Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

3. ALAJAGU

SOTSIAALKINDLUSTUSKEEMIDE KOORDINEERIMINE

1. Sissejuhatus
Sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimine on üks Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika kesksemaid valdkondi. Euroopa Liidule vastava õigusliku pädevuse andmine on vahetult seotud töötajate vaba liikumise kui ühe Euroopa Liidu põhiõiguse tagamisega. EÜ asutamisleping sätestab töötajate õiguse vabalt liikuda (artikkel 39) ning kohustab Euroopa Nõukogu selle õiguse tagamiseks rakendama vajalikke sotsiaalkindlustusmeetmeid (artikkel 42).
Sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteem loob eeldused tööjõu vabaks liikumiseks Euroopa Liidus, säilitades tööelu vältel ühenduse piires liikunud töötajatele varasemates töösuhetes omandatud sotsiaalkindlustusõigused (õigus invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionile, haigus-, tööõnnetus- ja töötushüvitistele, peretoetustele, matusetoetustele) ning tagades sotsiaalkindlustusküsimustes võõrtöötajate ja nende asukohariigi töötajate võrdse kohtlemise.
Sotsiaalkindlustusskeemide koordinatsioonireeglite kohaldamist ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes reguleerivad Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 1408/71/EMÜ “Sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes” ja selle rakendusmäärus nr 574/72/EMÜ “Määruse 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord”.
Määruses 1408/71/EMÜ sätestatakse sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimise põhimõtted ja eri hüvitiste määramise reeglid. Rakendusmäärus 574/72/EMÜ täpsustab määruse 1408/71/EMÜ sätete kohaldamist, kehtestades haldamisega tegelevad asutused vajalike dokumentide vormid, reguleerides liikmesriikide vastavate asutuste vahelist teabevahetust ning tasaarveldusi jms.
Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemiga ühinemine ei eelda Eesti siseriikliku sotsiaalkindlustusõiguse muutmist. Euroopa Liiduga ühinemisel muutuvad EL Nõukogu määrused 1408/71/EMÜ ja 574/72 Eesti õigussüsteemi osaks. Määrused on siseriiklike seaduste suhtes ülemuslikud ning EL liikmesriikide võõrtöötajate ning nende pereliikmete suhtes vahetult rakendatavad.
Läbirääkimiste käigus valmistati ette vajalikud tehnilised täiendused eelnimetatud määruste lisadesse, mis on osa liitumislepingust (Liitumislepingu lisa II - AA7/03 ja AA7/03 ADD).Läbirääkimiste teemad valmistas ette isikute vaba liikumise töögrupp ja selle sotsiaalkindlustuse alatöögrupp.
2. Eesmärk
Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusskeemide koordinatsioonisüsteem kujutab endast sotsiaalkindlustusvaldkonna õigusaktide riikidevahelist rakendamist eesmärgiga säilitada ühenduse piires liikuvatele töötajatele varem omandatud sotsiaalkindlustus-õigused ning vältida isiku tööelu jooksul ühest liikmesriigist teise siirdumise tõttu halvemasse olukorda sattumist võrreldes ühes-samas riigis elanud ja töötanud isikuga.
Koordineerimisreeglid ei kehtesta siiski nõudeid liikmesriikide sotsiaalkindlustus-süsteemidele ega sotsiaalkindlustushüvitiste tasemele – liikmesriikidel on vabadus arendada sotsiaalkindlustusskeeme oma tõekspidamiste ja võimaluste kohaselt. Euroopa Liidus on leitud, et sotsiaalkindlussüsteemide ja -hüvitiste põhimõtted on ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel riigiti liiga erinevad, et neid ühtlustada.

Hõlmatud isikud

Määrusest 1408/71/EMÜ tulenevad sotsiaalkindlustusõigused (vt lähemalt Õigused) laienevad ühenduse piires liikuvatele liikmesriikide kodanikele, kodakondsuseta isikutele⁵ ja pagulastele⁶, kes töötavad või tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana või on mõnel muul alusel sotsiaalkindlusega hõlmatud. Samasugused õigused on ka eelnimetatud isikute pereliikmetel ja ülalpeetavatel sõltumata kodakondsusest.
Koordinatsioonisüsteem ei puuduta isikuid, kes oma liikmesriigi territooriumilt ei lahku või töötavad tööelu vältel ainult ühes liikmesriigis. Samuti ei kohaldata määrust 1408/71/EMÜ Euroopa Liidu liikmesriikides elavate ja ühenduse piires liikuvate kolmandate riikide (st mitteliikmesriikide) kodanike suhtes. Eesti puhul tähendab see, et määrusest tulenevad õigused ei laiene ühenduse piires liikumisel ja töötamisel Eestis alaliselt elavatele Vene või teiste SRÜ riikide kodanikele.

