Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Horisontaalsed aspektid

Standardimine

Standardimine aitab tagada toodete, protsesside ja teenuste eesmärgivastavust, aitab vältida kaubanduslikke tõkkeid ning hõlbustab tehnilist koostööd.

Standardite vastuvõtmise korraldust Euroopas reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34/EÜ. Selle kohaselt loetakse Euroopa standarditeks tunnustatud standardiorganisatsiooni poolt vastu võetud tehnilisi kirjeldusi, mida rakendatakse korduvalt või püsivalt, kuid mille järgimine ei ole kohustuslik. Nimetatud organisatsioonide sisereeglite kohaselt peavad Euroopa standardid olema siseriiklikul tasandil üle võetud. Üle võtmine tähendab, et rahvusliku standardiorganisatsiooni poolt on tagatud, et Euroopa standard on eelkõige tootjale identse siseriikliku standardina kättesaadav, ning et kõik Euroopa standarditega vastuolus olevad siseriiklikud standardid tühistatakse teatud perioodi jooksul.

Uue lähenemisviisi⁴ valdkondades tuntakse harmoneeritud standardi mõistet. Harmoneeritud standardid ei erine teistest Euroopa standarditest. Uue lähenemisviisi direktiivides määratletakse tehnilised kirjeldused, mis on juba kasutusel Euroopa standarditena, kuid millele antakse nimetatud direktiivide alusel eristaatus. Harmoneeritud standardite rakendamine on vabatahtlik ka uue lähenemisviisi direktiivide raames. Samas on just harmoneeritud standardi kasutamine üheks võimaluseks, kuidas täita uue lähenemisviisi direktiivides ette nähtud nõuded.

Vastavushindamine

Euroopa ühisturu toimimise, sh kaupade vaba liikumine ühisturul tagamiseks, näevad Euroopa Liidu uue lähenemisviisi direktiivid ette ühtse toodete nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise korra. Selleks on eri direktiividega kehtestatud toodetele ühtsed vastavushindamise protseduurid, mida tootjad või nende volitatud esindajad peavad järgima enne toodete turule laskmist. Toodete nõuetele vastavuse kinnitamiseks koostab tootja või tema volitatud esindaja toodete kohta vastavusdeklaratsiooni ja kinnitab tootele vastavusmärgi. Sõltuvalt tootest ja protseduurist võib vastavushindamist läbi viia tootja ise või vastavushindamise protseduurireeglites ettenähtud sõltumatu vastavushindamisasutus (tunnustatud asutuse). Eri direktiivid kehtestavad tunnustatud asutustele miinimumnõuded, millele isikud peavad vastama nii tegutsemise õiguse saamisel kui ka hilisemal tegutsemisel. Isikule tunnustatud asutusena tegutsemise õiguse andmise otsustab liikmesriik, milles isik on registreeritud. Liikmesriik, kes on andnud isikule õiguse tegutseda tunnustatud asutusena, teavitab sellest nii Euroopa Komisjoni kui ka teisi liikmesriike. Liikmesriigid, kellele on vastavushindamisasutusest teavitatud, peavad tunnustama selle asutuse poolt teostatud hindamise tulemusi.

Akrediteerimine

Akrediteerimise all mõistetakse katse- ja kalibreerimislabori ning sertifitseerimis- ja inspekteerimisorgani vastavuse hindamist ja tõendamist laborite/organite kompetentsuskriteeriumeid kehtestava(te) rahvusvahelis(t)e standardi(te) nõuetele. Akrediteerimine põhineb vabatahtlikkusel ja vastastikkusel usaldusel.
Kuigi akrediteerimine on vabatahtlik tegevus, on selle tähtsus tänapäeval suur. Labori/organi jaoks, kes taotleb enda akrediteerimist, võimaldab akrediteerimine veenda labori/organi kliente enda usaldatavuses ning taotleda riigilt volitusi tegutsemiseks õigusaktidega reguleeritud sfääris. Tootjatele ja eksportijatele annab akrediteerimine teabe usaldusväärsete laborite/organite kohta, keda võib kasutada oma toodete või hankematerjalide katsetamiseks või sertifitseerimiseks/ inspekteerimiseks. Samuti annab see neile võimaluse eksportida oma tooteid teistesse riikidesse ilma täiendavate katsetuste ja sertifitseerimisteta sihtriigis, kasutades akrediteerimisorganite vahelise vastastikuse tunnustamise leppega hõlmatud laborite ja sertifitseerijate teenuseid. Valitsusasutustele annab akrediteerimine teabe pädevate vastavushindamisasutuste kohta, keda võib volitada kontrollima teatud toodete vastavust kohustuslikele nõuetele, mis on kehtestatud elanike ja keskkonna kaitseks. Akrediteeritud vastavushindamisasutuste võrgu olemasolu on üks riigi majanduskasvu eeldusi, soodustades ühtlasi riikidevaheliste majandusalaste vastastikuse tunnustamise lepete sõlmimist.

Metroloogia

Metroloogia eesmärk on mõõtevahendite ja mõõtmiste täpsuse tagamine. EL acquis metroloogia valdkonnas reguleerib mõõtevahendeid ja nende metroloogilist kontrolli. Liikmesriigid kinnitavad mõõtevahendite vastavuse tehnilistele nõuetele enne nende turule laskmist või esmakordset kasutusele võtmist ning vajadusel ka nende kasutamise ajal, kasutades selleks eelkõige tüübikinnitus- ja taatlusmenetlusi. Mõõtevahendite vabaks liikumise tagamiseks kohustuvad liikmesriigid vastastikku tunnustama metroloogilisi kontrollimisi ning võtma kasutusele eelnimetatud menetlused mõõtvahendite tehnilistele nõuetele vastavuse kinnitamiseks. Tüübikinnitus- ja taatlusmenetlused ning metroloogilise kontrolli meetodid on reguleeritud ühenduse õigusaktidega. Toodete ja mõõtevahendite eri liike reguleerivate direktiivide rakendamisega kehtestatakse tehnilised nõuded konstruktsiooni, töötamise, täpsuse ja kontrollimenetluste kohta.

