Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

1. Sissejuhatus

Liitumislepingu seletuskirja on koostanud Priidu Ristkok ja Ene Padrik Siseministeeriumist, Ester Pihl ja Mare Ojarand Keskkonnaministeeriumist, Ivar Sikk Rahandusministeeriumist, Tõnis Laks Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeeriumist, Kaido Koppel ja Juhani Papp Põllumajandusministeeriumist.

Euroopa Liidu regionaalpoliitika põhieesmärgiks on igakülgse ja harmoonilise regionaalarengu edendamine, eriti eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ning mahajäämuse vähendamine kõige ebasoodsamates piirkondades (sh maapiirkonnad) ja saartel. Eelarve suuruselt on struktuuripoliitika põllumajanduspoliitika järel ELi eelarves teisel kohal.
Ühenduse poliitika elluviimise majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks võib jagada laias laastus kaheks:

• 
  struktuurifondide toetused;
  
• 
  ühtekuuluvusfondi toetused.
  

EL struktuurifondid on Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF), Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi arendusrahastu (EAGGF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Kalanduse Arendusrahastu (FIFG).Struktuurifondide toetustel on kolm eesmärki:

• 
  mahajäänud piirkondade arengu ja struktuurilise kohandamise edendamine, nn “eesmärk 1”;
  

• 
  struktuurilisi raskusi kogevate piirkondade majandusliku ja sotsiaalse ümberkorraldamise toetamine, nn “eesmärk 2”;
  

• 
  haridus-, koolitus- ja tööhõivepoliitika ning -süsteemide kohandamise ja nüüdisajastamise toetamine, nn “eesmärk 3”.
  

Eesmärgi 1 sihtalad on piirkonnad, mis vastavad statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri II tasandile (NUTS II tasand, mis Eesti puhul hõlmab kogu riiki), mille ostujõu pariteetides väljendatud SKT inimese kohta 26. märtsil 1999 kättesaadavate ühenduse viimase kolme aasta andmete põhjal on alla 75% ühenduse keskmisest. Eesti kuulub oma näitajate põhjal eesmärk 1 sihtala hulka. Eesmärgi 1 tegevusi rahastatakse ERDFst, ESFst, EAGGF arendusrahastust ja FIFGst. Eesmärgi 1 sihtaladel (st. ka Eestis) koondatakse kõigi kolme eesmärgiga seotud tegevused ühte mitme-aastasesse toetusprogrammi (nn. Ühtne Programmdokument).

Lisaks kolmele esmatähtsale struktuuripoliitika eesmärgile rakendatakse struktuurifondide toetuste raames ka ühenduse algatusi, mis hõlmavad järgmisi valdkondi:

• 
  piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö, mille eesmärk on edendada kogu ühenduse ala harmoonilist, tasakaalustatud ning säästvat arengut (Interreg);
  
• 
  kriisiolukorras linnade ja eeslinnade majanduslik ja sotsiaalne taaselustamine, mille eesmärk on edendada linnade säästvat arengut (Urban);
  
• 
  maaelu areng (Leader);
  
• 
  riikidevaheline koostöö uute võimaluste edendamiseks, et võidelda igasuguse diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vastu tööturul (Equal);
  

Erinevalt struktuurifondidest, mis on suunatud mahajäänud regioonide arendamisele, annab Ühtekuuluvusfond rahalist abi kõige enam mahajäänud liikmesriikidele. Ühtekuuluvusfondi toetuste eesmärgiks on lähendada mahajäänud liikmesriikide makromajanduslikke näitajaid EL keskmistele. Ühtekuuluvusfond toetab suuremamahulisi investeeringuid keskkonna- ning üleeuroopalise transpordivõrgustiku infrastruktuuriobjektidesse.