Rakendusala

EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteem hõlmab kõiki traditsioonilisi sotsiaal-kindlustushüvitisi, milleks on määruse 1408/71/EMÜ artikkel 4 kohaselt:

• 
  haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitised;
  
• 
  invaliidsushüvitised (töövõimetuspensionid);
  
• 
  vanadushüvitised (vanaduspensionid);
  
• 
  toitjakaotushüvitised (toitjakaotuspensionid);
  
• 
  tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitised;
  
• 
  matusetoetused;
  
• 
  töötushüvitised;
  
• 
  peretoetused.
  

Nimetatud kaheksa sotsiaalkindlustusharu koordineerimisel liikmesriikide vahel on üheks põhireegliks, et ühes liikmesriigis määratud hüvitisi tuleb sellel liikmesriigil isikule välja maksta ka siis, kui isik asub elama mõnda teise liikmesriiki, ehk hüvitisi eksporditakse. Hüvitise saamiseks esitab isik taotluse vastavale elukohajärgsele asutusele. Dokumendid ja teave, mis tuleb taotlusele lisada, on loetletud rakendusmääruses 574/72/EMÜ. Hüvitise maksmise eest vastutav asutus maksab hüvitise otse teise liikmesriiki elama asunud isikule. Liikmesriikide asutuste vaheliseks infovahetuseks kasutatakse vastavaid õiendeid (nn E-vormid).

Koordineerimisele ja eksportimisele (teise liikmesriiki väljamaksmisele) ei kuulu:

• 
  sotsiaalabitoetused, mille määramisel võetakse arvesse isiku majandusolukorda;
  
• 
  sõjaohvritele makstavad hüvitised;
  
• 
  eel- ja eripensionid.
  

Lisaks on ühenduses kehtestatud üldisest erinev koordinatsioonisüsteem nn mitteosamakselistele erihüvitistele (hüvitised, mida rahastatakse üldistest maksudest), millel on samaaegselt nii sotsiaalkindlustuse kui ka sotsiaalabi tunnuseid Neid. hüvitisi maksab ainult elukohariik ja neid ei ekspordita teistesse liikmesriikidesse – eeldusel, et hüvitised on kantud määruse 1408/71/EMÜ lisasse II a. Hüvitise mitteosamakseliseks hüvitiseks lugemise ja lisasse kandmise kriteeriumiks on, et hüvitise eesmärgiks on pakkuda täiendavat, asendavat või lisakaitset määruse 1408/71/EMÜ artiklis 4 nimetatud sotsiaalkindlushüvitistega kaetud riskide (haigus, emadus ja laste kasvatamine, invaliidsus, vanadus, toitjakaotus, tööõnnetus ja kutsehaigus, surm, töötus) suhtes või hüvitis on mõeldud üksnes puuetega inimeste erikaitseks.

Põhimõtted

Määrus 1408/71/EMÜ sätestab sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemi neli põhiprintsiipi, milleks on:
1) võrdne kohtlemine (määruse artikkel 3).- liikmesriikide võõrtöötajatele ja nende pereliikmetele tuleb tagada samasugused sotsiaalkindlustusõigused nagu nende asukohariigi kodanike töötajatele ja pereliikmetele, st et liikmesriigid ei või piirata õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ainult oma kodanikele;
2) isiku suhtes kohaldatakse korraga ühe liikmesriigi õigusakte (määruse artikkel 13)– reeglina rakendatakse võõrtöötaja puhul tema töökohariigi sotsiaalkindlustus-valdkonna õigusakte (lex loci laboris printsiip). See tähendab, et määravaks on, millises liikmesriigis isik töötab, mitte see, millises liikmesriigis ta alaliselt elab või millises liikmesriigis paikneb tema tööandja või ettevõte. Isik ei saa olla samaaegselt kahes või enamas liikmesriigis või mitte üheski liikmesriigis sotsiaalkindlustusega hõlmatud (kindlustatud);
3) omandatud sotsiaalkindlustusõiguste säilimine ehk hüvitiste eksport (määruse artikkel 10) mistahes liikmesriigi seaduste alusel omandatud sotsiaalkindlustus-hüvitisi makstakse ka siis, kui isik asub elama mõnda teise liikmesriiki, st et liikmesriigid ei või piirata sotsiaalkindlustushüvitiste maksmist oma territooriumiga;
4) kindlustusperioodide kokkuliitmine (perioodide liitmise reeglid on toodud määruse eri hüvitiste määramist reguleerivates artiklites) - kui õigus sotsiaalkindlustus-hüvitisele või hüvitise suurus on seotud kindlustusperioodi pikkusega, võetakse hüvitise taotlejal arvesse ka kõigis teistes liikmesriikides omandatud kindlustus-periood; hüvitise maksmisel rakendatakse pro rata printsiipi, mis tähendab, et iga liikmesriik maksab isikule selles riigis omandatud kindlustusperioodile vastava osa hüvitisest.
Näiteks kui Eestis riikliku vanaduspensioni saamiseks peab isik Eesti riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt olema töötanud vähemalt 15 aastat, siis Euroopa Liiduga ühinemise järgselt võetakse Eestis pensioni saamiseks nõutava staažina arvesse ka teistes liikmesriikides töötatud aeg. Seega, kui näiteks inimene oli tööga hõivatud viis aastat Eestis, viis aastat Saksamaal ja viis aastat Prantsusmaal, siis eraldi võttes ei tekiks tal üheski riigis õigust pensionile – küll aga annavad kolmes riigis kokku töötatud aastad talle õiguse Eestis pensioni taotleda (määruse artikkel 44).
Samuti, kui inimene on oma elu jooksul töötanud rohkem kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis, siis peab talle vanaduspensioni maksma iga riik, kus ta oli kindlustatud (töötas ja maksis vastavaid kindlustusmakseid) vähemalt ühe aasta. Inimesel, kes on töötanud Soomes 10, Saksamaal 25 ja Rootsis viis aastat, on pensionistaaži kokku 40 aastat. Pensioni suuruse arvutamisel võetakse aluseks pensioni osastaažide summa; iga riik arvestab pensioni suuruse, mis käesoleval juhul vastab 40 aasta pikkusele pensionistaažile. Soome maksab 10/40, Saksamaa 25/40 ja Rootsi 5/40 pensionist, sõltumata sellest, millises liikmesriigis pensionär elab. Kui pensionär on asunud näiteks elama Itaaliasse, siis esitab ta pensioni saamiseks taotluse Itaalia vastavale asutusele (nagu on määratud rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisades), kelle ülesandeks on taotluse menetlemine.