Turujärelevalve ja tooteohutus

Turujärelevalve eesmärk on tagada kohaldatavate direktiivide järgimine kogu ühenduses. Kodanikel on toote päritolust olenemata õigus samaväärsele kaitsele kogu ühisturu piires. Lisaks on turujärelevalve ka ettevõtjate huvides, kuna selle abil hoitakse ära ebaausat konkurentsi. Liikmesriigid peavad asutama turujärelevalve eest vastutavad riigiasutused. Nimetatud asutused peavad omama turujärelevalveks vajalikke ressursse ja õigusi, tagama oma personali tehnilise pädevuse ja professionaalse usaldusväärsuse ning tegutsema sõltumatult ja mittediskrimineerivalt vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele.
Turujärelevalve käigus teostatav kontroll tagab toodete vastavuse kohaldatavate direktiivide nõuetele, mittevastavate toodete vastavusse viimise ja vajadusel sanktsioonide rakendamise. Eeldatakse, et liikmesriigid rakendavad kõiki vajalikke meetmeid tagamaks nende toodete turule viimine ja kasutusele võtmine vaid juhul, kui need ei ohusta õigesti ehitatud, paigaldatud ja hooldatud kujul ning sihipärasel kasutusel inimeste tervist ja ohutust ning teisi direktiividega kaitstud huve.
Turujärelevalve on üks vahend, millega viiakse ellu direktiivides sätestatud liikmesriikide kohustust võimaldada nõuetele vastavate toodete vaba liikumist.
Üldist tooteohutust käsitlev direktiiv 2000/95/EÜ sisaldab täpsemat kirjeldust liikmesriikide kohustustest turujärelevalve korraldamisel ning vastavate järelevalvetoimingute rakendamisel. Nimetatud direktiivi ei kohaldata toodetele, mille kohta on ühenduse seadusandluses olemas täielikult harmoneerimisel põhinevad ja kõiki ohu aspekte arvestavad erisätted.

Harmoneerimata alad

Harmoneerimata aladel reguleerivad kaupade vaba liikumist EÜ asutamislepingu artiklid 28-30, mis on otsekohaldatavad. Artikkel 28 keelustab liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed, artikkel 29 liikmesriikidevahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed ning artikkel 30 sätestab erandid eelnevates artiklites sätestatud keeldudele.

Artikkel 28 on suhteliselt lahtise sõnastusega säte, mille tõlgendamisel on suur osa olnud Euroopa Kohtul. Artikkel 28 ulatuse tõlgendus sai alguse kohtulahendis Dassonville (C-8/74), kus on formuleeritud koguselised piirangud ja samaväärse toimega meetmed: “igasugune liikmesriikide kaubandust käsitlev nõue, mis otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt võib takistada ühenduse sisemist kaubandust, on vaadeldav samaväärse toimega meetmena”.
Dassonville`i otsuses on olulised kaks momenti:

• 
  rõhk on meetme toimel (ei pea tingimata olema diskriminatsiooni kavatsust);
  

• 
  mõte on takistuste eelmaldamises.
  

Meedet on mõistetud laialt ehk meede on igasugune otsustus, nõue avaliku võimu esindaja poolt, k.a. eraõigusliku isiku poolt, kui meetme aluseks on avaliku võimu surve.

Järgmine etapp artikkel 28 tõlgendamisel peale Dassonville`i kohtulahendit oli Cassis de Dijon`i kohtulahend (C-120/78), kus leiti, et artikkel 28 katab ka nõudeid, mida kohaldatakse ühte moodi nii kodumaistele kui imporditud toodetele. Oma teatavaks tegemises (Communication from the Commission concerning the consequences given by the Court of Justice on 20 February 1979 in case 210/78, OJ C256/2), kinnitas Euroopa Komisjon, et “…liikmesriik ei tohi põhimõtteliselt keelata oma territooriumil teises liikmesriigis õiguspäraselt toodetud ja turustatud toote müüki isegi siis, kui see toode on toodetud kooskõlas tehniliste ja kvaliteedinõuetega, mis erinevad nendest, mida kohaldatakse kodumaistele toodetele”. Tegu on vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis alates kohtulahendist Foie Gras (Commission v France, C-184/96) peab olema sõnastatud konkreetseid nõudeid sätestavates õigusaktides.
Kodumaiste ja importtoodete võrdsel kohtlemisel eristatakse:

• 
  tootmisega seotud meetmeid (Cassis de Dijon), mis kuuluvad artikkel 28 keelu alla;
  

• 
  turustamisega seotud meetmeid (Keck ja Mithouard, Ühendatud lahendid C-267/91 ja C-268/91), mis ei kuulu artikkel 28 keelu alla.
  

