Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

1. Sissejuhatus

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi eurointegratsiooni büroo peaspetsialist Gerli Roos, Sotsiaalministeeriumi euronõunik Jana Järvik.

Kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise osas Haridus- ja Teadus- ministeeriumi poliitikaosakonna nõunik Tiia Raudma, Haridus- ja Teadus- ministeeriumi Euroopa Liidu sekretariaadi juhataja Ülle Kurvits ja Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Pille Saar.
Läbirääkimiste perioodil on sektoraalsetes direktiivides sätestatud tervishoiukutsete ja arhitekti õppe sisu läbi arutatud ekspertidega erinevatest õppeasutustest nagu Tartu Ülikool, Tallinna Meditsiinikool, Tartu Meditsiinikool, Eesti Põllumajandusülikool, Eesti Kunstiakadeemia. Samuti on kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise k.a. asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse teema arutelusse kaasatud erinevaid liite nagu Eesti Arstide Liit, Eesti Hambaarstide Liit, Eesti Stomatoloogide Selts, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Õdede Liit (end. Eesti Õdede Ühing), Arhitektide liit, Eesti Advokatuur, Eesti Loomaarstide Ühing.
Kodanikuõiguste osas Justiitsministeeriumi õigusloome osakonna avaliku õiguse talituse juhataja Oliver Kask, Siseministeeriumi õigusosakonna nõunik Karin Lelle, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti välissuhete ja eurointegratsiooni osakonna juhataja Katrin Savomägi, välismaalaste dokumenteerimise juhataja Leevi Laever.

Töötajate vaba liikumise osas Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna juhataja Pille Rebane, Sotsiaalministeeriumi tööõiguse büroo juhataja Carita Rammus, Tööturuameti välissuhete ja teabe osakonna juhataja kt Alice Lugna, Tööturuameti tööturuteenuste ja töötu sotsiaalse kaitse osakonna peaspetsialist Õie Jõgiste.

Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise osas Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja toetuste osakonna jurist Heli Sildmäe, Sotsiaalkindlustusameti eurointegratsiooni nõunik Reet Kabi, Haigekassa välissuhete osakonna juhataja Miret Tuur
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 18 sätestab õiguse liidu kodanikel teatud piirangutega ja tingimustel elada teiste liikmeriikide territooriumil. Isikute vaba liikumise peatüki all reguleeritakse lisaks ka EL kodanike õigusi, kutsekvalifikatsioonide vastastikkust tunnustamist ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist.

2. Eesmärk

Isikute vaba liikumine on subjektiivne õigus, mille üheks põhialuseks on ELi kodakondsus (EÜ asutamislepingu artiklid 17-22). EÜ asutamislepingu artikli 17 alusel EL kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust. Lähtuvalt EÜ lepingu artiklist 18 on ELi kodanikel õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kuid seda vastavalt EÜ lepingus ja selle rakendamiseks võetud meetmetes kehtestatud piirangutele ja tingimustele. Seega reguleerib EL õigus isikute liikumisõigust, tehes vahet kolmandate riikide ning EL kodanike ja nende perekonnaliikmete riiki lubamise ja riigis viibimise tingimustes.

Vastavalt 2. mai 1992.a. Euroopa Majanduspiirkonna asutamislepingu artiklile 28 ja lepingu lisale 5, kasutavad EL töötajate vaba liikumise õigust peale EL kodanike ka teiste Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide (­Norra, Liechtensteini ja Islandi) kodanikud. EL ja Šveitsi Föderatsiooni vahel on sõlmitud eraldi kahepoolne kokkulepe, mille alusel laieneb isikute vaba liikumine ka Šveitsi kodanikele.
Liikumisvabadus tähendab õigust liikuda ühest liikmesriigist teise, õigust elada ja töötada teises liikmesriigis ning jääda sinna liikmesriiki pärast töötamise lõpetamist pensioniikka jõudmise või püsiva töövõimetuse tõttu. Lisaks tuleb tagada nimetatud õigus ka töötajale, kes pärast ühes liikmesriigis elamist ja töötamist asub tööle teises liikmesriigis, säilitades samal ajal elukoha esimeses liikmesriigis. Euroopa Liidu kodaniku teises liikmesriigis viibimise õiguslikuks aluseks on elamisluba. Euroopa Liidu kodanikule antakse elamisluba töötamiseks, ettevõtlusega tegelemiseks, õppimiseks, piisava legaalse sissetuleku olemasolul ning pikaajaliseks riigis viibimiseks. Perekonnaliikmele antakse elamisluba Euroopa Liidu kodaniku juurde elama asumiseks. Samas on sätestatud ka juhud, mil Euroopa Liidu kodanik võib riigis viibida ilma elamisloata – kuni 3 kuud alates riiki sisenemise päevast arvates, s.h kui ta töötab selles riigis või tegeleb seal ettevõtlusega; kui ta töötab teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid elab selles riigis; kui töötab riigis hooajatöölisena; mõistliku aja jooksul tööotsimise eesmärgil (Eesti õiguse kohaselt on see piiratud kuue kuuga).
Liikumisõiguse kasutamine on piiratud tingimustega. Euroopa Liidu kodanik ja perekonnaliige peavad omama piisavaid rahalisi vahendeid nii enda kui perekonnaliikme ülalpidamiseks. Vahendid tunnistatakse küllaldaseks siis, kui need on üle selle taseme, milleni liikmesriik osutab oma kodanikele toetust toimetulekuks. Samuti on nõutav tervisekindlustuslepingu olemasolu, et vältida nende isikute muutumist koormaks selle riigi ravikindlustussüsteemile.
Kuivõrd Euroopa Liidu kodanikel on õigus liikumisvabadusele, siis riiki sisenemisel peavad nad omama üksnes kehtivat Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud isikut tõendavat dokumenti. Perekonnaliige, kes ise ei ole Euroopa Liidu kodanik, peab lisaks kehtivale isikut tõendavale dokumendile omama ka viisat või Euroopa Liidu liikmesriigi elamisluba. Viisa ei ole nõutav nendel perekonnaliikmetel, kes on vabastatud viisakohustusest vastavalt riikide vahel sõlmitud viisanõuetest vabastamise lepingutele. Tulenevalt Schengeni konventsiooni artikkel 21 punktist 2 ei pea viisat omama ka nimetatud perekonnaliikmed, kes omavad mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi poolt välja antud elamisluba. Eestisse sisenemisel eristatakse Euroopa Liidu kodaniku staatuses olevaid perekonnaliikmeid nendest perekonnaliikmetest, kes on kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud. Siinjuures ei kitsendata perekonnaliikme mõistet, vaid primaarsena tuleb arvestada Euroopa Liidu kodaniku staatust.


