Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

ELi lepingu artiklid 11-28 puudutavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mida on põhjalikumalt käsitletud seletuskirja VII osa 27. jaotises. Ka ELi lepingu artiklites 29-42 sätestatud politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades on täpsemalt lahti seletatud seletuskirja VII osa 24. jaotises.

Sätted tõhustatud koostöö kohta (artiklid 43-45)

Tõhustatud koostööd reguleerivad sätted viidi esmakordselt Euroopa Liidu lepingusse sisse Amsterdami lepinguga, kandes siis veel nimetust tihedam koostöö. Selle Nice’i lepinguga edasiarendatud koostöövormiga muudeti seaduslikuks Euroopa Liidu sisene liikmesriikide vaheline koostöö erinevatel tasemetel.

Tingimused, mil liikmesriikidel on lubatud tõhusama koostöö sisseseadmiseks kasutada käesolevas lepingus ja Euroopa Ühenduse asutamislepingutes ettenähtud institutsioone, menetlusi ja mehhanisme, on täpselt määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 43. Nimetatud vahendid on liikmesriikide käsutuses, kui kavatsetav koostöö:

• 
  on suunatud liidu ja ühenduse eesmärkide edendamisele, nende huvide kaitsmisele ja teenimisele ning nende integreerumisprotsessi tugevdamisele;
  
• 
  austab nimetatud lepingute põhimõtteid ja liidu ühtset institutsioonilist raamistikku;
  
• 
  on kooskõlas acquis communautaire’i ja nimetatud lepingute ülejäänud sätete alusel võetud meetmetega;
  
• 
  jääb liidu ja ühenduse volituste piiridesse, hõlmamata valdkondi, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse;
  
• 
  ei kahjusta siseturgu, nagu see on kindlaks määratud EÜ asutamislepingu artikli 14 lõikes 2, ning majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, mis on kehtestatud EÜ asutamislepinguga;
  
• 
  ei kujuta endast tõket või diskrimineerimist liikmesriikidevahelises kaubanduses ega kahjusta nendevahelist konkurentsi;
  
• 
  hõlmab vähemalt kaheksat liikmesriiki;
  
• 
  austab nende liikmesriikide pädevust, õigusi ja kohustusi, kes ei osale koostöös;
  
• 
  ei mõjuta ELi lepingule ja EÜ asutamislepingule lisatud protokolli nr 2 Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta;
  
• 
  on avatud kõikidele liikmesriikidele vastavalt artiklile 43b. Juba loodud koostööga on selles osalevad liikmesriigid ja komisjon kohustatud kutsuma liituma võimalikult palju liikmesriike. Toimiva koostööga liitumine toimub vastavalt käesoleva lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu asjakohastele sätetele.
  

Sellise koostöö sisseseadmise võimalus avaneb liikmesriikidele viimase abinõuna, kui on tuvastatud, et seatud eesmärke ei ole võimalik mõistliku aja jooksul saavutada, kohaldades käesoleva lepingu sätteid (artikkel 43a). Vastavasisulise otsuse langetab nõukogu.

Tõhustatud koostöö sisseaseadmist käsitlevate aktide ja otsuste vastuvõtmisel kohaldatakse Euroopa Liidu lepingu artikli 44 alusel selle lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu asjassepuutuvaid institutsioone käsitlevaid sätteid. Nimetatud otsuste tegemisel on õigus osaleda vaid koostöös osalevate liikmesriikide esindajatel, kuid nendele eelnevatest aruteludest võivad osa võtta ka kõik teised nõukogu liikmed. Kui otsuste langetamiseks on nõutav kvalifitseeritud häälteenamus, siis moodustub see vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 205 lõikes 2 sätestatule ning ELi lepingu artikli 27c alusel loodava koostöö puhul vastavalt selle lepingu artikli 23 lõike 2 teises ja kolmandas lõigus sätestatule. Nimetatud otsused ja aktid on siduvad koostöös osalevatele liikmesriikidele, kuid ei kuulu liidu acquis’ hulka.
Artikli 44a kohaselt kannavad tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid ise sellega kaasnevad kulud, v.a institutsioonide halduskulud, kui nõukogu pärast konsulteerimist parlamendiga ning tegutsedes ühehäälselt ei otsusta teisiti.
Vastavalt artiklile 45 on käesoleva jaotise alusel võetud meetmete järelevalveorganiteks nõukogu ja komisjon, kelle ülesandeks on tagada võetud meetmete omavaheline kooskõla ning nende kooskõla liidu ja ühenduse poliitikaga.
Nice’i lepingu jõustumisega ei ole tõhustatud koostöö keelatud, kui see võib mõjutada acquis’d, vaid on pigem nõutud, kui see aitab kaasa acquis’ järgimisele. Uuendusena lisati aga nõue, et tõhustatud koostöö ei tohi kahjustada siseturgu ega ka majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.
Seatud tingimustest tulenevalt ei ole tõhustatud koostöö võimalust kunagi kasutatud. Selle kasutamist on tõstatud kahel korral (maksude ühtlustamise küsimuses ja terrorismivastaste meetmete kasutuselevõtu küsimuses seoses 11. septembri terroriatakiga 2001. a.), kuid tõrjuti mõlemal juhul erinevatel põhjustel kõrvale. Nice’i lepinguga on koostööle seatud tingimusi oluliselt leevendatud. Nimetatud muudatustest olulisim on osalevate liikmesriikide miinimumi alandamine endisest enamusest kaheksale riigile.