Keck ja Mithouard’i kaasuse puhul täpsustas Euroopa Kohus artikkel 30 ulatust, selgitades, et juhul kui teistest liikmesriikidest pärinevatele toodetele rakendatakse siseriiklikke nõudeid, mis piiravad või keelavad teatud müügitehinguid, siis ei ole tegemist kaubanduse tõkestamisega liikmesriikide vahel Dassonville`i lahendi mõistes niivõrd kui antud piiranguid rakendatakse kõikidele tootjatele, kes tegutsevad siseriiklikul territooriumil, kuna nende piirangute toime on samaväärne kohalike ning teiste liikmesriikide toodete turustamisele. Teisisõnu, selliste nõuete rakendamine teistest liikmesriikidest tulenevate toodete müügile ei ole sellise iseloomuga, et takistaks nende turule juurdepääsu või takistaks seda rohkem kui kohalike toodete osas ning seetõttu langevad sellised nõuded artikkel 30 alast välja.
Vastavalt artiklile 30 on keelde ja piiranguid võimalik kehtestada ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes juhul, kui need on õigustatud kõlbluse, avaliku korra või julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks; kunstilise, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvusliku rikkuse või tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks. Sellised keelud või piirangud ei tohi aga kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist ning peavad olema proportsionaalsed.
Uuemates kohtulahendites on Euroopa Kohus laiendanud erandite ala ning on arvestanud ka näiteks selliste õigustustega, mis tulenevad keskkonna, meedia mitmekesisuse, töötingimuste parandamise ja kultuurilise tegevuse kaitsest. Iga piirangu puhul analüüsib Euroopa Kohus selle proportsionaalsust, kulude ja kasu vahekorda ning kas meede on võimalikest meetmetest kõige vähem piirav.
Lisaks EÜ asutamislepingu artiklitele 28-30 on kaupade vaba liikumisega seotud veel järgnevad instrumendid:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus 95/3052/EÜ, millega kehtestatakse informatsiooni vahetamise kord selliste siseriiklike meetmete kohta, millega kaldutakse kõrvale ühenduse territooriumil kaupade vaba liikumise põhimõttest. Otsus kehtestab lihtsa teavitamisprotseduuri, mille alusel liikmesriigid on kohustatud teavitama Euroopa Komisjoni igast siseriiklikust meetmest, mis kaldub kõrvale kaupade vaba liikumise põhimõttest. Eesmärgiks on tagada selliste meetmete läbipaistvus ning anda teistele liikmesriikidele võimaluse neile reageerida. Teavitada tuleb 45 päeva jooksul meetme rakendamise kuupäevast.
2) Nõukogu direktiiv 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta. Seoses relvade valduse kontrolli kaotamisega ühenduse sisepiiridel kehtestab direktiiv eeskirjad, mis võimaldavad liikmesriikides kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust ning nende teise liikmesriiki viimist. Osaliselt ühtlustatud nõuetega eeskirjad aitavad suurendada liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust ning keelavad põhimõtteliselt liikumise ühest liikmesriigist teise koos relvaga, v.a. juhtudel, kui on vastu võetud kord, mis võimaldab liikmesriikidel teada saada tulirelva toomisest nende territooriumile. Nõuded küttimise ja sportlaskmise suhtes on paindlikumad.
3) Nõukogu direktiiv 93/7/EMÜ liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta. Direktiiv kehtestab meetmed, mis võimaldavad liikmesriikidel kindlustada nende territooriumilt siseriiklikke meetmeid rikkudes välja viidud rahvuslikuks rikkuseks peetavate kultuuriväärtuste tagastamine. Meetmete rakendamine hõlbustab tagastamisel tehtavat koostööd.
4) Nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta. Direktiiv ühtlustab tootevastutust käsitlevad sätted eesmärgiga kaotada erinevused liikmesriikide vahel, mis mõjutavad negatiivselt konkurentsi, kaupade vaba liikumist ja toovad kaasa erineval tasemel tarbijakaitse nii tervise kui vara osas.
Kaupade vaba liikumisega on seotud ka kaks nõukogu määrust:
1) Nõukogu määrus 339/93 EMÜ kolmandatest riikidest imporditud toodete tooteohutuse eeskirjade vastavuse kontrolli kohta. Määrus sätestab liikmesriikidele kohustuse kontrollida kolmandatest riikidest tulevate toodete ohutust vastavalt ühenduse ning siseriiklikele nõuetele. Juhul kui tolliametnikud leiavad enne toote vabasse ringlusse laskmist, et tooted võivad ohustada inimeste tervist või julgeolekut, peavad nad tooted kinni pidama ning informeerima vastavat turujärelevalve asutust, kes algatab sobiva menetluse.
2) Nõukogu määrus 2679/98 EMÜ siseturu toimimise kohta liikmesriikidevahelise kaupade vaba liikumise osas. Määrus sätestab kohustuse liikmesriikidele, kelle territooriumil esinevad tõkked kaupade vabale liikumisele, rakendada kõik vajalikud ja proportsionaalsed meetmed, et taastada võimalikult kiiresti kaupade vaba liikumine. Liikmesriigid peavad teavitama komisjoni ning vajaduse korral ka teisi liikmesriike meetmetest, mida ta on rakendanud või kavatseb rakendada tõkete eemaldamiseks.
Piirangute kehtestamise kaupade vabale liikumisele juba eelnõude tasandil hoiab ära Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34/EÜ (parandatud direktiiviga 98/48/EÜ). Direktiiv sätestab liikmesriikidele kohustuse teavitada komisjoni sellistest eelnõudest mis käsitlevad tehnilisi nõudeid ja infoühiskonna teenustele nõuete kehtestamist. Selline teavitamine annab komisjonile ja teistele liikmesriikidele võimaluse reageerida eelnõu staadiumis, mis omakorda vähendab kohtuvaidlusi.
Tehnilise nõude all mõeldakse nii seadusandluses sätestatud nõudeid kui administratiivseid nõudeid. Eelnõu, millest tuleb komisjoni teavitada, peab olema sellises ettevalmistusstaadiumis, kus seda on võimalik veel sisuliselt muuta. Teavitamise nõudest tulenevalt peab tehnilist nõuet sisaldava õigusakti vastuvõtmise edasi lükkama tavaliselt kolmeks kuuks alates kuupäevast, mil komisjon selle kätte sai, kuid teatud tingimustel ka pikemaks ajaks, olenevalt sellest, kas eelnõu kohta tehakse lihtsalt märkusi või avaldatakse üksikasjalikku arvamust. Direktiiv sätestab ka erandid, millal ei pea teavitama (eelkõige juba teavitatud nõuded või harmoneeritud nõuded).