Õigused

Määruse 1408/71/EMÜ rakendamisel omandavad Eesti kodanikud, Eestis alaliselt elavad kodakondsuseta isikud ja pagulased teistes liikmesriikides ning teiste liikmesriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja pagulased Eestis töötamisel õigusi, mida neil seni Eesti sotsiaalkindlustusõigusaktidest tulenevalt ei ole. Samuti on täiendavad õigused nimetatud isikute pereliikmetel ja ülalpeetavatel.

Olulisemateks momentideks on:

1) sotsiaalkindlustushüvitiste eksportimine teistesse liikmesriikidesse. Kui praegu on näiteks pensionide ja peretoetuste maksmine olnud piiratud üksnes Eestis elavatele isikutele (erandiks on pensionide eksport Soome, Lätti, Leetu ja Ukrainasse kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute alusel, siis ühinemisjärgselt tuleb Eestil jätkata nimetatud hüvitiste maksmist ka juhul, kui hüvitisele õigust omav isik siirdub elama mõnda teise liikmesriiki;
2) Eestis ravikindlustusega kaetud isikutele laieneb kindlustus vältimatu arstiabi suhtes kõikide liikmesriikide territooriumil. Samas katab vältimatu arstiabi kulud kindlustajariik ehk Eesti;
3) Eesti on ravikindlustuses kindlustajariigiks ka Eestis töötavate teiste liikmesriikide töötajate ülalpeetavate pereliikmete suhtes, kes jäid maha elukohamaale. See tähendab, et nende isikute suhtes kehtivad küll nende elukohariigi vastavad õigusaktid, kuid kõik ravikuludtasub Eesti kui ülalpidaja töökohariik ning mitte pereliikmete elukohariik. Samuti on Eesti kindlustajariigiks:

pensionäridele, kellele Eesti ekspordib pensioni teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

üliõpilastele, kes lähevad Eestist õppima mõnda teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

töötutele, kes lähevad Eestist tööd otsima teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

lähetatud töötajatele, kes on Eestist lähetatud teise liikmesriiki tööle;
4) laieneb peretoetustele õigustatud isikute ring (eelkõige Eestis tähtajaliselt töötavate teiste liikmesriikide töötajate arvelt). Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus saada teises liikmesriigis elavate pereliikmete eest töökohariigi õigusaktides ettenähtud peretoetusi;
5) kuigi töötuskindlustushüvitist võib isik taotleda ainult liikmesriigist, kus ta oli vahetult enne töötuks jäämist kindlustatud (eri riikides omandatud kindlustus-perioodid liidetakse), on töötul õigus kuni kolm kuud otsida tööd teistes liikmes-riikides, eeldusel, et ta registreerib end tööotsijana iga vastava liikmesriigi tööhõiveasutuses. Sel perioodil tagatakse talle määratud hüvitise säilimine ning selle eksport, ent hüvitise saamise perioodi pikkus ei või siiski ületada perioodi, mille jooksul isikul olnuks õigus hüvitisele viimases töökohariigis.