Lõppsätted (artiklid 46-53)

Artikkel 46 määratleb Euroopa Kohtu volituste, mis on talle antud Euroopa ühenduste asutamislepingutega, kohaldamise ELi lepingu sätete suhtes, hõlmates:

• 
  sätteid, millega muudetakse Euroopa ühenduste asutamislepinguid;
  
• 
  ELi lepingu VI jaotise (politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) sätteid artiklis 35 sätestatud tingimustel;
  
• 
  ELi lepingu VII jaotise (tõhustatud koostöö) sätteid Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 11 ja 11a ning Euroopa Liidu lepingu artiklis 40 sätestatud tingimustel;
  
• 
  artikli 6 lõike 2 institutsioonide meetmeid niivõrd, kuivõrd Euroopa Kohus on pädev Euroopa ühenduste asutamislepingute ja Euroopa Liidu lepingu alusel;
  
• 
  artiklis 7 esitatud puhtprotseduurilisi eritingimusi, mille puhul Euroopa Kohus teeb otsuse asjaomase liikmesriigi taotlusel ühe kuu jooksul arvates kuupäevast, mil nõukogu tegi nimetatud artiklis sätestatud järelduse;
  
• 
  artikleid 46-53, mis on täpsemalt lahti seletatud alljärgnevalt.
  

Euroopa ühenduse asutamislepingute puutumatus ELi lepingust on sõnastatud artiklis 47, kui nimetatud lepinguid muutvatest sätetest või käesolevatest lõppsätetest ei tulene teisiti.

Euroopa Liidu aluseks olevate lepingute muudatuste algatajaks on artikli 48 alusel liikmesriigi valitsus või komisjon, esitades vastavasisulise ettepaneku nõukogule. Viimane konsulteerib tõstatatud küsimuses parlamendiga ja vajaduse korral ka komisjoniga ning kutsub pooldava vastukaja korral kokku valitsustevahelise konverentsi, kes otsustab tehtavate muudatuste üle. Muudatuste korral rahanduse valdkonnas on kohustuslik ka konsultatsioon Euroopa Keskpangaga. Lepingutes tehtud muudatused jõustuvad, kui kõik liikmesriigid on need kooskõlas oma põhiseaduslike normidega ratifitseerinud.
Protseduurireeglid uute liikmete ühinemiseks Euroopa Liiduga on kehtestatud artiklis

49. Avalduse liikmesriigiks saamiseks võib nõukogule esitada iga Euroopa riik, kes austab ja järgib käesoleva lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid. Asja otsustamiseks nõukogus on nõutav selle liikmete ühehäälsus, komisjoniga konsulteerimine ja parlamendi nõusolek, mis on vastu võetud selle liikmete absoluutse häälteenamusega. Täpsed vastuvõtutingimused ja sellega kaasnevad muudatused liidu aluseks olevates lepingutes määratletakse liikmesriikide ja selleks pürgiva riigi vahelise lepinguga, mille kõik asjaosalised ka ratifitseerima peavad.

Tulenevalt hilisematest muudatustest, tunnistatakse artikliga 50 kehtetuks Brüsselis allakirjutatud Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja komisjoni asutamislepingu ning Haagis allakirjutatud ühtse Euroopa akti mõningad sätted.
Vastavalt artiklile 51 on Euroopa Liidu leping sõlmitud määramata tähtajaks ning selle jõustumist reguleerib artikkel 52. Selle sätte kohaselt on lepingu jõustumiseks vajalik selle ratifitseerimine kõikide liikmesriikide poolt ning vastavate ratifitseerimiskirjade hoiustamine Itaalia Vabariigi Valitsuse juures.

4. JAGU

EUROOPA ÜHENDUSE ASUTAMISLEPING