Põllumajandus
Mõju sektorisisestele struktuurimuudatustele, nagu tavade mitmekesistamine ja uuendamine ning tegevuse üldine muutmine (maastike arendamine, ressursside kasutamine (n väetised).
Energia
Ressursside tõhusam kasutamine tarbijate poolt, kas kasutatava ressursi vahetamise (näit. taastuvad varud) või nõudluse vähendamise (n isoleerimine) abil. Kasvanud majandustegevuse ja sissetulekute suuruse tõttu muutub ka üldine energiatarbimise tase.
Tööstus
Tööstustegevuse ressursitarbimine muutub tõhusamaks (n jäätmetekke vähendamise programmide rakendamise kaudu). Avaldab mõju ressursitarbimisele üldse (materjali sisendid ja saastamine), peegeldades majandustegevuse kõrgemat taset.
Transport
Avaldab mõju nii ettevõtja kui tarbija tõhusamale ressursitarbimisele (n paremad transiittranspordi süsteemid või ettevõtluse logistika/kaubavedude intensiivsuse vähendamine).
Turism
Mõjutab nii üldist külastajate arvu, tüüpi kui külastuspäevade arvu (näit. maastikel/kasvukohtadel maapiirkondades). Sellega seoses avaldatakse mõju sihtkoha keskkonnale. Ka tõhusam ressursitarbimine külastajate poolt (n millises ulatuses lisanduvad külastajad saavad kasutada ühistransporti) avaldab siin oma mõju.
Tööhõive
Kõrgekvaliteetne keskkond meelitab looma töökohti (madalama kvaliteediga keskkonnas on nende loomine kallim).
Äriettevõtted võivad vähendada kulusid, olla konkurentsivõimelisemad ja säilitada töökohti vähendades energia- ja veetarbimist ning heitkoguseid ja jäätmete teket parema juhtimise või puhtamate tehnoloogiate rakendamise teel. Ettevõtted leiavad uusi turge, hõivavad kindlad kohad turul või muutuvad konkurentsivõimeliseks pakkudes tooteid ja teenuseid, mis on keskkonna seisukohalt mõistlikud.
6. Rakendamine
Keskkonna acquis’ rakendamise eest vastutab enamikes valdkondades Keskkonnaministeerium koos maakondlike keskkonnateenistustega. Järelevalvet keskkonnavaldkonna õigusaktide täitmise üle teostab Keskkonnainspektsioon. Kemikaalide, müra, mootorsõidukite heitgaaside ja suurõnnetuse ohuga ettevõtete valdkondades lisanduvad allpool nimetatud erinevad rakendusüksused. Rakendamise institutsionaalne baas vajab eelkõige tugevdamist koolituse kaudu ning osaliselt ka ametnike arvu suurendamise kaudu. Alljärgnevalt kirjeldatakse neid valdkondi, kus rakendusüksus ei ole Keskkonnaministeerium või selle allasutused ning neid valdkondi, milles institutsionaalne baas vajab tugevdamist või muutmist.
Horisontaalsed meetmed
Keskkonnamõju hindamise alased kohustused on nii kohalikel omavalitsustel kui maakondlikel keskkonnateenistustel. Rakendamise järelevalvet teostab Keskkonnaministeerium. Nii omavalitsused kui keskkonnateenistused vajavad täiendõpet keskkonnamõju hindamise aruannete hindamise alal, eriti aga strateegilise keskkonnamõju hindamise direktiivi rakendamisel.
Keskkonnaalase informatsiooniga seonduvate EL õigusaktide rakendamise põhikohustus on Keskkonnaministeeriumil. Samas võib nende aktide rakendamisel eristada kahte valdkonda: keskkonnaalase informatsiooni kogumine (keskkonnaseire) ning informatsiooni töötlemine ja edastamine (keskkonnaregistri pidamine). Sellest tulenevalt on vahetult rakendavaid üksuseid palju, seda eelkõige keskkonnaseire osas. Riikliku keskkonnaseire tagab Keskkonnaministeerium, tellides vahetu töö erinevatelt pädevatelt institutsioonidelt, s.h. teadusasutused, laborid jmt. Tänaseks asutatud keskkonnaregistri sisuline pidaja on hetkel Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Registri ülesanneteks on muu hulgas ka informatsiooni edastamine Euroopa Keskkonnaagentuurile.
Õhu kvaliteet
Välisõhu kvaliteedi raamdirektiivi 96/62/EÜ ja selle tütardirektiivide nõuete rakendamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Kohalikud omavalitsused vastutavad õhu kvaliteedi parandamise programmide koostamise eest piirkondades, kus saastetaseme piirväärtusi ületatakse. Aastal 2003 jätkub piirkondade tsoneerimine välisõhu kvaliteedi järgi, eelhinnatakse saastatuse taset kombineerides mõõtmis- ja modelleerimistulemusi, mille alusel määratakse piirkonnad, kus on kohustuslik välisõhu kvaliteedi pidev mõõtmine. Olemasolevate mõõtejaamade võrku on laiendatud ja selle tehnilist taset tõstetud. Praegu töötab Eestis 7 õhuseirejaama, mida teenindab OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Kasutatavad välisõhu proovivõtu- ja analüüsimeetodid vastavad tütardirektiivide nõuetele. Saastatuse taseme mõõtmistulemused edastatakse Euroopa Keskkonnaagentuurile ja avalikustatakse. Lahustite kasutamisel tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) piiramise direktiivi 1999/13/EÜ. Vastavalt saasteallikate valdajate aastaaruandele on Eestis 19 ettevõttet, mida direktiiv peaks katma. LOÜ-de heitkoguste mõõtmisi hakatakse teostama ettevõtetes ja LOÜ-de heitkoguste vähendamise riikliku programmi koostamise vajadust hinnatakse peale heitekoguste piirväärtuste kehtestamist. Lenduvaid orgaanilisi ühendeid mõõdetakse OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuses mass-spektromeetri abil.