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Määruste lisad

Määruste 1408/71/EMÜ ja selle rakendusmääruse 574/72/EMÜ lahutamatuks osaks on nende lisad, milles sätestatakse määruste rakendamise kord erinevates liikmesriikides (nt täpsustatakse subjektide ringi; kooskõlastatakse hüvitised, mis ei kuulu määruse rakendusalasse; kooskõlastatakse varemsõlmitud kahepoolsete sotsiaalkindlustus-lepingute staatus, määratakse vastutavad rakendusasutused jms).
Määrusel 1408/71 on 8 lisa ja määrusel 574/72 on 11 lisa. Lisadesse Eesti kohta tehtavad kanded on ära toodud Liitumislepingu lisas II.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa I käsitleb isikuid, kelle suhtes määrust kohaldatakse. Vajadusel võib liikmesriik lisas täpsustada määruses kasutatud töötajate ja nende pereliikmetega seotud mõistete kohaldamist. Eestil vastavaid täpsustusi ei ole.
Määruse 1408/71/EMÜ lisasse II a kantakse mitteosamakselised erihüvitised, mida ei ekspordita. Eesti taotlusel ja Euroopa Liiduga läbirääkimiste tulemusel on lisasse II a kantud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstav puudega täiskasvanu toetus ning töötu sotsiaalse kaitse seaduse alusel makstav töötu riiklik abiraha. Puudega täiskasvanu toetus on määruse mõistes puuetega inimeste erikaitseks mõeldud hüvitis ning töötu riiklik abiraha täidab sotsiaalabitoetuse eesmärki. Ülalnimetatud kanne tähendab, et Eesti maksab puudega täiskasvanu toetust ja töötu riiklikku abiraha kõigile siin elavatele alalistele elanikele, kes vastavad seaduses sätestatud tingimustele, ning Eesti päritolu töötajatele teistes liikmesriikides maksab sarnaseid toetusi nende asukohariik oma vastavate õigusaktide kohaselt. Ühelt poolt võimaldab kanne hoida kokku riigieelarvelisi vahendeid (nimetatud toetusi ei pea eksportima), teisalt on nii hüvitisesaajal võimalik taotleda sarnast toetust oma elukohariigist ja vastavalt sealsele elatustasemele.
Määruse 1408/71/EMÜ lisas III on ära toodud liikmesriikide ja kandidaatriikide omavaheliste kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute sätted, mis jäävad kehtima ka pärast määruse 1408/71/EMÜ jõustumist. Kanded “ei ole” Eesti-Läti, Eesti-Leedu, Eesti-Soome ja Eesti-Rootsi lepingute puhul tähendavad seda, et sotsiaalkindlustuse koordinatsioonis Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga hakatakse Euroopa Liiduga liitumise hetkest kohaldama määruse 1408/71/EMÜ subjektide ja määruse reguleerimisalasse kuuluvate küsimuste suhtes määruse 1408/71/EMÜ sätteid ilma eranditeta. Senised kahepoolsed lepingud järgivad küll määruse 1408/71/EMÜ üldpõhimõtteid, ent mõnedes asjaoludes on siiski erinevusi määruse 1408/71/EMÜ sätetest (nt definitsioonides, koordineerimisele kuuluvate sotsiaalkindlustushüvitiste ringis, kohaldatava õiguse kindlaksmääramise printsiipides mõnede isikukategooriate suhtes, hüvitise arvutamise korras jm)
Eesti Euroopa Liiduga ühinemise päevast asendab määrus 1408/71/EMÜ sotsiaalkindlustuslepingute sätteid Euroopa Liidu riikide kodanike, kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes. Eesti-Soome, Eesti-Läti ja Eesti-Leedu sotsiaalkindlustuslepingute sätteid rakendatakse endiselt Eestis legaalselt elavate kolmandate riikide kodanike ning määratlemata kodakondsusega isikute (Eesti välismaalase passi omanikud) suhtes, va vältimatu arstiabi suhtes.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa IV on deklaratiivse iseloomuga, kus Eesti teatab pensioniliigid, mille suurus ei sõltu kindlustusperioodi pikkusest. Osas A (kindlustusperioodi pikkusest mittesõltuvad invaliidsushüvitised) loetletakse Eesti rahvapensionid, mis on määratud püsiva töövõimetuse alusel vastavalt riikliku pensionkindlustuse seadusele; samuti enne 1. aprilli 2000. a. riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud ja riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel säilitatud invaliidsuspensionid ning eriseaduste (kaitseväeteenistuse seadus, politseiteenistuse seadus, prokuratuuriseadus, kohtuniku staatuse seadus, seadus Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta, Vabariigi Presidendi ametihüve seadus) alusel määratud invaliidsuspensionid.