Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

2. JAGU

EUROOPA LIIDU KUJUNEMINE

Pärast Teist Maailmasõda muutus Lääne-Euroopa keskseks eesmärgiks selline poliitiline ja majanduslik ühinemine, mis eemalduks 20. sajandil kaks maailmasõda põhjustanud hoiakutest.

18. aprillil 1951. a kirjutasid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg Pariisis alla lepingule, millega asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus, edaspidi ESTÜ (ECSC – European Coal and Steel Community). Leping jõustus 1952. a ning selle kestvuseks määrati 50 aastat. Selle lepinguga asetati sõjatööstuse jaoks olulised tööstusharud rahvusvahelise kontrolli alla. Eesmärgiks oli muuta võimatuks uue sõja ettevalmistamine ning ühisturu loomine söele ja terasele.
ESTÜ loomisega hakati Euroopa ühist majandust ja poliitikat edendama kõrgemal tasandil kui tavaline riikidevaheline koostöö. ESTÜ asutamislepingu allkirjastamisega kandsid liikmesriigid kindlalt piiritletud majanduslikes valdkondades oma otsustusõiguse üle ühistele institutsioonidele – ülemametile, nõukogule, ühisassambleele ja kohtule. Koostöö omandas riigiülese iseloomu, mille tingis ESTÜ institutsioonide iseseisev roll liikmesriikide suhtes.
1955. aastal toimus Itaalias, Messinas ESTÜ liikmesriikide välisministrite konverents, mille tulemusel kirjutati 25. märtsil 1957. a Roomas alla lepingutele, millega pandi alus Euroopa Majandusühendusele, edaspidi EMÜ (EEC – European Economic Community), ja Euroopa Aatomienergiaühendusele edaspidi EURATOM (EURATOM – European Atomic Energy Community). Mõlemad lepingud jõustusid 1. jaanuaril 1958. a ning mõlemad ühendused olid rangelt majandusliku suunitlusega.
EMÜ eesmärkideks seati ühise siseturu loomine, et arendada välja võimalikult harmooniline majandusruum. Siseturu loomine oli tihedalt seotud sisetollide kaotamise, ühise välistolli ja ühisturu loomisega. EMÜ eesmärgiks seati lisaks kaupade vaba liikumise soodustamisele ka isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise edendamine.
EURATOM keskendus küsimustele, mis olid seotud aatomienergiaga. Ühendus loodi peaasjalikult Prantsusmaa algatusel selleks, et tagada tuumaenergia rahumeelne kasutamine. Eesmärgiks oli tuumaenergiaalaste uuringute edendamine, informatsiooni levitamine, tehnoloogia arendamine ja laiendamine ning Euroopa Aatomiagentuuri loomine. EURATOMi asutamisleping sisaldab ka sätteid investeeringutealase abi võimaldamise kohta.

Seoses kõigi kolme ühenduse institutsioonilise struktuuri samasusega, kirjutasid ühenduste kuus liikmesriiki 25. märtsil 1957. a. alla Euroopa ühenduste teatavate ühisinstitutsioonide lepingule, mille kohaselt kolmele Euroopa ühendusele loodi ühine assamblee (Euroopa Ühenduste Assamblee, Euroopa Parlamendi eelkäija) ja kohus (Euroopa Kohus). Ühiste institutsioonide loomisel lähtuti Saksa ja Itaalia konstitutsioonikohtu ja Prantsuse riiginõukogu (Conseil d’Etat) traditsioonidest. Samuti loodi ühine majandus- ja sotsiaalkomitee.