Uue lähenemisviisi direktiivid

Masinad

Masinate valdkonda reguleerib Euroopa Liidus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/37/EÜ, mis kehtestab nõuded masinatele ja eraldi turule lastavate masinate ohutusseadistele. Kaupade vaba liikumise takistamise ärahoidmiseks kehtestatakse nendele nõuetele ka vastavuse hindamise ja tõendamise kord. Samuti reguleeritakse masina alamsüsteemide vaba liikumist ühisturul. Masinate ja ohutusseadiste turule laskmiseks ja kasutusele võtmiseks peab neil olema kaasas tootja või tema volitatud esindaja poolt koostatud vastavusdeklaratsioon, millega kinnitatakse vastavust direktiivi nõuetele ning masinale peab olema kinnitatud CE-märk. Teatud kindlat tüüpi masinate puhul peab tüüp olema eelnevalt läbinud sõltumatu osapoole poolt tehtava tüübihindamise. Direktiiv reguleerib üksnes uusi masinaid nende kasutusele võtmise hetkeni. Kasutamisele kehtestatakse siseriiklikud nõuded.

Liftid

Liftide valdkonnas reguleerib EL acquis Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/16/EÜ inimestele kasutamiseks mõeldud liftide ohutust, kehtestades liftidele inimese ja tema vara kaitseks tervisekaitse ja ohutusnõuded ning nendele nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise korra. Nimetatud nõudeid ja korda peavad järgima kõik uute liftide tootjad ja paigaldajad. Direktiivi kohaselt võib EL liikmesriikides turule lasta ja kasutusele võtta üksnes lifte, mis vastavad direktiivi nõuetele ja on läbinud direktiivi kohase vastavushindamise ning mille kabiini on paigaldatud CE-märk. Vastavushindamist teostab kõikide liftide puhul sõltumatu vastavushindamisasutus, kelle pädevusele on direktiivis kehtestatud miinimumnõuded.

Gaasiseadmed

Gaasiseadmed on Euroopa Liidus reguleeritud nõukogu direktiiviga 90/396/EMÜ. Direktiiv kehtestab nõuded gaasiseadmetele ja nende abiseadmetele, mida nende tootjad või turule laskjad peavad järgima. Samuti kehtestatakse nendele nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise kord. Turule lastavad ja kasutusele võetavad gaasiseadmed peavad direktiivi kohaselt olema varustatud CE-märgiga. Direktiiv ei reguleeri gaasiseadmete kasutamist, kasutamisele kehtestatakse siseriiklikud nõuded.

Surveseadmed

Surveseadmete valdkonda reguleerivad Euroopa Liidus nõukogu direktiivid 87/404/EMÜ (lihtsad surveanumad), 75/324/EMÜ (aerosooliballoonid), 1999/36/EÜ (transporditavad surveseadmed) ja 84/525/EMÜ, 84/526/EMÜ, 84/527/EMÜ (gaasiballoonid) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/23/EÜ (surveseadmed). Sisult reguleerivad kõik need direktiivid erinevate surveseadmete valmistamise ja turule laskmise nõudeid, sätestades olulised ohutusnõuded, millistele surveseade peab vastama, ning nähes ühtlasi ette ka vastavushindamise protseduurid.

Lõhkematerjalid

Lõhkematerjalide valdkond on reguleeritud nõukogu direktiiviga 93/15/EMÜ, mis käsitleb tsiviilkäibes olevate lõhkematerjalide turule laskmist ja liikmesriikide vahelist liikumist.

Elektriseadmed

Elektriseadmete valdkond on reguleeritud kahe nõukogu direktiiviga – 73/23/EMÜ (madalpingeseadmed) ja 89/336/EMÜ (elektromagnetiline ühilduvus). Nimetatud direktiivid käsitlevad elektriseadmete ja elektripaigaldiste ohutuse ja turule laskmise aspekte.

Ehitustooted

Ehitustoodete valdkonnas reguleerib EL acquis ehitustoodete nõuetele vastavuse hindamist ja tõendamist. Euroopa Liidus on iga ehitustoote või tooterühma nõuetele vastavuse tõendamiseks kehtestatud ehitustoodete direktiivi põhimõtetest lähtuv tõendamissüsteem. Olenevalt sellest, millise ehitustoote ja selle jaoks ette nähtud tõendamissüsteemiga on tegemist, antakse vastavushindamist menetlevaid ülesandeid kas tootjale, kolmandale erapooletule osapoolele või mõlemale. Sama toote puhul võib kasutusel olla mitu erinevat tõendamissüsteemi, mis tuleneb põhiliselt Euroopa Liidu liikmesriikide tuleohutuse ühisest klassifikatsiooni-korraldusest.

Mitteautomaatkaalud

EL acquis` uue lähenemisviisi direktiiv 90/384/EMÜ mitteautomaatkaalusid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta kehtestab mitteautomaatkaaludele metroloogilised ja tehnilised nõuded, nõuded nende projekteerimisele ja konstruktsioonile, märgistusele ning vastavushindamise korra.

