Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)



Yüklə 2 Mb.
səhifə21/68
tarix31.10.2017
ölçüsü2 Mb.
#23066
1   ...   17   18   19   20   21   22   23   24   ...   68

KALANDUS




1. Sissejuhatus
Seletuskirja osa on koostanud Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja kohusetäitja ja ELiga liitumisläbirääkimiste delegatsiooni kalanduse töögrupi juht Andres Jagor (625 6117), Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja kt Ain Soome (660 4543) ja õigusosakonna jurist Annemari Vene (6604594) ning Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna liitumisläbirääkimiste büroo II sekretär Anne Härmaste (631 7286).
Liitumisläbirääkimiste käigus kaasati valitsusväliste ekspertidena Eesti Kalurite Liidu, Eesti Kalaliidu ja Eesti Kalakasvatajate Liidu ning Tartu Ülikooli - Eesti Mereinstituudi esindajaid.

Ühise põllumajanduspoliitika, sh ühise kalanduspoliitika põhimõtted on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklites 32 – 38. Artikli 32 lõike 1 kohaselt tähendavad põllumajandustooted põllundus-, loomakasvatus- ja kalandustooteid ning nende toodetega otseselt seotud esmatöötlemissaadusi.


Artikkel 33 sätestab ühise kalanduspoliitika peamise eesmärgi, milleks on korraldada ühise ressursi kasutamist ning seeläbi tagada toiduga varustatus. Artiklid 34 ja 35 puudutavad ühist turukorraldust ja artikkel 36 struktuurpoliitikat. Artikkel 37 on aluseks kalandusalastele teisestele õigusaktidele, kehtestades õigusaktide vastuvõtmise menetluse.
Euroopa Liit korraldab kalandust läbi ühise kalanduspoliitika. Ühine kalanduspoliitika hõlmab peamiselt nelja omavahel tihedalt seotud valdkonda: kalavarude kasutamine ja kaitse, struktuurpoliitika, turukorralduspoliitika ja kalandusalane välispoliitika, mis hõlmab ka kalandusalaseid kokkuleppeid mitteliikmesriikidega ja läbirääkimisi rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kalanduse aluseks on kalavarude kasutamine ja kaitse poliitika. Sellealane õigustik hõlmab :


  • erinevate kalaliikide püügile kehtestatavate koguseliste või ajaliste püügipiirangute rakendamist;

  • kalapüügi keeluaegade ja keelupiirkondade kehtestamist;

  • kalapüügivahenditele ja -viisidele tehniliste piirangute kehtestamist;

  • erinevates püügipiirkondades rakendatavate kontrollregulatsioonide kehtestamist.

ELi kalavarude kasutamise ja kaitse poliitika viiakse ellu koostöös rahvusvaheliste kalandusorganisatsioonidega ja koostöös kolmandate riikidega. Sellise koostöö tulemuseks on kas riikidevahelised (Euroopa Liit ja partnerriik) kokkulepped kalavarude kaitsemeetmete kehtestamiseks, kalapüügivõimaluste vahetamise lepingud või liberaliseeritud kaubanduslepingud.


EL turukorralduspoliitika keskendub kala- ja kalasaaduste tootjatele stabiilsete ja õiglaste sissetulekute garanteerimisele. Nii on loodud õiguslik alus erinevate tootjaorganisatsioonide (kalurite ja kalakasvatajate ühendused) loomiseks, tunnustamiseks ja kontrolliks. Samuti on loodud kalaturu hinnakorralduse alused, hindade kehtestamise süsteem ja riiklik hindade garanteerimise süsteem.
Kalanduse turukorralduspoliitika põhineb nõukogu määrusel 104/2000/EÜ, mille alusel on omakorda kehtestatud erinevaid määrusi, mis hõlmavad:


  • tootjaorganisatsioonide (tulu taotlev kalurite või kalakasvatajate ühendus) kohustusi, õigusi, tunnustamise tingimusi, järelevalve korraldamise tingimusi, toetusi;

  • ühise turukorralduse meetmeid kalandusturu tasakaalustamiseks:

  • ühtsete turustandardite juurutamist;

  • miinimumhinna kehtestamist, kontrolli, toetust;

  • ülekandetehingute kehtestamise tingimusi , kontrolli ja toetusi.

Vaatamata sellele, et tegemist on vahetult kohaldatavate määrustega, kavandatakse kalaturu korraldamise seaduse väljatöötamist, mis võimaldaks juba liitumiseelselt rakendada Eestis EÜ kalanduspoliitika põhimõtteid.