Töötajad

Üks põhilisemaid isikute vaba liikumise kategooriaid on töötajate vaba liikumine (EÜ lepingu artiklid 39-42), mis annab liikumisvabaduse ühenduse piires liikmesriikide kodakondsust omavatele töötajatele ja toob endaga kaasa õiguse:

• 
  võtta vastu tööpakkumisi;
  

• 
  liikuda vabalt ELi liikmesriikides;
  

• 
  viibida liikmeriikides töötamise eesmärgil;
  

• 
  jääda liikmeriikide territooriumile pärast selles töötamist.
  

• 
  Teises riigis töötaval EL kodanikul on samasugused õigused asukohamaa kodanikega.
  

EÜ asutamisleping, nagu ka teisene õigus ei määratle, kes on töötaja ja kellele tööjõu vaba liikumisega kaasnevad õigused laienevad, küll on see laialdaselt defineeritud Euroopa Kohtu poolt. Töötaja on ühenduse mõiste, mida ei defineerita liikmesriikide õigustest tulenevate mõistetega ning elukutse ja töö mida tehakse ei ole olulised faktorid, tuvastamaks, kas liikmesriigi kodanik omab EÜ lepinguga ja selle rakendusmeetmetega antud õigust vabalt liikuda, siseneda ja viibida teise liikmesriigi territooriumil. Töötaja mõiste on laiendatud ka praktikantidele ja (üli)õpilastele.

Nõukogu määrus 1612/68/EMÜ töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires kohaselt võib iga liikmesriigi kodanik ja iga liikmesriigi territooriumil tegutsev tööandja vastastikku tööd taotleda ja seda pakkuda, nad võivad sõlmida ja täita töölepinguid kooskõlas riigis kehtivate õigus- ja haldusaktidega.
Liikmesriigi kodanikul on õigus saada tööd samadel tingimustel nagu selle liikmesriigi kodanikel, kus ta tööd otsib, ning talle ei või esitada mingeid täiendavaid nõudmisi. Võrdse kohtlemise põhimõtet peab rakendama nii tööle võtmisel, töö tasustamisel, töölt vabastamisel, töötuna registreerimisel kui ka maksustamisel. Samuti peab olema tagatud võrdselt liikmesriigi kodanikega võimalus õppida kutseõppeasutustes ja osaleda ümberõppel. See tähendab, et EL kodanik võib taotleda mis tahes vaba töökohta, mida on mõnes liikmesriigis pakutud, sh avalikus sektoris. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 39 lg 4 võidakse teatavatele avaliku teenistuse ametikohtadele siiski võtta vaid oma riigi kodanikke, kui need ametikohad on seotud vahetult riigivõimu teostamisega, avaliku korra või riigi huvide kaitsmisega.
Ka nn pendeltöötajaid tuleb töökohariigis kohelda samamoodi nagu selle riigi töötajaid töö taotlemise, töötingimuste ja sotsiaaltoetuste osas. Pendeltöötajateks nimetatakse töötajaid, kes elavad ühes liikmesriigis ja töötavad teises ning käivad põhielukohas vähemalt korra nädalas.
Õiguse riiki siseneda ja riigis viibida töötamise eesmärgil annab määrus 1612/68. Nimetatud õigust on laialdaselt tõlgendanud Euroopa kohus ja teisesed õigusaktid. Vastavalt direktiivile 68/360 (art.3) piisab liikmesriikide kodanikel teise liikmesriiki sisenemiseks kehtiva isikutunnistuse või passi esitamisest. Sissesõiduviisat ega muid samaväärseid dokumente ei või nõuda.
Teise liikmesriigi töötajal on õigus riiki siseneda ja viibida teise liikmesriigi territooriumil mõistliku aja jooksul eesmärgiga otsida tööd. Sel ajal on tal lubatud antud liikmesriigis elada. Kui mõistliku aja jooksul tööd ei leita, siis õigus viibida teises liikmesriigis lõppeb. Sellise mõistliku aja pikkust ei ole Euroopa Ühenduse õigusaktidega määratletud, enamik liikmesriike loeb selle pikkuseks kuus kuud, mõni liikmesriik ka kolm kuud. Kui isik suudab tõestada, et tema väljavaated tööd leida on head (näiteks ootab ta kutsesobivustestide või töövestluste tulemusi), võib ta jääda sinna ka pikemaks ajaks tööd otsima. Töö otsimiseks teises riigis tuleb kodanikul end registreerida selle maa tööturuametis ning tal on samad õigused nagu selle riigi kodanikest tööotsijatel. Euroopa Komisjon ja liikmesriikide tööturuametid on käivitanud ka programmi EURES (Euroopa Töövahendussüsteem), mille raames tegutsevad konsultandid nõustavad teistest liikmesriikidest tööd otsivaid inimesi. Sellesse võrku kuulub ca 450 euronõustajat üle kogu Euroopa Liidu, kes on saanud eriettevalmistuse ühest riigist teise siirduvate tööotsijate nõustamiseks ja informeerimiseks ning neile töökohtade leidmiseks.
Õigus viibida riigis on üks põhiõigustest, mis on antud EÜ asutamislepingu artikliga 18. Ühest riigist teise elama asumisel on oluline, kui pikaks ajaks kavatsetakse teise liikmesriiki jääda. Kui on plaanis viibida seal alla kolme kuu, on nõutav vaid passi või mõne muu isikut tõendava dokumendi olemasolu. Kui teises riigis viibimine on seotud töötamisega (töölähetus või isiklik ettevõtlus) ning riigis viibitakse üle kolme kuu, on vajalik taotleda elamisluba, mis ei ole eeltingimuseks isiku õigustele, vaid tunnistus nende õiguste olemasolu kohta.