Mänguasjad

Mänguasjade osas reguleerib EL acquis mänguasjade ohutust ja ohutusnõuetele vastavuse hindamise menetlust. Ohutusnõuetele vastavust võib deklareerida tootja või tema volitatud esindaja, kui on täielikult järgitud mänguasja ohutust käsitlevaid EL harmoneeritud standardeid. Standardite mittejärgimisel või nende osalisel järgimisel peab ohutusnõuetele vastavus olema tõendatud liikmesriigi tunnustatud asutuse poolt, mis viib läbi tüübikatsetuse ja väljastab vastavussertifikaadi, kui mänguasi vastab ohutusnõuetele. Kõik turule lastud mänguasjad peavad olema varustatud vastavusmärgiga. Mänguasjale vastavusmärgi paigaldamisega kinnitab tootja või tema volitatud esindaja, et mänguasi vastab kehtestatud nõuetele.

Isikukaitsevahendid

Euroopa Liidu isikukaitsevahendite alane seadusandlus sätestab nõuded isikukaitsevahendi ohutuse ja kaitseomaduste tagamise kohta selle turule laskmisel ning isikukaitsevahendi nõuetele vastavuse tõendamise korra.

Meditsiiniseadmed

Meditsiiniseadmete alane EL acquis annab meditsiiniseadme definitsiooni, käsitleb vastavushindamist ja klassifikatsiooni ning reguleerib seadmete turulelubamist, et kindlustada seadmete kasutajate ja patsientide tervise ohutus.

Väikelaevad

Väikelaevasid käsitlev uue lähenemisviisi direktiiv 94/25/EÜ reguleerib väikelaevade ja nende koostisosade ohutusnõudeid (töö- ja keskkonnaohutus), vastavushindamise protseduure, turule laskmise ja kasutusele võtmise sätteid ja liigitamist kategooriatesse.

Raadioseadmed ja telekommunikatsiooni lõppseadmed

Raadioseadmeid ja telekommunikatsiooni lõppseadmeid käsitlev direktiiv 1999/5/EÜ reguleerib nõudeid raadioseadmetele ja telekommunikatsiooni lõppseadmetele ning seadmete nõuetele vastavuse tõendamist.

Pakendamine ja pakendijäätmed

Uue lähenemisviisi direktiivi 94/62/EÜ pakendi ja pakendijäätmete kohta eesmärgiks on ühtlustada siseriiklikud pakendijäätmete käitluse meetmed, et minimeerida pakendijäätmete keskkonnamõju ja vältida EL siseseid kaubandustõkkeid. Direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad kõik Euroopa Liidus turustatavad pakendid ning nii kodumajapidamistes kui ka kaubanduses ja tööstuses tekkivad pakendijäätmed.

Sektoraalse lähenemisviisi direktiivid

Mootorsõidukid

Mootorsõidukite osas reguleerib EL acquis autode, haagiste ja mootorrataste keskkonna- ja tööohutust. Euroopa Liidus on iga mootorsõiduki tüübi jaoks kehtestatud tüübikinnituse menetlus kehtivatele nõuetele vastavuse kontrollimiseks, et iga liikmesriik võiks tunnustada teise liikmesriigi poolt teostatud ülevaatusi. Nimetatud menetlus peab võimaldama iga liikmesriigi pädeval asutusel kindlaks teha, kas mootorsõiduki tüüp on esitatud direktiividega kehtestatud ülevaatusele ja saanud vastava tüübikinnitussertifikaadi. Kõik liikmesriigid peavad käsitlema mainitud sertifikaati omavat mootorsõidukit oma õigusaktidele vastavana. Direktiividega reguleerimata osade ja karakteristikute suhtes kohaldatakse siseriiklikke nõudeid.

Põllu- ja metsamajanduslikud traktorid

EL acquis põllu- ja metsamajanduslike traktorite osas reguleerib nimetatud traktorite keskkonna- ja tööohutust. Euroopa Liidus on iga traktoritüübi jaoks kehtestatud tüübikinnituse menetlus kehtivatele nõuetele vastavuse kontrollimiseks, et iga liikmesriik võiks tunnustada teiste liikmesriikide poolt teostatud ülevaatusi. Nimetatud menetlus peab võimaldama iga liikmesriigi pädeval asutusel kindlaks teha, kas traktori tüüp on esitatud direktiividega kehtestatud ülevaatustele ja on saanud vastava tüübikinnitussertifikaadi, ning traktorite tootjatel välja anda vastavussertifikaat kõigile kinnitatud tüübile vastavatele traktoritele. Kõik liikmesriigid peavad käsitlema mainitud sertifikaati omavat traktorit oma õigusaktidele vastavana. Samuti peavad nad informeerima teisi liikmesriike oma otsustest, saates ühe kuu jooksul teiste liikmesriikide pädevatele asutustele iga kinnitatud traktoritüübi kohta välja antud tüübikinnitussertifikaadi koopia. Direktiividega reguleerimata osade ja karakteristikute suhtes kohaldatakse siseriiklikke nõudeid.

