Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

6. Rakendamine

Seoses Eesti liitumisega ELiga leiavad Eesti multilateraalsete väliskaubandushuvide kaitsmise korralduses aset muudatused, seda nii rahvusvahelisel kui siseriiklikul tasandil.

Eesti huve WTO allorganites (mitmesuguste komiteede ja töögruppide istungid WTO peakorteris Genfis) on seni väljendanud ning kaitsnud EV alalise esinduse Genfis diplomaadid ning vajadusel eksperdid asjaomastest riigiasutustest. EL liikmesriigid avaldavad WTO allorganite istungitel ühiseid seisukohti, mida esitab EL Komisjoni esindaja. EL liikmesriikide ühisseisukohad töötatakse välja EL Nõukogu ühe töögrupi, komitee 133 (edaspidi K133) istungitel Brüsselis; Genfis toimub vajadusel seisukohtade täpsustamine. K133 tööga seonduv siseriiklik ametkondadevaheline koordinatsiooniskeem on praegu väljatöötamisel EV erinevate ametkondade koostöös, kusjuures arvestatakse EL liikmesriikide vastava siseriikliku töökorralduse ja kogemustega. Kuna K133 küsimused hõlmavad laia valdkonda kaubandusküsimusi, on konkreetsete seisukohtade väljatöötamisel vaja kaasata eksperte vastavatest ametkondadest.
Ühise kaubanduspoliitika otsese rakendamisega tegelevad peamiselt Välisministeerium, Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Põllumajandusministeerium ning Tolliamet; teised valitsusasutused on sellesse kaasatud vähemal määral. on Välisministeeriumil kui välissuhtlemise ning väliskaubanduse eest vastutaval asutusel on antud protsessis üldkoordineeriv roll. Mainitud koordineerimismehhanism on hetkel väljatöötamisel.
Rakendamise seisukohalt on teine oluline aspekt EL mitme- ja kahepoolsetest välislepingutest tulenevate meetmete efektiivne ning garanteeritud rakendamine. EL mitme- ja kahepoolselt sõlmitud lepingutes sisalduvate ning ühepoolselt rakendatavate tollimeetmete (näit. dumpinguvastased maksud, ekspordikontroll) efektiivseks rakendamiseks tollis on käivitatud tollitariifistiku projekt, millega on kaetud kõikide tollimeetmete rakendamine tolli poolt. Probleemiks võivad osutuda meetmed, mille rakendamiseks tollis on vajalik teatud eeltingimuste täitmine (näiteks sertifikaadi esitamine, impordi- või ekspordilitsentsi olemasolu vms). Teatud liiki “sertifikaate” kasutatakse Eestis juba praegu (näit. ekspordikontroll, CITESi sertifikaadid); probleemiks võib osutuda nende tollimeetmete rakendamine, mida Eestis hetkel ei kasutata, kuid mille importimiseks/eksportimiseks on vaja omada vastavat sertifikaati, litsentsi vms.
Praegu on Välisministeeriumi, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Tolliameti ekspertide poolt analüüsimisel, milliste meetmete rakendamisel on vajalik sertifikaadi olemasolu ning milline ametkond peaks olema vastutav sertifikaadi väljastamise eest. EL tollimeetmete rakendamise valdkonnas omab olulist tähtsust EL õiguse vahetu kohaldatavuse põhimõte. Nimelt on paljude meetmete rakendamine ELis sätestatud määrustega, kuid kehtivas Eesti õigussüsteemis ei ole üheselt sätestatud, kas EL määrusi, mis sisaldavad volitusnorme, on võimalik kohaldada otse või peab siseriiklik seadus andma selleks volitusnormi. Antud teema on tõstatud juba varasemalt Justiitsministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vahelises kirjavahetuses. Kuni antud küsimuse lõpliku lahendamiseni, ei ole võimalik üheselt kinnitada, et EL tollimeetmete rakendamisega probleeme ei kaasne.
Kahese kasutusega kaupade kontrolli meetmete rakendamine ei eelda organisatsioonilisi muudatusi. Vabariigi Valitsus on moodustanud strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjoni, mille tööd juhib välisminister ja kuhu kuuluvad Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Tolliameti, Politseiameti ning Kaitsepolitseiameti esindajad. Asjaomane komisjon on talle pandud ülesandeid täitnud alates 1994. aastast.

