähenemisest 2004. aastal vastavalt artikli 27 lõikele 2, mille alusel võrdub 2004. aastal ühtlustatu käibemaksubaas iga uue liikmesriigi puhul 2/3ga aastabaasist. Samamoodi arvestatakse 2/3 aastabaasiga Ühendkuningriigile võimaldatud eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimisel. Artikli 27 lõige 3 sätestab külmutatud määra arvutamise eripära 2004. aastaks arvutades uute liikmesriikide ülempiiriga määratud käibemaksubaasi 2/3 nende ülempiiriga määramata käibemaksubaasi ja 2/3 RKT alusel.
Artikli 27 lõige 1 täiendab omavahenditena arvesse võetud tollimaksudest saadavat tulu arvestades tollituludesse ühisest tollitariifistikust ning ühenduse poolt kohaldatud tollimaksusoodustustest saadava tulu uute liikmesriikide kaubandussuhetes kolmandate riikidega.
Uute liikmesriikide ühinemine võetakse artikli 28 lõike 1 alusel Euroopa ühenduste üldeelarves arvesse 1. maist 2004. a jõustuva Euroopa ühenduste üldeelarve paranduseelarvega. Artikli 28 lõige 2 sätestab igakuiste käibemaksu ja RKT omavahendite maksete korrigeerimise nii praegustele kui ka uutele liikmesriikidele seoses uute riikide ühinemisega arvestades igakuised kaheteistkümnendik maksed ümber kaheksandikosadeks, mis kuuluvad maksmisele 2004. aasta maist detsembrini.
Eelarve peatüki teiseks olulisemaks teemaks läbirääkimistel oli netopositsiooni metoodika. Netopositsioon tähendab liikmesriigi tulude ja kulude vahet suhtes EL-iga. Komisjoni poolt välja töötatud metoodika alusel arvestati netopositsiooni arvutamisel ainult rahavoogusid kandidaatriigi eelarve ja EL eelarve vahel. Netopositsiooni halvenemine vastavalt Euroopa Komisjoni definitsioonile tähendaks liitumisjärgselt uude konkreetsesse liikmesriiki EL eelarvest tulevate neto rahavoogude vähenemist võrreldes baasaastaga, milleks saab 2003. aasta.

Vastavalt arvestustele ületavad EL eelarvest Eestisse tulevad rahavood sinna tehtavaid väljamakseid aastatel 2004 – 2006. a ca 8 mld krooni (504 mln eurot) (vt tabel lisas 1 rida “eelarve positsioon”) võrra (2004. a: ca 2 mld krooni; 2005. a: ca 2,8 mld krooni; 2006. a: ca 3,1 mld krooni).

Komisjoni on andnud lubaduse, et ühegi uue liikmesriigi eelarve netopositsioon ei tohi võrreldes liitumiseelse aastaga halveneda. Juhuks, kui netopositsioon pärast liitumist siiski halveneb, on poliitilisel tasandil kokku lepitud kompensatsioonimeetmetes, kuna sellekohane acquis’ puudub. Lähtuvalt eelmisel laienemisel kasutatud ühekordsetest kompensatsioonimaksetest (lump sum payments), mis määrati kindlaks ühinemislepingus, pakuti ka seekordsele laienemisele välja ajutine eelarve kompensatsiooni mehhanism. Vastavalt ühinemisakti artiklile 29 kvalifitseerusid ajutist eelarvekompensatsiooni saama Tšehhi Vabariik, Küpros, Malta ja Sloveenia.
Kõigile kandidaatriikidele, sh Eestile, makstakse 2004. aastal ühekordset rahalist toetust (artikli 30 lõik 1) kuni 2006. aastani, nähes Eestile makstavaks toetussummaks 247 mln krooni aastal 2004 (vt tabel lisas 1 rida “ühekordne rahaline toetus”), 45 mln krooni aastal 2005 ja 45 mln krooni aastal 2006, kokku 337 mln krooni. Erandina anti Poolale ja Tšehhile võimalus eelarvet suurendamata kanda vastavalt 1 miljard ja 100 miljonit eurot struktuurivahendite eelarverealt üle ühekordse toetuse alla (artikli 30 lõik 2) ja maksta välja aastatel 2005 (550 mln eurot) ja 2006 (450 mln eurot). Lisaraha leidmine läbirääkimiste lõppfaasis tähendas Eestile 5,8 mln euro ehk 90,7 mln Eesti krooni lisandumist aastal 2004.
Vastavalt artikli 32 lõikele 1 koheldakse alates 1. jaanuarist 2004. a uusi liikmesriike kulutuste osas finantsperspektiivi kolme esimese rubriigi (põllumajandus, struktuurivahendid ja sisepoliitikad) alusel samamoodi kui praegusi liikmesriike arvestades erandeid ja esitatud erinõudeid. Eesti puhul:
Põllumajandus