Toiduained

Euroopa Liit sätestab kaupade vaba liikumise tagamiseks toiduainete valdkonnas horisontaalsed nõuded (nõuded, mis katavad kõiki toidugruppe) ning koostis-, kvaliteedi- ja märgistamise nõuded (nn vertikaalsed nõuded) mõnede konkreetsete toidugruppide kohta. Kõigi nõuete peamiseks eesmärgiks on tagada tarbijatele ohutu toit ning piisav teave valiku tegemiseks. Horisontaalsete meetmetega on reguleeritud järgnevad valdkonnad: toiduvaldkonna põhialused (nn toiduseadus); toidu järelevalve teostamise alused; toidu märgistusele esitatavad nõuded; lisaainete piirnormid toidus ning nõuded lisaainetele; nõuded toidus kasutatavatele lõhna- ja maitseainetele; nõuded toidu töötlemisel kasutatavatele tehnoloogilistele abiainetele (momendil reguleeritud üksnes ekstraheerimislahustitega seonduv); nõuded toiduga kokku puutuda lubatud materjalide ja esemete kohta; eritoitude koostise, valmistamise ja märgistamise nõuded; toidulisandite koostise ja märgistamise nõuded; nõuded uuendtoidule ning selliste toitude turule lubamise põhimõtted; toiduhügieeni nõuded; saasteainete piirnormid toidus; kiirkülmutatud toidu valmistamise, säilitamise ja märgistamise nõuded; toidu ioniseeriva kiirgusega töötlemise nõuded. Vertikaalselt on kehtestatud koostis- ja kvaliteedi- ning märgistamise nõuded järgnevatele toidugruppidele: kakao ja šokolaaditooted; teatud suhkrud; mesi; puuviljamahlad ja –nektarid; puuviljadžemmid ja –želeed, tsitrusmarmelaad ning kastanipüree; osaliselt ja täielikult dehüdreeritud konserveeritud piim; kohvi- ja siguriekstraktid; mineraalvesi; eruukhappe sisaldus teatud toiduainetes; kaseiinid ja kaseinaadid. Loomse toidu töötlemisele esitatavaid hügieeninõudeid käsitletakse põllumajanduse peatükis.

Väetised

EL acquis väetiste osas reguleerib väetiste kvaliteeti, koostise määramismeetodeid, väetiste pakendit ja selle märgistust ning väetiste, mis kannavad märgistust “EÜ VÄETIS” liidusisest vaba liikumist. Kõiki mineraalväetiseid võib märgistada kui “EÜ VÄETIS”, kui nad vastavad sätestatud nõuetele. Liikmesriigid ei tohi piirata või tõkestada väetiste turustamist, mis on oma koostiselt, märgistuselt ja pakendi poolest nõuetele vastavad. Samuti reguleerib acquis makro- ja mikroelementide sisaldust väetistes ja nende lubatavaid kõikumise piire.

Tekstiil

EL acquis tekstiili valdkonnas reguleerib tekstiiltoodete kiu nimetuste ja kiukoostise märgistamist tekstiiltoodete tootmise, töötlemise ja turustamise eri etappidel ning tekstiiltoodete kiukoostise määramist analüüsi teel. Euroopa Liidus on kehtestatud ühtsed nõuded tekstiiltoodete kiukoostise märgistusele, analüüsimeetoditele tekstiiltoodete kiukoostise määramiseks ning tekstiiltoodete kiukoostise vastavuse hindamiseks märgistuses esitatud teabele.

Jalatsid

EL acquis jalatsite osas reguleerib tarbijatele müüdavate jalatsite peamistes osistes kasutatavate materjalide märgistamist, kehtestades neile ühtsed nõuded.

Ravimid ja veterinaarravimid

EL acquis eesmärk ravimite alal on ravimite vaba liikumise ja inimeste tervise kaitse tagamine EL territooriumil. Euroopa Liidu direktiivides esitatud nõuded ühtlustavad ravimite tootmise ja müügilubade süsteemi alused enne ravimpreparaatide turulelubamist ning ka turuloleku ajal. Liikmesriigid peavad tagama, et ravimite hulgimüük oleks riikliku järelevalve all. Ravimitega kaasasolev info peab olema liikmesriigi keeles (sh kõik pakendid ja infolehed).

Kosmeetikatooted

EL acquis eesmärk kosmeetikatoodete alal on inimeste tervise kaitsmine ja kosmeetikatoodete vaba liikumise tagamine EL territooriumil.

Detergendid

EL acquis detergentide ehk pesuainete valdkonnas reguleerib pindaktiivsete ainete sisaldust pesuainetes.

Kemikaalid

EL direktiivides esitatud nõuded ühtlustavad kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise alused. Kemikaalide regulatsiooni eesmärk on kemikaalide vaba liikumise ning keskkonna- ja terviseohutuse tagamine.

Lähteained

EL acquis lähteainete valdkonnas käsitleb lähteainete tootmist ja turule toomist. Esitatakse nõuded ainete käsitlemise dokumentatsioonile, ainete märgistamisele, registreerimisele jne.