Jäätmehooldus
Jäätmehoolduse alaste õigusaktide rakendamise eest vastutavad lisaks Keskkonnaministeeriumile ja maakondlikele keskkonnateenistustele ka kohalikud omavalitsused. Jäätmeseaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse kohustus korraldada olmejäätmete käitlemine. Probleemiks on halduslikust killustatusest tulenev omavalitsuste vähene haldussuutlikkus jäätmealastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisel. Sisuliselt ei ole paljud valla- ja linnavalitsused alustanud jäätmekäitluse arendamist. Eesti omavalitsusüksused on oma suuruse ja rahvaarvu poolest väga erinevad, mis mõjutab ka jäätmehoolduse korraldamist. Tuleb arvestada suuremate linnade nagu Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnu, aga ka väikeste valdadega, kus elanikke on alla 1000, vajaduste ja võimalustega. Jäätmehoolduse rakenduslikku poolt kirjeldab detailsemalt Riigikogus 4. detsembril 2002. a heaks kiidetud üleriigiline jäätmekava (RT I 2002, 104, 609)
Veekeskkonna kaitse
Veekeskkonna kaitse rakendamise eest vastutavad põhiliselt Keskkonnaministeerium ja maakondlikud keskkonnateenistused. Joogivee kvaliteedi valdkonna eest vastutab Sotsiaalministeerium koos vastavate allasutustega. Rakenduslikus pooles on eelkõige ees töö vee raamdirektiivist tulenevale valgalapõhisele veemajandusele üleminek. Valgalapõhiste veemajanduskavade koostamiseks on Keskkonnaministeeriumis koostatud eksperte kaasav töörühm, mille ülesandeks on tagada ühtsete põhimõtete ja tegevuste kaudu veemajanduskavade koostamine Eesti vesikonnale ja üheksale alamvesikonnale. Jätkuma peab veeproovi võtjate atesteerimine ning koolitus ning veelaborite kvalifitseerimise süsteemi käivitamine. Nendeks tegevusteks on õiguslik alus loodud 2002 aastal muudetud veeseaduse ja selle alusel kehtestatud määrustega.
Vajalik on ka Keskkonnaministeeriumi, keskkonnateenistuste ja Põllumajandusministeeriumi ametnike jätkuv koolitus veekaitsenõuete täitmise kontrollimiseks. Täiendavate ametikohtadega tuleb tugevdada Keskkonnainspektsiooni. Joogiveekvaliteedi nõuete täitmise kontrollimiseks vajab Tervisekaitseinspektsioon täiendavaid ametikohti.
Looduskaitse
Looduskaitse valdkonna EL õigusaktide rakendamisel on kõige töömahukamaks üle-euroopalise kaitsealade võrgustikku Natura 2000 liidetavate Eesti vastavate alade määratlemine. Natura 2000 koosneb nii linnudirektiivi kui ka loodusdirektiivi alusel moodustatavatest erikaitsealadest, mis peavad tagama direktiivide eesmärkide täitmise. Natura 2000 alade nimekiri tuleb Komisjonile esitada ühinemishetkeks. Nende eesmärkide saavutamiseks kinnitas Vabariigi Valitsus oma 25. juuli 2000. a korraldusega nr 622-k riikliku programmi “Eesti Natura 2000” aastateks 2000 – 2007 (RTL 2000, 88, 1337), mis näeb ette üksikasjaliku tegevuskava Natura 2000 alade nimekirja ettevalmistamiseks. Ettevalmistustöid juhib Keskkonnaministeerium. Töid teostavad nii maakondlikud keskkonnateenistused kui eksperdid teadusasutustest ja valitsusvälistest organisatsioonidest. Peale ühinemist ELiga toimub rakendamine läbi keskkonnateenistuste ja juba olemasolevate kaitsealade valitsemisega tegelevate Keskkonnaministeeriumi hallatavate riigiasutuste.
Ohustatud liikide kaubandust reguleerivate EL määruste rakendavaks asutuseks on Keskkonnaministeerium. Lisaks tuleb määratleda määrusele vastav rakendav teadusüksus.
Suurtest põletusseadmetest väljuvate teatavate saasteainete heitkoguste piiramise direktiivi 2001/80/EÜ ning saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi 96/61/EÜ rakendamiseks vajalik institutsiooniline raamistik on olemas. Valdkonna rakendamise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Keskkonnakompleksloa andjatena tegutsevad keskkonnateenistused, regulaarset järelevalvet teostab Keskkonnainspektsioon.
Seveso II direktiivi nõuete täitmist ettevõtetes kontrollivad asukohajärgsete päästeasutuste inspektorid ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon. Piirkonna hädaolukorra lahendamise plaanide ja maakasutuse planeerimise eest on vastutus kohalikel omavalitsustel. Vajalike muudatuste tegemine ei too riigile kaasa otseseid lisakulutusi, kaudse kuluna toob see kaasa töökoormuse kasvu pädevates ametiasutustes. Lisakulusid toob see kaasa ettevõtjatele, kes seni ei ole ohutusküsimustega piisaval määral tegelenud.
Dostları ilə paylaş: |