Ühenduste ühiseks eesmärgiks oli edendada majanduse arengut ja tõsta elatustaset, hoida ära sõda ning õhutada Euroopa rahvaste tihedamat ja sõbralikumat üksteisega läbikäimist. 1957. aastal moodustatud Euroopa Ühenduste Assamblee ja Euroopa Kohus olid ennast õigustanud ning neile aluseks oleva lepingu eeskujul kirjutati 8. aprillil 1965. a Brüsselis alla Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja
ühtse komisjoni asutamislepingule, mis jõustus 1967. a juulis. Selle lepinguga ühendati ESTÜ Ülemamet ning EMÜ ja EURATOMi komisjonid ja ühenduste nõukogud. Seetõttu nimetatakse seda tihti ka liitmislepinguks. See muudatus, mille tulemusel loodi kolme Euroopa ühendust teenivad Ministrite Nõukogu ja Euroopa Komisjon, oli oluline etapp Euroopa integratsioonis.
EMÜ loomisel oli ühisturu saavutamiseks ette nähtud kolm etappi. Esimesel ja teisel etapil võttis nõukogu otsuseid vastu enamasti ühehäälselt. Kolmandaks perioodiks oli aga ette nähtud üleminek hääletamisele kvalifitseeritud häälteenamusega, võimaldades üksikuid liikmesriike üle hääletada. Prantsusmaale selline areng ei meeldinud, kuna leiti, et liikmesriikidele peaks siiski jääma viimane sõna. Tekkinud kriisi tulemusel kirjutati 1966. aasta jaanuaris Luxembourg’is alla niinimetatud Luxembourg’i kompromissile. Sellega lepiti kokku, et otsuse puhul, mis käsitlevad ühe liikmesriigi olulisi huve, püüeldakse üksmeelse lahenduse poole. Kuigi kompromissis see sõna-sõnalt ei väljendunud, tõlgendas Prantsusmaa seda kui vetoõiguse sisseviimist ühenduse õigusesse. Selline lähenemine muutus mõneks ajaks valitsevaks ka teiste liikmesriikide praktikas.
1970-ndate aastate alguseks oli Euroopas kolm ühendust, mis reguleerisid liikmesriikide majanduskoostööd. Järjest rohkem kerkis esile vajadus teha koostööd ka poliitilisel pinnal ning haarata koostöösse mitmeid teisi valdkondi lisaks majandusele. Sellise arengu tulemusena kirjutati 1986. aasta veebruaris alla ühtsele Euroopa aktile, millega kaasnesid reformid Euroopa ühenduste asutamislepingutes. Akt jõustus 1. juulil 1987. a ning oli oluline nii oma sisuliste kui ka institutsiooniliste reformide poolest. Nendest tähtsaimateks on:

• 
  EMÜ asutamislepingus sätestati eesmärk kujundada välja ühtne siseturg hiljemalt aastaks 1992;
  

• 
  EMÜ asutamislepingusse inkorporeeriti mitmed uued valdkonnad nagu näiteks keskkonnapoliitika, sotsiaalpoliitika, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, teadusuuringud ja tehnoloogia areng;
  

• 
  kasutusele võeti koostöömenetlus mitmeetapiliseks õigusaktide menetlemiseks, mis hõlmab nii nõukogu kui ka parlamenti. Sellega anti parlamendile suurem mõju õigusloome kujundamisel, võimaldades talle õiguse komisjoni ettepanekuid kaks korda läbi vaadata, tõhustades seeläbi parlamendi konsultatiivset rolli;
  

• 
  kasutusele võeti nõusolekumenetlus, mille kohaselt nõukogu vajab õigusakti vastuvõtmiseks absoluutse häälteenamusega otsustava parlamendi nõusolekut. Sellist õigusaktide menetlemist kasutatakse olulisemates küsimustes nagu näiteks ühenduse laienemine, assotsiatsioonilepingud jms;
  

• 
  anti juriidiline tunnustus juba alates 1975. aastast koos käivale Euroopa Nõukogule, mille koosseisu kuulusid kõikide liikmesriikide valitsusjuhid. See tunnustus jäi aga asutamislepingusse inkorporeerimata;
  

• 
  loodi esimese astme kohus, mille ülesandeks sai Euroopa Kohtu assisteerimine.
  

