Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Põllumajandus ja maaelu
Euroopa Ühenduse ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) oli liikmesriikide üks esimesi ühiseid poliitikaid, mida ka finantseeriti ühiselt.
Õigusliku aluse ühise põllumajanduspoliitika rakendamisele Euroopa Liidus annavad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 32-38. ÜPP on loodud artikli 33 lõikes 1 nimetatud eesmärkide täitmiseks ja ühise põllumajandustoodete turu toimimise ja arengu kindlustamiseks.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 33 on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid järgmised:

1. 
   suurendada põllumajanduse tootlikkust, edendades tehnilist progressi ja kindlustades põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ja optimaalse tootmistegurite, eriti tööjõu, rakendamise;
   
2. 
   kindlustada maakogukondades õiglane elustandard, suurendades eriti põllumajanduses hõivatud tööjõu individuaalset sissetulekut;
   
3. 
   stabiliseerida turud;
   
4. 
   kindlustada varustamine toiduainetega;
   
5. 
   kindlustada pakkumine tarbijatele mõistlike hindadega.
   

ÜPP eesmärkide saavutamiseks on välja töötatud ühine põllumajandusturu korraldus, mis hõlmab hindade reguleerimist, toetusi mitmesuguste saaduste tootmiseks ja turustamiseks, toetusi toodangu ladustamiskulude katteks, riiklikku kokkuostu fikseeritud hindadega ning ühenduse liikmesriikide ühise impordi ja ekspordi reguleerimissüsteemi. Ühist põllumajanduspoliitikat rahastatakse ELi Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (edaspidi EAGGF) tagatisrahadest .

ELis on ÜPP suures osas reguleeritud liikmesriikidele tervikuna siduvate ja vahetult kohaldatavate määrustega.
ÜPP tähendab täielikku vabakaubandust Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, ei rakendata tollibarjääre ega muid turgu moonutavaid meetmeid. Seega kaovad Eesti liitumisel ELiga ära piirangud ekspordile ELi liikmesmaadesse ning ELi liikmesmaadest Eestisse imporditavatele kaupadele ei rakendata ekspordisubsiidiume.
Teiseks ÜPP põhielemendiks on ühised nõuded toiduohutusele, veterinaariale, taimetervisele, keskkonnakaitsele ning loomade heaolule. Need nõuded on võtmeküsimuseks ka ühise siseturu toimimisel. Tänaseks on praktiliselt kõik need nõuded rakendatud Eestis vastava seadusandluse alusel. Et osaleda ühisturul koheselt peale liitumist peavad Eesti ettevõtted järgima nõudeid piisava ajavaruga enne liitumist.
Nimetatud nõuete kehtestamise aluseks Eestis on loomatauditõrje seadus, veterinaartegevuse seadus, toiduseadus, taimekaitseseadus, söödaseadus, väetisseadus, seemne- ja taimse paljundusmaterjali seadus, sordikaitseseadus, mahepõllumajandusseadus
Kolmandaks ÜPP põhielemendiks on ühine põllumajandustoodete hinnatoetuspoliitika, millega ühelt poolt üritatakse tagada põllumajandustootjatele stabiilne ja rahuldav sissetulek ning teisalt hüvitatakse põllumajandussaaduste eksportijatele ELi kõrgematest siseturuhindadest põhjustatud madalam konkurentsivõime maailmaturul. Hinnatoetused tagatakse impordimaksude, eksporditoetuste, riikliku fikseeritud hindadega kokkuostu, eraladustamise toetamise rakendamise kaudu. Kuigi hinnatoetus on Euroopa Liidu ÜPP viimaste reformide käigus oluliselt minetanud oma tähtsust ning ELi siseturuhindu on järk-järgult lähendatud maailmaturuhindadele, omab see siiski veel märgatavat mõju sellistes sektorites nagu piimatootmine, veiselihatootmine, suhkrutootmine.
Neljandaks ÜPP põhielemendiks on ühine finantstoetuste rakendamine. Ka need toetused finantseeritakse peamiselt ELi ühisest eelarvest. Finantstoetused võib jagada kolme rühma: otsetoetused, põllumajanduspoliitikaga kaasnevad meetmed ning arengutoetused.
Otsetoetusi rakendatakse nende põllumajandussaaduste tootmise toetamiseks mille ELi turuhindu on viimasel aastakümnel oluliselt alandatud. Nendeks on põllukultuuride toetus (teravilja, kaunvilja ja õlikultuuride tootjatele), toetus veiseliha ja lambaliha tootmiseks.
Põllumajanduspoliitikaga kaasnevateks meetmeteks on näiteks põllumajanduskeskkonna-programmid, toetused vähemsoodsate piirkondade põllumajandustootjatele, väheväärtuslike põllumaade metsastamise toetamine jne. Uutele liikmesriikidele võimaldatakse lisaks näiteks täiendavat ELi nõuetega kohanemisabi põllumajandustootjatele ning väiketaludele. See, millisel määral ning milliseid neist meetmetest rakendada, on Eesti enda valida. Ainukeseks nn kohustuslikuks meetmeks on keskkonnaprogrammi rakendamine. Euroopa Liidu eelarveeraldised selleks otstarbeks on kandidaatriikidele isegi mõnevõrra suuremad, kui tänastele liikmesriikidele. Eestil on võimalus kasutada esimestel aastatel nimetatud tegevustele ümmarguselt 700 miljonit Eesti krooni aastas, millest 20% peab tulema Eesti oma eelarvest. Põllumajandussektorile tähendaks nende meetmete rakendamine kindlasti stabiilsemat ning keskkonnahoiule enamsuunatud arengut.
Arengumeetmed on oma olemuselt sarnased SAPARD investeeringutoetustega ning finantseeritakse tõukefondidest. Peamisteks meetmeteks on siin investeeringutoetused põllumajandusele ja töötlevale tööstusele.