Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Samuti iseloomustavad Euroopa ühenduste õigust vahetu kohaldatavuse, ülimuslikkuse ja subsidiaarsuse põhimõtted.

Ühenduse õiguse vahetu kohaldatavus sätestati esmakordselt Euroopa Kohtu poolt Van Gend en Loos-i kohtuasja (lahend 26/62) otsuses kuulsaks saanud lausega: “Ühenduste asutamislepingud on loonud uue õiguskorra, mille kasuks liikmesriigid on järjest enam loobunud üha rohkemates valdkondades oma suveräänsusest ja mille subjektideks ei ole mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud.”

Vahetu kohaldatavus tähendab seda, et ühenduse õigus kehtestab õigused ja kohustused mitte ainult ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele vaid ka ühenduse kodanikele, füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Sellest tuleneb üksikisikute õigus nõuda ühenduse õiguse vahetust kohaldatavusest tulenevate õiguste tagamist siseriiklike institutsioonide ja kohtute poolt. Samas on liikmesriikid kohustatud täitma neile ühenduse õigusega pandud kohustusi.
Vahetult kohaldatavad sätted peavad vastama järgmistele kriteeriumidele:

• 
  peavad olema siseriiklikust õiguse osaks;
  

• 
  peavad olema selged ja ühemõttelised;
  

• 
  peavad olema tingimusteta;
  

• 
  kehtivad sõltumata edaspidisest tegevusest.
  

Van Gend en Loos-i kohtuasjaga muudeti vahetult kohaldatavateks vaid esmase õiguse sätted ja aktid, kuid hiljem on kohus sellist kohaldatavust laiendanud ka määrustele ning teatud ulatuses ka direktiividele ja otsustele. Vahetu kohaldatavuse suhtes tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:

1) siseriikliku õiguse tõlgendamisel tuleb püüda näha pigem selle vastavust kui mittevastavust Euroopa Liidu õigusele, see tähendab et siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada vastavuses ELi õigusega;

2) vastuolu korral siseriikliku ja ELi õiguse vahel on siseriiklikud ametkonnad kohustatud jätma kõrvale siseriikliku õiguse ja kohaldama Euroopa Liidu õigust (ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõte);

3) kui isiku tegevus on kooskõlas vahetult kohaldatavate sätetega, ei saa tema puhul kohaldada haldus- või kriminaalvastutust, kuigi see võib nii olla sätestatud siseriiklikus õiguses;

4) liikmesriigid peavad kõrvaldama siseriiklikust õigusest need sätted, mis on vastuolus vahetult kohaldatava õigusega.

Mõnel juhul tekitab vahetu kohaldatavus olukorra, kus liikmesriigid ei või mingil alal enam oma õigusakte edasi arendada. Seda mõju nimetatakse tõkestavaks toimeks.

Ülimuslikkus, kui EÜ õiguse üks aluspõhimõtteid, on välja arenenud Euroopa Kohtu eelotsustest ja otsustest. Olulisim neist on kohtulahend 6/64 Costa v. ENEL, kus kohus deklareeris: “Luues määramatu kestusega ühenduse, millel on oma institutsioonid, isikustaatus, õigusvõime, esindamisõigus rahvusvahelisel areenil ja tõelised, liikmesriikide poolsest suveräänsuse piiramisest või ühendusele õiguste üleandmisest tulenevad volitused, on liikmesriigid piiranud, kuigi limiteeritud valdkondades, oma suveräänseid õigusi, luues seega siduva õigusliku ühenduse nii oma kodanikele kui iseendile.”
Selle kohtuasjaga konstateeriti, et liikmesriigid ei saa ühenduse asutamislepinguga ühendusele üleantud pädevust hiljem tagasi võtta või takistada ühenduse õiguse ühest kehtivust kogu ühenduse territooriumil. Ühenduse õiguse toimejõud ei saa liikmesriigiti erineda, ilma et seataks ohtu EÜ asutamislepingu artiklis 10 sõnastatud eesmärke. Ühenduse õiguse ülimuslikkus leiab kinnitust ka asutamislepingu artiklis 249, mille kohaselt on määrused, kui EÜ õiguse teisesed õigusaktid, tervikuna siduvad ning vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides.
Euroopa Kohus põhjendab ühenduse õiguse ülimuslikkust viie põhiargumendiga:

• 
  EÜ asutamislepinguga loodi uus õiguskord;
  

• 
  liikmesriigid delegeerisid ühendustele osa oma suveräänsusest;
  

• 
  hilisemate siseriikliku õiguse normide kohta ei kehti põhimõte lex posterior derogat priori;
  

• 
  liikmesriikide kohustused ei sõltu hilisema õiguse suvast;
  

• 
  EÜ asutamislepingu artikkel 249, mille kohaselt on määrused liikmesriikidele tervikuna siduvad ning vahetult kohaldatavad.
  

Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tingimusteks on:

• 
  vastuolu ELi õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel;
  

• 
  ELi õigus on õiguspäraselt vastu võetud ja kehtiv;
  

• 
  liikmesriigid ei ole teinud ELi õigusele reservatsioone.
  

Üldjuhul ei või siseriiklikult kehtestada ega lugeda kehtivateks õigusakte, mis on vastuolus Euroopa Liidu asutamislepingutega, institutsioonide õigusaktidega, rahvusvaheliste lepingutega või Euroopa Kohtu praktikaga.

Subsidiaarsus on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklis 5 alljärgnevalt: “Ühendus toimib käesoleva lepinguga talle antud volituste ning temale seatud eesmärkide piires. Valdkondades, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, võtab ühendus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil. Ükski ühenduse meede ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik käesoleva lepingu eesmärkide saavutamiseks.” Ühenduse õiguses tähendab subsidiaarsuse põhimõte seega seda, et liikmesriikide pädevust vaadeldakse reeglina ja ühenduse pädevust erandina. Siinkohal ei ole nii oluline see, mis valdkondades ühendusele pädevus on antud, vaid see, kas ühendus on talle üle antud pädevust ka realiseerinud.
Korrektne oleks rääkida konkureerivast jurisdiktsioonist. EÜ asutamislepingu artikkel 5 on ühelt poolt õigustus ühenduse institutsioonidele võtta ad hoc meetmeid, teiselt poolt aga liikmesriikide õigus kaitsele eelnimetatud institutsioonide omavoli eest. Nende õiguste omavaheliseks vähemalt teoreetiliseks tasakaalustamiseks nimetatakse ühenduse õigustega seonduvat subsidiaarsuse põhimõtteks ning tema kohustustega seonduvat suhtelisuse põhimõtteks.
Subsidiaarsuse põhimõttel on kaks peamist ülesannet:

• 
  kaitsta liikmesriikide suveräänsust;
  

• 
  liikmesriigi meetmete ebaefektiivsuse korral õigustada ühendust ad hoc laiendama oma pädevust.
  

Euroopa Liidu õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks õiguseks.

Esmane õigus põhineb esmastel õigusallikatel. Tähtsaimateks nendest on Euroopa ühenduste asutamislepingud koos nende juurde kuuluvate lisade, protokollide ning muudatusi tegevate lepingutega (eelkõige ühtne Euroopa akt, liitumislepingud ja Euroopa Liidu leping). Esmaseks õiguseks loetakse ka kirjutamata tavaõigust ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on ühised liikmesriikide õiguskordadele. Esmase õiguse moodustavad ka rahvusvahelised lepingud, nagu ühenduse lepingud kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, ning ka liikmesriikide omavahelised lepingud. Ühenduse esmast õigust nimetatakse ka konstitutsiooniliseks õiguseks, sest õiguse hierarhias on ta võrdsustatav põhiseadusega siseriiklikus õiguskorras.
Esmane õigus jaguneb institutsiooniliseks ja materiaalõiguseks. Institutsiooniline pool koosneb määrustest, mis reguleerivad järgmisi valdkondi:

• 
  institutsioonid, nende pädevus ja koostöö;
  
• 
  õigusloome;
  
• 
  abiasutuste loomine, sealhulgas EÜ finantsõiguslik korraldus.
  