Perekonnaliikmed ja nende õigused

Liikumisvabadus hõlmab Euroopa Liidu kodaniku kõrval ka tema nii EL kodanikest kui kolmandate riikide kodanikest pereliikmeid. Perekonnaliikme õigus riigis viibida tuleneb Euroopa Liidu kodaniku, kellega koos ta riiki saabub või kelle juurde elama asub, õigusest.. Seega ei oma perekonnaliikmed iseseisvat õigust riigis viibida, vaid see on seotud nii kehtivuselt kui ajaliselt Euroopa Liidu kodaniku õigusega, kui pereliige ei saabu riiki iseseisva Euroopa Liidu kodanikuna (nt ei taotle elamisluba töötamiseks, vaid taotlebki elamisluba, aluseks Euroopa Liidu kodaniku juurde elama asumine). Perekonnaliige peab riigis viibimiseks omama elamisluba või viisat. Perekonnaliikme staatus on oluline elamisloa taotlemisel, riiki sisenemisel see tähtsust ei oma. Kui perekonnaliige ise on ka Euroopa Liidu kodanik, siis tema suhtes sisepiiridel piirikontrolli ei teostata.
Perekonnaliikmeteks loetakse Euroopa Liidu kodaniku abikaasat, tema alla 21-aastast last või ülalpeetavat täisealist last või lapselast, tema või tema abikaasa ülalpeetavat vanemat või vanavanemat ning eelnevalt nimetamata isikut, kes on Euroopa Liidu kodaniku ülalpeetav või kes elab temaga koos ja kellel on temaga ühine majapidamine.
Perekonnaliikmetest võivad üksnes seaduslik abikaasa ja ülalpeetav laps asuda elama sellesse riiki õppima tulnud Euroopa Liidu kodaniku juurde vastavalt Euroopa Nõukogu 29. oktoobri 1993.a direktiivile nr 93/96/EMÜ. Tulenevalt Euroopa Nõukogu 28. juuni 1990.a direktiivist nr 90/364/EMÜ on ainult Euroopa Liidu kodaniku seaduslikul abikaasal ja ülalpeetaval lapsel elamisloa kehtivusajal õigus selles riigis töötada ja ettevõtlusega tegeleda. Sarnaselt Euroopa Liidu kodanikuga, peavad ka nemad oma töötamise vastava maa tööturuametis registreerima.

Perekonnaliikme elamisloa kehtivusaeg seotakse Euroopa Liidu kodanikule antud elamisloa kehtivusajaga. Perekonnaliikme elamisloa kehtivusaeg ei tohi ületada Euroopa Liidu kodanikule antud elamisloa kehtivusaega ning kui perekonnaliige saabub järgi hiljem, siis perekonnaliikmele antava elamisloa maksimaalseks kehtivusajaks saab olla Euroopa Liidu kodaniku elamisloa kehtivusaja lõpuni jääv aeg. Oluline on, et nende elamislubade kehtivusaeg lõppeks üheaegselt.