EL arengukoostöös osalemiseks vajalik institutsionaalne baas on Välisministeeriumi kujul olemas. Valdkonna paremaks koordineerimiseks on loomisel arengukoostöö komisjon, kuhu kuuluvad arengukoostöö eri aspektidega seotud ametkondade esindajad.

7. Jõustumine
Ühinemislepingus ei ole selliseid välissuhteid käsitlevaid sätteid, mis jõustuvad hilisemal kuupäeval kui leping ise.

27. JAGU

ÜHINE VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA

1. Sissejuhatus
Eelnõu seletuskirja selle osa koostasid Märt Volmer ja Meelis Tiigimäe Välisministeeriumi 1. poliitikaosakonna 1.A büroost (ühise välis- ja julgeolekupoliitika büroo).

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) koondab endasse Euroopa Liidu diplomaatilise tegevuse. ÜVJP peaeesmärgiks on liidu ühiste väärtuste kaitsmine ja liidu julgeoleku suurendamine

Selleks, et tagada liidu välispoliitilise mõju tõhusus teavitavad liikmesriigid üksteist ja konsulteerivad omavahel nõukogus kõigis üldist huvi pakkuvates välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. Liikmesriigid koordineerivad oma tegevust ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Samuti teevad koostööd liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused ning komisjoni delegatsioonid kolmandates riikides, kindlustades nõukogu võetud ühiste seisukohtade ja ühismeetmete järgimise ja rakendamise.
Ühenduse raames tehti esimene katse poliitilise integratsiooni suunas Euroopa Kaitseühenduse (EKÜ) kavaga 1952. aastal, kuid eeskätt Prantsusmaa vastuseisu tõttu jäi see rakendamata.
1970-ndatel käivitati mitteametlikult Euroopa poliitiline koostöö (EPK) ning see ametlikustati Ühtse Euroopa aktiga, mis jõustus 1987.aastal. Koostöö eesmärgiks jäi vähe ambitsioonikas soov edendada liikmesriikide konsultatsioone välispoliitilistes küsimustes. Komisjoni tollastele ponnistustele vaatamata ei õnnestunud viia välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ühenduste pädevusse. Eelkõige brittide vastuseisu tõttu loodi kompromissina (Maastrichti) EL lepingu jõustudes 1993. aastal nn kolme samba süsteem, kus ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) paigutus 2. Sambasse. Erinevalt 1. sambas kasutatava riikideülese (Euroopa ühendused) meetodi asemel on kasutusel valitsustevaheline meetod.
Amsterdami lepinguga kehtestati, et EL peab arendama välja ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP). Lepingu kohaselt võib EJKP areneda ühiskaitseks. Amsterdami leping muutis ÜVJP eesmärke, muutes võimalikuks nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste vahendite kasutamise kriisilahendamisel. Need nn Petersbergi ülesanded (nimetus pärineb Petersbergis toimunud WEU kohtumisest, kus nimetatud ülesanded esmakordselt määratleti). hõlmavad paljusid valdkondi alates otsingu- ja päästemissioonidest kuni rahuvalve ja rahusõlmimise operatsioonideni. Loodi ÜVJP kõrge esindaja koht.

Nice’i lepinguga toimus ÜVJP ja sellesse kuuluva EJKP edasi arendamine. Olulisema muudatusena toodi lepingusse sisse tõhustatud koostöö võimalus ÜVJP valdkonnas ja laiendati kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist ÜVJP küsimustes. Nice’e Ülemkogu otsusega loodi EJKP poliitilised ja sõjalised struktuurid.

2. Eesmärk
Vastavalt Euroopa lepingu V jaotise artiklile 11 on ÜVJP eesmärgid:

• 
  kaitsta liidu ühiseid väärtusi, põhihuve, sõltumatust ning terviklikkust kooskõlas ÜRO põhikirjaga;
  
• 
  tugevdada igal viisil liidu julgeolekut;
  
• 
  säilitada rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja kui ka Helsingi lõppakti põhimõtetega ning Pariisi harta eesmärkidega, k.a. rahu ja julgeolek välispiiridel;
  
• 
  edendada rahvusvahelist koostööd;
  
• 
  arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist.
  