Kristallklaas

Kristallklaasi käsitlev direktiiv 69/493/EMÜ käsitleb põhiliselt kristallklaasist toodete markeerimist.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Kaupade vaba liikumise valdkonnas sisaldab ühinemisleping Eestile üldist kohustust rakendada alates Euroopa Liiduga ühinemisest kõiki ühenduse õigusakte kõnealuses valdkonnas (ühinemisakti artikkel 2), va määruses 466/2001 sätestatud kala ja kalatoodete dioksiinisisalduse piirnorme. Vastav erisus kajastub Eesti ja EL vahel kokkulepitud toiduainete valdkonna tehnilistes kohandustes. Muus osas sisaldab ühinemisleping uute liikmesriikide liitumisega seonduvaid tehnilisi kohandusi ning rakendussätteid acquis` täiendamiseks, mis on tehnilist laadi täiendused. Kaupade vaba liikumise valdkonda käsitlevad tehnilised täiendused sisalduvad ühinemislepingu lisa II punktis 1 ja käsitlevad mootorsõidukite (alapunkt A), väetiste (alapunkt B), kosmeetikatoodete (alapunkt C), legaalmetroloogia ja kinnispakkide (alapunkt D), surveseadmete (alapunkt E), tekstiili ja jalatsite (alapunkt F), klaasi (alapunkt G), horisontaalsete ja protseduuriliste meetmete (alapunkt H), riigihangete (alapunkt I), toiduainete (alapunkt J) ning kemikaalide ja ohtlike ainete (alapunkt K) valdkondi.
Kaupade vaba liikumise peatükis kokkulepitud kala ja kalatoodete dioksiinisisalduse piirnorme käsitlevat erisust kajastab ühinemislepingu lisa II punkti 1 alapunkti J kohandus nr 8. Selle kohaselt on Eesti valmis kohaldama määruses 466/2001 ( täiendatud määrusega 2375/2001) sätestatud dioksiini piirnorme Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates, välja arvatud määruse 466/2001 lisas I osa 5 punktis 5.2 nimetatud kala ja kalatoodete suhtes, mille osas võib Euroopa Komisjon anda Eestile üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2006. a ülenormatiivset dioksiini sisaldava kala ja kalatoodete müümiseks üksnes Eesti turul.
Dioksiin on üldine termin, mis kirjeldab gruppi keskkonnas püsivaid orgaanilisi ühendeid (dioksiinid ja furaanid), millest osad on inimesele kantserogeensed. Looduses on dioksiin peamiselt inimtegevuse tulemusena tekkinud. Kõige enam dioksiini tekib kloori sisaldava plastmassprügi (näiteks ehitusmaterjalina kasutatava PVC) põlemisel, samuti nafta-, kivisöe- ja paberitööstuses. Inimeseni jõuab dioksiin peamiselt toiduahela kaudu. Eriti ohtlikuks loetakse dioksiinist reostatud veekogudest pärineva kala tarbimist. Inimese kehas ladestub dioksiin rasvkoes. Teaduslikel andmetel võib dioksiiniga saastatud toiduainete söömine kahjustada maksa, kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi, samuti põhjustada vähki.
Määrus 2375/2001 muudab määrust 466/2001, lisades sellesse artikli 4a, artiklisse 1 lõike 1a, artiklisse 5 lõike 3 artiklid 1a, 4a ning lisasse I osa 5. I Lisa osas 5 sätestatakse erinevate toiduainete dioksiinisisalduse piirnormid. I Lisa punktis 5.2 kehtestatakse kalale ja kalatoodetele dioksiinisisalduse piirnormiks 4 pikogrammi (pg TEQ) ühe grammi kala märgkaalu kohta.
Soome ja Rootsi on viimastel aastatel viinud läbi põhjalikke uuringuid nende riikide poolt püütava Läänemere kala, sh räime dioksiinisisalduse määramiseks. Uuringutest järeldub, et reeglina ületab Läänemere räime dioksiinisisaldus määruses 466/2001 kehtestatud piirnorme. Nimetatud uuringute tulemustel põhineb ka Euroopa Liidu poolt Soomele ja Rootsile kehtestatud üleminekuperiood määruse 466/2001 I lisa osa 5 punkti 5.2 rakendamiseks. Nendele riikidele on kehtestatud üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2006. a määrusekohast dioksiini piirnormi ületava Läänemere kala jätkuvaks püüdmiseks ja sisemaiseks tarbimiseks.
Eesti pole veel piisaval määral uurinud Eesti poolt Läänemerest püütava kala dioksiinisisaldust. Arvestades Soome ja Rootsi läbiviidud uuringute tulemusi ning nendele kehtestatud üleminekuperioodi taotles ka Eesti läbirääkimiste raames võimalust saada vajadusel Euroopa Liidult samalaadne erisus kuni 31. detsembrini 2006. a. Üleminekuperioodi taotluse jõustumiseks peab Eesti, sarnaselt Soome ja Rootsiga, täitma järgmised tingimused:

• 
  esitama Euroopa Liidule iga-aastased regulaarsed aruanded Eesti poolt Läänemerest püütava kala dioksiini sisalduse analüüside kohta (see tähendab iga-aastaseid seireprogramme);
  

• 
  rakendama vastavaid siseriiklikke tarbijateavitusskeeme;
  

• 
  võtma kasutusele vastavad meetmed takistamaks dioksiini normi ületavate toodete sattumist teiste EL liikmesriikide turgudele ning esitama vastava informatsiooni nimetatud meetmete kohta Euroopa Komisjonile enne liitumist EL-iga;
  

• 
  kindlustama, et inimeste kokkupuute tase dioksiinidega ei ole Eestis kõrgem kui kõrgeim keskmine tase ühenduse mistahes liikmesriigis selle 30. aprilli 2004. a koosseisus (st näitama, et EL regulatsiooni piirnorme ületav dioksiinisisaldus ei kahjusta Eesti elanike tervist);
  

• 
  esitama Euroopa Komisjonile liitumiseelselt ülevaate Eesti poolt Läänemerest püütava kala dioksiini sisalduse analüüsitulemuste kohta.
  

Esimest korda viidi Eestis kalade dioksiinisisalduse uuringud läbi 2002. a kevadel. Tulemused näitasid, et uuritud räimede dioksiini sisaldus ei olnud EL normist kõrgem, kuid ei võimaldanud siiski usaldusväärselt hinnata räimede sobilikkust inimese toiduks, kuna tehti ainult kaheksa proovi ja räimede rasvasus oli kevadele iseloomulikult väga madal. 2002. a sügisel viidi läbi veel üks uuring dioksiini sisalduse kohta Eesti rannikumere räimes ja kilus. Tulemused näitasid, et dioksiini sisaldus 2002. aasta sügisel Eesti rannikumerest kogutud räimes ületab Euroopa Liidus kehtestatud normi vaid ühes Läänemere avaosa proovis, kusjuures selles proovis olid kõige vanemad, üle kuueaastased kalad. Saadud tulemuste alusel võib järeldada, et dioksiini sisaldus ületab lubatud normi ainult vanemates (alates viie-kuueaastastest) räimedes, Eestis aga püütakse reeglina kahe- kuni viieaastaseid kalu.