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa IV osas D (kindlustusperioodi pikkusest mittesõltuvad vanadus- ja toitjakaotushüvitised) loetletakse Eesti rahvapension, mis on määratud vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele ning eriseaduste (kaitseväeteenistuse seadus, politseiteenistuse seadus, prokuratuuriseadus, kohtuniku staatuse seadus, seadus Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta, Vabariigi Presidendi ametihüve seadus) alusel määratud vanadus- ja toitjakaotuspensionid.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa V käsitleb invaliidsusastmega seotud tingimusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide omavahelist vastavust. Eestil antud lisas kannet ei ole.
Määruse 1408/71/EMÜ lisasse VI käsitleb teatavate liikmesriikide õigusaktide rakendamise erikorda. Eestis taotles kannet alates 1.jaanuarist 1999.a. riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvestatava pensionikindlustusstaaži käsitlemise kohta perioodina, mis ei kattu teistes liikmesriikides omandatud kindlustusperioodidega. Vajadus sellise kande jaoks tuleneb pensionikindlustusstaaži arvestamise korrast, mis ei võimalda kindlaks teha, millises kuus kalendriaasta vältel antud staaž on omandatud
Määruse 1408/71/EMÜ lisa VII sätestab kahe liikmesriigi õigusaktide üheaegse kohaldamise juhtumid. Määruse 1408/71/EMÜ üheks üldpõhimõtteks on reegel, et isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele (määruse artikkel 13). Vastavalt määruse artiklile 14c on võimalik lisas VII sätestada erand (s.t. kohaldatakse korraga kahe liikmesriigi õigusakte) isikute suhtes, kes on samaaegselt töötaja ühe liikmesriigi territooriumil ja füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil. Eesti kasutab antud võimalust ning tehtav kanne on analoogiline teiste liikmesriikide kannetega. Isik, kes elab Eestis ja tegutseb Eestis FIE-na, kuid samaaegselt teeb tasulist tööd mõnes teises liikmesriigis, allub FIEna tegutsemise suhtes Eesti õigusaktidele ning tasulise palgatöö suhtes teise liikmesriigi õigusaktidele.
Määruse 1408/71/EMÜ lisa VIII käsitleb hüvitisi pensionäride ülalpeetavate lastele ja orbudele. Eestil vastavaid hüvitisi ei ole.
Rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisad on peamiselt administratiivse iseloomuga, kus Eesti täpsustab, millised asutused tegelevad erinevate sotsiaalkindlustusliikide haldamisega, võõrtöötajatele sotsiaalkindlustushüvitiste määramisega ning hüvitiste tasaarvelduse kord liikmesriikide vahel.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
EL sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemiga ühinemine ei eelda Eesti siseriiklike sotsiaalkindlustust reguleerivate õigusaktide muutmist. Euroopa Liiduga ühinemisel muutuvad EL Nõukogu määrused 1408/71/EMÜ ja 574/72/EMÜ Eesti õigussüsteemi osaks. Määrused on EL liikmesriikide võõrtöötajate ning nende pereliikmete suhtes vahetult rakendatavad.
5. Rakendamine
Määruste 1408/71/EMÜ ja 574/72/EMÜ rakendamisega lisanduvad mitmed ülesanded Sotsiaalministeeriumile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Haigekassale ja Tööturuametile, sealhulgas:
1) määrusest tulenevate rakenduslepingute sõlmimine teiste liikmesriikidega Rakenduslepinguid tuleb eristada riikidevahelistest kahepoolsetest sotsiaalkindlustuslepingutest. Kaks või enam liikmesriiki võivad omavahel kokku leppida määruse 1408/71/EMÜ rakendamise protseduurid (nt kehtestada tagasimakseviisid, loobuda tasaarveldustest ja ametlikust kontrollist tulenevate kulude katmisest jms). Sellised kokkulepped kantakse rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisasse 5.