ÜVJPsse kuuluva Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) põhineb Euroopa Liidu lepingu artiklil 17, mis sätestab, et ÜVJP hõlmab kõiki liidu julgeolekuga seotud küsimusi, sealhulgas ühise kaitsepoliitika järkjärgulist kujundamist, mis võib viia ühiskaitseni. Liikmesriigid teevad omavahelist koostööd relvastuse alal.

EJKP raames lahendatavad ülesanded on humanitaar- ja päästeülesanded, rahuvalve ja lahinguüksuste ülesanded kriiside ohjeldamisel, sh rahusobitamine (nn Petersberg-ülesanded.
Petersberg-ülesannete täitmiseks seadis EL Helsingi Ülemkogu otsusega detsembris 1999. a eesmärgiks luua 2003. aastaks kiirreageerimiskorpus (60 000 meest). Selle nn peaeesmärgi saavutamine annaks ELile võime sooritada iseseisvalt sõjalisi operatsioone. Eesmärgi saavutamine toimub liikmesriikide vabatahtliku panustamise teel. Tänaseks on veel puudujääke, eelkõige kaugtranspordi võimekuste jms näol. Kokkuleppel NATO-ga saab EL kasutada ka Alliansi vahendeid, sh planeerimist.
Eraldi EJKP eesmärgid on püstitatud ka tsiviilse kriisilahendamise kohta (politsei, õigusriik, avalik haldus ja tsiviilkaitse). Ka nende eesmärkide saavutamine käib vabatahtlikkuse alusel ning tänaseks on nad praktiliselt saavutatud.
1. jaanuaril 2003. a alustas EL oma esimest EJKP operatsiooni – politseioperatsioon Bosnia-Herzegovinas (EUPM). 31. Märtsil 2003. a käivitub ka esimene sõjaline operatsioon FYROM-s. Juba käivad ka läbirääkimised NATO operatsiooni ülevõtmise kohta Bosnia-Herzegovinas (SFOR), mis peaks aset leidma järgmise aasta alguses.
Püstitatud eesmärkide täitmiseks on liikmesriigid võtnud endale kohustuse toetada tingimusteta ÜVJPd solidaarsuse vaimus. Liikmesriigid kohustuvad hoiduma igasugustest meetmetest, mis on vastuolus liidu huvidega (EL lepingu artikkel 11).
Nice’i lepinguga loodi võimalus nn tõhustatud koostööks ÜVJP valdkonnas seoses ühismeetme või ühise seisukoha elluviimisega tingimusel, et kavandatav koostöö on suunatud liidu eesmärkide teenimisele ja austab EL lepingu ja ühenduste põhimõtteid. Selline koostöö peab hõlmama vähemalt kaheksat liikmesriiki ja olema avatud kõikidele liikmesriikidele. Tõhustatud koostöö korral võib kasutada Euroopa Liidu ja Ühenduse institutsioone ja mehhanisme. Samas rõhutatakse, et tõhustatud koostööd võib kasutusele võtta siiski vaid viimase abinõuna, kui olemasolevad lepingud ei võimalda mõistliku aja jooksul soovitud eesmärke saavutada. Aktid ja otsused, mis on vastu võetud tõhustatud koostöös osalevate riikide poolt, ei ole siduvad neile, kes selles koostöös ei osale. Kulud (v.a institutsioonide halduskulud), mis sellisest koostööst tekivad, kannavad osalevad liikmesriigid (Euroopa lepingu artiklid 27, 43, 44). Tänase seisuga ÜVJP valdkonnas tõhustatud koostöö võimalust veel rakendatud ei ole. Tõhustatud koostöö ei laiene sõjalise või kaitsepoliitilise tähendusega küsimustele.
ÜVJPd käsitlevad õigusaktid

Esmase õigusena reguleerivad ÜVJPd EL leping ja EÜ asutamisleping. Kui Euroopa lepingus on ÜVJPle pühendatud terve V jaotis (artiklid 11-28), siis EÜ asutamislepingus ÜVJP spetsiifilised artiklid puuduvad. EÜ asutamisleping kehtestab institutsioonilise raamistiku, mida kasutatakse ka ÜVJP ellu viimiseks (artiklid 189, 190, 196-199, 203, 204, 206-209, 213-219, 255 ja 290).

