Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)
Yüklə 2 Mb.
|
Artikkel 1Artikkel 1 sisaldab ühinemisaktis kasutatavate põhimõistete definitsioone. Artikli loetelu 1. lõik tähistab asutamislepingute ehk nn ühenduse esmase õiguse määratlusi. Artiklis peetakse silmas järgmisi asutamislepinguid sellisel kujul nagu neid on täiendatud või muudetud enne käesolevat ühinemist:
Enne ühinemist on nimetatud asutamislepinguid muudetud näiteks ka 1957. a Konventsiooniga Euroopa ühenduste ühiste institutsioonide kohta, 1965. a liitmislepinguga, 1975. a Euroopa Investeerimispanga kokkuleppega, 1976. a otsevalimise otsusega, 1986. a ühtse Euroopa aktiga ja ühinemislepingutega aastatest 1972 (Suurbritannia, Taani, Iirimaa), 1979 (Kreeka), 1985 (Portugal, Hispaania) ja 1995 (Soome, Rootsi, Austria);
Artikli 1 teises lõigus loetletakse Euroopa Liidu 15 liikmesriiki, keda tähistatakse ühinemisaktis terminiga “praegused liikmesriigid”. Sama artikli kolmas lõik selgitab, et ühinemisaktis mõistetakse mõiste “liit” all Euroopa Liitu, mis on loodud Euroopa Liidu lepinguga. Neljas lõik sätestab, et mõiste “ühendus” all peetakse silmas kas Euroopa Ühendust või EUROATOMi või mõlemaid korraga. Mõiste all “uued liikmesriigid” mõistetakse viiendas lõigus Tšehhi Vabariiki, Eesti Vabariiki, Küprose Vabariiki, Läti Vabariiki, Leedu Vabariiki. Ungari Vabariiki, Malta Vabariiki, Poola Vabariiki, Sloveenia Vabariiki ja Slovaki Vabariiki Kuuendas lõigus selgitatakse, et “institutsioonide” all mõistetakse asutamislepingutega asutatud institutsioone. Sellisteks on näiteks Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Kohus ning Kontrollkoda, mille koosseisu ning pädevust käsitlevad EÜ asutamislepingu artiklid 189-247. Samuti on institutsioonidesüsteemi osaks Euroopa Ülemkogu, mis formaliseeriti Euroopa Lepingu artikliga 4. Artikkel 2 Artikkel 2 sätestab, et ühinemisakti artiklis 1 loetletud asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktide sätted on kõikidele uutele liikmesriikidele õiguslikult siduvad ühinemiskuupäevast ehk 1. maist 2004. a. Artikli 2 kohaselt kohustuvad uued liikmesriigid, sh ka Eesti, täitma EÜ asutamislepingu, EURATOMi asutamislepingu ning ELi lepingu sätteid, arvestades ühinemisaktist tulenevaid muudatusi asutamislepingutesse. Eesti ja muud uued liikmesriigid kohustuvad käesoleva artikli kohaselt täitma institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt vastuvõetud õigusakte ning neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt lepingutes ja ühinemisaktis sätestatud tingimustele. Nende õigusaktide mõju Eesti õigussüsteemile käsitletakse ühinemisakti järgnevates artiklites ning selgitatakse seletuskirja VII osas. Artikkel 3 Artikkel 3 sisaldab sätteid justiits- ja siseküsimuste valdkonna kohustustest. Vastavalt lõikele 1 on Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolliga (Schengeni protokoll) Euroopa Liitu integreeritud Schengeni acquis’ sätted ja Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, mis on loetletud ühinemislepingu I lisas, samuti muud samalaadsed aktid, mis võidakse vastu võtta enne ühinemist, Eestile siduvad ja neid kohaldatakse alates ühinemise kuupäevast. Samas on lõike 2 kohaselt Eestile kui uuele liikmesriigile ühinemisakti lõikes 1 loetlemata Schengeni acquis’ sätted või sellel põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid siduvad alates ühinemise kuupäevast, kuid neid kohaldatakse ainult nõukogu sellekohase otsuse alusel. Vastav otsus tehakse pärast Schengeni vastavaid hindamismissioone, mille eesmärgiks on kontrollida, kas uues liikmesriigis on rakendamistingimused täidetud. Samuti on vajalik, et nõukogu konsulteeriks eelnevalt Euroopa Parlamendiga. Vastavalt lõikele 3 on uutele liikmesriikidele alates ühinemise kuupäevast siduvad ka lepingud, mille nõukogu on sõlminud Schengeni protokolli artikli 6 alusel (Islandi ja Norra sidumine Schengeni acquis’ rakendamisega). Seega on Schengeniga liitumine kahe-etapiline protsess: esiteks, ühinemine ELiga (ning suurema osa Schengeni acquis’ d moodustavate sätete ja otsuste ülevõtmine ja rakendamine) ning teiseks, ühinemine Schengeni viisaruumiga ning kontrolli kaotamine sisepiiridelt. Teine etapp ei toimu automaatselt ega samaaegselt koos Eesti ühinemisega ELiga, vaid on seotud mitme olulise tingimusega, nagu näiteks Schengeni infosüsteemi uue versiooni valmimine (alates 2005. a), Eesti-sisese Schengeni infosüsteemi siseriikliku osa rajamine ja selle ühildamine ühtse süsteemiga, samuti ELi välispiiridel (Eesti-Vene piiril) tõhusa kontrolli tagamine, riigisiseste kompensatsioonimeetmete - näiteks immigratsioonikontrolli - rakendamine jpm. Otsus liikmesriigi valmisoleku kohta Schengeni acquis’ga täielikuks liitumiseks tehakse nõukogu poolt pärast vastavate hindamismissioonide toimumist. Nõukogu teeb oma otsuse artikli 3 lõike 2 alusel ühehäälselt, kusjuures hääletamisel osalevad nii riigid, kelle suhtes on lõikes 2 nimetatud sätted juba jõustunud kui ka need liikmed, kelle suhtes nende sätete jõustumist otsustatakse. Lõike 4 kohaselt kohustuvad uued liikmesriigid ühinema nende ELi lepingu eesmärkide täideviimisele suunatud justiits- ja siseasjade alaste konventsioonide ning protokollidega, mis on ühinemiskuupäevaks praegustele liikmesriikidele allakirjutamiseks avatud. ELi lepingu eesmärgid on sätestatud artiklis 2. Enamus antud rahvusvahelistest lepingutest on konventsioonid, mille osapooleks Eesti juba on. Sellisteks rahvusvahelisteks lepinguteks, mis on lahutamatuks osaks ELi eesmärkidest, on 1950.a. Roomas koostatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, 1987. a. piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon, 1951. a pagulasseisundikonventsioon ning selle 1967. a protokoll, ÜRO 1961. a narkootiliste ainete ühtne konventsioon ja selle 1972. aasta protokoll, ÜRO 1971. a psühhotroopsete ainete konventsioon. Eelpoolmainitud lepingutele lisaks kuuluvad justiits- ja siseküsimuste hulka näiteks ka Euroopa Nõukogus, koostatud kriminaal- või tsiviilõigusalased kokkulepped. Eesti on mitmete mainitud konventsioonide osapool, nt 1957. a Euroopa väljaandmise konventsioon ja selle 1978. a lisaprotokoll, 1977. a terrorismi tõkestamise Euroopa konventsioon, 1983. a Euroopa konventsioon kohtulikult karistatud isikute üleandmisest. tsiviilõigusalaste konventsioonide hulka kuuluvad 1965. a tsiviil ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsioon, 1970. a Tsiviil- ja kaubandusasjade välisriigis tõendite kogumise konventsioon, 1980. a rahvusvaheline kohtumenetluse lihtsustamise konventsioon, 1981. a isikuandmete automatiseeritud töötlemisel tagatava isiku kaitse konventsioon, 