Töötaja pereliikmetel on ka õigus haridusele (üld- ka kutseharidus), samuti haridusega seotud õigustele (õppetoetus, stipendiumid) samadel tingimustel, mis asukohariigi elanikelegi (EL nõukogu määrus nr 1216/68 artikkel 7 lg 3).
Perekondade ühinemise puhul järgivad liikmesriigid hoolega, et tegemist poleks fiktiivsete abieludega, mis on sõlmitud vaid antud riigi elamisloa saamise eesmärgil. Abielu fiktiivsuse tuvastamisel elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldutakse.
Üliõpilaste liikumise õigused

Kuni kolmekuuliseks õppimiseks teises liikmesriigis nõutakse EL kodanikelt vaid kehtivat isikutunnistust või passi (mõnes liikmesriigis kehtib ka kohalikus omavalitsuses registreerimise nõue).

Üle kolme kuu kestva õppimise puhul teises liikmesriigis on vaja tunnistust akrediteeritud kõrgkoolist selle kohta, et vastav isik on kantud selle õppeasutuse üliõpilaste nimekirja, tervisekindlustuse poliisi olemasolu ning õpinguteks vajalik rahasumma (ka stipendiumi või abiraha näol), mis oleks piisav äraelamiseks, et üliõpilane ei muutuks koormaks vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteemile.
Alla aasta kestva õppetöö puhul kehtib väljastatav elamisluba õppetöö kestuse aja. Üle aasta kestva õppetöö puhul kehtib elamisluba ühe aasta ning seda saab igal aastal uuendada.
Üliõpilased võivad teise riiki õppima minnes perekonnaliikmetest võtta kaasa ainult oma abikaasa ja lapsed. Üle kolmekuuliseks riigis viibimiseks peavad nad taotlema elamisloa ja täitma samad tingimused, mida teises liikmesriigis õppida sooviv EL kodanik, va õppeasutuse nimekirja kandmise tingimus. Kolmandate riikide kodanikest pereliikmete puhul kehtivad samad tingimused, mis EL kodanikust töötaja pereliikmete puhulgi. Olenemata kodakondsusest võivad õppiva EL kodaniku pereliikmed vastuvõtvas liikmesriigis töötada või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana.
Pikaajaliselt liikmesriigis viibimise õigus (s.h pensionärid)

Pikaajaliselt riigis viibimise õiguse tekkimise juhud on seotud Euroopa Liidu kodaniku riigis töötamise ja elamise perioodidega, vanaduspensionile jäämisega ning töövõimetuse tekkimisega.

Elamisluba pikaajaliselt liikmesriigis viibimiseks antakse viieks aastaks. EL Komisjoni määrus 1251/70 sätestab, et Euroopa Liidu kodanik võib seda õigust kasutada kahe aasta jooksul hetkest, mil ta täidab vajalikud tingimused, teise liikmesriiki elama jäämiseks. Antud õigus kehtib ka juhul, kui ta selle aja jooksul riigist eemal viibib.
Pikaajaliselt riigis viibimise õigus tekib Euroopa Liidu kodanikul, kes vastavalt direktiivile 90/365:

• 
  on töötamise või ettevõtlusega tegelemise lõpetamise päevaks jõudnud vanaduspensioni ikka ja liikmesriigis töötanud või ettevõtlusega tegelenud vähemalt viimased kaksteist kuud ning liikmesriigis püsivalt viibinud vähemalt viimased kolm aastat järjest;
  

• 
  on liikmesriigis püsivalt viibinud vähemalt viimased kaks aastat järjest ning lõpetanud töötamise või ettevõtlusega tegelemise püsiva töövõimetuse tõttu;
  

• 
  on lõpetanud töötamise töövigastuse või kutsehaiguse tagajärjel tekkinud püsiva töövõimetuse tõttu.
  

Vastavalt määrusele 1251/70/EMÜ on töötajatel õigus jääda liikmesriigi territooriumile pärast seda, kui nad on selles riigis töötanud. Nimetatud õigust jääda antud riigi territooriumile tõlgendatakse töötaja õigusena säilitada elukoht liikmesriigi territooriumil, kui ta on seal töötamise lõpetanud. Lisaks liikmesriigi territooriumil elava töötaja õigusele jääda sellele territooriumile, kui ta on selles riigis töötamise lõpetanud pensioniikka jõudmise või püsiva töövõimetuse tõttu, on oluline tagada õigus ka töötajale, kes pärast ühe liikmesriigi territooriumil elamist ja töötamist asub palgalisele tööle teises liikmesriigis, säilitades samal ajal elukoha esimeses riigis. Liikmesriiki elama jäämise õiguse kasutamine töötaja poolt toob kaasa selle õiguse laienemise tema perekonnaliikmetele.

Perekonnaliikmele antakse viieaastase kehtivusajaga elamisluba järgmistel juhtudel:

• 
  Kui Euroopa Liidu kodanikule antakse elamisluba eelnevatel juhtudel;
  

• 
  kui Euroopa Liidu kodanik suri enne vanaduspensioni ikka jõudmist ja oli surma päevaks Eestis püsivalt viibinud vähemalt viimased kaks aastat järjest;
  

• 
  kui Euroopa Liidu kodanik suri enne vanaduspensioni ikka jõudmist tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel.
  

Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumise asjaolud

Euroopa Liidu kodanikul on õigus taotleda elamisluba ka üksnes piisavate rahaliste vahendite olemasolul. Euroopa Liidu õiguses on jäetud need määrad liikmesriikide enda otsustada.
Keeldumise asjaoludeks oht avalikule korrale, riigi julgeolekule või rahva tervisele (aluseks EÜ asutamislepingu artikli 39 punkt 3). Keeldumine on erandlik ning igal üksikjuhtumi korral tuleb arvestada konkreetset isikut ning vastavalt sellele langetada otsus.

Õigus kaitsele

EÜ asutamisleping (art 20-22) sätestab, et kõikidel liikmesriikide kodanikel on õigus kolmandate riikide territooriumil, kus ei ole esindatud see liikmesriik, mille kodanik ta on, saada kaitset iga teise liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt.

Samuti on igal liidu kodanikul õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi ja ombudsmani poole.

Õigus valida ja olla valitud kohaliku omavalitsuse volikogu ja Europarlamendi valimistel.
EÜ asutamislepingu artikli 19 järgi antakse isikule muuhulgas õigus osaleda Euroopa Parlamendi valimistel ning võrdsetel alustel antud riigi kodanikega ka mistahes elukohajärgse liikmesriigi, mille kodanik isik ei ole, kohalikel valimistel. Valimistel osaledes on isikul võimalik nii ise valida kui ka olla valitud. Euroopa Parlamendi valimisel osalemise õigus tagab võimaluse EL ühtse otsevalitud parlamendi loomiseks ja EL kodanikule võimaluse valimistel osaleda sõltumata tema asukohariigist. Kohalikul tasandil valimisõiguse sätestamine sõltumata isiku elukohast tagab kohalikul tasandi ühiselu korraldamises osalemise neile EL kodanikele, kes ei ela oma päritoluriigis.
Liitumise järel on Eesti kodanikel võimalik osaleda Euroopa Parlamendi valimistel ja sellega mõjutada parlamendi tööd. Eesti kodanike poolt valitud EP liikmete kaudu on tagatud Eesti seisukohtade ärakuulamine Euroopa Parlamendi osalusel loodavas EL õigusloomes. Kohalikel valimistel on Eesti kodanikel võimalik osaleda liitumise järel kõigis EL liikmesriikides võrdsetel alustel asukohariigi kodanikega; ka Eestis valla- ja linnavolikogude valimistel on erinevalt senisest võimalik kandideerida Eesti kodakondsust mitteomavatel EL kodanikel. See tagab suuremal määral vallas või linnas püsivalt elavate isikute esindatuse kohaliku omavalitsuse teostamisel.
Valimisi viivad läbi valimiskomisjonid, mis tegutsevad Riigikogu valimise seaduse, Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel, ning Siseministeerium, mille ülesanne on valimisnimekirjade koostamine. Kõik nimetatud valimised toimuvad sarnasel viisil, seetõttu on valimiskomisjonide tegevus kergesti kavandatav.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Läbirääkimiste käigus lepiti kokku ajutised üleminekumeetmed, mis on liitumislepingu lisas IV osas I. (lisa IV, Eesti, töötajate vaba liikumine)
Eesti liitumisel EL-iga jäävad praegustes liikmesriikides Eesti töötajate suhtes kehtima siseriiklikud õigusaktid (üleminekuaeg 2 + 3 + 2 aastat). Iga liikmesriik võib oma õigusaktide piirides lubada suuremat vabadust töötajate vaba liikumise suhtes kui praegu, kaasa arvatud tööturu täielik avamine. EL tööturu täielikust avamisest uutele liikmesriikidele on liitumisläbirääkimiste väliselt teatanud Rootsi, Taani, Holland, Iirimaa ja Suurbritannia. Praegused liikmesriigid rakendavad préférence communautaire põhimõtet, eelistades tööturul Eesti kodanikke kolmandate riikide kodanikele.
Enne teise aasta möödumist pärast Eesti liitumist vaadatakse üle praeguste liikmesriikide siseriiklike meetmete rakendamine komisjoni raporti põhjal, mis esitatakse nõukogule. Hiljemalt kahe aasta möödudes Eesti liitumisest teatavad praegused liikmesriigid komisjonile, kas nad jätkavad siseriiklike meetmete rakendamist või hakkab kehtima acquis (tööjõu vaba liikumine ilma piiranguteta). Juhul kui liikmesriik ei teavita komisjoni, rakendub acquis. Eesti võib taotleda üleminekumeetmete ülevaatamist veel ühel korral sama protseduuri järgi (lisa IV, punkt 3 ja 4).
Viie aasta möödudes pärast Eesti liitumist võib praegune liikmesriik säilitada siseriiklikud meetmed veel maksimaalselt kaheks aastaks, tingimusel, et antud liikmesriigi tööjõuturul esinevad või seda ähvardavad tõsised häired. Liikmesriik peab teavitama komisjoni oma soovist jätkata siseriiklike õigusaktide rakendamist, vastasel juhul rakendub acquis (lisa IV, punkt 5).