2. Eesmärk

EÜ asutamislepingu artikli 158 kohaselt taotleb ühendus harmoonilise arengu osas iseäranis eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ja mahajäämuse vähendamist. Artikli 159 kohaselt toetab ühendus nimetatud eesmärgi saavutamist struktuurifondide, Euroopa Investeerimispanga ja teiste olemasolevate rahastamisvahendite kaudu rahastatavate meetmetega. Sama artikli kohaselt peavad liikmesriigid lisaks nimetatud meetmetele ka oma enese majanduspoliitikad suunama artiklis 158 nimetatud eesmärgi saavutamisele. EÜ asutamislepingu artiklid 160-162 määratlevad struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi toetuste üldsuunitluse.

Ühinemisakti artikli 2 kohaselt on Eesti kohustatud regionaalpoliitika ja ühtekuuluvusfondi ning struktuurivahendite koordineerimise acquis’d täies mahus rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates. Ühinemisakt ei kehtesta selles valdkonnas üleminekuperioode ega erandeid.
Ühinemisakti regionaalpoliitikat käsitlevate artiklite eesmärk on tagada EL ühinemiseelsete rahastamisvahendite sujuv üleminek ühenduse programmidele. Vastavad sätted on kajastatud artiklites 32 ja 33 ja lisa II peatükis 21”Regionaalpoliitika ning struktuuripoliitika rahastamisvahendite kooskõlastamine”.
Ühinemisakti artikkel 32 lõike 1 kohaselt osaleb Eesti koos teiste uute liikmesriikidega alates 1. jaanuarist 2004 ühenduse programmides samadel tingimustel praeguste liikmesriikidega ja seetõttu uusi finantskohustusi Phare programmi, Phare piireületava koostöö programmi, ISPA programmi ja SAPARD programmi raames pärast 31. detsembrit 2003 enam ei võeta. Sama lõige sätestab, et 2004.a. ühenduse eelarvest enne liitumise kuupäeva finantskohustusi ei võeta. Artikkel 32 lõige 4 täpsustab, et juhul kui liitumist 2004 aasta jooksul siiski ei toimu, jäävad kehtima varasemad nimetatud rahastamisallikaid puudutavad otsustused.
Ühinemisakti artikkel 33 lõike 1 kohaselt hakkavad Phare programmi ja Phare piireületava programmi olemasolevate kohustuste raames vajalikke hankeid, lepingute sõlmimisi ja väljamakseid liitumise kuupäevast alates teostama uute liikmesriikide rakendusasutused (Eestis on selleks Rahandusministeerium). Sellest tulenevalt on Rahandusministeerium juba taotlenud akrediteerimist laiendatud detsentraliseeritud rakendamissüsteemi (EDIS) kasutamisele võtuks, mis ühinemislepingu artikkel 33 lõike 1 kohaselt annaks võimaluse loobuda EL komisjoni poolsest eelkontrollist pakkumiste ja lepingute sõlmimise üle.
Artikkel 33 lõike 2 kohaselt reguleerivad eelnimetatud programmide enne ühinemiskuupäeva eraldatud toetuste elluviimist Phare programmile kehtestatud eeskirjad ja õigusaktid. Sama lõige sätestab ainsa erandina selles osas avalike hangete menetlused, mis pärast ühinemist peavad vastama asjaomastele ühenduse direktiividele.
Viimane Phare programmi ja Phare piireületava koostöö programmi koostamine toimub art 33 lõike 3 kohaselt viimasel ühinemiseelsel täisaastal (st. 2003.a) ja nende elluviimine toimub vastavalt sõlmitavates finantsmemorandumites sätestatule, st programmi alusel tuleb vajalikud lepingud sõlmida kahe järgmise aasta jooksul ja väljamaksed teostada kolmanda aasta lõpuks pärast kohustuste võtmist.
Ühinemisakti lisas II toodud sätted kajastavad EL struktuurifondide sihtpiirkondade nimekirjade ja kulukohustuste assigneeringute jaotuse laiendamist uute liituvate riikide osas. Lisa II sätestab, et:

• 
  Eesti arvatakse EL liikmesriigiks saades EL regionaalpoliitika eesmärgi 1 sihtpiirkondade hulka.
  
• 
  Eesti arvatakse EL liikmesriigiks saades Ühtekuuluvusfondist abisaavate riikide hulka.
  
