Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)


JAGU KOOSTÖÖ JUSTIITS- JA SISEKÜSIMUSTES



Yüklə 2 Mb.
səhifə45/68
tarix31.10.2017
ölçüsü2 Mb.
#23066
1   ...   41   42   43   44   45   46   47   48   ...   68

24. JAGU

KOOSTÖÖ JUSTIITS- JA SISEKÜSIMUSTES




1. Sissejuhatus
Ühinemislepingu seletuskirja selle osa koostas õigus- ja siseasjade koostöö töögrupp koosseisus Dorel Käosaar, Varmo Rein, Raul Savimaa, Risto Kasemäe Politseiametist, Lenno Reimand Keskkriminaalpolitseist, Meelis Ratassepp Kaitsepolitseiametist, Ago Tikk Piirivalveametist, Katrin Savomägi, Klen Jäärats, Priit Seimann ja Mai-Liis Raud Kodakondsus- ja Migratsiooniametist, Gina Kilumets Andmekaitse Inspektsioonist, Ülle Raig, Imbi Markus, ja Kaisa Parkel Justiitsministeeriumist, Eve-Ly Kübard Rahandusministeeriumist ja Lauri Bambus Välisministeeriumist, Kristiina Viilu ja Regina Valge Siseministeeriumist koostöös teiste töögrupi liikmetega.
Justiits- ja siseküsimustest sai ELi tegevusvaldkond 1992. aastal vastu võetud Euroopa Liidu lepingu VI jaotisega "Õigus- ja siseasjade koostöö sätted" (III sammas).
Justiits- ja siseküsimuste acquis` käsitleb järgmisi tegevusvaldkondi:

  • liikmesriikide välispiiride ületamise eeskirjad, sh viisapoliitika

  • sisserändepoliitika (e. immigratsioonipoliitika) ja poliitika kolmandate riikide kodanike suhtes, sealhulgas
    a) kolmandate riikide kodanike sissesõidu- ja liikumistingimused liikmesriikide territooriumil;
    b) kolmandate riikide kodanike elamistingimused liikmesriikide territooriumil, kaasa arvatud perekondade taasühinemine ja tööhõivevõimaluse kättesaadavus;
    c) võitlus kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku immigratsiooni, elamise ja töötamise vastu liikmesriikide territooriumil;

  • varjupaigapoliitika

  • narkomaaniavastane võitlus

  • petturluse- ja korruptsioonivastane võitlus

  • politseikoostöö võitluseks terrorismi, uimastiäri ja organiseeritud kuritegevusega

  • õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades

  • tollikoostöö

III sammas ei ole oma olemuselt riigiülene, vaid reguleerib ELi liikmesriikide valitsuste vahelist koostööd. Sellest tulenevalt sõlmisid liikmesriigid valdkonna reguleerimiseks kõikides olulisemates riikidevahelist koostööd vajavates valdkondades konventsioone. Valitsustevahelise koostöö meetod osutus aga ebaefektiivseks, kuna enamik konventsioonidest ei jõustunud, sest mitmed liikmesriigid jätsid konventsioonid ratifitseerimata. Sellest lähtuvalt otsustatigi viisa-, pagulas- ja migratsioonipoliitika ning isikute vaba liikumist käsitlevad teised sätted (näiteks õigusalane koostöö tsiviilasjades) Amsterdami lepinguga inkorporeerida EÜ asutamislepingusse ja seeläbi delegeerida otsustamine nendes küsimustes ühenduse pädevusse I samba all. Seega jäi Amsterdami lepingu jõustumisega 1.mail 1999.a acquis' III samba, so. valitsustevahelise koostöö raamidesse vaid politseikoostöö ning justiitskoostöö kriminaalasjades.


Amsterdami lepinguprotokolliga 2 inkorporeeriti liikmesriikide kokkuleppel ELi õigustikku ka Schengeni acquis', mis käsitleb välispiiride valve ja nende ületamisega ning politsei- ja justiitskoostööga seotud küsimusi. Aastatel 2000 ja 2001 võttis nõukogu vastu liikmesriikide vahel sõlmitud konventsioone asendavad määrused, mis jõustusid valdavalt 2002. aastal.