Iga praegune liikmesriik, kes rakendab acquis’d, võib 7.aasta lõpuni alates Eesti liitumisest vajaduse korral kehtestada kaitsemeetmed määruse 1612/68/EMÜ artikli 20 põhjal. Niikaua kuni võib kehtestada kaitsemeetmeid, võib liikmesriik erandlikel juhtudel peatada acquis’ rakendamise ning piirata tööjõu liikumist, teavitades komisjonist sellest tagantjärele (lisa IV, punkt 7).
Liitumislepingu tekstile on lisatud deklaratsioon (III, C, nr 7), milles praegused liikmesriigid võtavad kohustuse püüda suurendada uute liikmesriikide kodanike ligipääsu tööturule acquis’ kiirema rakendamise kaudu.
Üleminekumeetmed kehtivad ka piiriäärsetel aladel elavate pendeltöötajate kohta.
Töötajate vaba liikumise kontekstis ei rakendata üldisi üleminekumeetmeid teenuste osutamise suhtes. Isikute vaba liikumine on teenuste osutamise vabadusega seotud läbi teenuste osutamise raames lähetatud töötajate. Sellisel viisil teise liikmesriiki teenust osutama lähetatud töötajad ei kuulu mitte isikute vaba liikumise, vaid teenuste osutamise vabaduse alla, mis on sellel ettevõttel, kes töötajad lähetab. Töötajate vaba liikumise üleminekuperioodi vältel võivad aga Austria ja Saksamaa piirata teenuste pakkumist Eesti poolt Austria ja Saksamaa jaoks tundlikes teenindussektorites (vastavalt direktiivi 96/71/EÜ artiklile 1), teavitades sellest komisjoni. Austria poolt koostatud nimekiri sisaldab ehitussektorit, koristus- ja turvateenuseid ning sotsiaaltööd. Saksamaa poolt esitatud nimekirjas on ehitussektor, koristus- ning sisekujundusteenused. Nimekirjad on lisatud liitumislepingule (lisa IV, punkt 13)..
Eesti võib praeguse liikmesriigi kodanike suhtes rakendada samaväärseid meetmeid nagu antud liikmesriik ise kasutab tööjõu vaba liikumise ja teenuste osutamise suhtes. Senikaua, kuni praegune liikmesriik rakendab uue liikmesriigi kodanike suhtes siseriiklikke õigusakte, võib Eesti kasutada kaitsemeetmeid teiste uute liikmesriikide, välja arvatud Küprose ja Malta, suhtes (lisa IV, punkt 10-11).
Liikmesriigid püüavad hõlbustada Eesti kodanike juurdepääsu oma tööturule siseriiklike õigusaktide raames juba enne Eesti liitumist. Ühes liikmesriigis seaduslikult töötavaid Eesti kodakondsusega töötajaid peab kohtlema sama moodi nagu liidu enda kodanikke töötingimuste ja palga küsimustes, ent mitte teiste liikmesriikide tööturule pääsu suhtes (lisa IV, punkt 12)..
Üleminekumeetmete ajal on juba enne liitumist liikmesriigis seaduslikult töötava Eesti kodakondsusega töötaja pereliikmetel õigus pääseda liikmesriigi tööturule. Eesti töötajat ja tema peret ei tohi kohelda rangemalt kui kolmandate riikide töötajaid (lisa IV, punkt 14).
Nendesse riikidesse tööle asudes, millised ei ole avanud oma tööturge seoses üleminekuperioodi kohaldamisega, peavad Eesti kodanikud taotlema tööluba senise korra järgi.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
EL liikmesriikide kodanike võrdsete õiguste tagamiseks (tööhõive ja muud töötingimused, maksustamine, hariduse ja elukoha saamine) ning Euroopa Liidu kodanike ja perekonnaliikmete vaba liikumise tagamiseks on Eesti õigusaktid suures osas vastavuses EL nõuetega. Vastavusse viimist nõuab veel avaliku teenistuse seadus. Riigikogu valimistega menetlusest välja langenud avaliku teenistuse seaduse eelnõu sätestab, et ametisse võib nimetada ka Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke, kes vastavad avaliku teenistuse seaduses ja seaduse alusel kehtestatud tingimustele. Ametikohtadele, mis seonduvad otseselt riigi huvide kaitsmisega, sealhulgas avalikku võimu teostava asutuse juhtimisega, riikliku järelevalve, riigikaitse või kohtuvõimu teostamisega, riikliku süüdistuse esindamisega, õigusega sekkuda isiku põhiõigustesse ja vabadustesse korra ja julgeoleku tagamisel riigis või riigi diplomaatilise esindamisega, võetakse ainult Eesti Vabariigi kodanikke. Seadus tuleb vastu võtta 2003.a.