Materiaalõiguse moodustavad Euroopa integratsiooni käsitlevad määrused, mis:

• 
  määratlevad ühenduse pädevuse lähtudes ainupädevuse põhimõttest;
  
• 
  defineerivad integratsiooni põhialused, ülesanded ja tegevused, mis on vajalikud integratsiooni eesmärkide saavutamiseks.
  

Esmane õigus on loodud otseselt liikmesriikide poolt.

Teisese õiguse loojateks on ühenduse institutsioonid, tegutsedes esmase õiguse alusel neile antud pädevuste raames. Sellisteks õigusaktideks on eelkõige EÜ asutamislepingu artiklis 249 ja Euratomi asutamislepingu artiklis 161 loetletud meetmed – määrused, direktiivid, otsused, soovitused ja arvamused ning ELi lepingu artiklis 12 loetletud põhimõtted ja üldsuunised, otsused ühisstrateegia kohta, ühismeetmed ja ühised seisukohad. Teisene õigus, on eelkõige vajalik, et anda sisu ning täpsustada esmase õiguse alla kuuluvaid asutamislepinguid, mis on ülesehitatud kui raamlepingud.
Määrused on kõige kaugemale ulatuva mõjuga õigusaktid EÜ õiguses. Määrusi võtavad EÜ lepingu artikli 249 kohaselt vastu Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt, nõukogu või komisjon. Määrus on abstraktne, määramata hulgale inimestele suunatud ja üldine õigustloov akt. Kõik määrused nagu teisedki ühenduste õigusaktid avaldatakse kõikides ELi ametlikes keeltes kõigile kättesaadavas Euroopa Liidu Teatajas. Selliselt avaldatult muutuvad määrused automaatselt ja ilma siseriikliku harmoneerimiseta liikmesriikide õigussüsteemi osaks. Üldjoontes nendes valdkondades, mis on reguleeritud määrustega, on liikmesriikidel keelatud kehtestada siseriiklikke õigusakte. Määrusi iseloomustavad kaks rahvusvahelisele õigusele üldiselt tundmatut joont:

• 
  määrused kehtivad üheselt terve Euroopa Ühenduse territooriumil. Üldjuhul on määrused kogu ulatuses kohustuslikud ning otse kohaldatavad. Määrused ei vaja jõustumiseks siseriiklikke meetmeid, veelgi enam, siseriiklikud meetmed võivad erinevates liikmesriikides seada ohtu määruste identsuse, samaaegse jõustumise ning kohtu jurisdiktsiooni määrusega reguleeritud siseriiklikust seadusest tuleneva probleemi lahendamisel. Erandjuhtudel vajavad määrused siseriiklikke meetmeid, eelkõige rakendussätete suhtes, mis käsitlevad ühenduse pädevusest väljaspool seisvaid küsimusi, nagu sanktsioonide kehtestamist, pädevate institutsioonide loomist jms.
  

• 
  määrused on vahetult kohaldatavad samaväärselt liikmesriigi siseriikliku õigusega. Määrustega tekitatakse otseseid õigusi ja kohustusi nii liikmesriikidele kui nende kodanikele.
  

Direktiivide eesmärgiks on liikmesriikide õigusloome ühtlustamine. Direktiive loob kas nõukogu üksi või koostöös Euroopa Parlamendiga, või komisjon nõukogult saadud mandaadi alusel. Erinevalt määrustest ei ole direktiivid enamasti vahetult kohaldatavad, vaid eeldavad siseriiklikusse õigusesse ülevõtmist, kusjuures vastav siseriiklik õigusakt peab vastama kvaliteedilt teistele nimetatud valdkonda reguleerivatele õigusaktidele. Seejuures peavad siseriiklikud õigusaktid reguleerima selgelt ja täpselt isikute õigusi ja kohustusi, et nad oleksid arusaadavad ning kohaldatavad kohtus. Liikmesriigid on kohustatud kinni pidama direktiividega kehtestatud eesmärkidest, tähtaegadest ja teistest nõuetest. Neil on õigus ise valida vajalike siseriiklike meetmete vorm. Kui direktiivi eesmärgiks on luua õigusi üksikisikutele, peetakse kõige sobivamaks seaduse vormi.
Üksikisikutele õigusi loovaid direktiive iseloomustab ka see, et neid võib vahetult kohaldada juhul kui:

• 
  liikmesriik ei ole direktiivi õigeaegselt siseriiklikusse õigusesse üle võtnud;
  

• 
  direktiiv on oma sisult piisavalt selge, tingimusteta, üheselt mõistetav ning nii isikuliselt kui ka esemeliselt piisavalt konkretiseeritud;
  

• 
  loodud õiguste kohustatud pooleks on liikmesriik (vertikaalne vahetu kohaldatavus, st. riik-üksikisik).
  

Tegemist on ainult vertikaalse vahetu kohaldatavusega, kuna liikmesriigi kohustuseks on direktiivide sisseviimine siseriiklikusse õigusesse. Kui liikmesriik ei rakenda direktiivi nõudeid õigeaegselt oma siseriiklikus õiguses ning kahjustab sellega direktiivi alusel õigustatud isikut, on ta antud isiku ees ka vastutav ning on kohustatud hüvitama tekitatud kahju.²

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale saab liikmesriike võtta vastutusele, kui on täidetud järgmised nõuded:

• 
  liikmesriik on rikkunud ühenduse õigust;
  

• 
  rikkumine on õiguslikult subjektiivne;
  

• 
  liikmesriik on oma pädevust tunduvalt ja silmnähtavalt ületanud;
  

• 
  õiguserikkumise ja kahju vahel on tõestatud põhjuslik seos;
  

• 
  on tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada.
  

Direktiive kehtestatakse enamasti nendes valdkondades, mis kuuluvad ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse.

Otsused sarnanevad suures osas määrustega. Nad erinevad eelkõige sellepoolest, et otsused on individuaalsed ja konkreetsed, määratledes teatud valdkonnas isikute või liikmesriikide pädevuse piirid ning konkreetse juhtumi, millal nad on siduvad. Otsuse adressaadiks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud ning üks või mitu liikmesriiki. Eesti õigussüsteemis on otsused võrreldavad halduse üksikaktidega. Üldjuhul on otsused siduvad vaid nende adressaatidele, kuid sarnaselt direktiividele võivad ka liikmesriikidele suunatud otsused teatud juhtudel omada vertikaalset vahetut mõju. Otsuseid võtavad vastu nõukogu ja komisjon.
Soovituste ja arvamuste puhul on tegemist ühenduse institutsioonide poolt antavate soovituslikku laadi õigusaktidega nn. poliitilised juhised mingeid juriidilisi kohustusi endaga kaasa ei too. Juhul kui soovitused ja arvamused omavad kohustuslikku akti ettevalmistavate dokumentide iseloomu, võib nendega kaasneda ka kaudne õiguslik mõju.

Õigusloome
Euroopa ühenduse õigusloome protsessis ei ole esikohal parlament nagu liikmesriikides, vaid igal institutsioonil on selles protsessis oma osalus. Võimude lahususe põhimõtet asendab ühenduse õiguses institutsioonide tasakaalustatuse põhimõte.
Ühenduse esmase õiguse loojateks on liikmesriigid. Nii Euroopa ühendused kui Euroopa Liit on loodud liikmesriikide vahel sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega. Nende lepingute muutmine saab toimuda vaid liikmesriikide nõusolekul valitsustevahelisel konverentsil.
Ühenduse teisese õiguse loomisprotsessis osalevad vastavalt vajadusele kõik ühenduse institutsioonid. Teisest õigust luuakse vaid esmase õigusega ettenähtud juhtudel. Õigusaktide vastuvõtja ja peamine otsustaja on nõukogu. Õigusloome põhireegli kohaselt teeb komisjon ettepaneku ja nõukogu kehtestab. Komisjoni ettepanekust võib nõukogu kõrvale kalduda vaid ühehäälselt.
Õigusakti algatusõigus on komisjoni ainupädevus. Teatud valdkondades on parlamendil ja nõukogul õigus teha komisjonile soovitusi eelnõu väljatöötamiseks. Eelnõu üle otsustab komisjon oma koosseisu häälteenamusega. Komisjonil on õigus oma esitatud ettepanekut kuni nõukogu otsuse langetamiseni igal ajal tagasi võtta. Euroopa Liidu teise ja kolmanda samba raames omavad algatusõigust ka liikmesriigid. Õigusloomeprotsessis on tänapäeval kasutusel neli erinevat menetluskorda:

• 
  koostöömenetlus;
  
• 
  nõuandemenetlus;
  
• 
  nõusolekumenetlus;
  
• 
  kaasotsustamismenetlus.
  

Koostöömenetlus (EÜ asutamislepingu artikkel 252) võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga ning on kasutusel majandus- (EÜ asutamislepingu artikli 102 lõige 2 ja 103 lõige 2) ning rahanduspoliitika (EÜ asutamislepingu artikli 106 lõige 2) elluviimisel. Menetlusprotsessi võib jagada kahte etappi.
I Komisjoni ettepanek saadetakse nõukogule ja parlamendile läbivaatamiseks, vajaduse korral ka vastavale komiteele. Saadud arvamuste põhjal võtab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastu ühise seisukoha.

II Nõukogu saadab vastu võetud seisukoha parlamenti teisele lugemisele, kes on kohustatud kolme kuu jooksul kas:

• 
  kiitma heaks esitatud seisukoha või jätma otsustamata, mille järel võib nõukogu tunnistada õigusakti vastvõetuks;
  
• 
  lükkab absoluutse häälteenamusega seisukoha tagasi ning eelnõu kukub läbi;
  
• 
  teeb ettepaneku muudatusteks seisukohas, mis edastatakse komisjonile ning sealt edasi nõukogule. Kui komisjon kiidab parlamendi tehtud muudatused heaks, piisab eelnõu vastuvõtmiseks nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusest. Kui parlamendi muudatused komisjonis toetust ei leidnud, saab nõukogu eelnõu vastu võtta vaid ühehäälselt.
  

Nõusolekumenetlus kehtestati ühtse Euroopa aktiga. Menetlust kasutatakse rahvusvahelistes küsimustes nagu ELi laienemine (ELi lepingu artikkel 49) ja rahvusvahelised lepingud (EÜ asutamislepingu artikli 300 lõige 3); Euroopa Keskpanga teatud järelevalvefunktsioonide kehtestamiseks (EÜ asutamislepingu artikli 105 lõige 6) ja tema põhikirja teatud artiklite muutmiseks (EÜ asutamislepingu artikli 107 lõige 5), struktuurfondide ülesannete, eesmärkide ja ülesehituse kehtestamiseks (EÜ asutamislepingu artikkel 161) ning ELi lepingu artiklit 7 rikkunud liikmesriikidele sanktsioonide kehtestamiseks.
Komisjoni esitatud eelnõu vastuvõtmiseks vajab nõukogu antud menetluses parlamendi nõusolekut. Parlamendil ei ole küll õigust muuta eelnõu sisu või teha ettepanekut selle muutmiseks, kuid ilma parlamendi nõusolekuta esitatud eelnõu kehtestada ei saa.
Nõuandemenetlus on ühenduse õigusloomes vanim menetlusvorm, mis on seoses koostöö- ja kaasotsustamismenetluse kasutuselevõtmisega jäänud üha enam tahaplaanile. Tänapäeval kasutatakse sellist menetlust ühise põllumajanduspoliitika (EÜ asutamislepingu artikkel 37) elluviimisel, käibemaksu, aktsiisi ja teisi kaudseid makse käsitlevate õigusaktide ühtlustamisel (EÜ asutamislepingu artikkel 93), tööstuse konkurentsivõimelisuse alaste erimeetmete kehtestamisel (EÜ asutamislepingu artikli 157 lõige 3), riigieelarve puudujäägi küsimustes (EÜ asutamislepingu artikli 104 lõige 14)ja mitmete teiste asutamislepingu valdkondade suhtes. Menetlusel on kolm etappi.
I Komisjoni vastav töögrupp koos liikmesriikide asjatundjatega töötab välja eelnõu, mille peab komisjon lihthäälteenamusega heaks kiitma. Koos seletuskirjaga saadetakse eelnõu edasi nõukogule.