Seoses Euroopa poliitilise koostöö põhimõtete lisamisega EMÜ asutamislepingusse, mis varem sisaldas vaid majanduslikke aspekte, teadvustati, et nimi Euroopa Majandusühendus ei vasta tegelikkusele ning Euroopa Liidu lepingu allkirjastamisega 7. veebruaril 1992. aastal Maastrichtis, nimetati EMÜ ümber Euroopa Ühenduseks (EÜ).

Maastrichti leping jõustus 1. novembril 1993. aastal ning sellega loodi ühtne raamistik, kus on ühendatud nii Maastrichti lepinguga kasutuselevõetav liidu poliitika ja koostöövormid, kui ka varasemad Euroopa ühendused. Euroopa ühendustest on tänaseks alles jäänud kaks - EÜ ja EURATOM. ESTÜ lõpetas oma tegevuse tulenevalt selle asutamislepingust 1. juulil 2002. a. EL/EÜ eesmärgiks seati vastavalt Maastrichti lepingu artiklile 2 “kaasa aidata tasakaalustatud ja püsivale majanduslikule ja sotsiaalsele progressile, eriti sisepiirideta ala loomise, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ning majandus- ja rahaliidu loomise kaudu, mis käesoleva lepingu sätete kohaselt hõlmaks lõpptulemusena ühtse raha”. Esile tõsteti teisigi eesmärke, nagu näiteks vajadus kindlustada liikmesriikide kodanike õiguste ja huvide kaitse liidu kodakondsuse kehtestamisega, koostöö arendamine justiits- ja siseküsimustes ning liidu tõestamine rahvusvahelisel areenil ühise välis- ja julgeolekupoliitika kaudu. Olulisimad muudatused ja uuendused, mis kaasnesid Maastrichti lepinguga olid järgmised:

• 
  võeti kasutusele kaasotsustamismenetlus, mis suurendas parlamendi rolli seadusandlikus protsessis;
  

• 
  laiendati nõusolekumenetlust, mis andis Euroopa Parlamendile otsustava sõnaõiguse komisjoni liikmete ja presidendi nimetamisel;
  

• 
  loodi kaks uut institutsiooni - regioonide komitee ja ombudsman;
  

• 
  Euroopa Kohtule anti õigus kohustusi mittetäitvaid liikmesriike karistada rahatrahviga;
  

• 
  sätestati subsidiaarsuse põhimõte, mille kohaselt otsused tuleb teha võimalikult lähedasel tasandil isikutele, keda need mõjutavad. Ühendusele jäeti õigus väljaspool oma ainupädevust seisvates küsimustes meetmeid vastu võtta ainult juhul, kui antud eesmärke ei ole võimalik saavutada liikmesriigi tasandil.
  

Euroopa Liitu iseloomustavad kolm sammast.