Kodanikuõiguste valdkonnas vastavad Eesti õigusaktid EL nõuetele. Riigis viibimise alused, tingimused ja nõuded on reguleeritud peamiselt Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja välismaalaste seadusega, aga ka teiste õigusaktidega (isikut tõendavate dokumentide seadusega, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega jms). Neist esimest kohaldatakse EL kodaniku, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodaniku ja nende perekonnaliikmete suhtes ning teist kõikide ülejäänud välismaalaste suhtes. Seega, kui ka Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliige ei ole Euroopa Liidu kodanik, siis tema suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu kodaniku seadust. Välismaalaste seaduse sätteid hakatakse nende isikute suhtes rakendama üksnes siis, kui nad kaotavad Euroopa Liidu kodanikuks või Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikmeks olemise staatuse.
Euroopa Liidu kodaniku seadus võeti Riigikogus vastu 20. novembril 2002.a. ning see jõustub Eesti Euroopa Liiduga liitumisel. Välismaalaste seaduse muudatus, mille põhieesmärgiks oli korrastada välismaalaste õppimise, töötamise või ettevõtluse eesmärgil riiki lubamise ning riigis viibimise tingimusi jõustub 01. mail 2003. a. Selle muudatusega viidi Eesti vastav õigus kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega.
Töötajate vaba liikumise õiguse rakendamiseks on vajalik isikule elamisloa väljastamine. Vastavalt direktiividele 68/360/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ ei vaja EL kodanik ega tema perekonnaliige EL liikmesriikides töötamiseks tööluba. Seega kajastab EL kodaniku elamisluba kui selline ka õigust Eestis töötamiseks.
EL kodaniku seadus toob senisesse elamislubade süsteemi juurde uue elamisloa liigi EL kodaniku elamisloa. Euroopa Liidu kodaniku seaduses on volitusnorm (§ 15 lg 5), mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega Euroopa Liidu kodaniku elamisloa vormi ning Euroopa Liidu kodaniku elamisloa ja tema perekonnaliikme elamisloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra, elamisloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning legaalse sissetuleku määrad. Rakendusaktid kehtestatakse seaduse jõustumise ajaks.
Vastavalt nõukogu 13. juuni määrusele 1030/2002/EÜ ühtsest elamislubade vormist, tuleb ette valmistada kleebiste trükkimine ning reisidokumentidesse kandmine. Antud määruse rakendamisega seotud kulutused on välja arvestamisel. Elamislubade väljastamisega seotud kulud on otseses sõltuvuses sellest, milliseid andmeid ja millisel kujul tuleb kajastada. antud tehnilised tingimused, millele elamisluba vastama peab, antakse Komisjoni poolt kandidaatriikidele teada käesoleva aasta mais.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vastutab EL kodanike taotluste menetlusprotsessi ja taotluse menetlemiseskeemide väljatöötamise eest. Ette on nähtud ka personali koolitus ja keeleõpe, kuivõrd Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 15 lg 2 kohaselt on Euroopa Liidu kodanikul õigus esitada elamisloa taotlus peale välisesinduste ka Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, mistõttu peavad Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajad olema suutelised EL kodanikke teenindama. Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 15 lg 3 kohaselt elamisloa pikendamise taotluse saab esitada ainult Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse.
Euroopa Töövahendussüsteemiga (töökohtade ja töötaotlejate vahendamine) liitumiseks ühendatakse Eesti tööotsijate ja vabade töökohtade andmebaas Euroopa Töövahendussüsteemiga. Samuti luuakse iseteenindussüsteem, tagamaks nii tööandjatele kui ka tööotsijatele võimalus sisestada internetipõhiselt tööpakkumisi ja töösoove. Iseteenindussüsteem ühendatakse tööturuteenuste osutamise andmebaasiga infovahetuse eesmärgil. Iseteenindussüsteemi ülesehitamisel võeti aluseks EURES süsteemi internetipõhine CV-otsingu süsteem, et liitumisel oleks andmete ülekandmine lihtsustatud.
Valimisõiguste tagamisel Eesti erandeid ei taotlenud. Eestis reguleerivad õigust valida ja olla valitud kohaliku omavalitsuse volikogusse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. EL kodanike õigus olla valitud kohaliku omavalitsuse volikogusse tagatakse kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seadusega Eesti ühinemisest EL-iga, mille muudatused võeti vastu 27. märtsil 2002.a., jõustunud 06. mail 2002.a. Õigust valida ja olla valitud Euroopa Parlamenti tagatakse Euroopa Parlamendi valimise seadusega. Seadus võeti vastu 18. detsembril 2002.a. ja jõustus 23. jaanuaril 2003.a.