Hilisem liitumiskuupäev tingis põllumajandusele ühisturumeetmete osas kokkulepitud summade vähenemise ja otsetoetuse summade suurenemise (tulenes ka paranenud pakkumisest põllumajanduse peatükis).

Otsetoetusteks makstavad summad tuleb esmalt välja maksta Eesti riigieelarvest, kuna tegemist on assigneeringutega, mida ei saa järgmise aasta eelarvesse üle kanda. Eesti saab toetuseks läinud summasid EL eelarvest tagasi taotleda alles järgmise aasta algusest (2004. aastal tehtud väljamaksed alates 2005. aasta algusest).
Maaelu arengu toetuste osas EL kohustuste ja väljamaksete summad aastate lõikes erinevad, kuna nimetatud toetust on võimalik üle kanda järgmistesse eelarveaastatesse. Maaelu arengu toetamiseks lepiti kokku järgmine maksegraafik: N – 23,3%, N+1 – 45% ja N+2 – 20%. Eesti peab kaasfinantseerima maaelu arengu toetusi 20% ulatuses.
Ühise põllumajanduspoliitika raames tehtud kulutused on Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust kõlbulikud saama ühenduse toetust alates ühinemiskuupäevast (artikli 32 lõike 2 lõik 1). Maaelu arendamise kulutused on Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastu alusel kõlbulikud toetuste saamiseks alates 1. jaanuarist 2004. a (artikli 32 lõike 2 lõik 2).
Struktuurivahendid

Berliini Ülemkogul vähendasid liikmesriigid laienemiseks ettenähtud struktuurivahendite kogusummat 2,5 mld euro võrra. Ajavahemikuks 2004-2006 kujunes kogu struktuurivahendite eelarveks 23 mld eurot. Tulenevalt Eurostati ametliku statistika põhjal tehtud korrektuuridest fikseeriti lõppkokkuleppes Eestile makstava summana 1999. aasta hindades ca 3,7 mld krooni (240 mln eurot) (vt tabel lisas 1 rida “kokku eelarverida 2”).

Struktuurivahendite jagamisel struktuurifondide (SF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) vahel acquis’ järgi on praegustel liikmesriikidel suhe 82% SF ja 18% ÜF. Kandidaatriikidele otsustas EL teha erandi selliselt, et SF moodustaks 2/3 ja ÜF 1/3 kogu struktuurivahendite kogusummast. Kuna esialgsetel andmetel oli SF ja ÜF jagunemine võrdne, esitas Eesti taotluse muuta struktuurivahendite jagunemist suurendades struktuurifondide osakaalu. Eesti puhul jagunevad fondid pärast 31 mln euro ümbertõstmist ÜF-ist SF alla aastatel 2004-2006 järgmiselt: 55% SF ja 45% ÜF.
Struktuurifondidest väljamaksete graafik on järgmine: 2004. a – 2%, 2005 – 40%, 2006. a – 63%, 2007 – 63% ja 2008 – 63% (arvutatakse 3 aasta kohustuste aritmeetilisest keskmisest). Lisaks nähakse ette makseagentuurile ettemaksu maksmine vastavalt 10% aastal 2004 ja 6% aastal 2005 kogu struktuurivahendite 3-aastasest eelarvest.
Ühtekuuluvusfondide maksegraafik on: N – 2%, N+1 – 21%, N+2 – 22%, N+3 – 22%, N+4 – 22%, N+5 – 10%. Riigipoolne kaasfinantseerimise vajadus nii SF kui ÜF puhul selgub pärast finantsmemorandumite allakirjutamist.