ÜVJP/EJKP õigusaktid erinevad ühenduste omadest. EL lepingu artikli 12 kohaselt on nendeks üldsuunised, ühisstrateegiad, ühismeetmed ja ühised seisukohad.
ÜVJP põhimõtted ja üldsuunised on poliitilised otsused, mis Euroopa Ülemkogu teeb ühehäälselt.
Ühisstrateegiaks nimetatakse Euroopa Ülemkogu vastu võetud laiahaardelist välispoliitilist kava, mis on suunatud mingile kindlale regioonile või valdkonnale. Euroopa Liidul on praegu kolm ühisstrateegiat - Venemaaga, Ukrainaga ja Vahemere piirkonna riikidega. Ühisstrateegia on instrument, mis annab ÜVJPle rohkem paindlikust.
Ülemkogu poolt juba vastu võetud ühisstrateegia raames võetavaid ühismeetmeid ja ühiseid seisukohti otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamusega. Liikmesriikidele on jäetud õigus teatada, et nad on olulistel põhjustel kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise vastu. Sellisel juhul suunatakse asi ühehäälse otsuse tegemiseks Ülemkogusse.
Ühismeede on liikmesriikide kooskõlastatud tegevus, millega kõik ressursid on rakendatud mingi ÜVJPst lähtuva eesmärgi nimel. Tegemist võib olla rahusobitamis-, rahuvalve- või politseioperatsiooniga mõnes regionaalses konfliktikoldes. Otsuse ühismeetme kohta teeb Euroopa Liidu Nõukogu. Ühismeetmel on oma spetsiifilised eesmärgid ja ulatus, kindlaksmääratud ressursid (väeüksused, logistika, rahalised vahendid jne) ja ajaline kestvus.
Ühise seisukoha mingi regiooni, riigi või rahvusvahelise probleemi kohta võtab vastu nõukogu. Ühise seisukoha eesmärk on muuta liikmesriikide koostöö süstemaatilisemaks ja tõhustada selle kooskõlastamist. Ühise seisukohaga võib Euroopa Liit üles astuda ka rahvusvahelises organisatsioonis või rahvusvahelisel konverentsil.
Deklaratsioon on õiguslik vahend, mille vastuvõtmist ei ole EL lepingus kehtestatud, kuid nad annavad võimaluse väljendada Euroopa Liidu seisukohti rahvusvahelise elu küsimustes. Deklaratsioone võtab vastu nõukogu või eesistujariik ning nad ei ole siduvad. Tihti ei eelne neile pikki liikmesriikide vahelisi läbirääkimisi ning deklaratsiooni teksti kooskõlastamine toimub tavaliselt EL andmeside võrgu (COREU) vahendusel vaikimis protseduuri alusel.

ÜJKP eesmärkide saavutamiseks võib nõukogu sõlmida kokkuleppeid riikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (EL lepingu artikkel 24). Kokkulepe ei seo liikmesriiki, mille esindaja nõukogus teatab, et ta peab järgima oma põhiseadusest tulenevate menetluste nõudeid.

ÜVJP institutsiooniline korraldus

Maastrichti ja Amsterdami lepingutega loodi ÜVJP jaoks ühtne institutsiooniline korraldus (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3). Põhimõtteline uuendusena omandasid Euroopa ühenduste institutsioonid (eelkõige Euroopa Komisjon, kuid ka Euroopa Parlament) pädevuse ka valitsustevahelisel koostööl põhineval ÜVJP valdkonnas. ÜVJP alal konkretiseeritakse ühtset institutsioonilist korraldust Euroopa Liidu lepingu artiklis 28 viidetega vastavatele Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklitele.
ÜVJP põhimõtted ja üldsuunised määratleb riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel neli korda aastas kogunev Euroopa Ülemkogu. Ülemkogu võtab vastu poliitilised otsused, millele tuginedes teised struktuurid ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning kaitsepoliitikat ellu viivad. Ülemkogu otsustab ÜVJP ja EJKP küsimusi alati konsensusega. Ükski otsus ei jõustu, kui mõni liikmesriik sellega nõus pole.
Ministrite tasemel esindatud EL Nõukogu on ÜVJP üle otsustamise keskne institutsioon, mis teeb Ülemkogu suuniste põhjal ÜVJP määratlemiseks ja rakendamiseks vajalikud otsused (Euroopa lepingu artikkel 13). Nõukogu võtab vastavalt vajadusele vastu ühismeetmeid, mis seovad liikmesriike nende seisukohavõttude ja talitusviiside suhtes, ja ühiseid seisukohti, milles määratakse liidu lähenemisviis konkreetsele küsimusele (EL lepingu artiklid 14 ja 15). Nõukogu koosneb liikmesriikide valitsuste esindajatest (ministritest või nende asetäitjatest). ÜVJP ja EJKP küsimusi arutavad ja nende üle otsustavad reeglina välisministrid (liikmesriigiti kasutatakse erinevat praktikat), kelle kord kuus Brüsselis toimuvad kogunemised kannavad nimetust Üld- ja välisasjade nõukogu (GAERC), kusjuures üldasjade ja välisasjade arutelud toimuvad eraldi.