2. Eesmärk
Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 sätestab liidu eesmärkidena muuhulgas sisepiirideta ala loomise ja seeläbi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ning liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana säilitamise ja arendamise, kus isikute vaba liikumine on tagatud koos välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserändega kui ka kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmete võtmisega.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 3 lõike 1 alajaotis d sätestab ühenduse eesmärkide saavutamise ühe vahendina meetmeid, mis käsitlevad isikute sissesõitu ja liikumist Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotise – viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud sätete kohaselt.
EL lepingu VI osa kohaselt käsitlevad III samba küsimused liikmesriikidevahelist politseikoostööd ning justiitskoostööd kriminaalasjades.
Politsei- ja õiguskoostöö kriminaalasjades eesmärgiks on pakkuda oma kodanikele maksimaalset julgeolekut, mis tuleb saavutada kuritegevuse vältimise ja selle vastu võitlemisega. Politseikoostööd iseloomustab senisest kooskõlastatum kriminaaljälitustalitus, parem info ning ühine ametnike väljaõpe. Õiguskoostöö eesmärgiks on aga vastavate ametkondade koostöö kiirendamine ja kergendamine. Lisaks tuleb vältida pädevuskonflikte kooskõlastades koostööks nõutavad riiklikud eeskirjad.
Justiits- ja siseküsimuste acquis’ käsitleb järgmiseid tegevusvaldkondi:
ELi välispiiride kaitse poliitikaga , sh viisapoliitikaga ühtlustatakse välispiiride turvalisuse nõuded ja liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimused, mis tuginevad EÜ asutamislepingu artiklile 62, Schengeni konventsioonile ning Schengeni rakendamise konventsiooni alusel moodustatud Täidesaatva Komitee poolt vastuvõetud õigusaktidel.
ELi viisapoliitika põhineb EÜ asutamislepingu artiklil 62, Schengeni konventsioonil ning selle alusel välja antud Täidesaatva Komitee ja nõukogu poolt vastuvõetud õigusaktidel. ELi ühtse viisapoliitika eesmärgiks on tagada viisat vajavate kolmandate riikide kodanikele esitatavate viisanõuete samasus ja liikmesriikide koostöö viisaküsimustes.

Sisserändepoliitika e. migratsioonipoliitika hõlmab:

a) kolmandate riikide kodanike elama asumise tingimusi liikmesriikide territooriumil, kaasa arvatud perekondade taasühinemine ja tööhõivevõimaluse kättesaadavust;


b) võitlust kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku immigratsiooni, elamise ja töötamise vastu liikmesriikide territooriumil.
Migratsiooni valdkonda reguleerivad EÜ asutamislepingu IV jaotises viisa, varjupaiga- sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika all artiklid 61-64 (eeskätt artikli 63 punkt 3). Isikute vaba liikumine on pikemalt kajastamist leidnud seletuskirja VII osa jaotises 2.
Migratsiooni otseselt puudutavad sätted ühinemislepingust puuduvad. Seega võtab Eesti ELi migratsioonivaldkonna õigustiku üle erisuste ja üleminekuperioodideta.

Varjupaigapoliitikat reguleerib Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotise artikli 63 punktid 1 ja 2 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Protokoll nr 29 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta.

Kuni käesoleva ajani on valdkonda peamiselt reguleeritud Euroopa Liidu III samba ja varem vastu võetud meetmetega, mis on pigem poliitilised kui õiguslikud instrumendid. Nimetatud valdkonda reguleeritakse edaspidi peamiselt direktiividega, kuid osaliselt ka määrustega (Dublini konventsiooni järglane ja sellega seotud instrumendid). Tulenevalt Taani erandlikkusest ning Norra ja Islandi seotusest ELi poliitikaga , reguleeritakse nimetatud valdkonda osaliselt ka rahvusvahelise õigusega e paralleellepingutega. Lõplik acquis` väljakujunemine ja jõustumine jääb tõenäoliselt perioodi 2005-2006. Nice’i lepingu jõustumine ei too kaasa märkimisväärseid muudatusi nimetatud valdkonnas.


Varjupaigapoliitikat ja -õigust mõjutab ka Liidu eesmärkide saavutamisega lahutamatult seotud rahvusvahelised konventsioonid. Koostöö järk-järguline süvendamine nimetatud valdkonnas põhineb peamiselt arusaamal, et sisepiirideta ala eeldab ka vastavate poliitikate ühtlustamist ning negatiivsete tagajärgede ärahoidmine mõnedele liikmesriikidele on võimalik vaid teatud miinimumstandardite kehtestamise kaudu sh materiaalõiguse ühtlustamise kaudu.
Varjupaigaõigust otseselt puudutavad sätted ühinemislepingust puuduvad. Seega võtab Eesti ELi varjupaigavaldkonna õigustiku üle erisuste ja üleminekuperioodideta.