II Enne otsuse tegemist on nõukogu teatud juhtudel kohustatud ära kuulama parlamendi arvamuse (enamasti tehakse seda ka juhul, kui see on vabatahtlik). Parlamendi ärakuulamisel on vaid poliitiline eesmärk, kuna tema poolt tehtud ettepanekud ja arvamused ei ole nõukogule siduvad. Teatud juhtudel on nõukogu kohustatud ära kuulama sarnaselt komisjoniga ka majandus- ja sotsiaalkomitee või regioonide komitee arvamuse.

III Eelnõu arutatakse läbi alaliste esindajate komitees (COREPER) ning seejärel pannakse nõukogus hääletusele. Komitees üksmeelt mitte leidnud probleemid lahendatakse nõukogu istungil vahetult enne hääletamist.

Kaasotsustamismenetlus võeti kasutusele viimasena EÜ asutamislepingu artikliga 251, kuid sellest on kujunenud välja enim kasutatud menetlusvorm. Seda kasutatakse enamasti ühisturu alaste õigus- ja haldusnormide ühtlustamisel (EÜ asutamislepingu artikkel 95), samuti transpordi (EÜ asutamislepingu artikli 71 lõige1), kutseõppe (EÜ asutamislepingu artikli 150 lõige 4), kultuuri (EÜ asutamislepingu artikli 151 lõige 5), tarbijakaitse (EÜ asutamislepingu artikkel 153), üle - Euroopalise võrgustiku (EÜ asutamislepingu artikkel 156), keskkonnakaitse (EÜ asutamislepingu artikli 171 lõige 1), arengukoostöö (EÜ asutamislepingu artikli 179 lõige 1) ning teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise raamprogrammide (EÜ asutamislepingu artikkel 166) reguleerimisel.
Menetlust on laiendatud seitsmele valdkonnale, millele Nice’i lepinguga laiendati ühtlasi kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist. Need on EÜ asutamislepingu artikkel 13 (võitlus diskrimineerimise vastu kodakondsuse, soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumute, vanuse puuete või seksuaalse kalduvuse alusel), artikkel 62 (piiriületuskord mitte EL kodanike suhtes), artikkel 63 (pagulus- ja varjupaigaküsimused), artikkel 65 (õigusalane piiriülene koostöö tsiviilküsimustes), artikkel 157 (tööstuse konkurentsivõime), artikkel 159 (majanduspoliitika koordineerimine), artikkel 191 (Üle-Euroopalised poliitilised parteid).
Kaasotsustusmenetlust ei laiendatud lepingusätetele, mille üle otsustamine toimub juba praegu kvalifitseeritud häälteenamuse alusel (põllumajandus- ja kaubanduspoliitika).
Menetluskäigu võib jagada kolme etappi.
I Komisjon esitab koostatud eelnõu nõukogule, parlamendile ja vajaduse korral ka majandus- ja sotsiaalkomiteele või regioonide komiteele läbivaatamiseks. Komisjoni ja nimetatud komiteede arvamused ning parandusettepanekud edastatakse nõukogule. Kui eelnõus pole muudatusi tehtud või kui tehtud muudatused on nõukogule vastuvõetavad (otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamusega), võib nõukogu selle vastu võtta.
II Nõukogule vastuvõetamatute muudatuste korral võtab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastu ühise seisukoha, mis saadetakse teisele lugemisele parlamenti, kellel on kolme kuu jooksul võimalik kas:

• 
  kiita heaks nõukogu seisukoht või jätta vastamata ning õigusakt loetakse vastuvõetuks;
  
• 
  ühehäälselt nõukogu seisukoht tagasi lükata ning eelnõu kukub läbi;
  
• 
  edastada nõukogule ja komisjonile ettepanek nõukogu seisukoha muutmiseks.
  