Nõukogu töö ettevalmistamise eest vastutab liikmesriikide alalistest esindajatest koosnev komitee (COREPER), mis jaguneb omakorda kaheks. ÜVJP valdkonnaga tegeleb EÜ asutamislepingu alusel alaliste esindajate komitee COREPER II. Nice’i lepinguga toodi EL lepingusse sisse uue institutsioonina poliitika- ja julgeolekukomitee (PSC), mis jälgib rahvusvahelist olukorda ÜVJP hõlmatud valdkondades ning aitab kaasa poliitika kindlaksmääramisele, esitades nõukogule arvamusi. PSC loomisega ei piirata siiski COREPERi rolli ÜVJP valdkonnas, kuigi viimane sageli antud küsimusi sisuliselt ei aruta.

Nõukogu eesistuja ametikohta täidavad liikmesriigid kordamööda kuuekuulise tähtaja jooksul. Eesistuja esindab liitu ÜVJP küsimustes, juhatab Euroopa Liidu nimel rahvusvahelisi läbirääkimisi ja teeb teatavaks ELi seisukohad ühes või teises rahvusvahelise elu küsimuses. Kolmandate riikidega poliitilise dialoogi raames peetavatel kohtumistel on EL esindatud nn troikaga – eesistuja, järgmine eesistuja, komisjon ja nõukogu sekretariaat.
Amsterdami lepinguga anti nõukogu peasekretärile täiendav funktsioon tegutsemaks ÜVJP kõrge esindajana. Vastavalt EL lepingu artiklile 26 aitab nõukogu peasekretär kaasa poliitikaotsuste sõnastamisele, ettevalmistamisele ja rakendamisele ning peab vajaduse korral eesistujariigi taotlusel nõukogu nimel poliitilist dialoogi mitte EL liikmesriikidega.
Nõukogu sekretariaadis loodi peasekretärile alluv poliitika planeerimise ja varase hoiatuse üksus. Peasekretäri töökoormuse kergendamiseks nõukogu sekretariaadi administratiivsel juhtimisel loodi asepeasekretäri ametikoht. Esimeseks nõukogu peasekretäriks - ÜVJP kõrgeks esindajaks sai 8. oktoobril 1999.a Javier Solana.

Jooksev töö Nõukogus toimub läbi töögruppide. ÜVJP töögruppide puhul tuleb eristada nõukogu ühendatud gruppe “puhastest” ÜVJP töögruppidest, mis käsitlevad ainult välis- ja julgeolekupoliitilisi küsimusi.

Ühendatud töögrupid käsitlevad nii välispoliitilisi kui ka välismajanduspolitiilisi küsimusi. See tuleneb Maastrichti lepinguga loodud ühtsest institutsioonilisest korraldusest. Ühendatud grupid on de jure kõik geograafilised töögrupid, kuid samas on pärast Maastrichti lepingu sõlmimist kõik eesistujariigid korraldanud ühendatud gruppide koosolekuid kahes erinevas formaadis. Välis- ja julgeolekupoliitilisi päevakorrapunkte arutatakse pealinnadest kohalesõitvate esindajate formatsioonis, välismajanduspoliitilisi punkte nn Brüsseli formaadis (vastavad alaliste esinduste töötajad).

“Puhaste” ÜVJP töögruppide pädevus hõlmab eranditult ÜVJP valdkonda. Sellesse kategooriasse mahub enamus temaatilisi töögruppe, siiski võib sidususe eesmärgil osutuda kasulikuks ka kontaktipidamine ja infovahetus teiste nõukogu töögruppidega (sh justiits- ja siseküsimuste alal).