Narkomaaniavastast võitlust reguleerib EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt e ja EL lepingu VI jaotis.
Petturluse- ja korruptsioonivastane võitlus on sätestatud EÜ asutamislepingu artikli 61 punktis e ja EL lepingu VI jaotises.
Politseikoostöö võitluses terrorismi, uimastiäri ja organiseeritud kuritegevusega põhineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 61 punktil e ja Euroopa Liidu lepingu VI jaotisel.

Õigusalane koostöö tsiviilasjades peab tagama siseturu tõrgeteta toimimise. Tsiviilasjade kohtualluvuse reeglite ühtlustamiseks ja tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ulatuslikuks tunnustamiseks ja täitmiseks andis tõuke kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine. Mitmekümneaastase arengu tulemusel võib täna rääkida ka tsiviil-, kaubandus- ja perekonnasjades tehtud kohtuotsuste vabast liikumisest Euroopa Liidus.


Õigusalane koostöö tsiviilasjades põhineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 61 punktil c ja artiklil 65 ning hõlmab peamiselt koostööd tsiviilkohtumenetluse valdkonnas: kohtualluvuse reeglite ühtlustamine, teiste liikmesriikide kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaasjades, kohtudokumentide kätteandmine ja tõendite kogumine ning piiriülene pankrotimenetlus. Nimetatud küsimused on ELis reguleeritud määruste tasemel. Komisjoni otsusega 28. maist 2001 loodi liikmesriikide vahelise koostöö tõhustamiseks õigusalane koostöövõrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades, mille töös osalevad kohtunikud ja keskasutuste e (justiitsministeeriumide ametnikud.
Õigusalane koostöö kriminaalasjades põhineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 61 punktil e ja Euroopa Liidu lepingu VI jaotisel. Artiklid 29-42 reguleerivad kuritegevuse vastast võitlust, hõlmates endaga ühismeetmeid kriminaalasjadega seotud politseikoostöö ja õigusalase koostöö valdkonnas ning tingimusi ja piiranguid pädevate asutuste tegutsemisel eelpool nimetatu raames. Samuti on sätestatud liikmesriikide üksteise teavitamise ning koostöö sisseseadmise kohustus asjaomaste valitsusasutuste vahel.
Artikli 31 kohaselt hõlmavad õigusalase koostöö ühismeetmed kriminaalasjades pädevate vastavate asutuste vahelise koostöö hõlbustamist ja kiirendamist kriminaalasjade menetlemisel ning otsuste täitmisel. Ühismeetmed hõlmavad samuti isikute väljaandmise kergendamist, liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade kooskõlastamise kindlustamist, kohtualluvuse konfliktide ärahoidmist ja kriminaalõigusnormide ühtlustamist kehtestamaks miinimumeeskirjad kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste suhtes.


Tollikoostöö rajaneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 135 ning Euroopa Liidu lepingu artiklile 31. Tollikoostöö eesmärgiks on operatiivse infovahetuse kaudu, samuti liikmesriikide tolliametnike ühisoperatsioonide tulemusel ning ettevõtetega sõlmitud vastastikuse abistamise lepingute raames avastada ja menetleda tollieeskirjade rikkumisi ning tõkestada nende toimepanemist. Erilise tähelepanu alla kuuluvad kõrge riskiastmega kaubad nagu relvad, psühhotroopsed ained, ohtlikud jäätmed ja kemikaalid, strateegilised ning aktsiisiga maksustatud kaubad. Narkoäri ja salakaubaveo vastases võitluses mängib tähelepanuväärset rolli eelinfo olemasolu kaupade liikumise kohta. Seega tuleb riikidevahelist tollikoostööd pidada sisepiirideta ELis eriti oluliseks.
Põhilised valdkonda reguleerivad õigusaktid on:

  • Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhinev infotehnoloogia tolliotstarbelise kasutamise konventsioon (EÜT C 316, 27.11.1995; edaspidi CIS konventsioon);

  • Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhinev tolliasutuste vastastikuse abi ja koostöö konventsioon (EÜT C 024, 23.01.1998; edaspidi Napoli konventsioon);

  • Nõukogu resolutsioon tollijärelevalve ühismeetmete juhendi kohta (EÜT C 193, 24.06.1997);

  • Nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel 29.11.1996 vastu võetud uimastiäri vastase võitluse koostöö juhend tolliadministratsioonide ja ettevõtete vahel (EÜT L 322, 12.12.1996).