• 
  Eesti ühineb ühenduse algatusprogrammiga INTERREG;
  
• 
  Eesti ühineb ühenduse algatusprogrammiga EQUAL;
  
• 
  Administreerimise lihtsustamise huvides ei rakendata Eestis käesoleval programmiperioodil (so. kuni 2006.a. lõpuni) algatusprogramme LEADER ja URBAN ja eraldi toetusi innovatiivsete tegevuste rahastamiseks. Kavandatud tegevused ja nendeks ettenähtud summad lülitatakse eesmärgi 1 programmi koosseisu.
  

3. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Eesti õigus vastab regionaalpoliitika valdkonnas EL õigusele. EL õigus regionaalpoliitika valdkonnas on reguleeritud nõukogu määrustega, mis on otsekohaldatavad.
EL struktuurivahendite toetuste kasutuselevõtt eeldab vastavalt nõukogu määrusele 1260/99 järgmiste programmdokumentide ja nende rakenduskavade (programmi täiend) olemasolu järgmiste programmide jaoks:

• 
  Eesmärk 1: Eesti riiklik arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks (vastutaja Rahandusministeerium);
  
• 
  Ühenduse algatus INTERREG: Interreg IIIA on Lõuna-Soome rannikuala ja Eesti ühisprogramm, Interreg IIIB on Läänemere Regiooni ühisprogramm, Interreg IIIC Põhjatsooni ühisprogramm (vastutaja Siseministeerium);
  
• 
  Ühenduse algatus EQUAL: Eesti programmdokument EQUAL programmis osalemiseks (vastutaja Sotsiaalministeerium);
  
• 
  Ühtekuuluvusfond: Eesti lähenemisprogramm (convergence programme, vastutaja Rahandusministeerium)
  

Eesti riiklik arengukava EL struktuurifondide kasutusele võtuks on Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud (VV 18.märtsi 2003 korraldus nr 202-k) ning esitatud EL komisjonile. Teised programmdokumendid ja rakenduskavad on koostamisel.

Struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist kaasfinantseeritavate toetuste kasutuselevõtu protseduurid (muuhulgas saadava abi haldus- ja kontrollisüsteemid, struktuuriabi registri asutamine, järelevalve korraldus) täpsustatakse käesoleva aasta jooksul ülalloetletud programmdokumentides. Protseduurid kajastatakse üksikasjalikult ka kavandatavates siseriiklikes õigusaktides. Euroopa Liit on rõhutanud, et administratiivse suutlikkuse osas on määravaks institutsioonidevahelise selge tööjaotuse väljakujundamine, piisav personali arvukus ja vastavate administreerimiskogemuste olemasolu. Mitme-aastase programmeerimise juurutamiseks on vajalik nii õigusruumi mõningane kohandamine kui vastavate kogemuste omandamine eelstruktuurivahendite (PHARE, ISPA, SAPARD) kasutamisel.
Ühtekuuluvusfondi puhul, vastavalt nõukogu määruse 1164/94/EÜ artiklis 10 sätestatud võimalusele, võib EL komisjon põhjendatud juhtudel heaks kiita vähem kui 10 miljoni euro suuruseid projekte või nende rühmi. Antud kontekstis peab Eesti oma riigi väiksust täiendavaks põhjenduseks rahastamise taotlemisel. Nõukogu määruse 1164/94/EÜ artikli 1 lõige 3 võimaldab rahastada lisaks üksikutele projektidele ka ühtse strateegia alusel määratletud projektide rühmasid. Seega on ühtekuuluvusfondist võimalik rahastada ühtsest valdkondlikust tegevuskavast lähtuvaid väiksemate projektide nn. “pakette”. Erinevalt struktuurifondidest ei rakendata ühtekuuluvusfondi toetuste puhul täiendavusprintsiipi (st. põhimõtet, et EL fondide assigneeringud ei tohi asendada liikmesriigi riiklikke või muid samaväärseid struktuurilisi kulutusi, vaid peavad neid täiendama).