1989. a lapse õiguste konventsioon. Uued liikmesriigid peavad võtma kasutusele haldus- ja muud meetmed liikmesriikide justiits- ja siseküsimustega tegelevate institutsioonide ja organisatsioonide vahelise koostöö hõlbustamiseks. Eriti viidatakse lõikes 4 sellisetele meetmetele, mis praegused liikmed ja nõukogu on kohaldanud ühinemiskuupäevaks. Artikkel 4 Artikli 4 kohaselt osalevad kõik uued liikmesriigid majandus- ja rahaliidus alates liitumise hetkest liikmesriikidena, kelle suhtes on kehtestatud erand EÜ asutamislepingu artikli 122 mõistes ehk uued liikmesriigid ei muutu Euroopa Liiduga liitumise hetkest veel koheselt europiirkonna osaks. Eesti Panga seaduse muutmise ja täiendamise seaduse jõustumisega 27. veebruarist 2003. a (osaliselt Euroopa Liiduga ühinemise hetkest) on Eesti õigusaktid majandus- ja rahaliidu küsimusi käsitleva acquis’ga kooskõlas ning see võimaldab Eestil täita liikmesriigi kohustusi vastavalt asutamislepingu artiklis 122 kehtestatud erandile. Artikkel 5 Artikli 5 lõike 1 kohaselt ühinevad uued liikmesriigid ühinemisakti alusel nõukogus kokku tulnud praeguste liikmesriikide valitsuste esindajate vastu võetud otsuste ja lepingutega. Otsuste all mõistetakse praeguste liikmesriikide esindajate poolt asutamislepingute alusel tehtud faktilisi otsuseid, nagu näiteks oli komisjoni liikmete määramine enne Nice’i lepinguga tehtud muudatusi. Lepingute all mõistetakse liikmesriikide poolt nõukogus tehtud kokkuleppeid, näiteks mõne ELi institutsiooni asukoha osas. Lõige 1 sätestab ka uute liikmesriikide kohustuse alates ühinemiskuupäevast ühineda kõikide praeguste liikmesriikide vaheliste lepingutega, mis puudutavad liidu toimimist või on seotud selle tegevusega. Artiklis mainitud otsused ja lepingud ei puuduta EÜ asutamislepingu artikli 249 alusel antud määrusi, direktiive või otsuseid, või siis ka ELi pädevuse raames tehtud lepinguid. Antud juhul peetakse silmas ELi institutsioonide õiguslikku kompetentsi mittekuuluvad otsuseid ja lepinguid, mis siiski puudutavad ELi tegevust või on seotud sellega. Lõike 2 alusel võtab Eesti endale kohustuse ühineda muuhulgas tsiviilõiguse alaste konventsioonidega, mida ei ole veel asendatud nõukogu määrustega, kuid millega ühinemine on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks. Pärast liitumist tuleb Eestil ühineda 1980. a. Rooma konventsiooniga lepingust tulenevatele võlasuhetele kohaldatava õiguse kohta ning 1986. a Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Uued liikmesriigid peavad ühinema ka nende konventsioonide Euroopa Kohtu tõlgenduste protokollidega ning sel eesmärgil asuvad uued liikmesriigid praeguste liikmesriikidega läbirääkimistesse, et teha protokollidesse vajalikud kohandused. Lõike 3 kohaselt on uued liikmesriigid Euroopa Ülemkogu või nõukogu deklaratsioonide, resolutsioonide ja muude seisukohtade suhtes samasuguses olukorras kui praegused liikmesriigid. Sama puudutab liikmesriikide ühisel kokkuleppel vastuvõetud deklaratsioone, resolutsioone ja muid seisukohti, mis käsitlevad ühendust või liitu. Uued liikmesriigid kohustuvad järgima eelpoolmainitud deklaratsioonidest, resolutsioonidest või muudest seisukohtadest tulenevaid põhimõtteid ja suuniseid ning võtavad vajalikke meetmeid nende rakendamiseks. Need deklaratsioonid, resolutsioonid ja seisukohad on poliitiliselt