Andmekaitse valdkonna vastavusse viimine ELi acquis´ga on üheks Euroopa Liiduga liitumise põhialuseks, sest hõlmab endas horisontaalsena enamuse valdkondi, sealhulgas Schengeni infosüsteemi, politseikoostööd (sh Europol) ja tollikoostöös osalemist ning on isikute ja kaupade vaba liikumise eeltingimuseks.

Justiits- ja siseküsimuste valdkonda reguleerivad põhimõtted tulenevad EL lepingu VI jaotisest (tuntud ka kui III sammas), kus on sätetstaud politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades.
Artikkel 29 täpsustab III sambas tehtava koostöö eesmärke. Samuti näidatakse detailselt ka abinõud, millega seatud eesmärgid saavutatakse. Nimetatud abinõudeks on eeskätt tihedam koostöö liikmesriikide politsei- ja tolliametnike ning muude pädevate ametiasutuste, samuti liikmesriikide kohtute vahel. Vajadusel ühtlustatakse eesmärkide saavutamiseks ka liikmesriikide kriminaalõigusnorme.
Artiklil on ka side ühenduse sambaga. Artiklis 1 viidatakse vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanevale alale. Sama side ilmneb ka EÜ asutamislepingu IV peatükis. Nii on toodud III samba abinõude seos just isikute vaba liikumisega seotud poliitikaga selgemini esile.
Artiklites 30 ja 31 määratakse III samba olulised tegevusvaldkonnad. Artiklis 30 on välja toodud ühtne operatiivkoostöö nimekiri, mis hõlmab muu hulgas politseiametnike operatiivset koostööd kuritegude ennetamisel, avastamisel ja uurimisel ning asjakohast andmete kogumist, säilitamist, töötlemist, analüüsimist ja vahetamist. Sama artikli lõikes 2 määratakse veel eraldi Europoli tegevuse piirid.
Artiklis 31 määratletakse kriminaalasjades tehtava õigusliku koostöö sisu, mille eesmärgiks on hõlbustada liikmesriikide vahel kuriteos süüdistavate isikute väljaandmist ning ministeeriumite ja kohtute vahelist koostööd. Samuti on kajastamist leidnud ka miinimumeeskirjade kehtestamine kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuse suhtes.
Artikli 32 kohaselt sätestab nõukogu tingimused, mille alusel võivad liikmesriigi pädevad asutused teise liikmesriigi territooriumil tegutseda.
Õiguse ja avaliku korra ning sisejulgeoleku tagamine on artikli 33 kohaselt liikmesriikide pädevuses.
Artikkel 34 sätestab liikmesriikide üksteise teavitamise ning koostöö sisseseadmise kohustuse asjaomaste valitsusasutuste vahel. Nimetatud artikli kohaselt saab nõukogu liimesriigi või komisjoni initsiatiivil võtta alljärgnevaid meetmeid: ühised seisukohad, raamotsused, muud otsused ja kokkulepped liikmesriikide vahel.
Artikkel 35 avab Euroopa Kohtule alljärgnevad pädevused: eelotsustamise andmine õigusaktide, raamotsuste, otsuste tõlgendamise kohta, kui liikmesriik seda tunnustab; konventsioonide ja nende rakendusmeetmete tõlgendamine; õigusaktide õiguspärasuse kontrollimine liimesriigi või komisjoni kaebuse põhjal.
Ettevalmistav töö kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames on artikli 36 järgi kõrgematest ametnikest koosneva kooskõlastuskomitee kohustus.
Artiklis 37 määratakse, et liikmesriigid kaitsevad ühiseid seisukohti rahvusvahelistes organisatsioonides ja rahvusvahelistel konverentsidel, millest nad osa võtavad.
Artiklist 39 tuleneb nõukogu konsulteerimiskohustus Euroopa Parlamendiga raamotsuste, otsuste ja konventsioonide vastu võtmisel. Täpsustatud on ka kõnealust protseduuri.
Artikkel 40 reguleerib liikmesriikide vahel tihedama koostöö sisseseadmisetingimusi ja protseduuri.
Artiklis 40 sätestatu ei ole takistuseks Schengeni acquis´ Euroopa Liitu integreerimise protokolli sätete kohaldamisel.
Euroopa Liidu lepingu VI jaotises nimetatud valdkondadega seotud sätetega kaasnevad halduskulud ja nende sätete rakendamisel tekkivad tegevuskulud kaetakse artikli 41 kohaselt Euroopa ühenduste eelarvevahenditest. Tegevuskulude mittekatmisel Euroopa ühenduste eelarvevahendistest, kaetakse need kulud liikmesriikide rahvamajanduse kogutoodangu järgi määratud skaala kohaselt.
Schengeni acquis` Euroopa Liitu integreerimise kohta käiva Protokolli nr 2 artiklid 1-8 reguleerivad Schengeni lepingutele (14.juunil 1985 ja 19.juunil 1990 allkirjastatud lepingud ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta) alla kirjutanud liikmesriikide õigust omavahel sisse seada tihedam koostöö Protokolli nr 2 lisas loetletud lepingute ja seotud sätete kehtivusalas (“Schengeni acquis”). Koostööd tehakse Euroopa Liidu institutsioonilises ja õiguslikus raamistikus ning Euroopa Liidu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu asjakohaseid sätteid arvesse võttes. Schengeni acquis´d kohaldatakse Amsterdami lepingu jõustumise kuupäevast alates kolmeteistkümne liikmesriigi suhtes.
Taani seisukoha kohta käiva Protokolli nr 5 artikli 2 kohaselt ei ole Taanile siduv ega tema suhtes kohaldatav ükski Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotise säte, selle alusel võetud meede, rahvusvaheline leping ega ükski sellist sätet tõlgendav Euroopa Kohtu otsus. Taanil on endiselt samad õigused ja kohustused nagu teistel Schengeni lepingutele allakirjutanutel Schengeni acquis´ osade puhul, mille õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu lepingu VI jaotis.