2) hüvitiste määramine ja maksmine teiste EL liikmesriikide kodanikele;

3) hüvitiste väljamaksmise (ekspordi) korraldamine teistesse liikmesriikidesse;
4) infovahetus teiste liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutustega (tüüpõienditel – E-vormidel või elektrooniliselt) hüvitisi taotlevate ja saavate isikute kohta;
5) osalemine EL vastavate komiteede ja töörühmade töös jpm.

3. JAGU

TEENUSTE VABA LIIKUMINE

1. Sissejuhatus
Seletuskirja osa koostas Kristel Johanson, Rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna finantsturgude talituse juhataja (611 3211), Paul Elberg, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väliskaubanduspoliitika talituse juhataja ja Anneli Andresson, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi väliskaubanduspoliitika talituse ekspert. Läbirääkimistel kaasati Eesti seisukohtade kujundamisse teenuste vaba liikumise peatükis lisaks Rahandus- ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikele ka Eesti Panga, Finantsinspektsiooni ja Justiitsministeeriumi eksperte.
Teenuste vaba liikumine on üks neljast EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabadusest, mida reguleerivad lepingu artiklid 49-55.

2. Eesmärk
Teenuse all mõeldakse tasu eest osutatud teenust. Vastavalt artiklile 50 hõlmab teenus tavaliselt tasulist tegevust niivõrd kui seda ei reguleeri teisi põhivabadusi käsitlevad sätted. Euroopa Kohus on omakorda rõhutanud majandusliku kasu aspekti erinevates teenuse mõistet käsitlevates kaasustes (C-109/92 Wirth, C159/90 Grogan, C-275/92 Schindler jt). Kasu ei pruugi olla otsene, vaid võib olla ka kaudne.
Teenuse osutamine peab olema piiriülene. Kui teenuse osutaja ning selle kasutaja asuvad samas riigis, ei ole EÜ asutamislepingu artiklid 49-55 kohaldatavad, st. isikule ei laiene teenuse vaba liikumisega kaasnevad õigused.
Teenuste hulka kuuluvad vastavalt artiklile 50 tööstuslik, kaubanduslik, käsitöönduslik ja vabakutseline tegevus. Teenuste vaba liikumine seisneb põhimõttes, et teenuste osutajal on õigus osutada ajutiselt oma teenust teises liikmesriigis samadel tingimustel kui selle riigi enda kodanikud. Seega on keelatud diskrimineerivad nõuded teisest liikmesriigist pärinevale teenusele ja selle osutajale.
EÜ asutamislepingu artiklite 45 ja 46 alusel võivad liikmesriigid teha teenuste vaba liikumise suhtes ka erandeid. Erandid peavad olema õigustatud ning nad on lubatud siis, kui osutatav teenus on kas või ajutiselt seotud avaliku võimu teostamisega kõnealuses liikmesriigis (artikkel 45) või, kui see on vajalik avaliku korra või julgeoleku tagamiseks või tervishoiu huvides (artikkel 46). Selleks, et kehtestatud piirangud oleksid kooskõlas EL õigusega, peavad nad olema vajalikud ja proportsionaalsed ning ei tohi dubleerida teenuse osutaja riigis kehtestatud nõudeid (olulisemad kaasused C-439/99 Euroopa Komisjon v Itaalia; C-279/80 Hoge Raad, C-76/90 Manfred Säger v Dennemeyer & Co. Ltd, C-17/2000 Willy Rothley and Others v European Parliament).
Teenuste vaba liikumise põhimõtetega on kaetud kolme liiki teenust:

1. 
   teenuse osutaja liigub üle piiri;
   
2. 
   teenus ise liigub üle piiri;
   
3. 
   teenuse kasutaja liigub üle piiri.
   

Kuigi EÜ asutamislepingu artikkel 50 viitab teenuse osutamise ajutisele iseloomule, ei pruugi tegu olla ainult ajutise tegevusega. Teenuste vaba liikumise seost asutamisõigusega (artikkel 43) on käsitletud paljudes Euroopa Kohutu kaasustes (C-55/94 Gebhard, C-300/90 Commission v Belgium, C-204/90 Bachmann, C-58/98 Corsten, C-76/90 Säger), kus kohus on leidnud, et ajutise teenuse osutamise iseloomu üle otsustamiseks tuleb arvestada tegevuse pikkust, regulaarsust, perioodilisust ning järjepidevust. Kehtib põhimõte, et teenuse vaba liikumisega on tegemist sellistel juhtudel, kui ei saa kohaldada asutamisõiguse, isikute ning kaupade vaba liikumist käsitlevaid sätteid.

Artikli 49 mõistes on liikmesriikidele keelatud kehtestada nii otse kui ka kaudselt diskrimineerivaid piiranguid ühenduse piires teenust osutavate isikute suhtes. Euroopa Kohtu tõlgenduste kohaselt (C-390/96 Lease Plan, C-288/89 Mediawet I, C-353/89 Mediawet II) on diskrimineerivad piirangud sellised, mille puhul kohaldatakse oma riigi ja teise liikmesriigi kodanike suhtes sarnastes tingimustes erinevaid nõudeid või samu nõudeid erinevates tingimustes. Liikmesriigi kehtestatud nõuded ei või olla ka kaudselt diskrimineerivad.

Lisaks EÜ asutamislepingu sätetele reguleerivad osasid teenuste valdkondi ka teisesed õigusaktid, mille väljatöötamisel lähtutakse siseturu arengu vajadustest. Hetkel on suuna andvaks nn Lissaboni strateegia, mille komisjon töötas välja Euroopa Ülemkogu Lissaboni tippkohtumise (2000. a kevad) üleskutsel. Strateegia eesmärk on kõrvaldada tõkked teenuste vabale liikumisele ning see on jagatud mitmesse etappi. Esimene etapp keskendus liikmesriikides olemasolevate takistuste väljaselgitamisele sellistes probleemsetes valdkondades nagu kommertsteadaanded, reguleeritud kutsealad, finantsteenused ja elektrooniline kaubandus. Teise etapi raames, mis on juba käivitunud, on komisjon analüüsinud konkreetsete takistuste õigustatust ning algatanud mitmeid kohtumenetlusi nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktid on vastuolus teenuste vaba liikumisega. Samuti peab komisjon käesoleva aasta lõpuks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule raporti majanduslike ja õiguslike lahenduste ning edasise tegevuskava kohta.