Ühtse kalanduspoliitika raames on kehtestatud ühtsed turustandardid (nt kala suurus- ja kvalteedikategooriad), mille rakendamiseks ja seireks on vajalik spetsiaalsete haldusstruktuuride loomine nii sadamates kui ka hulgimüügiturgudel. Tootjate ühenduste loomise puhul on oluline nende tunnustamise süsteemi loomine. Ühenduse siseturul kehtivat hinnakorraldust toetatakse miinimumhinna ja interventsiooni mehhanismidega.
Vastavalt nõukogu määrusele 1263/99/EÜ on struktuuripoliitika eesmärgiks kalanduspoliitika arendamine järgmiselt:


  • kalavarude ja nende kasutamise pikaajalise tasakaalu saavutamise toetamine;

  • jätkusuutlike ettevõtete konkurentsivõimelise struktuuri kujundamise ja arengu toetamine;

  • turu varustatuse parandamine ja lisaväärtuse andmine kalasaadustele;

  • raskustes olevate kalandusest sõltuvate piirkondade toetamine.

Ühenduse struktuuripoliitika raames antakse kalandussektoris liikmesriikidele ELi ühisest eelarvest rahalist toetust struktuurifondidest, täpsemalt Kalanduse Arendusrahastust (FIFG - Financial Instrument of Fisheries Guidance). Selleks on kalandus lisatud liikmesriikide poolt struktuurivahendite haldamiseks koostatavasse ühtsesse programmdokumenti (Riiklik Arengukava). Struktuuripoliitika rakendamiseks on liikmesriigil oluline omada kalalaevade registrit, milles on vajalikud andmed laevade pikkuse ja tonnaaži kohta. Kalandusele antav riigiabi peab vastama ühenduse kalanduse riigiabi reeglitele.


2. Eesmärk

Ühise kalanduspoliitika põhiliseks eesmärgiks on tagada läbi rahvusvahelise koostöö efektiivsem kalavarude kaitse ja täiendavate püügivõimaluste leidmine. EÜ tasandil reguleeritakse pragu kalapüüki ainult merel ning püük sisevetel on jäetud liikmesriikide pädevusse. Kuigi ühendusel on tulenevalt asutamislepingust sisevetepüügi reguleerimiseks pädevus olemas, ei ole EÜ selliseid õigusakte veel kehtestanud.