siduvad, nendega püütakse luua suuniseid ühenduse või liidu tegevusele ning nende elluviimiseks saab EÜ asutamislepingu alusel vastu võtta kohaseid õigusakte. Artikkel 6 Lõikes 1 on viidatud kolmandate riikidega või rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud või ajutiselt kohaldatavatele lepingutele, mis muutuvad uutele liikmesriikidele siduvaks alates ühinemise päevast. Nimetatud lõikes on silmas peetud lepinguid, mis on sõlmitud ühenduse poolt või vastavalt ELi lepingu artiklitele 24 või 38 (st leping on sõlmitud EL nimel) ja millega ühinemine toimub automaatselt, st. lepingute ülevõtmine ei nõua täiendavate protseduuride täitmist. Artikli 6 lõigetes 2 ja 6 esitatud lepingud on sõlmitud liikmesriikide ja ühenduse jagatud pädevuses. Nende lepingutega ühinemiseks tuleb vastava lepingu raames sõlmida protokoll ELi nõukogu ning kolmanda riigi või organisatsiooni vahel. See protseduur ei avalda mõju ühenduse pädevusele ega volituste jagamisele ühenduse ja liikmesriikide vahel. Protokollide sisu üle peetavatel läbirääkimistel esindab liikmesriike komisjon vastavalt nõukogu poolt ühehäälselt heakskiidetud läbirääkimismandaadile. Nõukogu peab heaks kiitma ka protokollide eelnõud. Lõikes 3 on sätestatud, et liitumisel nimetatud lepingutega, kehtivad uutele liikmetele samad õigused ja kohustused, mis praegustele ELi liikmetele. Lõikes 4 on sätestatud uute liikmesriikide ühinemine EÜ ja liikmesriikide ning Aafrika, Kariibimere- ja Vaikse ookeani riikide grupi vahel sõlmitud partnerluslepinguga (Cotonou leping). Lepingust tulenevalt hakkab Eesti osalema EL-ACP ministrite nõukogu ja saadikute komitee töös. Euroopa Parlamendi saadikud osalevad EL-ACP ühisel parlamentaarsel assambleel. Tulenevalt ühinemisakti artikli 6 lõikest 11 ühineb Eesti liitumisel ka Cotonou lepingu rakendamiseks vastu võetud ELi liikmesriikide vahelise lepinguga (internal agreement). Lõikes 5 on sätestatud, et uued liikmesriigid võtavad kohustuse ühineda Euroopa Majanduspiirkonnaga vastavalt EEA lepingu artiklile 128. Nimetatud artikli alusel tuleb Eestil Euroopa Liiduga ühinemisel saada ka EEA liikmeks ja sellest tulenevalt alustas Eesti ühinemisläbirääkimisi 9. jaanuaril 2003. EEA leping koosneb 129 artiklist, 22 lisast ja 49 protokollist ning hõlmab acquis’ alusel peamiselt nelja majandusvabadust: kaupade (kalandus- ja põllumajandustooted piiratud ulatuses), isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist. Samuti käsitletakse lepingu põhiosas nelja majandusvabadusega seonduvaid ühenduse horisontaalmeetmeid sotsiaalpoliitika, tarbijakaitse, keskkonna, äriühinguõiguse ja statistika valdkonnas ning siseturu toimimise eelduseks olevaid konkurentsireegleid. EEA lepinguga liitumiseks peetavate liitumisläbirääkimiste tulemused Euroopa Komisjoni ja EEA EFTA riikide ja Eesti vahel kajastatakse ühinemisprotokolli vormis. Lõige 6 sätestab, et nende lepingute puhul, st. lepingute puhul, mille osas on ühendusel ja liikmesriikidel jagatud vastutus, hakkavad uued liikmesriigid rakendama välislepingute reegleid ühinemishetkest. Vajalikud kohandused nendesse lepingutesse viiakse sisse protokollidega, mis on sõlmitud lõikes 2 sätestatud menetluse teel. Kui nõutavad protseduurid ei ole uute liikmete liitumise hetkeks täidetud, siis võtavad liikmesriigid ja ühendus tarvitusele