Tõkete eemaldamiseks ja ärahoidmiseks jälgib komisjon seega ühelt poolt EÜ asutamislepingu artiklite 49-55 kohaldamist ning teiselt poolt ühtlustab valdkondi, kus esinevad kõige suuremad takistused, mis tulenevad eelkõige vastastikuse tunnustamise mitterakendamisest ehk teise liikmesriigi nõuete dubleerimisest rahvuslikus seadusandluses ning halduspraktikas, samuti rahvuse alusel diskrimineerimisest, ebaproportsionaalsetest nõuetest jne. Tõkked võivad esineda erinevatel teenuse osutamise etappidel, alates majandustegevuse alustamisest kuni müügijärgse teeninduseni. Komisjon on välja toonud kuus erinevat etappi, mis seonduvad teenuse osutamisega ning identifitseerinud tõsisemad tõkked, mis on aluseks edaspidiseks tegevuskavaks. Komisjon on hetkel välja töötamas ka horisontaalset direktiivi, mille eesmärk on laiemalt sisse viia teenuse osutaja püsiasukoha riigi õiguse kehtivuse põhimõte (analoogselt vastastikuse tunnustamise põhimõttega kaupade vaba liikumise puhul), mis seni on teenuste osas sätestatud vaid e-kaubanduse direktiivis.

Lähtudes Lissaboni strateegiast toimub teenuste regulatsioon ühenduse tasandil seega põhiliselt neljas eelpool mainitud valdkonnas:

1. 
   elektrooniline kaubandus
   
2. 
   kommertsteadaanded
   
3. 
   kutsekvalifikatsioonid
   
4. 
   finantsteenused.
   

2.1. Elektrooniline kaubandus

Elektrooniline kaubandus kuulub infoühiskonna teenuse alla, mille mõiste on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/48/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord. Infoühiskonna teenus on teenus, mida osutatakse teenuse kasutaja isiklikul taotlusel, üldjuhul tasu eest ja elektrooniliste vahendite abil ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta. Infoühiskonna teenuseks ei loeta ringhäälingut. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult ülekantud, edastatud ja vastu võetud kaabli, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil. Infoühiskonna teenusele kehtestatavas nõudes sätestatakse üldised kohustused teenuse osutajale ja kasutajale, teenusele ning selle osutamisele ja kasutamisele.

Levinumad infoühiskonna teenused on näiteks andmete ülekande ja salvestuse teenus, otsinguteenus, elektroonilised ajakirjad ja ajalehed, pangandusteenus, kindlustusteenus, investeeringud ja teised finantsteenused, ekspertteenused (näiteks juriidiline nõustamine), meelelahutusteenused, reklaamiteenused ja muud marketing teenused, kaupade müük (software, e-raamatud jne). Infoühiskonna teenused hõlmavad ka kaupade pakkumist (offering) niivõrd kui seda tehakse elektroonsel teel, näiteks kaupade turustamine ja lepingute sõlmimine.
Elektroonilist kaubandust ehk e-kaubandust reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (Direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta). Tegu on horisontaalse õigusaktiga, mis reguleerib infoühiskonna teatud teenuste osutamisega seotud asjaolusid, selleks et tagada teenuste vaba liikumine. Olulisemad on sätted, mis tagavad teenuse osutaja asukohamaa õiguse kohaldamise, kehtestavad nõuded teenuse osutajale ja kaubanduslikule teabele ning sätted, mis reguleerivad elektrooniliste lepingute sõlmimist ja vahendajate vastutusest vabastamist teatud juhtudel.

2.2. Kommertsteadeanne

Direktiivi 2000/31/EÜ kohaselt on kommertsteadaanne igat liiki teave, mis on kavandatud selleks, et otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööga tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet.

Kommertsteadaanne ei ole teave, mis võimaldab otsest juurdepääsu äriühingu, organisatsiooni või isiku tegevusele, eriti domeeninimi või elektronposti aadress ning äriühingu, asutuse või isiku kaupade, teenuste või maine kohta neist sõltumatult esitatud teave, eriti juhul, kui seda tehakse rahaliste kaalutlusteta.
Kuna erinevad mõisted ja nõuded erinevate kommertsteadaannete kohta on põhjustanud tõkkeid teenuste vabale liikumisele, on komisjon välja töötanud määruse, mis loodetakse vastu võtta 2004. aastaks. Määrus harmoneerib olulisemad mõisted ning nõuded kommertsteadaannetele.