Esimene sammas koosneb varasematest Euroopa ühendustest, EÜ ja EURATOM, ning majandus- ja rahaliidust. Teine sammas hõlmab välis- ja julgeolekupoliitikat ning kolmas politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades.
Esimene sammas on üles ehitatud EÜ ja Euratomi asutamislepingutele tuginedes. Just see sammas annab ELile tema eripära teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kõrval. Vastavalt oma asutamislepingutele omavad EÜ ja Euratom juriidilise isiku staatust, millega kaasneb ka õigus- ja teovõime. Selline staatus on saavutatud liikmesriikide arvelt nendelt teatud otsustusfunktsioonide ülevõtmisega. Vastavalt asutamislepingu sätetele on EÜ institutsioonidel õigus võtta vastu otsuseid, mis on siduvad liikmesriikidele. Selline erinev rahvusvaheline õigussubjektsus on EL lepinguga muudetud üheks osaks Euroopa Liidust.
Teine ja kolmas sammas on reguleeritud ELi lepinguga. Koostöö nendes valdkondades on säilitanud oma riikidevahelise tasandi, see tähendab, et liikmesriikide poolset pädevuse ülekandmist liidu institutsioonidele ei ole toimunud. Küll on aga nii mõnigi valdkond üle viidud esimesse sambasse ning selle kaudu on liikmesriigid andnud üle oma otsustusõiguse mõnes konkreetses küsimuses.
Teise samba raames toimub koostöö välis- ja julgeolekupoliitika vallas. See valdkond hõlmab kõiki liidu julgeolekuga seotud küsimusi, eelkõige humanitaar- ja päästeülesandeid, rahuvalvet ja lahinguüksuste ülesandeid kriiside ohjeldamisel ning rahusobitamist. Vastavalt ELi lepingule on ühise välis- ja julgeolekupoliitika perspektiiviks ühise kaitsepoliitika järk-järguline kujundamine, mille lõpptulemuseks oleks ühiskaitse. Eesmärke viiakse ellu järgmiste meetmetega: määratledes ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhimõtted ning üldsuunised, tehes otsuseid ühisstrateegia kohta (oma iseloomult poliitilised), võttes vastu ühismeetmeid (on liikmesriikidele siduvad nende seisukohavõttude ja talitusviiside suhtes), võttes vastu ühiseid seisukohti (ei ole siduvad, kuid liikmesriigid peavad tagama oma poliitika vastavuse nendele), tugevdades liikmesriikide süstemaatilist koostööd poliitika elluviimisel. Seoses ELi õiguslikus olemuses Amsterdami lepinguga tehtud muudatustega võib Euroopa Liit ka teise samba valdkonnas sõlmida lepinguid kolmandate riikidega ning osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides.
Maastrichti lepingu kohaselt kuulus kolmanda samba alla koostöö justiits- ja siseküsimustes. Sellise koostöö raames käsitleti eelkõige varjupaigaõigust, välispiiride ja immigratsiooni kontrolli, tollikoostööd ja politseikoostööd võitluses raskete kuritegude vastu ning õigusalast koostööd kriminaal- ja tsiviilasjades.
Amsterdami lepinguga tehtud muudatuste tagajärjel koosneb kolmas sammas politseikoostööst ja õigusalasest koostööst kriminaalasjades. Koostööga soovitakse tagada kodanike vabaduse, turvalisuse ja õiguste kaitse. Esmajärgus on hõlmatud sellised küsimused nagu organiseeritud ja muu kuritegevuse, eelkõige terrorismi, inimkaubanduse ja lastevastaste kuritegude, ebaseadusliku uimasti- ja relvakaubanduse korruptsiooni ja pettuste vältimine ning nende vastu võitlemine. Seatud eesmärkide elluviimisel on nõukogu volitatud vastu võtma ühiseid seisukohti (õiguslik staatus ebaselge), raamotsuseid liikmesriikide õigusnormide ühtlustamiseks (siduvad, kuid mitte vahetult kohaldatavad), eesmärkidega kooskõlas olevaid otsuseid (siduvad, kuid mitte vahetult kohaldatavad) ning kehtestada konventsioone (võivad olla siduvad, kuid alles pärast ratifitseerimist).
Nice’i lepinguga rajati Eurojust, mis aitab kaasa õigusalase koostöö arendamisele ja vastavateemaliste uuringute edendamisele. Eurojust’i koosseisu kuulub üks kohtunik või prokurör igast liikmesriigist ning Eurojust’i ülesandeks on siseriiklike asutuste töö koordineerimine ELi kolmanda samba koostöö vallas.
2. oktoobril 1997. a kirjutati Amsterdamis alla lepingule, mis jõustus 1. mail 1999. a ning millega tehti ELi asutamislepingus järgmised olulisemad muudatused:

• 
  kolmanda samba alla kuulunud siseriiklikud küsimused ja õigusalane koostöö (asüüli-, immigratsiooni- ja ELi välispiiride kontrolli küsimused) viidi üle esimese samba alla ja inkorporeeriti EÜ asutamislepingusse. Kolmanda samba alla jäi vaid politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades. Selle muudatusega suurenes oluliselt ka Euroopa Parlamendi roll kõnealuses valdkonnas;
  

• 
  Amsterdami lepingule lisatud protokolli kaudu lisati ELi raamistikku Schengeni leping, mille eesmärgiks oli saavutada isikute vaba liikumine ELi territooriumil, kaotada üksikisikute kontroll sisepiiridel;
  

• 
  EÜ asutamislepingu sotsiaalpeatükki inkorporeeriti Maastrichti lepingust Inglismaa mõjul välja jäänud sotsiaalharta ning antud valdkonda üksikasjalikult reguleeriv protokoll.
  

Kuna Amsterdami leping ei reguleerinud mitmeid tähtsaid võimaliku laienemisega seotud küsimusi, on äärmiselt oluline 1. veebruaril 2003.a jõustunud Nice’i leping. Sellega muudeti ELi lepingut ja EÜ ja Euratomi asutamislepinguid.

Nice’i lepinguga muudeti institutsioonide koosseisu ja ülesehitust, et võimaldada ELi laienemist. Nice’i lepinguga on ühenduste ja ELi lepingutele lisatud protokoll, mis määratleb esindajate arvu ning sellega kaasneva häälte arvu jagunemise ühenduse institutsioonides.

• 
  Muuhulgas laiendati esimese astme kohtu pädevust, andes Euroopa Kohtule võimaluse tegeleda rohkem põhimõttelist ja konstitutsioonilist laadi kohtuasjadega. Samuti loodi kohtu töö tõhustamiseks võimalus eri valdkondades spetsiaalsete kohtukolleegiumide moodustamiseks.
  

• 
  Liikmesriikidevahelise tihedama koostöö võimaldamiseks laiendati kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste tegemist.
  

• 
  Täiendati inimõiguste kaitse mehhanisme, tõhustati ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ning kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd.
  

Nice’i lepingu allkirjastamise ajal kuulus Euroopa Liitu juba 15 liikmesriiki: kuus Euroopa ühenduste asutajariiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luxembourg) ning Iirimaa, Suurbritannia ja Taani (ühinesid 1973. a), Kreeka (ühines 1981. a), Portugal ja Hispaania (ühinesid jaanuaris 1986), Austria, Rootsi ja Soome (ühinesid 1995. a).

Euroopa Liidu lepingu kohaselt on liidul ja Euroopa ühendustel ühtne institutsiooniline raamistik. Keskseteks institutsioonideks on Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon, Euroopa Kohus ja Euroopa Kontrollikoda, millede õigused on piiritletud ühenduste asutamislepingutega ja ELi lepinguga. Lisaks nimetatud institutsioonidele on loodud ka nõuandvad institutsioonid, nagu majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee, mille eesmärkideks on otsustusprotsessi lähendamine rahvale, ning iseseisvad eriinstitutsioonid, nagu Euroopa Keskpank, Euroopa Investeerimispank, EURATOMi teadus- ja tehnikakomitee ja EURATOMi tarneagentuur. ELi raames on vastavalt vajadusele loodud mitmeid eraldiseisvaid asutusi ja iseseisvaid juriidilisi isikuid. Institutsioone käsitlevad sätted on täpsemalt ja põhjalikumalt lahti seletatud seletuskirja VII osa jaotistes, mis käsitlevad välissuhteid ja institutsioonilisi küsimusi.
Euroopa integratsiooni edendamine jõudis uude ajajärku 2002. a alguses, mil alustas tööd Euroopa Tuleviku Konvent. Konvendis osalevad võrdselt liikmesriikidega ka praegu veel kandidaatriigi staatuses olevad riigid. Arutlusel on Euroopa Liidu areng ja tulevik. Valmistatakse ette ka uut lepingut, mis toob kaasa teatavaid muudatusi senistesse asutamislepingutesse. Nice’i lepinguga on fikseeritud järgmise valitsustevahelise konverentsi toimumine, mis peaks aset leidma 2004. a. Konverentsil saavad liikmesriikidega võrdselt osaleda need kandidaatriigid, kelle liitumisläbirääkimised on lõpetatud, teised osalevad aga vaid vaatlejatena.