Schengeni acquis´ga mitteseotud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Iirimaa võivad taotleda igal ajal osalemist mõningates või kõigis Schengeni acquis´ga seotud sätetes.


Islandi Vabariigile ja Norra Kuningriigile on Schengeni acquis´ga seotud sätted siduvad tulenevalt 19.detsembril 1996 Luxembourgis allakirjastatud lepingust.
Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Protokoll nr 2 Schengeni acquis´ Euroopa Liitu integreerimise kohta artikli 8 kohaselt peavad kandidaatriigid liitumisel tingimusteta üle võtma Schengeni acquis' ja selle raames rakendatavad meetmed.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotises sätestatud viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika hõlmab ka politseikoostöö ja õigusalase koostöö meetmeid kriminaalasjades, mille eesmärgiks on kuritegevuse ennetamise ja tõkestamise abil saavutada liidu piires kõrge turvalisuse tase.
Artikkel 61 seab eesmärgi rajada vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala. Eesmärgi saavutamiseks võetavad meetmed hõlmavad välispiirikontrolli, varjupaigapoliitikat, õigusalast koostööd tsiviilasjades, halduskoostööd ning politsei- ja õigusalast koostööd. Käesolevas artiklis loetletud meetmed leiavad põhjalikumat kajastamist artiklites 62, 63 ,65 ja 66.
Artiklis 62 täpsustatakse välispiirikontrolli meetmeid. Artikkel 63 reguleerib aga varjupaigapoliitikat sätestades meetmed varjupaiga, sisserände ja kolmandate riikide kodanike õiguste kaitse valdkonnas sh pagulasseisundit ja varjupaika käsitlevad meetmed, pagulasi ja ümberasustatud isikuid ning sisserändepoliitikat käsitlevad meetmed.
Õiguse ja avaliku korra ning sisejulgeoleku tagamine on artikli 64 kohaselt liikmesriikide pädevuses.
Õigusalase koostöö meetmeid tsiviilasjades täpsustatakse artiklis 65.

Artikli 66 kohaselt on nõukogul kohustus tagada koostöö nii liikmesriikide vastavate valitsusasutuste kui ka nimetatud asutuste ja komisjoni vahel.