vastavad meetmed oma pädevuse raames. Lõige 7 sätestab ühenduse poolt kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete tekstiililepingute kohaldamise. Lõige 8 ja deklaratsioon nr 27 käsitlevad Eesti taotlust ELi impordikvootide suurendamisest Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist pärit terasetoodetele, arvestades Eesti traditsioonilist teraseimpordi mahtu, Eesti metallitööstuse dünaamilist iseloomu ja käikulastava kõrgtehnoloogilise ettevõtte kavandatavat impordinõudlust. Terasetoodete import Euroopa Liitu toimub Euroopa Ühenduse ning Venemaa ja Kasahstani vahel sõlmitud lepingute alusel. Ukraina puhul on EL kehtestanud ühepoolselt impordikogused. Eesti taotlus oli vajalik, et tagada Vene, Ukraina ja Kasahstani toormeturule spetsialiseerunud Eesti ettevõtetele vajaliku toormaterjali sissevedu. Eesti lisab lõppaktile ühepoolse deklaratsiooni, milles rõhutab, et Eestis on arenev terasetootmine. Ühenduse ning Venemaa, Ukraina ja Kasahstani vahelistes teraselepingutes fikseeritud impordimahtude täiendamise käigus tuleb arvestada Eesti impordivajadusi, mis tulenevad terasesektori laienemisest lähiajal. Vastavalt lõikele 9 haldab ühinemiskuupäevast uute liikmesriikide poolt kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepinguid ühendus. Kalandusalased välissuhted (nagu ka muud väliskaubandussuhted ja lepingud kolmandate riikidega) on alates ühinemisest ühenduse ainupädevuses. Kui ühendusel puudub ühinemise hetkel kalandusleping mõne kolmanda riigiga, kellega uuel liikmesriigil oli kalandusleping, jäävad selle riigi poolt vastavate kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepingud jõusse nende korralise kehtivusaja lõpuni. Peale seda otsustab nõukogu, kas lepingu kehtivusaega on võimalik pikendada ning kalapüüki selle lepingu alusel jätkata, kuid mitte üle ühe aasta. Eesti lisab lõppaktile deklaratsiooni, milles toonitatakse, et kuni Euroopa Ühendusel puuduvad siseveekogude kalavarude majandamist käsitlevad teisesed õigusaktid, haldab Eesti ise Vene Föderatsiooniga sõlmitud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alast kokkulepet. Lõige 10 sätestab, et uute liikmete poolt kolmandate riikidega sõlmitud vabakaubanduslepingutest tuleb liitumise hetkest loobuda. Teised lepingud tuleb viia kooskõlla liitumisel tekkivate kohustustega või kui see osutub võimatuks, siis need lõpetada. Seoses viimasega on Eesti kohustatud enne liitumist ELga lõpetama kõik vabakaubanduslepingud. Kuna ELst ja sellega ühinevast riigist saab meie siseturg on ilmne ka vajadus lõpetada Eesti ja ELi liikmesriikide vahel, Eesti ja mitte-ELi liikmetest EEA riikide vahel ning Eesti ja ELiga liituvate riikide vahel hetkel jõus olevad majandus- ja kaubanduskoostöö lepingud, mis sisaldavad enamsoodustusrežhiimi (MFN) klauslit jms. kaubanduspoliitika alaseid elemente. Mis puudutab ülejäänud riikidega sõlmitud majandus- ja kaubanduskoostöö lepinguid, siis vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 307 neid lepinguid Eesti ELiga ühinemise eelselt lõpetama ei pea. Küll peab aga Eesti jälgima, et vastavad lepingud ei kujuta endast probleemi ELi ühise välismajanduspoliitika rakendamisele ning hetkel, kui võimalik vastuolu acquis’ga siiski tekib, peab Eesti olema valmis iga vastava lepingu lõpetamiseks. Seoses viimasega on oluline, et kõik