3. JAGU

EUROOPA LIIDU LEPING

Käesolevad osas tutvustatakse Euroopa Liidu lepingu sätteid, mis on üldisemad ja kohaldatavad kõigi kolme samba suhtes. Alljärgnevalt on kasutatud kehtivat numeratsiooni, mida on viimasena muudetud Nice’i lepinguga.

Ühissätted (artiklid 1-7)

Euroopa Liidu lepingu artikkel 1 määratleb Euroopa Liidu asutamise ja artikkel 2 sätestab Euroopa Liidu eesmärgid:

• 
  edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi, kõrget tööhõive taset ning saavutada tasakaalustatud ja püsiv areng, eriti sisepiirideta ala loomise, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ning käesoleva lepingu sätete kohaselt lõpptulemusena ühisraha hõlmava majandus ja rahaliidu loomise kaudu;
  

• 
  kinnitada oma identiteeti rahvusvahelisel tasandil eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kaudu, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis vastavalt artikli 17 sätetele võib viia ühiskaitseni;
  

• 
  tugevdada liikmesriikide kodanike õiguste ja huvide kaitset liidu kodakondsuse sisseseadmise kaudu;
  

• 
  säilitada ja arendada liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana kus isikute vaba liikumine on tagatud üheskoos nii välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega kui ka kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete võtmisega;
  

• 
  säilitada täiel määral acquis communautaire ja arendada seda edasi, silmas pidades, mil määral käesoleva lepingu alusel kasutuselevõetud poliitika ja koostöövormid võiksid vajada revideerimist, selleks et tagada ühenduse mehhanismide ja institutsioonide tõhusus.
  

Artikkel 3 laiendab Euroopa Ühenduse asutamislepingu alusel loodud institutsioonide pädevust, volitades neid tegutsema ka käesoleva lepingu alusel. Selline volituste laiendamine on vajalik, et tagada liidu eesmärkide saavutamiseks võetavate meetmete järjepidevus ja jätkuvus austades samaaegselt liidu aluseks olevate ühenduste õigustikku. Sättes on rõhutatud nõukogu ja komisjoni vastutust liidu välistegevuse, eelkõige välis-, julgeoleku-, majandus- ja arengupoliitika raames, järjepidevuse tagamisel ning õhutab neid selle alasele koostööle.