Nõukogu konsulteerimiskohustus Euroopa Parlamendiga tuleneb artiklist 67. Samuti on kehtestatud nõukogu kohustus teha otsuseid komisjoni ettepanekute põhjal ning ühehäälse otsuse tegemise nõue artiklis 251 osutatud menetluse kohaldamisel.
Artikkel 68 täpsustab alused, mille esinemisel on Euroopa Kohus pädev tegema otsuseid.
Artiklis 69 täpsustatakse, et IV jaotist kohaldatakse vastavalt Ühendkuningriigi ja Iirimaa ning Taani seisukohta käsitletavate protokollide sätetele.
Tolliadministratsioonide vaheline koostöö rajaneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 135. Tollikoostöö tugevdamiseks liikmesriikide ning liikmesriikide ja komisjoni vahel võtab nõukogu artikli 135 kohaselt meetmed, mis ei käsitle siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist ega siseriiklikku õigusemõistmist.
Euroopa Ühenduse asutamislepingule on lisatud Protokoll nr 29 Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta.Seoses varjupaigaküsimustega loetakse Euroopa Liidu liikmesriike kõigis juriidilistes ja praktilistes tähendustes üksteise suhtes ohututeks päritolumaadeks. 2002. a lõpus toimunud ELi Justiits- ja siseküsimuste Nõukogus kuulutati ka liituvad riigid ohututeks päritolumaadeks.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Ühinemisakti artikkel 2 kohustab Eestit alates Euroopa Liiduga ühinemisest rakendama kõiki ühenduse õigusakte justiits- ja siseküsimuste valdkonnas.

Vastavalt ühinemisakti artikli 3 lõikele 1 on Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Schengeni protokolliga Euroopa Liitu integreeritud Schengeni acquis’ sätted ning Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, mis on loetletud ühinemislepingu lisas I, samuti muud samalaadsed aktid, mis võidakse vastu võtta enne ühinemist, Eestile siduvad ja neid kohaldatakse alates ühinemise kuupäevast. Samas sätestab ühinemisakti artikli 3 lõige 2, et need Schengeni acquis’l põhinevad või sellega muul viisil seotud aktid, millele ei ole ühinemisakti artikli 3 lõikes 1 osutatud, on Eestile siduvad alates ühinemise kuupäevast, kuid neid kohaldatakse üksnes nõukogu sellekohase otsuse alusel, kusjuures vastav otsus tehakse pärast Schengeni vastavaid hindamismissioone, mille eesmärk on kontrollida, kas uues liikmesriigis on rakendamistingimused täidetud. Vastavalt ühinemisakti artikli 3 lõikele 3 on uutele liikmesriikidele alates ühinemise kuupäevast siduvad ka lepingud, mille nõukogu on sõlminud Schengeni protokolli artikli 6 alusel (Islandi ja Norra sidumine Schengeni acquis’ rakendamisega).


Seega on Schengeniga liitumine kahe-etapiline protsess: esiteks, liitumine ELiga ning suurema osa Schengeni acquis’d moodustavate sätete ja otsuste ülevõtmine ja rakendamine ning teiseks, ühinemine Schengeni viisaruumiga ning kontrolli kaotamine sisepiiridelt.
Teine etapp ei toimu automaatselt ega samaaegselt koos Eesti liitumisega ELiga, vaid on seotud mitme olulise tingimusega, nagu näiteks Schengeni infosüsteemi uue versiooni (SIS II) valmimisega 2005.aastal, Eesti-sisese Schengeni infosüsteemi siseriikliku osa rajamisega ja selle ühildamisega ühtse süsteemiga. Samuti on olulised ELi välispiiridel, sh. Eesti-Vene piiril efektiivse kontrolli tagamine, riigisiseste kompensatsioonimeetmete - näiteks kontrolli tugevdamine jms.

Otsus liikmesriigi valmisoleku kohta Schengeniga täielikuks liitumiseks tehakse nõukogu poolt pärast vastavate hindamismissioonide toimumist.