kolmandate riikidega sõlmitud majandus- ja kaubanduskoostöö lepingud sisaldaksid sätteid nende lõpetamise võimalikkuse kohta. Lõike 11 kohaselt ühinevad uued liikmesriigid sisekokkulepetega, mille praegused liikmesriigid on sõlminud lõigetes 2 ja 4-6 osutatud lepingute ja konventsioonide (lepingud kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega, Cotonou leping Aafrika, Kariibimere- ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmaga, EEA leping) rakendamiseks. Need kokkulepped võetakse nõukogus vastu liikmesriikide esindajate poolt, seega uued liikmesriigid ühinevad sisekokkulepetega artikli 5 lõike 1 alusel. Lõikes 12 on sätestatud, et rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvaheliste lepingute raames peavad uued liikmed oma seisukohtade väljatöötamisel arvestama oma positsioonide väljatöötamisel ELiga liitumisest tulenevate kohustuste ning õigustega. Sellest tulenevalt peavad Eesti seisukohad olema kooskõlas Eesti poolt ELiga liitumisel võetud kohustustega. Liikmesriigid peavad ühinemiskuupäeval või võimalikult kiiresti pärast seda taganema rahvusvahelistest kalanduslepingutest ja astuma välja sellistest rahvusvahelistest kalandusorganisatsioonidest, milles osaleb ka ühendus, välja arvatud juhul, kui nende liikmelisus seondub muude küsimustega kui kalandus. See säte arvestab põhimõtet, et peale liitumist esindab nimetatud välissuhetes Eestit ühendus. Artiklid 7-10 Artiklid 7-10 käsitlevad ühinemisakti õiguslikku iseloomu ning nende muutmiseks kasutatavat menetlust. Ühinemisakti sätete kehtivust ei saa artikli 7 kohaselt peatada, neid muuta ega kehtetuks tunnistada muul viisil kui asutamislepingutes ettenähtud korras, mis lubab neid lepinguid uuesti üle vaadata. Seega on ühinemisakt osa ühenduse esmasest õigusest ja selle muutmine lahendatakse ELi lepingu artikli 48 menetluse läbi. Seetõttu tehakse ühinemisakti muudatusi lepinguga, mis kuulub ratifitseerimisele kõikide liikmesriikide poolt. Erandina võib ühinemisakt sisaldada erisätteid selle teatud osade muutmise kohta kasutades lihtsustatud muutmise menetlust, puudutades eriti ühinemisaktiga teisesesse õigusesse sisseviidavaid muudatusi. Asjaolu, et institutsioonide teatud õigusaktide jõustumisele uutes liikmesriikides seatakse teatud üleminekuperiood, st nendega on seotud ühinemisakti üleminekusätted, ei muuda artikli 8 kohaselt nende sätete õiguslikku olemust. Eelkõige puudutab see nende aktide muutmise korda. Nii võib akte, millega on seotud üleminekusätted, muuta üleminekuperioodi jooksul. Samas ei saa akti muutmist puudutavas menetluses, võttes arvesse artiklit 7, muuta ühinemisakti ennast, samuti ei tähenda akti muutmine üleminekusätte väljavõtmist. Kõikidel ühinemisakti sätetel, mis muudavad või tunnistavad kehtetuks institutsioonide poolt vastuvõetud akte muul moel kui üleminekumeetmetena, on artikli 9 alusel samasugune õigusjõud kui sätetel, mida nendega muudetakse või kehtetuks tunnistatakse. Nii võib näiteks direktiivi artiklit, mille teksti on muudetud ühinemisakti II lisas sätestatud kohandusega, muuta samas korras kui antud direktiivi muid artikleid. Ühinemisakti artikli 10 kohaselt kehtivad asutamislepingute ja institutsioonide poolt vastuvõetud aktide kohaldamisele ülemineminekumeetmena ühinemisaktiga ettenähtud erandid. Yüklə 2 Mb. Dostları ilə paylaş:
|