5. Mõjud
Töötajate vaba liikumine

Eesti elanike haridustase on küllalt hea ja EL riikidega suhteliselt sarnane. Ka oskavad paljud eesti kodanikud suhteliselt heal tasemel inglise ja soome keelt. Võimaluste avanemisel töötajate vabaks liikumiseks võivad mitmed hea kvalifikatsiooniga spetsialistid soovida asuda tööle teistesse EL liikmesriikidesse, kus palgatase on Eesti omast oluliselt kõrgem. Töötasu erinevuse küsimus võib oluliseks motivaatoriks välismaale tööleasumiseks saada näiteks meditsiiniõdede puhul.

Vaadeldes statistilisi andmeid praegu EL liikmesriikides töötavate võõrtöötajate kohta (siin ja edaspidi kasutatud andmeid 2002.a sügisel TÜ majandusteaduskonna õppejõudude poolt läbiviidud uuringust “Euroopa Liiduga ühinemise mõjud palkadele ja tööjõu vabale liikumisele”, K. Philips, M. Priinits, M .Rõõm, A. Võrk (http://www.eib.ee/pages.php/010602,220) ilmneb, et eelkõige on nad hõivatud töötlevas tööstuses, kaubanduses ja ehituses. Suhteliselt suur hulk inimesi on tööl ka tervishoiu ja sotsiaalsfääris, äritegevuses ning hotellides ja restoranides. Sageli konkureerivad praeguste kandidaatriikide töötajad eelkõige madalat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade pärast ehituses, töötlevas tööstuses, teeninduses ja põllumajanduses, sõltumata nende eelnevalt omandatud haridusest. Takistuseks, miks võõrtöötajatel on raske oma kvalifikatsiooni täielikult rakendada, on eelkõige puudulik keeleoskus ja ebapiisav eelnev töökogemus.
Tööjõu osaline kaotus ei pruugi avaldada negatiivset mõju riigi heaolu ja rikkuse loomisele niikaua, kui emigreeruvad eelkõige madalate oskustega ja/või töötud inimesed. Samal ajal suure arvu oskustööliste ja spetsialistide lahkumine riigist võib jätta negatiivse jälje päritoluriigi majandusele.
Läbiviidud uuringud näitavad, et eestlased on küll huvitatud välismaale tööle asumisest, kuid seda reeglina lühemaks ajaks ja eelkõige on inimeste eesmärgiks omandada töökogemusi ja täiendada tööalaseid teadmisi. Ajutiselt emigreerunud inimesed eeldatavalt suurendavad oma oskusi välismaal töötades ning kodumaale naastes omab nende inimkapitali kvaliteedi kasv positiivset efekti päritoluriigi majandusele.
Peale töötajate vaba liikumise põhimõtete rakendumist on kahtlemata teatud hulk inimesi, kes mõneks ajaks teistesse EL liikmesriikidesse tööle suunduvad. Töötajate vaba liikumine muudab Eesti tööturu olukorda nii eesti kodanike välismaale kui välisriikide kodanike Eestisse tööle asumise kaudu.
Mõjud on nii negatiivsed kui positiivsed, olenevalt sellest, missugused tööjõu grupid emigreeruvad. Eesti elanikkond on reeglina suhteliselt paikne ning enamuse inimeste puhul saavad takistuseks teise riiki tööle asumisel praeguses elukohas omatavad sotsiaalsed sidemed ning vähesed traditsioonid elu- ja töökohavahetuse osas. Seega võib eeldada, et teistesse EL liikmesriikidesse tööleasuvate eesti kodanike hulk ei saa olema nii suur, et sellest tööjõuturul olulisi probleeme tekiks.

6. Rakendamine

Töötajate vaba liikumine

Määruse 1612/68/EMÜ rakendamise koordineerimise eest vastutab Sotsiaalministeerium (ametiühingud, tööhõive, töötasustamise ja teiste töötingimuste ning kutseomistamise süsteemi väljatöötamine). Kuna määrus hõlmab mitmeid valdkondi, vastutavad selle rakendamise eest ka Haridusministeerium (õigus üldharidusele, kutseõppele ja kõrgharidusele), Rahandusministeerium (maksustamine), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Siseministeerium, Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (tööload kolmandate riikide kodanikele, elamisload), Väliministeerium (EL kodanikest perekonnaliikmete õigus riiki siseneda ja viibida), Justiitsministeerium (avalik teenistus), kohalikud omavalitsused (õigus eluasemele). Euroopa Töövahendussüsteemi EURES rakendamise eest vastutab Sotsiaalministeerium (Tööturuamet ja tööhõiveametid).

Elamisõigus

Elamislubade andmise otsustab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Vabariigi Valitsus või siseminister otsustavad elamisloa andmise, sellest keeldumise, pikendamise ja pikendamisest keeldumise, kui tegemist on erandjuhtudega, st nende isikute puhul, kellele üldjuhul elamisluba ei anta, võib elamisloa anda erandina. Erandjuhul otsustab siseminister elamisloa andmise juhul, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitab selleks põhjendatud taotluse (võõrriigi erusõjaväelased, kriminaalkorras karistatud isikud.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet annab loa esitada elamisloa taotlus siseriigis, võtab vastu tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlusi, menetleb neid ja otsustab oma pädevuse piires elamis- ja töölubade andmise; isikustab isikutunnistusi, Eesti kodaniku passe, välismaalase passe, ajutisi reisidokumente, pagulase reisidokumente, meremehe teenistusraamatuid ja meresõidutunnistusi ning elamisloa kleebiseid.

Välisesindused võtavad välismaalastelt vastu elamis- ja tööloa taotlusi edastamiseks KMA-le; väljastavad välismaalastele elamis-ja tööloa andmise või sellest keeldumise otsused ning elamisloa kleebised.

Tööturuamet: kooskõlastab välismaalase tööloa taotluse.
Üliõpilaste liikumise õiguse eest vastutavad ametkonnad Vabariigi Valitsus, Siseministeerium, Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Välisministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ja Sotsiaalministeerium.

Kodanikuõigused (valimisõigus): vastutavad Vabariiklik Valimiskomisjon (valimiste läbiviimine) ja Siseministeerium (valimisnimekirjade koostamine)