Seniste uuringute alusel võib väita, et Läänemerest püütava kala kõrgem dioksiinisisaldus ei ole Eesti puhul probleemiks. Kui seda kinnitavad ka järgnevad Põllumajandusministeeriumi poolt kavandatud uuringud, võib osutuda mittevajalikuks kasutada Eestile jäetud võimalust saada üleminekuperiood kuni 31. detsembrini 2006. a. Viimane oleks Eestile majanduslikult oluliselt kasulikum, sest üleminekuperioodi kehtestamisel ei tohi dioksiini piirnormi ületavat kala ja kalatooteid teistes liikmesriikides turustada ning uute, 2005. aastal jõustuvate põhimõtete kohaselt ei tohi EL normidele mittevastavat kaupa turustada ka kolmandates riikides, va juhul, kui selleks on eraldi saadud kolmanda riigi ametkondade nõusolek või kui teistsugused normid on sätestatud kolmanda riigi õiguses.
2003. aastaks kavandab Põllumajandusministeerium kahte Eesti poolt püütava kala dioksiinisisalduse uuringut, selleks on ministeeriumi 2003. aasta eelarves ette nähtud 700 000 EEK. Uuringud viiakse läbi nii kevadel kui ka sügisel. Kõikide erisusega seotud Eesti poolsete kohustuste täitmise eest vastutab Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakond.
Kirjeldatud erisusega on seotud ka Eesti poolne deklaratsioon nr 30, millega Eesti kinnitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 178/2002 täielikku kohaldamist alates selle jõustumisest 1. jaanuaril 2005. a. Nimetatud määruse jõustumisel tohib EL normidele mittevastavat kaupa turustada kolmandates riikides vaid juhul, kui teistsugused normid kehtestab kolmanda riigi õigusakt või kui selleks on eraldi saadud kolmanda riigi ametkondade nõusolek.


4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Eestis kehtiv õigus vastab kaupade vaba liikumise peatüki valdkondades põhimõtteliselt EL nõuetele. Täielikult on EL acquis harmoneeritud vastavushindamise, masinate, liftide, gaasiseadmete, elektriseadmete, mänguasjade, isikukaitsevahendite, väikelaevade, raadioseadmete ja telekommunikatsiooni lõppseadmete, pakendamise ja pakendijäätmete, mootorsõidukite, põllumajandus- ja metsandustraktorite, jalatsite, kosmeetikatoodete ja detergentide valdkondades. Üksikutes spetsiifilistes alavaldkondades on veel vajalik uute õigusaktide vastuvõtmine või kehtivate õigusaktide muutmine saavutamaks täieliku kooskõla EL acquis`ga.
Riigihanked

EL acquis`s sisalduvate direktiivide põhimõtted riigihangete valdkonnas on üle võetud riigihangete seaduse ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruste, rahandusministri määruste ja majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega. EL acquis riigihangete valdkonnas harmoneeritakse täielikult 2003. aasta IV kvartali alguseks.

Metroloogia

Legaalmetroloogia ja kinnispakkide alane Eesti seadusandlus on kooskõlas EL kehtiva acquis`ga. Mitteautomaatkaalusid ja kinnispakke käsitlevate EL direktiivide täielikuks harmoneerimiseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis koostamisel mõõteseaduse muutmise seadus, mille eelnõu on planeeritud esitada Vabariigi Valitsusele 2003. aasta novembris. Juhul kui võetakse vastu menetluses olev mõõtevahendite direktiiv (Measuring Instruments Directive COM (2000) 566), kavandatud mõõtevahendite metroloogilise kontrolli direktiivi 71/316/EMÜ muudatused ning kinnispakke käsitlevate direktiivide 75/106/EMÜ, 75/107/EMÜ, 76/211/EMÜ ja 80/232/EMÜ SLIM-projektist (Simpler Legislation for Internal Market) tulenevad muudatused, planeeritakse mõõteseaduse ja selle rakendusaktide muutmine neist direktiividest lähtuvalt.

Turujärelevalve ja tooteohutus

Kehtiv toote ohutust reguleeriv direktiiv 92/59/EMÜ on harmoneeritud toote ohutuse seadusega. 3. detsembril 2001. a Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt vastu võetud direktiiviga 2001/95/EÜ tunnistatakse direktiiv 92/59/EMÜ kehtetuks alates 15. jaanuarist 2004. a, mistõttu koostab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2003. aasta II poolaastal uue toote ohutuse seaduse, millega harmoneeritakse direktiiv 2001/95/EMÜ.

Kehtiva seadusega võrreldes on kavas täpsemalt reguleerida toote ohutuse määratlemise alused, tootja ja levitaja kohustused, ohutuse eeldamise ja hindamise tingimused. Senisest põhjalikumalt reguleeritakse turujärelevalve asutuste pädevust erinevate järelevalvetoimingute läbiviimisel, ohtlikust tootest ja turule laskmise kitsendustest avalikkuse ja Euroopa Liidu institutsioonide teavitamist. Reguleeritakse ka turujärelevalve asutuse võimalusi ohtliku toote pakkumise lõpetamiseks ja tarbijatelt tagasi korjamiseks ning koostööd tootjate, levitajate, tarbijate ja tolliga.
Direktiivist lähtudes nähakse ette turujärelevalve eesmärgil haldusakti andmiseks või toimingu läbiviimiseks haldusmenetluse seaduses sätestatust mõnevõrra erinev kord, mille eesmärgiks on tootja ja levitaja maksimaalne kaasamine valitava abinõu rakendamisse enne akti andmist või toimingu läbiviimist.