Olulisemad määrused, mis reguleerivad kalavarude kaitset ja kasutamist on nõukogu 20. detsembri 2002. a määrus 2371/2002/EÜ kalavarude kaitse ja jätkusuutliku kasutamise kohta vastavalt ühisele kalanduspoliitikale ning nõukogu 12. oktoobri 1993. a määrus 2847/93/EMÜ ühise kalanduspoliitika suhtes kohaldatava kontrollsüsteemi loomise kohta.
Kuigi kalavarude majandamine ja kaitse on lahutamatult seotud, võib neid eristada lähtuvalt reguleerimismeetoditest.
EÜ korraldab kalavaru majandamist kvootide kehtestamise ning erinevate lubade ja litsentside kaudu määrates iga-aastaselt kindlaks kalakogused (Total Allowable Catch e. TAC), mida võib püüda. Need jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt määrusega kindlaksmääratud osakutele. Piiratud püügivõimaluste kasutamiseks võidakse kindlaks määrata ka välja antavate kalapüügilitsentside arv. Riikide lõikes on püügivõimaluse saamisel määravaks ajalooline püük kõnealuses piirkonnas.
Ühise kalanduspoliitika põhimõtete kohaselt peab ühenduse kaluritel olema võrdne juurdepääs liikmesriikide vetele. Vastavalt määruse 2371/2002/EÜ artiklile 17 võivad kala püüda kuni 12 meremiili kaugusel territoriaalmere lähtejoonest vaid kõnealuse liikmesriigi lipu all sõitvad laevad, välja arvatud juhul, kui tegu on selles piirkonnas ajalooliselt püüdnud riikide kaluritega.
Ühendus kaitseb kalavarusid tehniliste piirangute, sh püügivahenditele ja –viisidele esitatavate nõuete, abil. Meetmete rakendamise eesmärgiks on kalavaru jätkusuutlik kasutamine, mis tagaks piisava arengu kalandusele kui majandusharule ning annaks ühtlasi võimaluse kalavaru looduslikuks taastumiseks ja pikaajaliseks säilimiseks.
Tehnilistest meetmetest kasutatakse püügivahendi väikseima silmasuuruse kindlaksmääramist (kalade noorjärkude väljapüügi piiramiseks), püügi keelamist teatud ajal või kohas, teatud püügivahendite, eriti merekeskkonda ja kalavaru enam kahjustavate püügivahendite kasutamise keelamist, säästlike püügiviiside kasutamise soodustamist, kala alammõõdu kehtestamist jne. Eesmärgiks on saavutada varu ökosüsteemipõhine kaitse, mis arvestaks kalaliikide vastastikuseid seoseid ning seoseid ümbritseva keskkonnaga.
Püügikoormuse (püügipäevad, tonnid, keeluajad) piiramise kõrval reguleeritakse püüki ka kalalaevastiku suuruse piiramise kaudu, et vähendada koormust kalavarudele. Siin haakub kalavarude kaitse ja kasutamise alavaldkond struktuurpoliitika alavaldkonnaga. Saavutamaks kalapüügivõimsuse tasakaalu kasutada olevate püügivõimalustega, kasutab EL ka struktuurpoliitika vahendeid ning toetab kalalaevastiku vähendamist laevade purukslõikamise teelvõi kalapüügi lõpetamiseks muul viisil struktuurabi kaudu.
Kalavaru kasutamise ja kaitse korraldamisel tuginetakse kalapüüdjatelt saadavatele andmetele – vastavate andmete edastamise süsteem on ELis reguleeritud väga põhjalikult.
Tulenevalt kalanduse rahvusvahelisest iseloomust sõltub kalanduse reguleerimine nii ühenduse kui ka Eesti tasandil paljuski rahvusvahelistest konventsioonidest ja kokkulepetest. Avamerel reguleerivad kalapüüki rahvusvahelised või piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, mille liikmeks on ka EÜ. Sellest tulenevalt on kalandusalase välissuhtlemise alavaldkond küllaltki lai ja mitmekesine.
Tulenevalt kalanduse rahvusvahelisest iseloomust arvestab Eesti ka praegu eelnimetatud põhimõtete ja eesmärkidega. Eesmärkide saavutamiseks kasutatavad EÜ abinõud sarnanevad paljuski Eestis omadega. Liitumiseelselt on Eesti õigusakte harmoneeritud acquis’ga. Kuna selles valdkonnas on enamasti tegemist vahetult kohaldatavate määrustega, siis on siseriiklikult vajalik kehtestada nende rakendusaktid.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Kuna Eesti ei taotlenud kalanduse valdkonnas üleminekuperioode ega erandeid, sätestab ühinemisakti artikkel 2 üldise kohustuse rakendada alates ELiga ühinemisest kõiki ühenduse õigusakte kalanduse valdkonnas.
Vastavalt ühinemisakti artikli 6 lõikele 9 haldab ühendus uute liikmesriikide poolt kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepinguid alates liitumisest. Kalandusalased välissuhted (nagu ka muud väliskaubandussuhted ja lepingud kolmandate riikidega) on alates liitumisest ühenduse ainupädevuses. Kui ühendusel puudub ühinemise hetkel kalandusleping mõne kolmanda riigiga, kellega oli kalandusleping ELi uuel liikmesriigil, jäävad selle riigi poolt vastavate kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepingud jõusse nende korralise kehtivusaja lõpuni. Sellel ajaperioodil otsustab nõukogu, kas lepingu kehtivusaega on võimalik pikendada ning kalapüüki selle lepingu alusel jätkata.
Artikli 6 lõike 12 kohaselt peavad liikmesriigid ühinemiskuupäeval või võimalikult kiiresti pärast seda lõpetama sellised rahvusvahelised kalanduslepingud ja astuma välja sellistest rahvusvahelistest kalandusorganisatsioonidest, milles osaleb ka ühendus, välja arvatud juhul, kui nende liikmelisus seondub muude küsimustega kui kalandus. See säte arvestab põhimõtet, et peale liitumist esindab välissuhetes Eestit ühendus. Taolisi rahvusvahelisi kalandusorganisatsioone on liitumise hetkel 3:
1) Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon ( North-West Atlantic Fisheries Organisation, NAFO). Vahetult pärast liitumist ELiga esitab Eesti vastavalt NAFO protseduurireeglitele avalduse NAFO liikmestaatuse tagasivõtmise kohta. Alates Eesti liitumisest ELiga esindab Eesti huve NAFO-s Euroopa Ühendus.
Eestil on praegu NAFO-s krevetipüügikvoodid ning püügiõigus blokk-kvoodi ja niinimetatud “teiste” kvoodi (others quota) raames, samuti on Eestil õigus püüda reguleerimata kalaliike;
2) Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon ( North-East Atlantic Fisheries Commission - NEAFC).Selle organisatsiooni liige Eesti veel ei ole, kuid saab selleks loodetavasti käesoleva aasta jooksul. Eestil on praegu vaatleja staatus ja nn “muu riigi” õigus teatud kalaliikide püügiks;
3) Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon ( International Baltic Sea Fisheries Commission - IBSFC). alates liitumisest esindab Eestit nimetatud organisatsioonis ühendus ning Eesti kvoot liidetakse ühenduse kvoodiga. Samas säilib võimalus vahetada püügikvoote EL liikmesriikide vahel ning Eesti saab avaldada oma seisukohti ja kaitsta oma huvisid ELi ühisseisukohtade kujundamisel.
Pärast Läänemere-äärsete riikide liitumist ELiga saab IBSFC töö sisuks EÜ ja Venemaa vaheline koostöö kalavarude kaitseks ja haldamiseks Läänemerel.


Yüklə 2 Mb.

Dostları ilə paylaş:
1   ...   17   18   19   20   21   22   23   24   ...   68




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©muhaz.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

gir | qeydiyyatdan keç
    Ana səhifə


yükləyin