Kui nõukogu kiidab vajaliku häälteenamusega tehtud parandused heaks, on õigusakt vastuvõetud. Kui parlamendi parandused osutuvad aga vastuvõetamatuteks, kutsutakse kokku lepituskomitee, mis koosneb võrdsest arvust parlamendi ja nõukogu esindajatest.
III Kui lepituskomitees kiidetakse heaks ühine tekst, edastatakse see parlamendile ja nõukogule. Õigusakt loetakse vastuvõetuks, kui mõlemad institutsioonid kuue kuu jooksul ühise teksti heaks kiidavad (parlament absoluutse häälteenamusega ja nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega). Kui lepituskomitees ühise tekstiga ei nõustuta, loetakse eelnõu läbikukkunuks.
Selle menetlusega on õigusloomeprotsessis esmakordselt seatud parlament ja nõukogu samale tasemele ning parlamendile antud vetoõigus.
Õigusloome Euroopa Liidus ei piirdu vaid EÜ asutamislepingu alusel kehtestatud õigusaktidega, mis kannavad ühist nimetust Euroopa ühenduse õigus. Õigusloomeprotsessid toimuvad ka ELi teise ja kolmanda samba valdkondades Maastrichti lepingu alusel.
ELi õigusloomeprotsessi tähtsaimad osalejad on liikmesriigid. Teatud määral kasutatakse aga ka ühenduse institutsioone, eelkõige nõukogu. ELi poliitilise koostöö juhtivaks institutsiooniks on Euroopa Ülemkogu, kelle otsused on poliitilised ning ei allu kohtulikule kontrollile.
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklites 12 ja 34 sätestatule on liidu käsutuses nimetatud lepinguga seatud eesmärkide saavutamisel järgmised meetmed:

• 
  põhimõtted ja üldsuunised (artikkel 13);
  
• 
  ühisstrateegiad (artikkel 13);
  
• 
  ühismeetmed (artikkel 14);
  
• 
  ühised seisukohad (artikkel 15 ja artikli 34 lõike 2 punkt a);
  
• 
  raamotsused (artikli 34 lõike 2 punkt b);
  
• 
  otsused (artikli 34 lõike 2 punkt c);
  
• 
  konventsioonid (artikli 34 lõike 2 punkt d).
  

Põhimõtted ja üldsuunised, mis on väga abstraktsed, määrab ülemkogu. Tegemist on poliitilise iseloomuga deklaratiivsete meetmetega.
Ühisstrateegiad võetakse vastu ülemkogu otsustega, et täpsustada liidu põhimõtteid ja üldsuuniseid välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Strateegiates peab olema määratletud nende eesmärk, kestvus ning vahendid, mis liikmesriikidel tuleb anda liidu käsutusse. Strateegiad viiakse liidu poolt ellu liikmesriikidele ühiselt tähtsates valdkondades.
Ühismeetmete abil on nõukogul võimalik viia ellu ülemkogu strateegiaid. Tegemist on operatiivmeetmetega, mis on liikmesriikidele siduvad nende seisukohavõttude ja tegutsemise suhtes (artikli 14 lõige 3). Ühismeetmed võetakse tavaliselt vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, kuid võimalik on ka ühehäälsuse nõue (artikli 23 lõige 2), kui nõukogu nii otsustab.
Ühised seisukohad on teine meetod, millega nõukogul on lubatud ülemkogu strateegiaid rakendada. Tegemist on liidu lähenemisviisi määratlemisega konkreetsetele geograafilist või temaatilist laadi küsimustele. Seisukohad ei ole juriidiliselt siduvad, kuid liikmesriigid on kohustatud tagama, et nende siseriiklik poliitika vastab ühistele seisukohtadele, mida on võimalik jagada nelja gruppi:

• 
  ÜRO julgeolekunõukogu majandussanktsioonide järgimine, katkestamine;
  
• 
  relvaembargode, diplomaatiliste vastuabinõude ja liikumispiirangute kehtestamine;
  
• 
  ELi liikmete tegevuse koordineerimine rahvusvahelistel konverentsidel;
  
• 
  ELi liikmete tegevuse koordineerimine kriisisituatsioonides.
  

Ühised seisukohad võetakse vastu sarnaselt ühismeetmetele enamasti nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega, kuid nõukogu otsusel on võimalik ka ühehäälsuse nõue.

Raamotsused võetakse vastu liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise eesmärgil. Nad on võrreldavad EÜ asutamislepingu alusel antavate direktiividega, kuna nad on liikmesriikidele siduvad. Siseriiklike meetodite ja vormide valik, kuidas raamotsuseid täita, on jäetud liikmesriikide otsustada. Erinevalt direktiividest ei oma raamotsused vahetut õigusmõju.
Otsused on sarnaselt raamotsustega liikmesriikidele siduvad, kuid mitte vahetult kohaldatavad. Otsuseid võetakse vastu kooskõlas III samba eesmärkidega, kuid tegemist ei tohi olla liikmesriikide õigusnorme ühtlustavate otsustega.
Konventsioonid on liikmesriikide vahel nõukogu soovitusel sõlmitud nn regionaalsed rahvusvahelised lepingud.
Ühenduse meetmeid ei saa vaadelda puhtalt lepinguliste kohustustena Viini rahvusvahelise lepinguõiguse konventsiooni tähenduses, vaid pigem poliitilise koostöö tasandina, mis jätab liikmesriikidele piiratud tegutsemisõiguse³. Kuna tegemist on liikmesriikidevahelise poliitilise koostööga, puudub Euroopa Kohtul jurisdiktsioon II samba küsimustes ning õigusloome juriidiline siduvus liikmesriikide kohustuste osas on ebamäärane.
Euroopa Liit edendab majandus-, sotsiaal- ja poliitikasuhteid ka kolmandate riikidega. Selline koostöö reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Põhilised Euroopa Ühenduste ja kolmandate riikide vahel sõlmitavad lepingud on järgmised:
Assotsiatsioonilepingud on reguleeritud EÜ lepingu artiklis 310. Assotsiatsioon on suunatud lähedasele majanduslikule koostööle, millega kaasneb ulatuslik ELi poolne rahaline abi. Nimetatud lepingud võib tulenevalt eesmärgist jagada kolme gruppi:

• 
  lepingud, millega kehtestatakse erilised suhted teatud EÜ liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Selliste lepingute eesmärgiks oli tagada liikmesriikidele ja nende endistele koloniaalaladele võimalus tiheda majandusalase koostöö säilitamiseks.
  
• 
  lepingud, mis on suunatud võimaliku ELi liitumise ettevalmistamisele ja tolliliidu loomisele.
  
• 
  Euroopa majanduspiirkonna (EEA – European Economic Area) lepingud, mille eesmärgiks on muuta EÜ siseturg ligipääsetavaks ka Islandile, Liechtensteinile ja Norrale.
  

Koostöölepingute sõlmimine on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklis 300, mille eesmärgiks on soodustada ulatuslikku majanduslikku koostööd ühenduse ja kolmandate riikide vahel. Koostöölepingud ei ole aga nii kaugeleulatuva mõjuga nagu seda on assotsiatsioonilepingud.
Kaubanduslepingud reguleerivad erinevaid kaubandusalaseid suhteid üksikute kolmandate riikidega, selliste riikide gruppidega või rahvusvaheliste kaubandusorganisatsioonidega. Tähtsaim nendest on Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping, üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade – GATT).

II OSA