Ühendatud töögruppide ja “puhaste” ÜVJP gruppide puhul saadetakse koosolekute päevakorrad ning aruanded osalejatele COREU sidevõrgu kaudu.

ÜVJPga seonduvate õiguslike, rahanduslike ja haldusküsimuste arutamiseks loodi juulis 1994. a alaliste esinduste ÜVJP nõunike töögrupp (tänaseks kannab nime RELEX nõunike töögrupp). Töögrupp nõustab nimetatud küsimustes Poliitika- ja Julgeolekukomiteed ning COREPERi. Lisaks vaadatakse seal üksikasjalikult läbi otsused EL sanktsioonide kohta (ühisseisukohad majandussuhete osaliseks või täielikuks katkestamiseks kolmandate riikidega).

Ühtse institutsioonilise korralduse tingimustes kasutatakse ka ÜVJP alal Euroopa Ühenduste keelte kasutusrežiimi (viitega EÜ asutamislepingu artiklile 290). Maastrichti lepingu lõppaktile lisatud deklaratsioonis 29 täpsustatakse siiski keelte kasutamist ÜVJP küsimustes: COREU sidevõrgus lähtutakse esialgu senisest Euroopa poliitilise koostöö praktikast, mille kohaselt kasutatakse vaid inglise ja prantsuse keelt). See keelterežiim on seniajani säilinud kõikides ÜVJP töögruppide formatsioonides.


EJKP struktuurid

Seoses ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika loomisega tekkis vajadus luua ÜVJP kõrvale ka EJKP struktuur. Uued komiteed ja nende töögrupid töötavad nõukogu alluvuses.

Poliitika- ja Julgeolekukomitee (PSC), mis integreeriti Nice’i otsusega ka EL lepingusse, on ESDP kese, mis tegeleb kõigi EL Lepingu artiklis 25 nimetatud ülesannetega. Poliitika- ja Julgeolekukomitee teostab poliitilist kontrolli ja strateegilist juhtimist, kui EL on otsustanud kriisile reageerida sõjaliste vahenditega. Komiteel on ka võtmeroll konsultatsioonides NATOga ja kolmandate riikidega.
Komitee käib koos Brüsselis resideerivate suursaadikute tasemel, kuid võib vajadusel koguneda ka liikmesriikide poliitikadirektorite tasemel. Seega säilib poliitikadirektoritel senisele Poliitilisele Komiteele vastav kooskäimise võimalus, kuid senisest harvemini ning sisuline töö keskendub rohkem alalistele esindajatele.
Poliitika- ja Julgeolekukomitee istungeid võib juhatada nõukogu peasekretär. ÜVJP kõrge esindaja võib juhatada komitee istungeid ja seda eriti kriisi korral, olles eelnevalt konsulteerinud eesistujamaaga. Ainult nõukogul ja komisjonil on õigus langetada õiguslikult siduvaid otsuseid vastavalt oma pädevusele. PSC asutamine ei mõjuta eksisteerivat otsuste langetamise ja rakendamise mehhanismi, nagu see igas ELi sambas ette on nähtud.
Sõjaline Komitee (MC) on EL kõrgeim sõjaline organ. See koosneb liikmesriikide kaitsejõudude juhatajatest, keda harilikult esindavad komitees sõjalised esindajad ehk milrepid. Kaitsejõudude juhatajate tasemel kohtutakse ainult vajaduse korral. Komitee annab soovitusi PSC-le ning juhiseid EL Sõjalisele Staabile.
Sõjaline Staap (MS) pakub sõjalist ekspertiisi ning abistab Poliitika- ja Julgeolekukomiteed ning Sõjalist Komiteed ja ÜVJP kõrget esindajat. Staabi ülesandeks on varajane hoiatus, olukorra analüüs ja strateegiline planeerimine Petersberg-ülesannete raames. Sõjaline Staap viib ellu EL poliitikat ja otsuseid vastavalt Sõjalise Komitee poolt antud juhistele ning tagab sideme Sõjalise Komitee ja EL käsutuses olevate sõjaliste ressursside vahel.
Sõjaline Staap jälgib potentsiaalseid kriise info põhjal, mis saadakse rahvuslike ja multinatsionaalsete luurestruktuuride kaudu. Sõjaline Staap kogub kokku ja peab arvet EL käsutusse antud rahvuslike ja multinatsionaalsete jõudude üle.