ELi lepingus on sõnastatud Euroopa Liidule seatud üldised eesmärgid. Liidu poliitilised üldsuunised määratleb artikli 4 kohaselt Euroopa Ülemkogu, kes tuleb kokku vähemalt kaks korda aastas. Viimase koosseisu kuuluvad liikmesriikide riigi- või valitsusjuhid ning komisjoni president. Nende töös on neile abiks ka liikmesriikide välisministrid ja üks komisjoni liige. Oma tööst ja Euroopa Liidu edusammudest esitab Ülemkogu peale igat istungit ja aastaaruandena komisjonile kirjaliku kokkuvõtte.
Euroopa ühenduste asutamislepingutes nimetatud subsidiaarsuse põhimõte, mille kohaselt parlament, komisjon, nõukogu, kohus ja kontrollikoda ei oma õigust neile antud pädevust ise laiendada, on esile toodud ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 5. Nende institutsioonide volitused on piiritletud käesoleva lepinguga ning Euroopa ühenduste asutamislepingute ja neid muutvate ning täiendavate lepingute ja aktidega. Nimetatud institutsioonide volitused on seega määratletud liikmesriikide poolt, kes on liidu ja ühenduste esmase õiguse loojateks.
Euroopa Liidu rajamisel aluseks võetud põhimõtetena loetleb Euroopa Liidu lepingu artikkel 6, et kõikides liikmesriikides valitsevad vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtted. Sama sätte teises lõikes on eraldi rõhutatud Roomas 4. novembril 1950. aastal allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest tulenevate põhiõiguste kuuluvust ühenduse õiguse põhimõtete hulka. Muude inimõiguste ja põhivabaduste kõrval on eraldi rõhutatud liikmesriikide rahvuslikku omapära ning liidu kohustust seda austada.
Esiletõstetud põhimõtete rikkumisele järgnevad sanktsioonid, mille vastuvõtvaks institutsiooniks on artikli 7 kohaselt nõukogu. Selle sätte esimese lõike kohaselt teeb nõukogu liikmesriigile asjakohaseid soovitusi, kui tal on alust arvata, et antud liikmesriik rikub artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid. Sellise otsuse võib nõukogu teha ühe kolmandiku liikmesriikide, Euroopa Parlamendi või komisjoni põhjendatud ettepaneku alusel ning pärast parlamendi nõusoleku saamist ja oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamuse kogumist. Sellise otsuse tegemisele eelnevalt on nõukogu kohustatud ära kuulama ka asjaosalise liikmesriigi. Tehtud otsuse järgselt kohustub nõukogu pidevalt kontrollima selle aluseks olnud põhjuste olemasolu. Kui nõukogu leiab, et liikmesriigi vastav rikkumine on jätkuv ning oluline, võib ta kvalifitseeritud häälteenamusega võtta rangemaid meetmeid ja peatada liikmesriigi teatavad ELi asutamislepingust tulenevad õigused, sealhulgas asjaosalise riigi valitsuse esindaja hääleõiguse nõukogus. Selliste meetmete võtmiseks eeldatava järelduse võib riigi- ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulev nõukogu vastu võtta ühe kolmandiku liikmesriikide või komisjoni ettepanekul, tegutsedes sealjuures pärast parlamendi nõusoleku saamist ühehäälselt. Enne lõpliku otsuse langetamist on liikmesriigile antud võimalus esitada oma seisukoht. Võetud meetmeid saab muuta või tühistada vaid nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega, kui on selgunud et meetmed tinginud olukord on muutunud. Kuna ühe sanktsioonina on artiklis 7 ette nähtud asjaosalise liikmesriigi esindaja hääleõiguse peatamine, on selle sätte viiendas ja kuuendas lõikes täpsustatud häälte arvutamist. Kvalifitseeritud häälteenamus on tagatud, kui poolt on hääletanud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 sätestatud võrdeline osa asjaomaste nõukogu liikmete arvestatud häältest. Ühehäälsuse korral jäetakse asjaosalise riigi esindaja hääl lihtsalt arvestamata. Parlament vajab tegutsemiseks oma liikmete enamuse kahe kolmandiku poolthääli. Artikli 7 alusel tehtavate otsuste vastuvõtmist ei mõjuta nõukogu kohalviibivate või esindatud liikmete hääletamisest hoidumine.
Euroopa ühenduste asutamislepingud on ELi lepingusse inkorporeeritud artiklitega 8-10. Euroopa Ühenduse lepingut on muudetud artikliga 8. Nimetatud leping leiab põhjalikumat käsitlust seletuskirja VII osas. ELi lepingu artikkel 9 muudab Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (lõpetas tegevuse 1. juuli 2002. a) asutamislepingut. Euratomi asutamislepingut muudab ELi lepingu artikkel 10. Euratomi leping kuulub energeetika valdkonda ning leiab põhjalikumat kajastust seletuskirja VII osa 14. jaotises (energeetika) ja 17. jaotises (teadus ja teadusuuringud).