2.3. Kutsekvalifikatsioonid

Läbirääkimistel käsitleti kutsekvalifikatsioonide tunnustamist nii isikute vaba liikumise kui ka teenuste vaba liikumise raames (vt ka seletuskirja VII osa 2 jagu isikute vaba liikumise kohta, kus on põhjalikumalt selgitatud kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise põhimõtteid).

Kutsekvalifikatsiooni vastastikuse tunnustamise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium, kes on selles valdkonnas läbi viinud analüüsi, mis näitab, et praegu ei ole Eestis selliseid reguleeritud kutseid, mis kuuluksid vanade ülemineku direktiivide või valdkonda ümber korraldava uue nn. kolmanda üldsüsteemi direktiivi 99/42/EÜ alla. Järelikult ei ole olnud Eestil vaja oma õigusakte teenuste vaba liikumise peatüki kvalifikatsiooni tunnustamise vallas EL õigusega vastavusse viia. Harmoneerimine on toimunud isikute vaba liikumise peatüki raames.

2.4. Finantsteenused

Kuivõrd finantsteenuste pakkumise puhul on tegemist suuremat riski kätkevate tegevusaladega on ühtlustamise tase suhteliselt kõrge. Finantsteenuseid reguleeritakse põhiliselt direktiividega. Olulised põhimõtted siinjuures on kindlustada piiriüleste teenuste pakkumise vabadus (kogu EÜ siseturul toimiva tegevusloa põhimõte), asutamisõigus ning ettevõtja “koduriigi” järelevalve teenuse pakkuja üle. EL õigusaktid finantsteenuste valdkonnas on kehtestatud enamjaolt selleks, et tagada finantsturgude ning finantsteenuste pakkujate usaldusväärsus, ühtsed ,,mängureeglid'' siseturul ja kohane tarbijakaitse. Finantsteenuseid käsitlevad EL õigusaktid on jaotatud põhiliselt peamiselt kolme eri valdkonda: pangandus, kindlustus ja investeerimisteenused ning väärtpaberiturud.

3. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti nõuetele
Enamuses vastavad Eestis teenuste vaba liikumist reguleerivad õigusaktid EL direktiivides sätestatule. Vajalik on siiski ka edasine töö seadusandlusega, et täiendavalt leida ja korrigeerida võimalikke probleeme, mis seonduvad EÜ asutamislepingu artiklitega 49-55. Tõkked võivad tekkida näiteks seoses uute litsentsidega, resideerimisnõuetega, teise liikmesriigi nõudeid dubleerivate nõuetega jne.
3.1. Elektrooniline kaubandus
Eestis on direktiiv 98/48/EÜ harmoneeritud tehnilise normi ja standardi seadusega. Infoühiskonna teenus on defineeritud seaduse § 2 lõigetes 6 ja 7 ning infoühiskonna teenusele nõudeid kehtestava eelnõu teavitamisnõue §-s 8.

E-kaubanduse direktiivis kehtestatud nõuded ühtlustatakse Eestis 2003. aasta lõpuks infoühiskonna teenuse seadusega, mille töötab välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

3.2. Kommertsteadaanne

Kommertsteadaande mõiste ning sellele esitatavad nõuded harmoneeritakse vastavalt e-kaubanduse direktiivile infoühiskonna teenuse seadusega.

3.3. Finantsteenused
Finantsteenuste osas, kus harmonisatsiooni maht on kõige suurem, on Eesti õigusaktid nii pangandust, kindlustust kui ka väärtpaberiturgu reguleerivate direktiividega kooskõlla viidud. Täieliku ühtlustamise saavutamiseks on vaja muuta mõningaid Eesti õigusakte (krediidiasutuste seadus, kindlustustegevuse seadus, väärtpaberituru seadus, Finantsinspektsiooni seadus, võlaõigusseadus jt.) hiljemalt ELiga ühinemise hetkeks. Nimetatud seaduste muudatusettepanekud on kavas esitada Vabariigi Valitsusele 2003. aasta lõpuks. Samuti esitatakse Vabariigi Valitsusele 2003. aastal uus investeerimisfondide seaduse eelnõu.

4. Sisu ja võrdlev analüüs
Ühinemisaktis käsitletakse teenuste vaba liikumist lepingu II lisa 3 peatükis, milles tehakse tehnilised kohandused mitmesse kindlustusdirektiivi seoses Eesti liitumisega ning lepingu VI lisa 2 peatükis, milles kehtestatakse üleminekuperioodid vastavalt liitumisläbirääkimistel kokkulepitule.
Lepingu II lisas kehtestatud tehnilised kohandused kindlustuse kohta on vaid vormilised ning tagavad Eesti äriühinguõiguses kasutatavate terminite ühese arusaadavuse ELis ning võrreldavuse teiste liikmesriikide vastavate terminitega.