Schengeni acquis´ ja selle rakendusalas institutsioonide poolt vastu võetud edasiste meetmete täielik aktsepteerimine on eeltingimuseks tulevastele liikmesriikidele Euroopa Liiduga ühinemiseks.
Ühinemisakti artikli 5 lõike 2 alusel võtab Eesti endale kohustuse ühineda muuhulgas tsiviilõiguse alaste konventsioonidega, mida ei ole veel asendatud nõukogu määrustega, kuid millega ühinemine on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks.
Pärast liitumist ELiga tuleb Eestil ühineda 1980. a. Rooma konventsiooniga lepingust tulenevatele võlasuhetele kohaldatava õiguse kohta ning 1986. a Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Viimane asendati 22. detsembril 2000 määrusega nr 44/2001, kuid kuna määrus ei kehti Taani suhtes, tuleb Taani kohtuotsuste tunnustamise tagamiseks Eestis ja Eesti kohtuotsuste tunnustamiseks Taanis ühineda nimetatud Brüsseli konventsiooniga.
Ühinemisakti artikli 35 alusel moodustatakse ELis ajutine fond perioodiks 2004-2006 rahastamaks Schengeni acquis' rakendamiskulusid kandidaatriikides ja ELi välispiiride ülesehituse kulusid. Fondist rahastatakse investeeringuid piiriületuspunktide ehitamiseks, renoveerimiseks ja kaasajastamiseks, vajaliku tehnika soetamiseks, piirivalveametnike koolituseks, logistika- ja tegevuskulude katmiseks jms. Fondi kogumaht liituvatele riikidele kolmeks aastaks on 858,1 miljonit eurot, mis makstakse uutele liikmesriikidele ühekordsete maksetena. Summa arvutamisel lähtuti muuhulgas ELi välispiiri pikkusest vastava riigi territooriumil. Tulevased liikmesriigid ise vastutavad finantseeritavate toimingute valimise ja elluviimise eest vastavalt rahastamisotsusele, kooskõlas ELi poliitikate ja normatiividega. Summa tuleb ära kasutada 3 aasta jooksul, vastasel korral omandab need komisjon. Pärast kolme aasta möödumist, 2007. aastal esitab liikmesriik 6 kuu jooksul põhjaliku aruande fondi kasutamise kohta, selgitades kulutuste vajalikkust.
Eestile eraldatakse 68,7 miljonit eurot Schengeni acquis' rakendamise ja ELi välispiiride ülesehituse kulude katmiseks.

Ühinemisakti artikkel 39 annab komisjonile õiguse rakendada kõikide uute liikmesriikide suhtes kaitsemeetmeid juhul, kui ilmneb olulisi puudujääke või vahetu oht nende tekkimiseks tsiviilkoostöö direktiivide või määruste ülevõtmisel, rakendamisel või kohaldamisel. Kaitsemeetmete rakendamist Eesti suhtes võib pidada ebatõenäoliseks. Meetmete võtmine võiks kõne alla tulla juhul, kui Eesti kohtud rakendavad kohtuotsuste tunnustamist reguleerivaid määrusi süstemaatiliselt valesti, nt arvestamata Euroopa Kohtu tõlgendustega, või on Eesti kohtunike õigusteadmiste tase niivõrd madal, et vaidlevatele pooltele ei suudeta Eestis tagada kohast õiguskaitset. Arvestades komisjoni poolt viimastes eduaruannetes Eesti kohtusüsteemile antud kiitvaid hinnanguid on sellised kartused siiski alusetud.

Ühinemislepingu lisa II punkti 24 alapunkt A sisaldab õigusalase koostöö valdkonnas vastuvõetud määruste ja nende lisade tehnilisi kohandusi. Seal loetletakse Eesti ja teiste uute liikmesriikide vahel sõlmitud õigusabilepingud, mida alates liitumisest asendavad osaliselt määruste sätted, määratakse teatud menetluste läbiviimiseks pädevad Eesti kohtud jne.
Ühinemislepingu lisa II punkti 24 alapunkt B sisaldab viisapoliitika valdkonnas vastu võetud määruste, ühtse käsiraamatu ja ühiste konsulaarjuhiste (Common Consular Instructions) ning nende lisade tehnilisi kohandusi, mis kajastavad Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning ka Eesti vastavaid õigusakte ja välislepinguid.
Ühinemislepingu lisa II punkti 24 alapunkt C sisaldab välispiiride ületamise eeskirjade valdkonnas vastu võetud otsuste, määruste ja ühtse käsiraamatu ja ühiste konsulaarjuhiste ning nende lisade tehnilisi kohandusi, mis kajastavad Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning ka Eesti vastavaid õigusakte ja välislepinguid.


Yüklə 2 Mb.

Dostları ilə paylaş:
1   ...   41   42   43   44   45   46   47   48   ...   68




Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©muhaz.org 2024
rəhbərliyinə müraciət

gir | qeydiyyatdan keç
    Ana səhifə


yükləyin